Progress, või siis mitte?

CAF tramm
Allikas: DELFI

Olles inimene, kes tunneb huvi nii tehnika, transpordi kui keskkonna-sõbralike tehnoloogiate vastu, loen tihti huviga selle valdkonna uudiseid ja artikleid. Tänagi juhtus mulle silme alla üks selline. Nimelt artikkel, mis räägib uutest Tallinna trammidest. 

Mureks see, et kuigi tegemist uute trammidega, mis toodetud EL-is (Hispaanias), on ometi nendega palju muret ning nad kipuvad tihti rikkis olema. Põhjuseid ma siinkohal kommenteerida ei oska, sest tänu DELFI "toredale" majandusmudelile näeb tavaline netikasutaja vaid paari esimest lõiku.

Selliseid uudiseid on kahju lugeda, sest kui teoorias peaks olema uutest trammidest palju abi ja nad peaksid olema töökindlamad kui teised Tallinna trammid, mis toodetud kolm aastakümmet tagasi riigis, mida täna isegi ei eksisteeri (Tatra KT4, Tšehhoslovakia), siis reaalsuses kipub hoopis vana raud (mitte segi ajada mõistega vanaraud) olema see, mis viib inimesed kindlamalt punktist A punkti B. Muuseas, ka Tallinna vanad trammid läbivad tasapisi uuenduskuuri ning lähiajal peaks esimesed tõsise remondi läbinud trammid Tallinna jõudma.

Kahju kui peab pettuma, kui see (uute trammide headus) nii ei ole, tahaks ju loota, et uus on parem kui vana. Lisaks on uute trammide puhul mureks ka müra, mitte detsibellide tõttu, aga kõrgema sagedusega hääle tõttu, mille tõttu nad näiliselt mürarikkamad on. Samas, kui nad parasjagu tehnilise rikkega ei seisa, on tegemist päris heade trammidega. Nad on ruumikamad kui vanad, talvel palju soojemad ning ratastooli ja lapsevankritega inimestele on nad palju mugavamad.

Siiski tekib mõte, kas mitte Stadleri (firma, kellelt pärit meie "porgandid") tramme poleks omal ajal pidanud CAF-idele eelistama. Kel mälu korras, mäletab, et ka Stadleri trammid olid üheks valikuks omal ajal. Minevikku aga paraku muuta ei saa, küll aga saab sellest õppida. Üks asi, mida kõrva taha panna, on see, kuidas teha hankeid. Mitte ainult selle hanke puhul pole tulnud õppetund, et odavaim lahendus pole parim. Hange peab keskenduma ikka kvaliteedile ja õpptulemusele, kogu elutsükli kulutustele.

Lisaks, kui on mingi jupp, mis pidevalt katki läheb, siis kas poleks mõteks käskida tehast arendada uus töökindlam jupp, selle asemel, et seda pidevalt välja vahetada. Garantii, muuseas, lõpeb ühel hetkel ja mingi hetk peame hakkama omade kulude ja kirjadega neid detaile vahetama. Trammi jupid pole aga odavad.

Tulles aga pealkirjas püstitatud küsimuse juurde, siis uute trammide tulek on kindlasti progress. Küll aga ei ole progress see, kui nad tihti rikki lähevad ja mingil hetkel selletõttu trammiliikluse teenindamine kannatab. Seega jääb vaid loota, et töökindluse osas mingil hetkel edusamme tehakse ja suuri probleeme esineb tulevikus vähem.

P.S Olen ise juhtumisi ühe uue trammi, nr. 515 "Koidula" ristiisa. Isegi TLT-st tänutäheks saadud termokruus on selle eest ette näidata.

Õnnetus ei hüüa tulles

Buss rattata
Foto: Maris Rumberg, Postimees

Eilsest Postimehest (04.02.2017) [1] võis lugeda, et see aasta on aset leidnud juba kaks juhtumit, kus Tallinna linnaliini bussilt on sõidu ajal rattas alt ära tulnud.

Tegemist on vähemalt minu jaoks äärmiselt muret tekitava faktiga. Selliste intsidentide toimumist võib pidada suureks turvariskiks, nii bussiga reisjatele kui ka teistele liikluses olevatele inimestele . Seni on küll kõik õnnetused lõppenud õnnelikult, aga lõputult ei pruugi see nii minna.

Hämmastav on ka see, et TLT (Tallinna Linnatranspordi AS) esindaja täiesti rahumeeli väidab, et selliseid asju juhtub kolm-neli korda aastas (Tuginedes PM-s nähtud kommenaatrile). Mina arvan, et aastas ei tohiks olla ühtegi sellist juhtumit. Force majure vastu muidugi ei saa ning mingi hetk tõesti võib juhtuda, aga mitu korda aastas näib ikkagi palju. Lähenedes asjale aga musta huumoriga, siis võib öelda, et selle aasta norm on juba peaaegu täis.

Kuid kui hakkata mõtlema mis või kes on antud juhtumites süüdi, siis tuumpõhjuseks on tunnetuslikult tasuta ühistransport. Ei maksa valesti aru saada, mulle (ja arvatavasti ka paljudele teistele) tasuta ühistransport väga meeldib. Fakt, et pileti eest maksma ei pea, annab aastas suure kokkuhoiu. Samas tuleb arvestada, et tasuta ühistranspordil on ka varjuküljed. Eelkõige vähenev võimekus soetada uut veeremit ja maksta piisavat palka nii juhtidele kui ka mehaanikutele. Kaks eelpool nimetatud põhjust annavadki kokku tõenäose vastuse sellele, miks rattad järjest sagedamini alt ära lendavad.

Kui mehaanikute palk on väike ja/või töökoormus väga suur, siis polegi motivatsiooni teha oma tööd hästi. See muidugi ei vabanda korralikult kinnitamata rattamutreid ning tõsisemate intsidentide korral tuleb leida vastutaja.

Ka juhtidel on oma osa, sest liikluseeskiri nõuab, et juht veenduks enne sõidu alustamist sõiduki liikluskõlbulikuses. Muidugi tuleb aru saada, et alati pole see võimalik, eriti tihedate graafikute juures. Lisaks ei hakka kõik vead välisel vaatlusel silma. Ei saa ju oodata, et bussijuht iga ringi järel mutrivõtmega rattad üle käib. See on absurd, seda ei saa oodata. Kuid sellegi poolest tasub ka juhtide südametunnistusele koputada ning isegi kui on mingi kahtlus, siis teavitada mehaanikuid ja/või dispetšerit.

Lendavate rataste küsimus pole ainult ohutuse küsimus, vaid ka usalduse ja turvatunde küsimus. Mis kasu on tasuta ühistranspordist, kui inimesed mingi hetk enam seda kasutada ei julge, vaid pigem oma isikliku auto kasuks otsustavad. Ei maksa unustada, et lendavad rattad pole Tallinna busside ainus mure, mõni on otsustanud keset sõitu ka süttida. [2]

Põhjus, miks sellele kõigele tähelepanu juhtida, seisneb selles, et antud juhtumite arv näib ajas suurenema, mitte kahanema ning kui ühiskonnas nähakse mõnda negatiivset trendi, siis on igati asjakohane sellele osutada. Oma osa võib muidugi olla ka tugevnevas sotsiaalmeedias, mis järjest enamate inimesteni jõuab ning kodanikuaktiivsuse tõusus, kõik tähelepanuväärsem saab praegu nutitelefoniga üles võetud ja meediasse ka riputatud.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/4000931/jaerjekordsel-tallinna-linnaliinibussil-tuli-ratas-alt
[2] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/videod-ja-fotod-tallinnas-kalevi-bussipeatuses-poles-buss-liiklus-on-hairitud?id=67737571

Kuidas ma trammi vaderiks sain

CAF Urbos 3 juhikoht.

Mõnda aega tagasi korraldas Tallinna Linnatranspordi AS nimekonkurssi, et leida sobivad nimed uutele, Tallinnas sõitma hakkavatele trammidele. Osalesin ka ise antud konkursil ning saatsin omalt poolt päris mitu nimepakkumist. Paraku oli minu kiri saadetud nii palju aega tagasi, et olin suutnud selle juba ära unustada. Seepärast tuligi mulle üllatusena selle nädala alguses mulle saadetud meil, milles olin kutsutud Tallinna Trammiparki võtma vastu väikest meenet, kuna üks minu pakutud nimedest osutus selliseks, mis ühele uutele trammidest pandi. Olgu ära mainitud, et selleks nimeks oli Koidula.

Lisaks minule oli kohale kutsutud ka teised trammide vaderid. Kõigile anti tänutäheks nime pakkumise eest TLT termokruus. Vägagi asjalik meene minu meelest. Pärast meenete jagamist ning käesurumist Taavi Aasaga (kes ka üritusest osa võttis ning auhindu jagas) oli võimalus ka uude trammi sisse piiluda ning mõned pildid teha. Ise proovisin lausa juhikohal istumise ära. Päris mõnus tundus.

Uue trammi (ainsaks silmapaistvaks) veaks on ehk liiga kitsad istmed, mis silma järgi 35-37 cm laiaks disainitud, mistõttu isegi minu kasvu inimesel (160 cm) õla ja puusaruumi napiks kipub jääma. Aga see seletab ka selle, kuidas vanades trammides on 3 istet reas, uutes 4. Vihjeks veel nii palju, et istmete vahelt läbi minnes tuleb kõhu sissetõmbamist harjutada. Aga muidu oli igati moodne ja kena tramm, kuigi kuus infoekraani salongis on veits overkill.

Tallinna trolliliikluse tume tulevik

škoda Tr15 trollibuss

Täna ilmus Postimehes üle tüki aja taas trolliliiklust käsitlev artikkel. [1] Ei pea olema hiromant, et mõista, et midagi positiivset uudisest lugeda ei olnud. Tallinn on võtnud konkreetseks sihiks trolliliiklus Tallinnast kaotada ja paistab, et selles vallas ollakse üsna edukad.

Huvitav, et linn, mis reklaamib ennast rohelisena, tambib mutta keskkonnasõbraliku tarnsporti ning soodustab rohkem keskkonda kahjustavate lahenduste kasutamist.

Hetkel on umbes 1/3 Tallinna trollidest vanad škodad, mille vanus küünib juba pea 30 aastani. Seega on ekspluatatsiooniiga juba pea kahekordselt ületatud, samas isegi ei püüta vanu trolle asendada. Viimastel aastatel pole ostetud ühtegi uut trolli, isegi mitte siis kui Riia pakkus Tallinnale oma vanu trolle, mis olid Tallinna trollidest keskmiselt 10 aastad nooremad.

Selle asemel soetatakse aga uhkelt uusi busse. Oleks siis tegu veel elektribusside, piiritusel töötavate busside või gaasibussidega. Aga ei, soetatakse ikka diiselbusse, mis tähendab, et keskkonnasõbralikuse osas teeb hetkel Tallinna ühistransport vähikäiku. Kuigi võimalusi osta keskkonnasõbralike busse on TLT-l (Tallinna Linnatransport) olnud viimaste aastate jooksul mitu, pole neid kasutatud. Mistõttu on raske uskuda väiteid, et tulevikus hakatakse seda tegema.

Et tõestada, kui kahjulik on trollide asendamine diiselbussidega, toon välja järgmise arvutusnäite:
Algandmed on järgmised: 
Sõite ühes tunnis: 6
Tunde päevas töötamist 18
Keskmine liini pikkus: 10 km (hetkel ligikaudselt võetud)
Liinide arv: 7
Keskmine CO2 emissioon MAN City Lion: ca 350 g/km (eeldatud)

Aastas teeb see: 6*18*365*10*7*0,35 = 965 790 kg CO2-te! Ehk siis 1000 tonni aastas! Lihtsalt seetõttu, kui asendada kõik trollid bussidega. See peaks asjatundjaid natukenegi mõtlema panema, kuna õhusaaste on Tallinnas probleemiks juba täna.

Kui number 2 trolliliin on juba kaotatud, siis tekib küsimus, milline järgmisena läheb. Minu panus oleks liinil nr. 9. See on olemsolevatest liinidest kõige pikem ning selle hooldamine kõige kapitalimahukam. Kaotades kontaktliini ja trollid Mustamäe ja Kopli vahel, võib ju tulla väike rahaline sääst, kuid teisest otsast läheb see kohe ka minema, sest midagi peab ju selle asemel liikuma panema. Mustamäe ja Kopli vahel liigub palju inimesi ja lihtsalt tühja kohta transporti jätta ei saa.

Teine variant on see, et kaotatakse ühekorraga trolliliinid 4,5 ja 7 ning Hotell "Tallinna" ja Balti-Jaama vaheline kontaktvõrk võetakse üles. Arvestades seda, et järgmise kahe aasta jooksul tahetakse maha kanda enam kui 30 trolli, võib juhtuda, et korraga sulgemisele läheb enam kui üks trolliliin.

Lõppsõna:
Jääb vaid loota, et otsustajatel tuleb õigel ajal mõistus koju ning vähemalt mingisugusel kujul trolliliiklus säilib. Trollid on keskkonnasõbralikud, lahedad ja omamoodi visiitkaardiks. Ei ole just palju linnu maailmas, mis saaks uhkeldada trolliliikluse olemasoluga. Seega tasuks trolliliiklust hoida. Õnneks pole ma oma mõtetes ainukene. Tänases PM paberleheski oli arvamusrubriigis lõik, mis astus trolliliikluse kaitseks välja.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/2669712/trollid-hakkavad-tallinnast-kaduma#comments