Kas Tallinn vajab uut superhaiglat?

Lääne-Tallinna Keshaigla sissepääs

07. septembril Postimehes ilmunud uudise kohaselt on Tallinna linnapea Edgar Savisaar välja tulnud ideega koondada Ida-Tallinna Keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla raviüksused ning moodustada nende baasil uus superhaigla, mille hooned tuleksid Lasnamäele.

Jättes hetkel kõrvale antud projekti maksumuse ja teostatavuse ning selle, kust leitakse ka Lasnamäelt piisavalt maad sellise projekti jaoks, väärib analüüsi selle mõtte plussid ja miinused. Neid plusse ja miinuseid tuleb hoolikalt ja tõsiselt kaaluda, sest tehtav otsus mõjutaks suurt osa Tallinna ja Põhja-Eesti elanikkonnast.

Plussid:

• Rajades uue hoone nullist, on selle projekteerimisel võimalik arvestada kõigi tänapäevastele haiglatele esitatavate nõuetega. Aeg-ajalt on olemasoleva ümberehitamine keerukam, kallim ja ajamahukam kui millegi täiesti uue ehitamine. Lisaks tehnilistele nüansidele on võimalus luua oluliselt paremad ruumilahendused võrreldes senisega.
• Parkimisvõimaluste parandamine. Nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui ka Lääne-Tallinna keskhaigla on hädas piisava arvu parkimiskohtade puudumisega. Eriti kimpus on sellega esimene. Lääne-Tallina Keskhaigla kasuks räägib vähemasti bussipeatuse ligidus sissepääsule. Uue haigla rajamisel on võimalus juba eos ette näha piisav arv parkimiskohti ning  mugav juurdepääs nendele. Tegemist pole sugugi väheolulise detailiga, kuna tänasel päeval liiguvad paljud inimesed autoga ning selline detail on seega patsiendile väga oluline. Lisaks parkimiskohtadele ei tohi muidugi ära unustada ka mugavat ühistranspordi ühendust, mis tähendab, et mõningaid bussiliine tuleb korrigeerida, et tagada mugav juurdepääs tulevasele superhaiglale kõigile.
• Kompetentsi ja infrastruktuuri parem koondamine ühte kohta. Haiglate ühinemisel ja ühe hoone olemasolul on võimalik koondada mingi kindla eriala spetsialistid ühte kohta, mis teoorias peaks tõstma meditsiinipersonali vahelist mõttevahetust ning seega ka arstide kompetentsi ja ravikvaliteeti. Sama loogika jätkub uute seadmete ostmise juures, pole vaja osta samu aparaate kahte eraldi kohta, piisab kui soetatakse üks seade ühte kohta. Muidugi tuleb seejuures arvestada seda, et hangitava seadmestikuga suudetakse ära teenindada sama hulk patsiente mis enne ühendamist. Ravijärjekorrad ühendamisega pikeneda ei tohi!

Miinused:

• Arstiabi kaugeneb. Kui inimene sai seni abi Kesklinnast (ITK) või Haabersti piirilt (LTK), siis uue haigla valmimisel peaks ta hakkama käima palju kaugemale, lausa linna serva. See muudab arsti külastamise palju pikemaajaliseks ja ebamugavamaks patsiendile. Ajafaktorit ei maksa unustada ka kiirabi juures, kes patsiente haiglasse toimetab. Kui kasvab haiglase toimetamise aeg, kasvab ka risk inimese elule. 

Esile kerkivad küsimused

Lisaks plussidele ja miinustele tekitab selline projekt ka rida küsitavusi, millele oleks hea saada vastused enne kui selle projektiga edasi liigutakse.

• Kust võetakse personal (arstid, õed, IT, haldus), kes haiglas tööle hakkab? Kolimine ei toimu üleöö ning mingi aeg peavad inimesed töötama mitmes haiglas (nii vanades kui uutes). Samal ajal on juba praegu ITK-l ja LTK-l endal raskusi meditsiinipersonali leidmisel. Seega, kui tekib ootamatu nõudluse kasv, siis on selge, et hetkeliselt seda täita pole võimalik. Raviasutuste ühendamisel peab silmas pidama ka seda, et personali hulk ei tohi väheneda, seda selleks, et saaks teenindatud kõik abivajajad ja järjekorrad ei kasvaks. 
• Kust plaanitakse võtta vahendid antud hoone ehitamiseks? Haigla on üks kallimaid ühiskondlike ehitisi üldse tingituna karmimatest ehitusnõuetest. Sama kallis ja kallimgi veel on selle sisustamine. Võttes sealjuures arvesse ka Tallinna piiratud ressursse tekib tõsine küsimus kust loodetakse leida piisav kapital nimetatud haigla rajamiseks ning mille arvelt see tuleks?
• Mis saab vanadest hoonetest? Kui uus haigla on valmis, siis mis saab vanadest ITK ja LTK hoonetest? Linnal peab olema selge plaan nende jaoks. Linnal ega linnaelanikel pole vaja järjekordseid tondilosse, eriti veel nii suuri. Tegemist pole mitte ainult silmariivava nähtusega ja mainekahjuga, vaid ka ohuallikaga kõigile, kes selliseid kohti lähemalt uurima lähevad. Rajades aga uue hoonestu peab silmas pidama, et kohalik elaniketihedus ega hoonete kõrgus ja miljöösse sobivus ei saaks varasemaga võrreldes kardinaalselt erinema.

Mida arvavad teised?

Antud idee suhtes on juba jõudnud sõna võtta mitmed süsteemis sees olevad spetsialistid. On esinenud nii kriitilisi arvamusi (Imbi Moks: suurimaks haiglaks saamine üksi arstiabi paremaks ei muuda) kui ka positiivseid hinnaguid (Kalev Karu: Tallinna haiglate liitmine on hea idee).

Kuna tegemist on alles üsna värske ideega, siis hinnangud põhinevad rohkem emotsioonidel, kuid kui plaaniga soovitakse tõsisemalt edasi minna, siis võib kindel olla, et järgnevad ka sügavamad analüüsid.

Kodumaine autokütus varsti reaalsus?

Enefit 280 õlitehas ehitusjärgus olles

Küsimusele kohe vastates, siis paraku ei. Täiesti kodumaist autokütust tanklatest veel niipea ei saa. Kui üldse kunagi. Küll aga võib osutuda reaalsuseks fakt, et paaki valatava autokütuse toore hakkab tulema Eestist.

Nimelt ilmus eile Postimehes artikkel, kus on öeldud, et Eesti Energia on kuulutanud välja hanke seadmete saamiseks õlitehastele, mis suudavad tootmisjääkidena tekivatest gaasidest eraldada bensiini.

Iseenesest on tegu positiivse uudisega, sest veel mõned aastad tagasi oli mootorikütuste Eestis tootmine pigem unistus kui reaalne võimalus. Ka seekord on tegu siiski "peaaegu kohal, aga mitte päris" situatsiooniga, sest ehkki põlevkiviõli gaasidest saab toota bensiini, ei sünni see kohe paaki panna. Enne "paagikõlbulikust" tuleb see saata rafineerimistehastesse, kus siis seda teiste fraktsioonide ja lisanditega segatakse. Paraku Eestis ühtegi refineerimistehast hetkel pole, mistõttu saab see tootmine (mis annab kõrgeima lisandväärtuse) asuma välismaal. Sellegi poolest võib nimetada äri tulusaks, sest isegi toorbensiinil on suurem väärtus kui ahjudes põletataval põlevkivil või põlevkiviõlil.

Tulusus sõltub siiski ka sellest kui kalliks seadmed lähevad ning kui suur reaalne toodangumaht suudetakse saavutada. Pudrumägesid ja piimajõgesid ilmselgelt oodata ei maksa, kuid vähemalt kasumlikult opereerimine oleks küll mõistlik soov. Vast on sellega ka ehk arvestatud, sest vastasel juhul Eesti Energia sellist investeeringut ei teeks. Tänaseid otsuseid võib omamoodi vaadelda ka kui investeeringut tulevikku, sest naftahind ei püsi igavesti 40$ / barrel peal ja kui see tõusma hakkab, tõuseb ka põlevkivi baasil kütuste hind, mis on vesi veskile, kui seadmed selleks ajaks töös ja valmis on.

Doktoranditoetuse artikkel Postimehes

Ma ei ole pea poolteist kuud oma blogisse kirjutanud. Pole eriti põhjust olnud, kuna vahepeal ei ole ühtegi head ideed tulnud ega põhjapanevat sündmust toimunud. Kuid täna on küll põhjust üle pika aja oma "veebipäevikusse" kirjutada.

Nimelt avaldati täna Postimehe veebilehel arvamusrubriigis minu kirjutatud artikkel. Ülipisikeste muudatustega kusjuures, mis on tegelikult üsna harukordne. Antud artikkel valmis EÜLi (Eesti Üliõpilaskondade Liit)  palvel ning kuna ma ise olen soovinud juba pika aega doktoranditoetuse nimel võidelda, siis otseloomulikult vastasin ma "jah". Sellist võimalust ei saa käest lasta, kuna minu blogi loevad tõtt-öelda vähesed inimesed, kuid Postimeest siiski üsna paljud. Nii saan oma sõnumi ka laiemale publikule edasi anda.

Artikli valmimine ja avaldamine on ajastatud praegusesse hetke sellepärast, et hiljuti avati uuesti koalitsioonileping, mistõttu nüüd on õige aeg teha häält nendel, kelle huvid esialgsest koalitsioonilepingust välja jäid. Jääb vaid loota, et nüüd siiski saavad EÜLi eesmärgid, sealhulgas doktoranditoetuse tõstmine, vähemalt mingil määral täidetud.

Praeguse tagasiside põhjal on mitmed inimesed minu artikliga väga rahule jäänud, mida mul autorina on positiivne kuulda. Veel positiivsemalt oleksin ma meelestatud siis, kui see artikkel aitab ka mingisuguste tulemusteni jõuda.

Ära süüdista mängu, vaid mängijat

GTAs saab teha kõike, mida hing ihaldab. Kuid see on ikkagi kõigest mäng.

Järgnevat väikest mõtteavaldust motiveeris mind kirja panema 19. mail Postimehes ilmunud artikkel: "Kui mäng muutub reaalsuseks".

Viidatud artiklis on tõstatatud probleem, et arvutimäng "GTA V" on kättesaadav ka alla 18-aastastele, vaatamata sellele, et mäng omab PEGI 18 reitingut. Antud reiting tähendab seda, et mäng sisaldab sellisel määral vägivalda, ropendamist, alastust ja muid faktoried, mis muudavad selle mängu alaealistele üsnagi sobimatuks.

Alustades juriidilistest nüansidest, siis ei saa Eestis keelduda lastele sellise mängu müümisest, sest ükski Eesti seadus ei reguleeri mängude müüki ja kättesaadavust, erinevalt siis alkoholi- ja tubakatoodetest. Lisaks ei hakka ükski müüja loobuma vabatahtlikult tulust, sest sellest sõltub poe käive ja müüja enda palk.
Teiseks pole sellistest piirangutest tegelikult mingit kasu, sest kui isa või ema ostab selle mängu koduarvutile, siis väike laps pääseb niikuinii sellele ligi. Pole mõtet piirata ühe toote müüki, mille lõpp-tarbijat ja lõpp-tarbimist mingilgi määral kontrollida ei saa.

Kuid seadused seadusteks, räägiks olulisemast. Probleem pole mitte selles, et mäng on vägivaldne (uskuge või mitte, aga selliseid mänge on ikka väga palju, pole GTA ainuke patune), vaid selles, et mängu mängijad on kaotanud reaalsustaju ja sotsiaalse närvi. Ei suudeta vahet teha virtuaalsel maailmal ja reaalsel maailmal.
Sellisel juhul pole süüdi mitte mäng, vaid vanemad, kes ei leia lapse jaoks aega või ei oska teda kasvatada, valesti valitud sõbrad ja ennekõike inimene ise.

Süüdistades mängu tuletaksin meelde kuulsast kõnekäändu: "Relvad ei tapa inimesi, inimesed tapavad inimesi". Seega mäng on viimane mida süüdistada. Muuseas, GTA mängus ei pea ilmtingimata tapma (kuigi osades missioonides tuleb ka seda teha) või maniakaalselt liiklusreegleid eirates sõitma. Paljud valikud on tegelikult mängija enda teha ning kui mängija teebki karmimad valikud, siis on see mängija, mitte mängu mure.

Probleeme tuleks otsida pigem sealt, miks on noored selliseks muutunud ja miks neil üldse tekkib tahe selliseid mänge mängida ja neis ennast maksimaalselt välja elada. Just sealt peaksid hakkama psühholoogid (ja ühiskond üldiselt) probleeme ja vastuseid otsima, mitte sealt, kes kellele milliseid arvutimänge müüd.

P.S Olen isegi elu jooksul mänginud mitmeid erinevaid GTA versioone ja üllatus-üllatus, olen sellele vaatamata täiesti normaalne ja arukas inimene.

Hariv lugemine pedagoogika huvilistele

Hariv lugemine kõigile pedagoogikavaldkonna huvilistele

Viimasel ajal, õigemini juba hea hulk aastaid, pole ma tõsisemalt kokku puutunud ilukirjanduse ja pehmemaid valdkondi käsitlevate õpikutega.
Minu luguemisvara piirdub üldiselt erinevate tehnikalaste teatmeteoste, populaarteaduslike ajakirjade ja päevalehtedega.

Seda parem on mul soovitada ühte pedagoogika alast raamatut, mis minus huvi on äratanud. Tegemist on Peep Leppiku raamatuga "Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis". Antud raamat sisaldab palju huvitavaid mõtteid ja tähelepanekuid seoses laste õpetamisega koolis.

Peab ütlema, et ei juhtu just tihti kui sellise valdkonna raamat mind köitma hakkab. Huvitavaks muudab raamatu just autori suur elukogemus ning eluterve ja läbi mõeldud lähenemine erinevatele küsimustele. Autor omab laia silmaringi kuna on palju viidatud teistele autoritele, teiste riikide kogemustele, ajaloolistele faktidele ja nende analüüsile.

Tõtt-öelda poleks ma selle raamatuga ehk kokku puutunudki, aga see raamat anti mulle lugemiseks õppeaine "Pedagoogiline psühholoogia" raames. Kui muidu olen üsna tõrges kohustusliku kirjanduse suhtes, siis antud raamatut olen küll lugenud hea meelega. Kui seda raamatut ei leia ülesse raamatupoodidest, siis tasub pöörduda raamatukogudesse, sest antud raamat on igal juhul uurimist väärt, nii õpilaste, õpetajate, lapsevanemate kui ka ametnike ja poliitikute poolt.

Tesla Powerwall - mis see on?

Tesla Powerwall - samm lähemale iseseisvale kodusele elektritootmisele

30. aprillil esitles Tesla Motors Los Angeleses oma uut toodet Powerwall. Selle sammuga astus muiu innovaatliste elektriautode tootjana tuntud firma tugeva sammu energeetika-sektorisse.

Mis on Powerwall?
Lihtsalt ja lühidalt öelduna on Powerwall seina peale riputatav akupakk, mis võimaldab salvestada päikesepaneelidest ja/või elektrituulikutest kogutud energiat mis muidu üle jääks ja niisama raisku läheks. Powerwall on tubli samm edasi off-grid lahenduste suunas. Off-grid tähendab seda, et puudub ühendus Eesti Energiaga ja mistahes muu elektrimüügifirmaga. See tähendab sõltumatust elektrihinna kõikumiste suhtes ning samuti jäävad olemata absurdselt kallid liitumistasud.

Tehnilised näitajad
igapäevaseks kasutamiseks mõeldud mudel on mahutavusega 7 kWh ja selle maksumuseks on $3000. Igapäevane kasutus tähendab seda, et seda võib laadida ja tühjendada pidevalt. Tagavaravooluallikana, UPSina, toimiv mudel on mahutavusega 10 kWh ja maksumusega $3500. Neil, kel sooviks ehitada off-grid lahendus, on abiks esimene variant.

Seadme pidev väljundvõimsus on 2 kW. See on võimsus mida seade välja anda pidevalt. Tipuvõimsus on 3.3 kW. Seade talub temperatuurivahemiku -20 kuni +43 Celsciuse järgi, seega võib selle riputada ka õue garaaži seina peale, kui siseruumides kohta ei leia. Gabariidid on 1300x860x180 mm ning seadme massiks on 100 kg. Seega päris ise seda paika ei tõsta, aga väikese seltskonna ja professionaalse elektriku abi on kõik mis vaja.

Seadmeid saab üksteisega ühendada kuni 9, mis tähendab, et igapäevase lahenduse suurim mahutavus on 63 kWh ja UPSina toimiva lahenduse puhul 90 kWh. Mõlemad numbrid peaksid olema enam kui piisavad ka Eesti oludes.

Tehasepoolne garantii on 10 aastat ning väikese lisatasu eest saab seda laiendada 20 aastani, seega tasuvusaeg ja vastupidavus probleemiks ei tohiks tulla.

Rohkem saab lugeda: www.teslamotors.com/powerwall

Millal Eestisse?
Nendel Eesti koduomanikel, kes juba kasutavad päikesepaneele või tuulikuid ning kel eelpool loetu südame kiiremalt põksuma pani, pean kahjuks veidikene indu jahutama. Vähemalt esialgu Powerwall Eestis ega ka mujal ELis ametlikult müüki ei tule. Esialgu keskendutakse rohkem USA turule. ELi turule hakatakse rohkem tähelepanu pöörama siis, kui valmib Tesla Gigafactory. Gigafactory on Tesla rajatav tehas, kus hakatakse tootma akusid Tesladele ja Powerwallidele. Tehas ise paraku enne aastat 2017 ei valmi ning täisvõimsuse saavutab tehas alles aastal 2020. Samas väga kurvastada ei tasu. Tesla Eesti Fännklubi on andnud mõista, et nad püüavad huvilistele saada esimesed Powerwall`id juba varem. Loodame siis parimat, et mõni tõesti ka Eestisse varem jõuaks.

Konkurents tänavatoidu turul karmistub

Uulits on mõnusa "rotika" interjööriga, paras, mitte üle pingutatud.

Eile õnnestus mul pärast TTÜ jooksul osalemist külastada sellist söögikohta nagu Uulits. Uulits asetseb Kadaka Selveri vastas üle tee, majas kus ennemuiste tegutses Toidutare.

Põhimõtteliselt on Uulits ülesehitatud samale kontseptsioonile kui Diner. Pakutakse värskest toorainest valmistatud maitsvaid burgereid, mille keskmeks on suurekaaluline loomalihast valmistatud grillil küpsetatud pihv. Maitsva burgeri kõrvale käivad loomulikult juurde meeldiv teenindus ja omapärane interjöör.

Kui mõne Vanalinna või Kalamaja kohviku puhul on "rotika" stiiliga (mõni ütleb ka söökla stiil) veidi üle võlli mindud, siis Uulitas on kõike parasjagu. Kõige vahvam element on euroalustest tehtud diivanid. Ainsaks miinuseks ehk see, et veidi kõrged on, minul igatahes jäid jalad õhku rippuma.

Sarnaselt Dinerile tuleb ka Uulitsas varuda kannatust, sest ooteajad on pikad. Samas head asjad ongi ootamist väärt. Oma hinnaklassilt on Uulits vaid kriipsu võrra kallim Dinersit, kuid üldjoontes suhteliselt sarnane.

Näib, et kvaliteetseid burgereid ja snäkke pakkuva stiilse söögikoha kontseptisoon on saanud Tallinna söögikohtade turul üsna populaarseks ning konkurents antud turusektoris karmistub üha enam. Iseenesest on see tervitatav. Hinnad püsivad mõistlikul tasemel ning toit ja teenindus püütakse hoida alati suurepärasel tasemel. Tahaks vaid loota, et kõik need kohad ka säilivad, sest kõik need kohad on toredad ja samuti seal töötavad inimesed.

Tasub vaid lõpetuseks öelda, et Uulitsa vast ainsaks miinuseks on asukoht. Kui mu üks sõpradest poleks mulle mõned nädalad tagasi maininud, et selline koht on olemas, ei teaks ma vast siiamaani. Asukoht on küll suure kaupluse vastas ja kõrval on suur autotee, kuid koht ise jääb veidi puude varju ja mööda viib vaid üks hädine jalgrada, mida väga tihedasti ei kasutata. Sellegipoolest näib seal kliente olema, mis tähendab, et jutud antud kohast on siiski levinud.