Sisepõlemismootorite keelustamisest Eestis

Nissan Leaf

Viimasel ajal on järjest tihedamini kuulda uudiseid selles vallas, et erinevad riigid plaanivad keelata tulevikus sisepõlemis-mootoritega autode müügi. Hiljuti tuli selle uudisega välja Suurbritannia, kes teatas, et alates aastast 2040 seal enam sisepõlemis-mootoriga autosid müüa ei tohi. Et Eesti on riik, kes igati püüab teiste EL-i riikide eeskuju järgida, on otsustatud ka meil see teema arutluse alla võtta. 

Siinkohal tahaksin loota, et tegemist saab olema protsessiga, millele lähenetakse põhimõõtel "üheksa korda mõõda, üks kord lõika". Kuigi olen tuline rohelise transpordi pooldaja (blogis olen sellel teemal kirjutanud mitmeid artikleid), puudutagu see siis autoliiklust või ühistransporti, annan endale aru, et 100% elektrilisele transpordile üleminek ei toimu üleöö ning selle saavutamiseks on vaja astuda tõsiseid samme. Viimased eeldavad ka üsna mahukaid investeeringuid.

Mured kiirlaadijatega

Toon välja kõige lihtsama ja elementaarsema näite. Laadimisvõrgustik. Kui Eesti 2011. aastal sai Mitsubishi käest 500 elektriautot, (kuulus saastekvootide tehing) siis sellega kaasnevalt rajati tervet Eestit kattev kiirlaadijate võrgustik. Paraku rajati see kiirlaadijate võrgustik vaid CHAdeMO standardi järgi, mis maakeeles väljendatuna tähendab seda, et sellega saab laadita vaid Mitsubishi i-MiEV-it, Nissan Leafi ja Renault Zoe`d, teiste autode, näiteks BMW i3 jaoks on see kasutu. Nimelt on vahepealsetel aastatel Euroopa Liit võtnud kasutusele uue, ühte kiirlaadijate standardi CCS (Combined Charging System), mille järgi toodavad elektriautosid kõik Euroopa autotootjad. 

Selleks, et Eestis saaks mugavalt laadida ka VW, BMW, Fordi, Opeli jne elektriautosid tuleks kõik olemasolevad kiirlaadijad välja vahetada. Laadijate vastu, mis toetavad nii CCS kui ka CHAdeMO standardeid. Vastavad laadijad on ABB-l ka tootmises olemas. See juba on mahukas investeering. Kuid lisaks olemasolevatele kiirlaadijatele tuleb neid ka oluliselt juurde ehitada. 

Praegu on Eestis 167 kiirlaadijat ja ca 2000 elektri- või hübriidautot. Sarnastest suhetest lähtuvalt peaks kõige karmima stsenaariumi järgi kiirlaadijaid olema 40 000! (Kui kõik autod oleksid elektrilised või pistikhübriidid) Õnneks nii palju kiirlaadijaid vaja vast pole, sest paljud kindlasti laevad oma autot (vaid) kodus. Reaalse kiirlaadijate arvu vajaduse saab hinnanguliselt määrata ka selle järgi kui vaadata kui palju on Eestis hetkel tanklaid ja tankureid. 

Kodus laadimise võimalused algstaadiumis

Kodulaadimine on teine probleem, mis tuleb lahendada kui soovitakse täiselektrilist transporti. Näiteks Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe paneelmajade juures laadimise võimalus sisuliselt puudub. Ja laadimisvõimaluse tekitamine 90 korterile (9-kordsetel majadel lausa kuni 216 korterile) on väga kallis, mõnel juhul ka võimatu, sest isegi parkimiskohti ei jätku tänases päevas.

Ning kui ka kodulaadijate küsimus õnnestub kuidagi lahendada (kasvõi laadijate jagamise kaudu), siis jääb küsimus kuidas see mõjutab elektritarbimist ning kui suure koormuse paneb see elektrivõrgule. Täiendav koormus võrgule ja suurem elektritarbimine tähendab automaatselt ka kalleid lisainvesteeringuid nii uutesse elektritootmisvõimsustesse kui piisava varuga ülekande süsteemidesse. Kuid lisaks tuleb arvestada ka tarbimisrežiimi mõjuga, kas kõik kasutajad laevad autot öösel, või on see korrapäratu algoritm. Peavalu inseneridele kui palju. Vajalikud investeeringud ja mõttetöö peavad aga tehtud olema enne kui keelustamise otsused vastu võetakse. Vastasel juhul oldakse lihtsalt lõhkise küna ees.

Vaadates ausalt otsa tänasele seisule, siis elektriauto laadimise võimaluse saavad oma kodu juurde rajada kõige lihtsamalt eramajade omanikud. Seda seetõttu, et isegi uute elurajoonide juures pole arvestatud elektriauto laadimise võimalusega, vähemasti pole kuulda olnud. ehk on see mõtteaine ka ehitusseaduse seisukohast?

Lõppsõna

Eelpool olevast lähtuvalt loodan, et enne kui midagi keelatakse ja enne kui pannakse paika millal mida keelata, mõeldakse kõik üksikasjad ja takistused põhjalikult läbi. Seejuures ka see, kuidas soovitud muudatused mõjutavad ülejäänud seadusandlust ja elukorraldust.

Lisaks ei saa unustada, et (müügi) keelustamine autosid tänavatelt ei kaota. Varem ostetud bensiini- ja diiselmootoriga autod jäävad ikka liiklusesse, senikaua kuni neil ressurssi jagub. Ja mõnikord võib seda ressurssi päris kauaks jaguda.

Ning viimaks ei saa üle ega ümber faktist, et otsuseid mõjutab väga palju ka tehniline areng. Selliste otsuste realiseerimiseks peab nii akutehnoloogia kui laadimistehnoloogia jätkama sama kiiret arengut ,kui viimastel aastatel, veel pikka aega.

Tesla Powerwall - mis see on?

Tesla Powerwall - samm lähemale iseseisvale kodusele elektritootmisele

30. aprillil esitles Tesla Motors Los Angeleses oma uut toodet Powerwall. Selle sammuga astus muiu innovaatliste elektriautode tootjana tuntud firma tugeva sammu energeetika-sektorisse.

Mis on Powerwall?
Lihtsalt ja lühidalt öelduna on Powerwall seina peale riputatav akupakk, mis võimaldab salvestada päikesepaneelidest ja/või elektrituulikutest kogutud energiat mis muidu üle jääks ja niisama raisku läheks. Powerwall on tubli samm edasi off-grid lahenduste suunas. Off-grid tähendab seda, et puudub ühendus Eesti Energiaga ja mistahes muu elektrimüügifirmaga. See tähendab sõltumatust elektrihinna kõikumiste suhtes ning samuti jäävad olemata absurdselt kallid liitumistasud.

Tehnilised näitajad
igapäevaseks kasutamiseks mõeldud mudel on mahutavusega 7 kWh ja selle maksumuseks on $3000. Igapäevane kasutus tähendab seda, et seda võib laadida ja tühjendada pidevalt. Tagavaravooluallikana, UPSina, toimiv mudel on mahutavusega 10 kWh ja maksumusega $3500. Neil, kel sooviks ehitada off-grid lahendus, on abiks esimene variant.

Seadme pidev väljundvõimsus on 2 kW. See on võimsus mida seade välja anda pidevalt. Tipuvõimsus on 3.3 kW. Seade talub temperatuurivahemiku -20 kuni +43 Celsciuse järgi, seega võib selle riputada ka õue garaaži seina peale, kui siseruumides kohta ei leia. Gabariidid on 1300x860x180 mm ning seadme massiks on 100 kg. Seega päris ise seda paika ei tõsta, aga väikese seltskonna ja professionaalse elektriku abi on kõik mis vaja.

Seadmeid saab üksteisega ühendada kuni 9, mis tähendab, et igapäevase lahenduse suurim mahutavus on 63 kWh ja UPSina toimiva lahenduse puhul 90 kWh. Mõlemad numbrid peaksid olema enam kui piisavad ka Eesti oludes.

Tehasepoolne garantii on 10 aastat ning väikese lisatasu eest saab seda laiendada 20 aastani, seega tasuvusaeg ja vastupidavus probleemiks ei tohiks tulla.

Rohkem saab lugeda: www.teslamotors.com/powerwall

Millal Eestisse?
Nendel Eesti koduomanikel, kes juba kasutavad päikesepaneele või tuulikuid ning kel eelpool loetu südame kiiremalt põksuma pani, pean kahjuks veidikene indu jahutama. Vähemalt esialgu Powerwall Eestis ega ka mujal ELis ametlikult müüki ei tule. Esialgu keskendutakse rohkem USA turule. ELi turule hakatakse rohkem tähelepanu pöörama siis, kui valmib Tesla Gigafactory. Gigafactory on Tesla rajatav tehas, kus hakatakse tootma akusid Tesladele ja Powerwallidele. Tehas ise paraku enne aastat 2017 ei valmi ning täisvõimsuse saavutab tehas alles aastal 2020. Samas väga kurvastada ei tasu. Tesla Eesti Fännklubi on andnud mõista, et nad püüavad huvilistele saada esimesed Powerwall`id juba varem. Loodame siis parimat, et mõni tõesti ka Eestisse varem jõuaks.

Millega sõidavad autod Eestis aastal 2020?

Kunstniku visioon autost aastal 2020

Et sisustada kehva ilmaga suveõhtut, otsustasin panna kirja mõned oma mõtted seoses sellega, milliste kütuste toel liiguvad autod Eestis aastal 2020. Teema on oluline, kuna bensiin ja diisel muutuvad järjest kallimaks ning nende kättesaadavus järjest väheneb seoses kahanevate naftavarudega. Kriisisituatsioonide tekkimisel võib nimetatud kütuste kättesaadavus olla eriti halb. Seetõttu oleks hea juba praegu vaadata alternatiivide poole.

Alternatiiv nr. 1: Diisel põlevkivist
Hetkel kõige perspektiivikam variant saada omamaist autokütust on toota seda põlevkivist. Sellest olen ka varem oma blogis kirjutanud. Nii VKG kui Eesti Energia teevad ponnistusi, et antud idee saaks reaalsuseks. EE-l on valmis õlitehas Enefit280 (mille käivitamisega on küll raskusi) ning VKG on hiljuti lõpetatud hanke rafineerimistehase ehitamiseks. Seega esimesed sammud on tehtud. nii VKG kui Eesti Energia on kinnitanud, et tehased suudaks katta kogu Eesti diiselkütuse vajaduse. Omamaine kütus ja kogu vajaduse ulatuses, kõlab justkui liiga hästi. Tegelikult ongi juba praegu projekti kohal mustad pilved. Nimelt soovib EL karmistada diiselkütustele esitatavaid nõudeid. Samas suudavad Eesti tootjad valmista "üksnes" Euro V normidele vastavat diiselkütust, paremaks hetkel tehnoloogia puudub. See kõik tähendab seda, et uute rangemate normide jõustudes võime küll kütust toota, aga oleme sunnitud selle täies ulatuses eksportima. Seega muutuks projekt Eesti jaoks justkui sisutuks, vähemalt energeetilise sõltumatuse valguses. Jääb vaid loota, et EL-i otsustajad suudavad ilmutada mõistlikust ning teha vajadusel Eestile erandi.

Alternatiiv nr. 2: Piiritus
Piiritusel töötavad autod ei ole siin ilmas midagi uut. Saab tootis piiritusel töötavaid autosi lausa seeriaviisiliselt. Kuna eestlastel on viina valmistamine (ja tarbimine) väga hästi käpas, siis ei tohiks ka piirituse valmistamine kütuseks valmistada mingisugust probleemi. Kuna piiritust saab valmistada bioloogilisest materjalist, näiteks kartulist või teraviljast, siis ressursi puudust ei tohiks Eestis tulla. Eestis on hulgaliselt vaba maad, kus saaks kasvatada teravilja või kartulit piisavas mahus, et toota sellest tööstuslikus mahus piiritust, mida kasutada kütusena.
Piirituse tootmisel on plussiks see, et põllusaadused erinevalt põlevkivist on taastuv ressurss, mistõttu selle otsa saamist karta pole vaja. Samas on asjal ka miinuseid. Esiteks eetiline pool. Kartul ja teravili on mõeldud eelkõige toiduks ning on ebaeetiline teha sellest kütust kui kasvõi mingis väikeses piirkonnas on toidu puudus.  Teiseks võib massiline ühe kultuuri kasvatamine mõjutada bioloogilist mitmekesisust ning hävitada osade taimede ja loomade elualasi.
Ka on suureks probleemiks see, et suure tõenäosusega ei saaks valmistada niimoodi kogu vajaliku autokütust, kuna see võtaks enda alla lihtsalt liiga palju maad. Kuid mingi protsent sõidukitest õnnestuks kindlasti niimoodi ära varustada. Kui suur see protsent täpselt on, see jäägu juba spetsialistide arvutada. Huupi ma pakkuma ei hakka.
Piiritus kütusena Eesti autoturul ei ole samas midagi uut. Teatavasti müüs mõned aastad tagasi Statoil Eestis mõnda aega kütust E85. Nagu nimestki võib eeldada, sisaldas antud kütus 85% ulatuses piiritust. Tähelepanuväärseim asi antud kütuse juures oli hind. Nimelt oli E85 tunduvalt odavam kui tavaline 95 bensiin. Seega kui kasutada piiritust kütusena bensiini asemel, siis lisaks keskkonnale hoiab ka rahakotti. Hind muutub veelgi soodsamaks, kui kütusena kasutatavat piiritust väiksema aktsiisiga maksustada.

Alternatiiv nr. 3: Elektrienergia
Kolmas võimalus panna Eestis autod tulevikus liikuma, on kasutada põlevkivist toodetud elektrienergiat. Rohelise mõtteviisi viljelejad oleksid taolise variandi üle vist kõige õnnelikumad, paraku ütleb reaalsus, et see on variantidest kõige ebatõenäolisem. Sotsiaaltöötajatele soetatud elektriautod näitavad kätte selgelt antud idee kitsaskohad. Alustades lihtsamast, siis elektriautod on üldiselt mõeldud kasutamiseks linnasõiduks. Nende sõiduulatus ühe laadimisega, eriti talvel, on väike, ning akude tehnoloogia praegune areng suurt hüpet sõiduulatuse suurenemises ei luba. Samuti on mitmed elektriautod, mitte kõik, üsna väikesed ning nõrga salongisoojendusega, mis muudab nende kasutamise Eesti tingimustes veelgi komplitseeritumaks. Kõige suurem küsimus seisneb aga selles, et kus elektriautosi laadida, kui nende kasutamine muutub massilisemaks ning kas elektritootmine suudaks sel juhul sammu käia tarbimise kasvuga. Need on aga teoreetilised mõtted, kuna juba ainuüksi elektriautode hind, toetusega või ilma, garanteerib selle, et väga massiliseks need Eestis ei muutu.
Ühena alternatiividest võib elektrit siiski kaaluda, kui seda kasutavad lühikesi kohalike otsasi tegevad autod, näiteks postiljonid, kullerid, taksod jne. Ka linnaliinibussidel võib tulevikus kaaluda elektri kasutamist, kuna lõpp-peatustes saab rahulikult akusi laadida ning sõidetavad otsad ei ole väga pikad.

Alternatiiv nr. 4: Puurime ise
Inimesed, kes ajalehti tähelepanelikumalt lugenud, on vast tähele pannud, et meie lõunanaaber Läti tegeleb nafta otsimisega oma territooriumil. [1] Kuna puuraukude rajamine ei ole odav, siis võib eeldada, et midagi ka leitakse ja saadakse, huupi sellist tegevust ette ei võeta. Kuna Läti on Eestile väga lähedal, siis võib hellitada lootusi, et ka Eestist on võimalik leida naftat ja gaasi. Kui see on tõesti nii, siis ei peaks Eesti importima naftasaadusi teistest riikidest, vaid saaks neid ise toota. Seda sellisel juhul, kui leidub piisavalt raha kogu vajaliku infrastruktuuri välja ehitamiseks, ehk siis puurkaevud, torujuhtmed, rafineerimistehas jne.
Oma nafta ja gaas aitaks lisaks energeetilisele sõltumatusele kallutada oluliselt ka impordi ja ekspordi suhet positiivsemas suunas, see oleks aga hea Eesti majandusele. Sarnane efekt saavutatakse tegelikult ka variantide 1 ja 2 puhul. Kodumaistest ressurssidest valmistatud autokütus vähendab vajadust välismaise kütuse järele ning parendab Eesti majandusnäitajaid.

Kuigi kõigi eelpoolt toodud variantidega kaasnevad teatud keskkonnaohud, siis tasuks meelde tuletada ütlust, et ei ole halba ilma heata. Kui käituda vastutustundlikult, siis keskkonna saastumise ja kahjustumise risk on minimaalne. Lisaks võimaldaks kütusetööstus luua uusi töökohti, arendada infrastruktuuri ning muuta Eestit muust maailmast vähem sõltuvaks.


[1] http://www.e24.ee/1199028/naftafirma-alustab-lati-vetes-katsepuuraugu-rajamist

Sammuke lähemal omamaisele kütusele

VKG Petroter tehnoloogial põhinev õlitehas

Täna jõudis Eesti päevalehtede lugejani uudis, et Viru Keemia Grupp on sõlminud lepingu diislikütuse valmistamise tehase rajamiseks koos sinna kuuluva kompleksiga maagaasist vesiniku tootmiseks. Tehingu maksumuseks on ligikaudu 400 miljonit eurot ning tehase töötlemisvõimsuseks on planeeritud 750 000 tonni põlevkiviõli aastas. [1]

Kui ei saa uksest, saab aknast
Lisaks VKG-le on pikka aega rafineerimistehase rajamise mõteid mõlgutanud ka Eesti Energia. Paraku tuli EE üsna hiljuti avalikuse ette teatega, et enda diislitehase plaanidest loobutakse ning keskendutakse koostööle VKG-ga. [2]
Loodus aga teatavasti tühja kohta ei salli ning juba täna tuli VKG avalikuse ette oma hanke tulemustega. Peamised põhjused, miks EE loobus mõtest rajada oma rafineerimistehas, on majanduslikud. Kalkulatsioonid näitasid, et diislikütuse tootmiseks vajaliku kompleksi rajamine osutuks oluliselt kallimaks kui seni arvatud. Lisaks on EE-l raskusi oma Enefit tehnoloogial põhineva õlitööstuse käimasaamisega ning on näha, et hetkel suunab EE oma ressursse selle töökorda seadmisega.

Koostöö on võti
Juba täna on selge, et VKG enda õlitoodang ei ole piisav, et tulevast tehast toormega varustada. Seega on koostöö EE-ga ja Kiviõli Keemiatööstusega hädavajalik. Kuna Eestis kipub konkurents mõnikord varjutama koostööd, siis loodan, et antud juhul saab asjas asja. Samas eeldused on head, sest antud koostööst võidaks kõik. EE saaks hea hinnaga müüa oma õli suures koguses ning VKG saaks suure tulu toodetud kütuste müügist.

Head ja vead
Nii nagu iga asja puhul, on ka antud projektil omad head ja vead. Positiivse külje pealt tasuks mainimist eelkõige see, et uus rafineerimistehas loob uusi töökohti Ida-Virumaale, kus tööpuudus hetkel väga suur ning iga töökoht on väga teretulnud nähtus. Lisaks aitaks toodetud kütuste müük suurendada tunduvalt Eesti ekspordinumbreid.
Halb on see, et on oht, et toodetud kütust ei pruugi Eestis saada müüagi. EL-i normatiivid muutuvad järjest rangemaks ning isegi praegu on põlevkivist valmistatud diislil raskusi nõuete piiresse jäämisega. Isegi kui lubataks toodetud kütuste müüki Eestis, siis tuleks seda segada erinevate lisanditega või tavalise diiselkütusega, mis muudab kütuselt saadava kasumimarginaali väiksemaks. Mustim stsenaarium näeb ette, et kogu toodetud kütus tuleb eksportida EL-ist väljapoole. Kuna aga nõudlus Hiinas ja Indias kasvab, siis ei pruugigi see nii väga halb asi olla.

Millal siis?
EE rääkis oma plaanides aastast 2016. Kuna VKG on alles välja selgitanud hanketulemused, siis ilmselt lükkub aastanumber, mil kodumaist diislit näha saab aasta või kahe võrra tulevikku. Siiski muutub unistus kodumaisest kütusest järjest reaalsemaks ning on juba peagi käega katsutav.

[1] http://www.e24.ee/1262016/vkg-valis-diislikutuse-tehase-ehitaja
[2] http://www.e24.ee/1250160/eesti-energia-loobub-diislitehasest

Kuidas minna elektriautode projektiga edasi?

(Kuri)kuulus Mitsubishi i-MiEV

Kuna eile kirjutasin ma elektriautode laenutuse teemal, siis täna tuli mul mõte kirjutada sellest kuhu võiks investeerida raha siis kui peaks juhtuma, et võetakse ette veel üks saastekvootide müügi projekt. Ideid, kuhu võiks elektriautode projekti Eestis edasi arendada, on mul kogunenud aja jooksul päris mitu. Järgnevalt nendest ideedest lühidalt.

Akude ümbertöötlemise ja uude akude tootmise tehas
Kuna aku on elektriauto osa, mis põhimõtteliselt kulub kõige kiiremini (halvemal juhul juba 3-5 aastaga läbi), siis tähendab see seda, et uus peab olema kohe käepärast võtta. Uute akude tootmiseks on aga tarvis uusi materjale. Kuna Eestis ja Euroopa Liidus hinnatakse keskkonnahoidu väga, siis oleks kõige mõistlikum võta materjal uute akude tarbeks vanadest akudest. Et mitte viia seda tööd ja saadavat tulu eestis välja oleks mõtekas rajada Eestisse pisike ettevõte või tehas, mis töötleb vanad akud ümber metallideks ja siis võib-olla võimaluse korral toodab ka uued akud.
Tunnistan, et sellise ettevõte rajamine ei oleks odav. samuti tuleb see varustada kallite seadmetega ning võimsus (mida reaalselt ka vaja) ei tuleks väga suur, 10-15 tonni aastas. mis vastab 500-750 i-MiEVi akupakkile. Kuid tuleb arvestada, et sellise ettevõtte loomine annaks mitmeid hüvesid. need oleksid järgnevad:

• Kümned kõrgepalgalised töökohad Eesti inseneridele. Lisaks inseneride, tudengite ja ülikoolide know-how areng.
• Uute akude varustuskindlus. Vajalikud uued akud on kohe käepärast võtta, mitte ei pea neid mitu nädalat või kuud Jaapanist ootama.
• Vanad akud ei lähe lihtsalt prügimäele, vaid nendega tehakse midagi kasuliku. 
• Kõrgtehnoloogilise ekspordi tõstmine, juhul kui võimsust jääb üle ja toodangut saab ka Eestist välja viia.

Pistikhübriidid elektriautode asemel
Juhul, kui tulevaste hangete käigus soovitakse veel saada autosid, siis oleks mõistlik puhtalt elektriautode asemel pistikhübriidid. Näiteks Mitshubishil endal on kevadel tulemas müügile pistikhübriid Outlanderi baasil. Kuigi pistikhübriid kasutab ka bensiinimootorit, on selle sõiduulatus oluliselt suurem (c.a 500 km) ning talvel on salong palju soojem. Lisaks, kui rääkida konkreetselt Outlanderist, siis toimetulek Eesti teeoludega on oluliselt parem.
Uue hanke korras poleks enam ka nii palju uusi autosi vaja, piisaks näiteks 200-st autost. Oma olemuselt sobiks Outlanderi pistikhübriid mitmetele riigiasutustele ja muudele organisatsioonidele. Näiteks olen näinud Tallinna peal kiirabi värvides bensiinimootoriga Outlanderit. Kuid lisaks kiirabile sobiks selline auto ka politseile (kriminaaljälitus, mitte liikluspolitsei, kes vajaks rohkem Impreza ja Evo tüüpi sõidukeid), päästeametile, RMK-le kuid miks mitte ka Riigikogu või KOV töötajatele.
Ostutoetusi vast enam laiendada pole mõtet, kuna isegi praeguse ärakasutamine on suure küsimärgi all.

Laadimisvõrgu laiendamine Eestis ja Eestist välja
Praeguse seisuga on Eestis umbes 160 kiirlaadijat. See on enam-vähem piisav arv, kuid seda võiks siiski mõnevõrra suurendada. Seda eriti väiksemates kohtades, kus "tsivilisatsiooni" eriti pole ja abi väga kergesti ei jõua. Laadijate täpset vajaliku aru on raske öelda, vaevalt teavad seda spetsialistidki, kuid suurendamine 200-240-ni tundub küll mõistlik.
Lisaks riigisisele laadimisvõrgule tuleks mõelda ka riigivälisele võrgule. Praeguse võrgu suurim viga on see, et Eestis elav elektriauto oamnik on justkui vang, Eestis välja ta oma autoga minna ei saa. Teoreetiliselt küll saab, kuid see oleks väga ebamugav. Seega oleks mõistlik laiendada oma laadimisvõrgustiku Riiani, nii Mõisakülast kui Valgast, Peterburini ja Helsingini. Muidugi ei peaks Eesti seda tegema puhtalt omast taskust, vaid teiste riikidega kahasse.
Lisaks Eesti elektriauto omanike sõiduvõimaluste avardamisele teeniks see ka teist eesmärki. Nimelt liiguvad jutud, et EL tahab kehtestada oma laadijate standardit, mis erineb Eesti omast. Eesti võrk muutuks niimoodi kasutuks. Üksinda oleks ELi survele raske vastu seista, kuid kui lisaks meile hakaks meil kehtivat laadijastandarit kasutama ka näiteks Läti, leedu, soome ja Venemaa, siis oleks oma positsioonide kaitsmine tunduvalt kergem. Võib minna ehk isegi nii hästi, et teatud osa Euroopast hakkab järgima Eesti standardit.

Tasuta kontroll ja täiendused EE poolt
Minu meelest võiks olla nii, et kui soetad elektriauto, siis EE inimesed tulevad sulle koju ning vaatavad, kas sinu kodu elektrisüsteem kannatab laadija poolt nõutava koormuse välja. Kui ei, siis tehakse vajalikud ümberehitustööd tasuta. Ehk siis koduse laadimise ülevaatamine oleks elektriauto hinna sees. Seda kõike võiks vabalt rahastada riigi rahade või tulevaste kvooditehingute eest. Vajalik on see kõik selleks, et tagada ohutus, nii enda, kodu kui auto oma. Ei taha ju, et juhtuks nii nagu juhtus hiljuti, kui üks elektriauto laadimise ajal maha põles.

Energeetiline reede

Ehitatav Enefit 280 tehas Auveres Narva lähistel.
Pilt tehtud mõnda aega tagasi.
Praegusel kujul jaam hoopis valminum.

Läinud reedel, 16. märtsil sain osaleda ühel väga toredal ekskursioonil. Nimelt korraldas Eesti Energia ekskursiooni nendele tublidele ja aktiivsetele tudengitele kes võtsid vaevaks ennast registreeruda Võti Tulevikku messil.

Ekskursioon ise sai alguse hommikul kell 8. Reisieelset elevust rikkus vaid sombune ilm, päikesepaisteline oleks olnud palju kenam. Igatahes, algas päev kogunemisega. Juba alguses oli näha, et reisiseltskond tuleb väike. Lõpuks kogunes meid 11, kui ma mööda ei pane. Sellest on kahju, et nii vähesed tudengid võtavad vaevaks kasutada sellist võimalust. Sa saad näha kohta, mida muidu ei näe, saad näidata end ettevõtele ja seda kõike veel tasuta. Noh, nagu öeldakse, pole mõistus oma teha. Ise leian, et sellistest võimalustest tuleks kahe käega kinni haarata.

Kui buss oli kohale jõudnud, võeti peale veel pirukad ja joogid TTÜ sööklast ning siis võeti suund Jõhvi. Sinna ka peale paaritunnist sõitu lõpuks jõuti. Jõhvis asus meie ekskursiooni esimene külastuskoht. Nimelt üks osa Eesti Energia Tehnoloogiatööstusest. Seal tegeletakse erinevate soojustehniliste seadmete ja muude suurte metallkonstruktsioonide projekteerimisega, konstrueerimisega ning EE kaevandustes töötavate seadmete ja sõidukite remondiga. Sinna kohale jõudes kostitati meid kõigepealt kohvi ja pirukatega. (Mis sest, et meil endal oli bussis ka, logistika vist vähe "longas", aga ei hullu.) Sellesamase kohvipausi käigus seletati lähemalt ka mis ettevõtmisega seal siis tegemist on. Sain teada huvitava fakti, et selle asutuse eelkäijaks oli Energoremont, mis asutati 1959. aastal. Peale kohvipausi istutai meile pähe ilusad valged kiivrid ning seejärel seadsime sammud tuurile. Kõigepealt külastasime kontoriosa, kus töötasid insenerid ilusti rivis laudade taga ja klõbistasid usinasti oma arvutites. Põgusa vestluse käigus giidiga saime teada, et suurem osa töötajaid kõneleb seal vene keelt ning praktikale tulles saab selle üsna kiiresti selgeks, isegi kui sa seda enne eriti ei oska. Mis ma oskan öelda, Ida-Virumaal töötamise võlud ja valud. Siinkohal ei maksaks arvata, et eesti keelt üldse ei kuule, seda lihtsalt kasutatakse vähem kui keskmine tudeng harjunud on. Siis vaatlesime erinevaid tšehhe. Kõigepealt suurte metalldetailide lõiketöötlemise (plasmalõikus antud juhul) ja painutamise tšehh. Seejärel vaatlesime tšehhi kus oli igat sorti masinaid mida ma elus esimest korda oma silmaga nägin. (radiaalpuurpink siis) Seal oli kõike alates freesidest lõpetades karusseltreipinkidega. Kerge irooniaga võib öelda, et kui te ei leia sobiliku masinat sealt, siis ei leia te seda ka mujalt Eestist. Siis nägime termotöötluse töökoda kus tegeltakse karastamise, tsementiitimise ja kõige muu tähtsaga. Esimest korda õnnestus näha sellisel kujul töökoda. Ka TTÜs on paar karastusahju, kuid need on nagu nukuköögid võrreldes sellega mida ma seal nägin. Peale seda käisime vaatlemas veel ka värvimistöökoda ning masinate remonditöökoda. Viimases õnnestus näha ka ühte puurseadmega vankrit, mis nägi välja nii nagu oleks 99% elust elatud ning vanuseks piltlikult öeldes sajand. Ilmeks näide sellest, kui masin töötab peaaegu 24/7, vähemalt nii on "keiss" osade kaevandustes töötavate masinatega. Seejärel suunduti tagasi peamaja juurde, kus tagastasime kivrid ning asusime sõitma järgmis objekti suunas.

Ekskursiooni teiseks sihtkohaks oli Auvere, kus asub Eesti Energia poolt ehitatav uus Enefit-280 õlitehas. Neile, kes pole Eesti geograafiaga väga kodus, siis neile teadmiseks, et tegelikult asub uus õlitehas otse Eesti Elektrijaama taga vana õlitehase kõrval. Ehitus on peaaegu valmis. Ainult mõned viimistlevad tööd ja häälestus. Meile öeldi, et kui kõik läheb hästi, siis aasta lõpus annab tehas juba toodangut. Kui kohale jõudsime, siis oli väike viperus, nimelt läksime alguses kogemata sisse valest kohast, kuid ei hullu, uuesti bussipeale ning juba mõne minuti pärast olime õige tõkkepuu taga. Bussilt maha tulles tuli vastu meile üks ekskursiooni saatjatest, kelle esimene küsimus oli, et kuidas on meil lood vene keelega. Iva seisnes selles, et meile määratud kohapealne giid, kes pidi meile seletama tehase tööpõhimõtet ja kes pidi meile ringkäigu tegema, oskas ainult vene keelt. Võite isegi eeldada, mida me oma vene keele oskuse kohta ütlesime. No mis siis ikka, kogunesime kontorisse, mis oli kokku pandud kümnetest sinistest konteineritest, mida tavaliselt võib ehitusplatsil märgata. Enefiti ehitusplatsil oli neid aga lausa sadu, kõik alates eluruumidest ja kontoritest lõpetades sööklaga oli tehtud konteineritest komplekteeritud blokidesse. Nii me seal siis kontoris maha istusime ja ootasime, mis juhtuma hakkab. Siis tuli meie giid ja alustas oma esitlusega. Bussile vastu tulnud isik proovis küll tõlkida alguses meile eesti keelde teksti, kuid varsti loobus, kuna ei osanud isegi kõiki erialaseid termineid eesti keelde panna. Pärast pisikest ajurünnakut leiti noor blond neiu, kes hakkas vene keelt meie jaoks inglise keelde tõlkima. Nagu arvata võite, siis paremat tulemit sellest väga palju ei tulnud. Selline kurb-koomiline vahejuhtum siis. Kuid sellest hullu pole, sest olgu see tekst inglise, vene või eestikeeles, teemast on ikka keeruline simese hooga aru saada. Põhimõtest ja põhiosadest oli võimalik aru saada ka kenade värviliste piltide järgi mis seinale kuvati.

Pärast ettekannet pandi meile pähe kiivrid ja anti selga helkurvestid - ohutus ennekõige. Siis seadsime sammud valmiva objekti enda poole. Enefit 280-st saab siis uus Eesti Energia tehas, mille toodanguks on põlevkiviõli ja madala oktaanarvuga bensiin. Meile seletati, et autole kõlblik bensiin peab evima suuremat oktaanarvu, selle jaoks on vaja aga rafineerimistehast, mis peaks valmima umbes 2016. Seega autokütuse masstootmisest Eestis saame rääkida alles mõne aasta pärast, kuid valgus tunneli lõpus juba paistab. Lühidalt öeldes vaatasime hoonet seest ja väljas, selle tähtsamaid sõlmi. Kõige kõrgem punkt, kuhu me ronisime, oli "ainult" 20 meetrit, kuid sellest piisas, et mul endal jalg kergelt tudisema hakkab. Nimelt tehakse ju jalgealune pind sellsitel objektidel sõrestikmetallist ja kui sa näed enda jalge all 20 meetrit sisuliselt vaba maad, siis õõnsaks võtab kergelt küll. Trepp ise asus hoone välisküljel. Ehitis ise on veel tublisti kõrgem, täpse kõrguse jään võlgu, ütleme, et üle kolmekümne meetri kindlasti. Igatahes väljast vaadatuna võtab see ehitis ahhetama. Pärast tiiru ehitusobjektil seadsime sammud sööklasse. Lõuna oli väga hea, sest portsud on seal suured ja maitse üsna OK. Söökla, nagu kõik muugi seal platsil, oli kokku pandud konteineritest, nii nagu ma ka varem mainisin. Seetõttu seal ruumiga väga priisata pole, kuid lühiajaliselt kannatab täitsa olla. Peale lõunat käisime veel korra nö kontoris, Seal tagastasime kiivrid ja vestid ning jagasime muljeid nähtuks, seda siis omamoodi eesti-inglise-vene keelse vestluse käigus. Enne lahkumist anti veel igale osalejale meene milleks oli kiletatud A4 värvifoto valmivast objektist. Seejärel läksime bussipeale ja asusime tagasiteele Tallinnasse, kuhu jõudsime umbes pool kuus õhtul.

Minule jäid igatahes positiivsed ja meeldejäävad muljed antud ekskursioonist ja loodan, et tulevikus avaneb vel võimalusi taolistel osaleda.

Tuumaelektrijaam Eestisse

Moodne tuumajaamja puhas loodus sümbioosis

Minu tänast lühikest sissekannet inspireeris kirjutama neljapäevane keskkonnakaitse ja säästva arengu loeng. Nimelt oli see nädal teemaks energeetika ning taastumatud ja taastuvad energiaallikad. Muuhulgas tuli juttu ka tuumaenergeetikast.

Tuumaenergia on küll taastumatu energia (uraanimaagi kogus on lõplik suurus), kuid selle kasutamine on loodusele sõbralikum, kuna ainus saaste, mis tekib, on veeaur. Ei teki süsihappegaasi, vääveldioksiidi ega lämmastikuühendeid. Muidugi on ka radioaktiivsed jäätmed, mis tekivad jaama töös hoidmise käigus, kuid nende ladustamine on tänapäeva tehnoloogiliste tingimuste juures üsna ohutu.

Peamine põhjus, miks Eestisse peaks minu meelest rajama tuumaelektrijaama on see, et põlevkivi on taastumatu loodusvara, mis kahaneb väga kiiresti. Praeguste trendide juures jätkub seda veel umbes pooleks sajandiks. Selleks ajaks peab olema elektrijaam ja seda toitev maavara, mis suudab rahuldada riigi elektri nõudlust. Ka tekitavad muret saastekvoodid. Kuigi praegu müüme  me saastekvoote, siis lähema dekaadi, maksimum kahe jooksul, peame hakkama neid sisse ostma kui me ei suuda teha otsustavat pööret keskkonnasõbralikuma elektritootmise suunas. Saastekvootide sisseostmine aga tõstab kodutarbijatele ja siinsetele töösturitele elektrihinda, mis viib meie riigi majandusliku konkurentsivõimet allapoole.

On küll räägitud koostööst teiste riikidega, näiteks Eesti Energia (EE) koostöö leedulastega praegu, kuid jaam peaks siiski asuma Eesti territooriumil. Esiteks seetõttu, et kui elektrijaam asub välisriigis, siis me põhimõtteliselt impordime endale vajaliku energiat, see aga viib alla majanduslike näitajaid. (ekspordi-impordi tasakaal) Teiseks, kui transportida elektrit nii pika ma tagant kui Leedust, siis tekivad suured energiakaod liinides, mis tõstab tarbija jaoks hinda. Kui tõesti tahetakse rajada jaam kolme Balti riigi peale kahasse oleks ju palju arukam ehitada see Lätti, mitte Leetu. Kolmandaks on Eestil oma jäätmetest mugav vabaneda, kuna soomlased just tegelevad tuumajäätmete hoidla rajamisega ja Soome on meile üsna ligidal.

Kui rajada Eestisse tuumaelektrijaam ja kasutada seda elektri tootmiseks, siis saaks allesjääva põlevkivi rakendada millekski muuks kasulikuks, näiteks mootorikütuse tootmiseks (mille tehnoloogiat EE ka praegu arendab) See aga suurendaks Eesti majandusliku ja energeetilist julgeolekut veelgi.