 |
| TTÜ peahoone |
Numbritest siis lähemalt ka: TTÜ-sse laekus kokku 11 347 avaldust, TLÜ-sse 8205 (Seisuga 06.07, vastuvõtt kestis seal 9. juulini) ning TÜ 12 279 avaldust. [1][2]
Ei pea olema hiromant, et ära arvata, millistele erialadele oli ülikoolides suurim konkurss. Nii nagu on juba traditsiooniks kujunenud, olid noorte hulgas populaarseimad n.ö "pehmed" erialad. Näiteks TTÜ-s oli suurim konkurss kiniisvara haldamise ja avaliku halduse erialadele, TÜ-s oli surim konkurss õigusteaduse erialale.
Siiski pole seis väga hull ning asjad näitavad paranemise märke. Nimelt oli see aasta palju huvi ka IT-erialade ning logistika vastu. Seega on näha, et reaalteadustel põhinevaid erialasi pole noored täielikult hüljanud ning soov neid õppida on siiski osadel olemas.
Toetan reaalalasi ja olen natukene vastu pehmetele aladele kahel põhjusel. Esiteks õpin ise eriala, mis väga tugevasti seotud reaalaladega (matemaatika, füüsika, joonestamine) ja teiseks leian, et Eestil on suuremad sanšid saada majanduslikult edukaks, kui meil on insenere, kes suudavad teha tooteid, mida eksportida. Pole kasu müügimeestest kui ei ole tooteid, mida müüa. Saastekvoodi müügile me igavesti ei saa lootma jääda.
Nüüd natukene asjast ka. Postituse pealkiri oli "kvantiteet pole kvaliteet." Nimelt nagu näha arvudest, mida ma välja tõin, siis võib tõlgendada seda nii, et ülikoolid võitlevad ninast veri väljas selle nimel, et saada võimalikult palju tudengeid. Keskendutakse kvantiteedile, tuleks aga keskenduda kvaliteedile. Ühest heast spetsialistist on rohkem kasu kui kolmest keskmisest.
Lisaks jätab selline inimeste endale rabamine rakenduskõrgharidusasutused ja kutsekoolid vaeslapse rolli. Kõrghariduse promomisega pingutatakse minu meelest üle. Diplom ei aita kõiges, sest nagu öeldakse, "load ei sõida." On vaja inimesi, kes oskavad ka kätega midagi ära teha ja sellised inimesed tulevad just kutsekoolidest ja rakenduskõrgkoolidest. Ülikool ei õpeta kokki, elektrikuid, torumehi. Tegemist on hinnatud meistrimeestega, kes suudavad teenida head palka, kui nad oma töös osavad on. Samas igat paberiga valgekraed, kes ülikooli väravatest välja tuleb, ei vaja ühiskond teps mitte.
Noorte keskkooli lõpetajate massilises ülikooli tunglemises on suur mõju just ülikoolide poolses agressiivses reklaamikampaanias, näiteks võis näha TÜ reklaame see aasta Tallinna bussipeatustes suurte postrite kujul, sealjuures ka TTÜ ees. (sic!) kutsekoolidel ja rakenduskõrgkoolidel aga sellist reklaamieelarvet ei ole, kui natukene üldistada, siis kutsekoolide reklaam piirdub poole A4 suuruse teksitiga Linnalehe keskel paaris lehenumbris. Ilmselgelt jääb selline reklaam ülikoolide omade (Muuseas mis tehtud proffesionaalste reklaamifirmade poolt) varju ning noor lõpetaja ehk ei mõtlegi kutsekooli peale, vaid viib oma paberid kohe ülikooli tänu heale reklaamile.
Selle reklaamiraha võiks panna hoopis õppekvaliteedi täiustamiseks (oleme ausad, tegemist on suurte summadega) ja anda teistele õppeasutustele võrdse võimaluse enda hääle näitamiseks. Seda seetõttu, et on imelik jälgida spetsialistide kurtmist, et on puudus oskustöölistest, samas ülikoolide reklaam suviti (puhtalt akadeemiline haridus) lausa tuleb uksest ja aknast sisse. Tuleb jutt ja tegevused kokku viia.
Nüüd veel viimaks sellest, mida pean silmas õppekvaliteedi parandamise all:
1. Väiksem õpilaste arv ühe õppejõu kohta ehk siis rohkem õppejõude
2. Rohkem välis- ja külalisprofessoreid silmaringi laiendamise huvides
3. Uuemad õpikud, maailma tippõpikute tõlkimine
Kindlasti kirjutan kõrgharidusteemadel tulevikus veel, ehk isegi selle suve jooksul.
P.S Põhjus miks ma pole ammu kirjutanud oma blogisse seisneb selles, et suvi on tudengi jaoks kõige töisem aeg.
[1] http://www.postimees.ee/899734/ulikoolid-tombavad-vastuvotule-joone-alla/
[2] http://www.tartupostimees.ee/902022/ulikoolidesse-vastuvott-on-lopusirgel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar