Doktoranditoetuse kajastamisest meedias

Viimastel päevadel on tänuväärselt saanud meedias taas kajastamist doktoranditoetuse teema. Viimane on mulle oluline mitte ainult sellepärast, et olen ise doktorant, vaid ka sellepärast, et minu hinnangul on tegu Eesti haridus- ja teadusmaastiku seisukohast üsna olulise küsimusega.

Et jõuda selleni, millest praegune meediakajastus alguse on saanud, tuleb rääkida mõne sõnaga taustsüsteemist. Eelmise aasta lõpus vahetus valitsus, mille raames muudeti ka koalitsioonilepingut. Muude muudatuste raames lubati tõsta ka senist doktoranditoetus kahekordseks. Aga nüüd, mõned nädalad tagasi, selgus, et valitsus on oma lubadusest taganenud ja tõus tuleb vaid ca 50%. Ilmselgelt põhjustas see pahameele tormi, sest isegi kahekordne tõus pole ausalt öeldes piisav, et korvata viimaste aastate tõstmata jätmisi.

Kui doktoranditoetus 2004. aastal kehtestati, oli selle suurus 6000 EEK (383 €), mis moodustas toonasest keskmisest palgast 80%. Seejärel püsis toetus 10 aastat muutumatuna, seni, kuni 01.01.2015 tõusis toetus 422 €-ni. Sellise suurusega on see ka praegu. Täna moodustab see keskmisest palgast alla 40%. Seega, isegi kui tõus oleks kahekordne, siis jääks see alla omaaegsele suhtelisele suurusele, ehk 80%-le keskmisest. Doktoranditoetuse tõus poole võrra tähendab aga seda, et uus toetus oleks ligikaudu pool keskmisest palgast. Kindlasti mitte see, mida tippspetsialist vääriks. 

Nüüd aga meediakajastuse juurde. Alguse tegi lahti Krista Aru (EVA) arupärimine 07.06.2017 Riigikogu infotunnis. Sellele järgnes artikkel DELFI-s neljapäeval, 08.06.2017. Samal päeval ilmus ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) pöördumine samas küsimuses Postimehes. Lisaks mainiksin ma siinkohal ka Silvia-Kristiin Kase (TÜ Üliõpilaskonna aseesimees) varasemat arvamusartiklit samal teemal, mis ilmus 30. mail. Seega on kajastus antud teemal toimunud mitmel rindel paljude inimeste poolt. See näitab, et tegemist on olulise küsimusega ning jääb vaid loota, et Valitsus teeb sellest omad järeldused. Kui inimesi ning teaduse ja hariduse arendamist tõepoolest väärtustatakse, siis oleks tarvis seda ka kuidagi näha.

Doktoranditoetuse otsustav tõus oleks siinkohal heaks märgiks, küll ei ole aga seda selle tõstmine lubatust oluliselt väiksemas mahus. Tõsta saab kas nii palju kui lubati või isegi rohkem. Vastasel juhul ei saavutata eesmärke, mida antud tõusuga saavutada loodetakse. Ka tuleb kindlasti mainida, et toetuse tõusmisel selle aasta lõpus näeb positiivseid tulemeid alles aastate pärast. Haridussüsteem on nagu tanker, mis suure inertsiga ning mille kurssi muuta väga raske. Seetõttu tulebki vältida halbu otsuseid, sest nende korrigeerimine on väga keeruline.

Riigikogu valimiste süsteem vajab muudatusi

Osasid paragrahve oleks tarvis muuta, et muuta vlimissüsteemi õiglasemaks.

Kuigi 2015. aasta Riigikogu valimistel on osalemas 10 erakonda ja nendest 6 on välja tulnud täisnimekirjadega, ei ole kõik sugugi nii hiilgav demokraatlikus süsteemis kui paistab. Paljude jaoks on tulnud osalemine väga raskelt ja jäänud pea olemata. Siit veel edasi minnes tuleb silmas pidada, et vaid väga vähesed neist osutuvad ka reaalselt valituks. Ehk isegi liiga vähesed. Sellest mõttest tingituna paneksin kirja mõned oma mõtted, kuidas minu arvates saaks Riigikogu valimiste süsteemi paremaks muuta.

1. Valimiskünnis erakondadele tuleb alandada 4%-ni.
Praegu kehtiva süsteemi järgi on valimiskünnis 5%. Ehk on see liiga kõrge, sest kuidas muidu seletada olukorda, et Riigikogus on hetkel vaid 4 erakonda. Selleks, et aga ühiskond oleks esindatud Riigikogus võimalikult laiapõhjaliselt, on tarvis vähemalt 5-6 erakonda. Selleks, et seda aga saavutada, oleks mõistlik langetada valimiskünnist.
4% võiks valimiskünnis olla sellepärast, et see on lihtne, üheselt arusaadav täisarv. 4% on piisav, et esindada kindlat hulka inimesi. Näiteks 2013. aasta KOV valimistel sai Vaba Tallinna Kodanik just 4% häältest, mis häälte arvuna tähendas 8 500 häält. Arvan, et keegi ei vaidle vastu, et see on juba piisav arv hääli, et näidata ära, et tegu on pädevate inimstega, kes väärivad kohta esinduskogus.

2. Valimiskünnis üksikkandidaatidele tuleb alandada 1%-ni.
Kuna üksikkandidaat on võrreldes erakondadega nõrgemas seisus valimiste ajal, siis peaks üksikkandidaatidele sätestatud valimiskünnis olema madalamal võrreldes erakondadele kehtestatud valimiskünnisega. Nõrgem olek väljendub eelkõige selles, et üksikkandidaadi rahalised vahendid on oluliselt piiratumad, mistõttu ei saa ta teha endale massilist välikampaaniat plakatite, voldikute, telkide ning tele- ja radioreklaami näol. Samuti on üksikkandidaadi ajaline ressurss piiratum, et ennast võimalikele valijatele tutvustada. Sellest tingituna võrdsustaks madalam valimiskünnis üksikkandidaatidele mänguvälja valimiste ajal.
Miks just 1%? Aga seepärast, et 1% häältest tähendab ühte kohta Riigikogus ja rohkem positsioone üks inimene endale võtta ei saa. On aga absurd, et üksinda Riigikokku kandideeriv inimene peaks korjama mitme erakonna liikme jagu hääli. Indiviidi tasemel peab valimissüsteem olema võrdne.

3. Lubada erakondade valimisliidud Riigikogu valimistel.
Lisaks liiga kõrgele valimiskünnisele on väikeste erakondade mureks killustatus. Hääled jagunevad nende vahel, kuna kellelgi pole piisavalt suurt tuntust ja/või ressurssi, et endale reklaami teha. Seetõttu peaks olema lubatud erakondade vahelised valimisliidud, nii nagu see oli 90-ndatel. Nii on lootust, et saadakse ühiselt sisse ning ka tuntuid inimesi on võimalik niimoodi lihtsamini nimekirja panna. Samuti väheneb ressursside küsimus, kui leivad ühte kappi pannakse.

4. Valimiskautsjon langetada 195 € peale.
Praegune valimiskautsjon, mis nendel valimistel on võrdne ühe miinimumpalgaga, s.t 355 €-ga, on liiga kõrge.
Sellise summa tasumine käib paljudele neile, kes hetkel parlamendivälistes erakondades, üle jõu. Seetõttu on kahjuks langetatud mitmeid mittekandideerimise otsuseid. See on aga vale. Inimese võimalus osaleda demokraatlikes protsessides ja valitsemises, ei tohiks jääda majandusliku tsensuse taha.
Samaaegselt ei tohiks olla kautsjon ka liiga väike, et vältida "pullimeeste" kandideerimine ning panna inimesed sügavamalt mõtlema enne seda kui nad langetavad otsuse valimistel osalemise kohta. Sellest tingituna leian, et kuldne kesktee on kehtestada kautsjon, mis on pool miinimumpalgast, tänase seisuga siis 195 €. Antud summa on juba oluliselt jõukohasem kui 355 €, kuid samas mõtleb inimene kaks korda, enne kui sellise raha välja käib.

5. Erakondade rahastamise skeem õiglasemaks
Praegune olukord on selline, kus parlamendierakonnad jagavad omavahel ca 5,4 mln € riigieelarvest tulevat raha aastas, samal ajal kui parlamendivälised erakonnad ei saa maksumaksjatelt midagi ja elatuvad liikmemaksust ja annetustest.  [1][2] Selline olukord ei ole õiglane ja seda tuleks kindlasti muuta.
Mina omalt poolt pakuksin välja mõned punktid, mis muudaks süsteemi õiglasemaks nii parlamendivälistele erakondadele kui ka maksumaksjale.

• Riigieelarvest jagatavat summat tuleb alandada vähemalt poole võrra. Jagatav summa peab jääma alla 2,7 mln  € aastas.
• Raha tuleb jagada ka Riigikokku mittesaanud erakondadele ja üksikkandidaatidele, vastavalt saadud häälte arvule.
• Seada riigipoolse toetuse saamise eelduseks liikmemaksu korrapärane korjamine. Piiriks võiks olla, et vähemalt 35-40% liikmetest maksab korrapäraselt liikmemaksu.

6. Seada latt kõrgemale Riigikogu liikmele esitatavatele nõuetele

Nii mõnigi kord on kuulda inimeste seas kurtmist, et Riigikogus on liiga palju endisi sportlasi, muusikuid teletähti ja muid tuntud nägusi, samal ajal on spetsialiste vähem kui võiks. Tuleb tunnistada, et selle väitega võib mõnel määral nõustuda. Sellest tingituna leian, et Riigikogu liikmele võiks lisaks praegusega kehtestada järgmised täiendavad nõuded:

• Kõrghariduse (vähemalt bakalaureus) või rakenduskõrghariduse olemaolu
• Vähemalt 3 aastat järjepidevat töökogemus era- või avalikus sektoris. Seda selleks, et vältida otse noortekogust soojale kohale saamine.

7. Riigikogus tohiks olla vaid kaks järjestiku ametiaega
Selleks, et Riigikogu liime töö ei muutuks "eluaegseks", tuleks kehtestada piirang, et Riigikogus tohib olla vaid kaks ametiaega järjest. Seejärel tuleb üks koosseis teha vahet või lõplikult mõne uue väljakutse juurde siirduda.
Kahe ametiaja piirang tagaks ka piisava rotatsiooni Riigikogus, kuna teatud hetkest alates lihtsalt tuleb uutele nägudele ruumi teha. Samas tagab kaks ametiaega järjest Riigikogus olemise võimalus selle, et toimib teatud järjepidevus ja uude koosseisu jäävad ka juba mõned kogenumad liikmed.

8. Siduda Riigikogu liikme palk miinimumpalgaga ja kaotada kuluhüvitised
Selleks, et Riigikogu oleks rohkem motiveeritud tegema midagi ka vaesemate heaks, võiks siduda Riigikogu liikme palga miinimumpalgaga. Kui senini on olnud Riigikogu liikme palk umbes 4 Eesti keskmist, siis uus viis oleks näiteks 10 miinimumpalka.
Samuti võiks täiesti ära kaotada sellise mõiste nagu kuluhüvitised ning nende asemel lihtsalt tõsta Riigikogu liikme palka summa võrra, milline on keskmise Riigikogu liikme keskmine kuluhüvitiste saamise määr senini. Selline võtte aitaks muuta Riigikogu liikme teenistust läbipaistvamaks, ainsaks sissetulekuks palk ja ei midagi muud.

9. Tuleb üle minna üleriigilistele avatud nimekirjadele.
Kuna Eesti on nii väike riik, siis võiks kaaluda Riigikogu valimiste ajaks ühe üleriigilise piirkonna kehtestamist. Täpselt nii, nagu see on Euroopa Parlamendi valimistel. Ütlen ausalt, et ma pole selle ideega novaator, antud lahenduse on välja pakkunud teisedki inimesed. [3]
Samuti võiks kehtida üleriigiline avatud nimekiri, see tähendab, et Riigikokku saavad vaid 101 esimest enim hääli saanud inimest sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Niimoodi välistataks mõnesaja häälega tundmatu inimese sisse saamine ja teisalt sunniks see poliitikuid ka oma kodukohast kaugemal olevate piirkondade muredele tähelepanu pöörama, kuna avatud nimekirjade puhul hakkab lugema iga hääl.
Samuti kaob suurerakondadel sellise muudatuse järel mõte treida "häältemagneteid" kuna isegi kui esimesed saavad palju hääli, siis tagumised saavad jälle väga vähe ning jäävad Riigikogust välja, sisse saavad aga häältearvult kusagil keskel olevad inimesed.

10. Asendusliige valitakse vastavalt häälte arvule, mitte üldnimekirjale.
Tugevalt seotud eelmise punktiga. Asendusliige määratakse selle muudatuse alusel nii, et sisse saavad üleriigilises avatud nimekirjas 102, 103, 104 jne olevad inimesed. Erakondlikud üldnimekirjad kaotaksid nii oma mõtte (Erakondlikud üldnimekirjad jääksid vaid selle mõttega, et näha kes millise erakonna koosseisus kandideerib) ja kaoks võimalus soosida omasid jopesid, s.t ettepoole pannakse "paremaid inimesi" ja välja jäävad need, kes reaalselt hääli korjanud või mõtetega panustanud.
Väike konks on sees, et kui näiteks valitusse läheb kolm Vabaerakonna liiget, siis asendusliikmed võetakse nende seast, kes on Vabaerakonna liikmetena kolm enim hääli saanud inimest mitte esialgu sissesaanutest. See peaks aitama vältida olukorda, et mõne erakonna mõjuvõim (kohtade arv) Riigikogus endas väheneb valitsusse minekuga.

Jokker: Vastuhääle andmise võimalus ebameeldivale kandidaadile
Järgnev mõte on selline, mis paljudele võib meeldida ja paljudele kindlasti ei meeldi ning mille reaalne läbiminek valimisseadusesse on kõige ebatõenäolisem. Nimelt võiks valimiste ajal olla valimissedelil lisaks poolthääle lahtrile ka vastuhääle lahter. Vastuhääle lahtrisse saaks kirjutada selle kandidaadi numbri ringkonna või üleriigilisest nimekirjast (Kuidas valimisseadus parasjagu kehtib) keda kohe kindlasti võimu juures näha ei taheta. Antud täiendusega valimiste süsteemi juures lubataks ka negatiivne häälte saldo, s.t vastuhääli on rohkem kui poolthääli. See näitaks selgelt ära, et antud isik on ebapopulaarne ja ta ei tohiks inimeste hinnangul võimu juurde pääseda. Taas pole tegemist päris minu enda ideega, vaid antud varianti on aegade jooksul välja pakutud teiste inimeste poolt. Nimetatud muudatus tooks kaasa selle, et poliitik ei saaks ühte valjagruppi soosides teisi inimeste gruppe täiesti "üle lasta", vaid ta peab jõudu mööda arvestama kõigi huvide ja arvamustega. See aga tooks kaasa õiglasema ja ausama poliitika.

Artikkel viimati muudetud 15.02.2015 kell 21:45 (V versioon)

[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/5edfb7ac-5382-4ece-b36c-d0bfec8772c5
[2] http://uudised.err.ee/v/eesti/5e322d05-9ad6-4124-ba17-50fa78469f9f'
[3] http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/02/13/eesti-ei-vaja-sisepiire

Doktoranditoetusest

Doktorandi töökeskkond - nina raamatutes

Täna hommikul märkasin Haridusministeeriumi kodulehte vaadates ühte huvitavat uudist. [1] Nimelt lubatakse alates järgmise aasta 1. jaanuarist tõsta doktoranditoetust 10% võrra, seniselt 383,47 €-lt 422 €-ni. Lisaks laieneb doktorantidele veel teatav hulk soodustusi.

Siinkohal kiitus Haridusministeeriumile, et lõpuks ometi, üle pika aja, doktorantide toetuseks midagi ära tehakse. Samm paremuse poole igatahes.
Samas täiesti rahule antud sammudega jääda ei saa. Vähemalt mitte siis, kui need on tehtud sellises ulatuses.Miks?

Põhjus on järgnev. Nimelt on praegune õppetoetus, 383,47 € (6000 EEK) kehtestatud aastal 2004. Tollal moodustas see summa ligikaudu 80% keskmisest palgast. Keskmine palk 2014 aasta II kvartalis oli 1023 €. Seega on sellest 80% saanud 37,5%. Märgatav langus suhtarvudes.
Lisaks on toimunud elu kallinemine, millest annavad märku inflatsioon ja THI. [2] Võttes arvese THI-d, mis on saadaval Eesti Panga statistikas, siis selleks, et saada sellist elukvaliteeti, mis oli 2004 aastal saavutatav 383,47 €-ga, peaks toetus olema praegu 582,97 €. Ümardatuna 583 €.

Kuigi 583 € ei moodusta enam 80% keskmisest, oleks see hea lävend sellele, milline doktoranditoetus võiks olla. Täpsemalt öeldes peaks olema, aga veel ei ole. Siinkohal teeksingi hea meelega ettepaneku tõsta doktoranditoetus 1. jaanuarist 2016  583 €-ni. Usun, et riigieelarvest ollakse võimeline selliseid vahendeid leidma.

Nüüd ehk tuntakse huvi, et miks doktoranditoetust tõsta? Sellele küsimusele on lihtne leida vastust, kui mõelda, et kes on doktorant ja millega ta tegeleb. Doktorandi näol on tegemist noore teadustöötajaga, kellest hiljem saab teadlane või õppejõud. Esimesel juhul hakkab ta panustama riigi teaduse arengusse, tööstusinnovatsiooni ja SKP-sse, teisel juhul saab temast õpetajate õpetaja, s.t inimene kes õpetab inimesi kes hakkavad hiljem õpetama.
Mõlemal juhul oleks eelistatud, kui selles rollis on parimatest parimad. Et see sünniks tuleb neid parimaid millegagi motiveerida ja samas anda ka võimalus ära elada nii, et nad millegi muuga tegelema ei peaks, vaid saaks keskenduda täiskohaga õppimisele ja teadustööle. Selge on see, et see kõik saab sündida vaid siis kui on garanteeritud töötasu mis on kõrgharidusega spetsialisti väärimine. Usun, et on arusaadav, et 422 € ei ole see summa, ammugi siis mitte 383,47 € mis kehtib praegu.
Minu pakutud 583 € pole samuti ideaal, aga ta aitaks teha suure sammu positiivsuse suunas.

[1] http://www.hm.ee/et/uudised/valitsus-saatis-riigikogusse-doktorantide-sotsiaalsete-garantiide-tagamise-eelnou
[2] http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2053/treeMenu/MAJANDUSKOOND

Spikerdamisest ja õpetamisest

Tänapäeva noored on leidlikud

Eile ja täna on DELFIs ja Postimehes pühendatud palju ruumi uudisele, mille sõnul kukutas Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõud Peeter Lorents kevadel eksamil läbi 135 tudengit 144-st. Tudengid reageerisid sellele nõudes õppejõu vallandamist tingituna tema ebakompetentsusest. [1]
Õppejõud aga vastas rünnakule sellega, et paljud tudengid tegelevad spikerdamisega ning pettusega ning ta otsustas selles osas midagi ette võtta. [2]

Reaktsioon?
Mind ennast üllatas kui palju vastukaja antud looga seotud artiklid on saanud. Kommentaare on tulnud sadade kaupa. On nii neid, kes asunud tudengite kaitsele kui ka neid, kes toetavad antud olukorras õppejõudu. Samas ei ole massiline tagasiside üllatav. On ju väga paljud inimesed Eestis seotud kõrgharidusega, kas siis läbi omandamise või õpetamise.
Kuigi ma ise ühtegi õppejõudu ega tudengit ITK-st ei tunne, siis julgeksin uskuda, et süüd on omajagu mõlemal poolel. Samas on mõlema poole jutus üksjagu tõtt. Seetõttu ei maksaks kiirustada kohtumõistjaks olemisega, vaid oodata ära, kuidas sündmused edasi arenevad. Järgnevalt tahakski avaldada ma oma arvamust olukorrast, mitte hakata diskuteerima kellel on õigus ja kui palju.

Spikerdamine - kas tõesti nii massiline?
Kui uudis väidab, et 135 tudengit eksamil põrus, siis ei maksaks kohe eeldada, et kõik neist inimestest spikerdasid. Osadel ehk polnud lihtsalt piisavalt teadmisi. Küll aga võib suhteliselt kindlalt väita, et spikerdajaid võis olla kahekohaline arv. Olles ka ise tudeng, siis tean, et spikerdamine on Eesti kõrgkoolides süvenev probleem.
Probleemi üks külg on spikerdamine ise, kuid teine probleem, palju tõsisem, on suhtumine spikerdamisse endasse mis laseb probleemil süveneda. Nimelt suhtuvad kaastudengid spikerdamise küsimusse üldjuhul suhteliselt leigelt ning ei mõista kaastudengeid (piisavalt) hukka. Ka ei anta üldjuhul spikerdavaid kaastudengeid välja. See annab aga spikerdajatele võltsi turvatunde ning vale arusaama justkui polekski nende teguviis vale. Tunnistan, et olen ka ise spikerdavaid tudengeid näinud, kuid neid mitte välja andnud. Seda põhjusel, et minu meelest keeravad nad sellega eelkõige iseendale ning kannatavad hilisemas tööelus. Samas aeg-ajalt närib mind kahtlustunne et ehk ikka oleksin pidanud sellistest inimestest märku andma.
Eelpool kirjeldatu põhjal usun, et spikerdamise probleemi annaks vähendada kui muuta reegleid ja suhtumist karmimaks, nagu Skandinaavia ja Lääne-Euroopa ülikoolides. Kuid ainult karmimatest reeglitest ei piisa, peavad muutuma ka tudengite väärtushinnangud, neid aga saab muuta vaid väga pika aja jooksul põhjaliku selgitustööga.
Paraku on igal mündil kaks külge ning tuleb möönata, et spikerdamisel on alati põhjus. Selleks põhjuseks ei pruugi alati olla tudengi laiskus, vaid probleem võib peituda ka õppejõus - tema õpetamisoskuses, väheses materjalis, suhtumises jne. Kuigi see võib olla motiiviks, ei õigusta see kõik petmist eksamitel ja kontrolltöödel. Kuid ka õppejõudude poolsetele probleemidele tuleb tähelepanu pöörata.

Õppejõu roll spikerdamises ja mida saaks muuta
Kuigi otsus kas spikerdada või mitte sünnib tudengi enda peas, siis õppejõu võimuses on päris palju seda otsust mõjutada. Õppejõu, kes on karismaatiline ning annab oma ainet edasi arusaadavalt ja huvitavalt ning varustab tudengeid kõigi vajalike allikate ja materjalidega, aines vaevalt tudengid spikerdamise mõttele tulevad. Kui aga õppejõud kehtestab ennast autoritaarselt, ei suuda ajada sidusat juttu ning kellelt pole loota muud materjali kui tunnis kuuldu konspekt, siis sellise õppejõu aines võivad nii mõnedki tudengid tunda kiusatust minna lihtsama vastupanu teed. Kuigi mõlemad õppejõu tüübid on õnneks või õnnetuseks harvaesinevad, siis viitavad toodud näited selgelt kuhu poole üks või teine käitumine tudengeid suunab.
Kuigi mul endal pole olnud au härra Lorentsiga kokku puutuda, siis internetist loetu põhjal usun, et ka tal endal on põhjust peeglisse vaadata miks just tema aines nõnda massiliselt petetakse või siis lihtsalt läbi kukutatakse. Põhiliste kaebustena tema kohta toodi välja see, et materjale on vähe või raskesti kättesaadavad, loengus käsitletakse ainega mitteseonduvaid teemasi ning väljatoodud näited pole piisavalt elulähedased. Samuti on väidetud tudengite ebavõrdset kohtlemist, osaliselt, ning järeltöödega tutvumise võimaluse puudumist. Samas ei ole asi nii must-valge, uudistes on osad tudengid ka Lorentsi kaitseks välja astunud ning öelnud, et kuigi tema aines on raske, on sellest hilisemas elus palju kasu olnud. Huvitav nüanss seisneb aga selles, et kiitus tuleb peamiselt edukatelt tudengitelt ja kriitika neilt, kes põrunud. Seega täiesti erapooletu pole antud loos keegi. Antud lõigu soovin lõpetada mõttega, et kuigi Lorentsil on õigus esitada tudengite suhtes kriitikat, siis peaks ta ka ise tegema saadud ohtrast kriitikast vajalikud järeldused ja vastavalt sellele tegutsema. Kui paljude tudengite seos IT Kolledžiga katkeb peale lõpetamist, siis tema jääb sinna veel mitmeteks aastateks ning tulevased õppurid tahavad juba paremat õppet.  Arvan, et ta ka ise oleks õnnelikum, kui auditooriumis valitseks rahulikum ja positiivsem õhkkond.

Lõpetuseks
Uudis (väidetavast) massilisest spikerdamisest ja läbikukkumisest tegi mind ühtaegu õnnelikuks ja kurvaks. Kurvaks seetõttu, et sellised probleemid eksisteerivad. Iga noore eestlase kohuseks peaks olema võimalikult hea hariduse ja oskuste omandamine ning seda ausalt ja reeglite kohaselt. Rõõmu teeb aga see, et antud teema ei jäta endiselt inimesi külmaks ja vähemalt soovitakse midagi paremuse poole muuta. Kui juba diskusiooniga tegeletakse, on esimene samm tehtud, loodetavasti jõutakse millalgi ka järgmise sammuni...

[1] http://www.postimees.ee/1282550/oppejoud-kukutas-it-kolledzis-135-tudengit-labi
[2] http://www.postimees.ee/1282780/135-tudengit-labi-kukutanud-oppejoud-mahakirjutamine-on-votnud-kolossaalsed-mootmed

Kvantiteet pole kvaliteet

TTÜ peahoone

Taaskord on läbi saanud sisseastumise periood Eesti avalik-õiguslikesse ülikoolidesse. Vaatamata sellele, et laste arv Eestis väheneb iga aastaga, tehti vähemalt TTÜ-s ja TLÜ-s vastuvõetud avalduste rekordid. TÜ jäi oma eelmise aasta numbritele alla.

Numbritest siis lähemalt ka: TTÜ-sse laekus kokku 11 347 avaldust, TLÜ-sse 8205 (Seisuga 06.07, vastuvõtt kestis seal 9. juulini) ning TÜ 12 279 avaldust. [1][2]

Ei pea olema hiromant, et ära arvata, millistele erialadele oli ülikoolides suurim konkurss. Nii nagu on juba traditsiooniks kujunenud, olid noorte hulgas populaarseimad n.ö "pehmed" erialad. Näiteks TTÜ-s oli suurim konkurss kiniisvara haldamise ja avaliku halduse erialadele, TÜ-s oli surim konkurss õigusteaduse erialale.

Siiski pole seis väga hull ning asjad näitavad paranemise märke. Nimelt oli see aasta palju huvi ka IT-erialade ning logistika vastu. Seega on näha, et reaalteadustel põhinevaid erialasi pole noored täielikult hüljanud ning soov neid õppida on siiski osadel olemas.

Toetan reaalalasi ja olen natukene vastu pehmetele aladele kahel põhjusel. Esiteks õpin ise eriala, mis väga tugevasti seotud reaalaladega (matemaatika, füüsika, joonestamine) ja teiseks leian, et Eestil on suuremad sanšid saada majanduslikult edukaks, kui meil on insenere, kes suudavad teha tooteid, mida eksportida. Pole kasu müügimeestest kui ei ole tooteid, mida müüa. Saastekvoodi müügile me igavesti ei saa lootma jääda.

Nüüd natukene asjast ka. Postituse pealkiri oli "kvantiteet pole kvaliteet." Nimelt nagu näha arvudest, mida ma välja tõin, siis võib tõlgendada seda nii, et ülikoolid võitlevad ninast veri väljas selle nimel, et saada võimalikult palju tudengeid. Keskendutakse kvantiteedile, tuleks aga keskenduda kvaliteedile. Ühest heast spetsialistist on rohkem kasu kui kolmest keskmisest.

Lisaks jätab selline inimeste endale rabamine rakenduskõrgharidusasutused ja kutsekoolid vaeslapse rolli. Kõrghariduse promomisega pingutatakse minu meelest üle. Diplom ei aita kõiges, sest nagu öeldakse, "load ei sõida." On vaja inimesi, kes oskavad ka kätega midagi ära teha ja sellised inimesed tulevad just kutsekoolidest ja rakenduskõrgkoolidest. Ülikool ei õpeta kokki, elektrikuid, torumehi. Tegemist on hinnatud meistrimeestega, kes suudavad teenida head palka, kui nad oma töös osavad on. Samas igat paberiga valgekraed, kes ülikooli väravatest välja tuleb, ei vaja ühiskond teps mitte.

Noorte keskkooli lõpetajate massilises ülikooli tunglemises on suur mõju just ülikoolide poolses agressiivses reklaamikampaanias, näiteks võis näha TÜ reklaame see aasta Tallinna bussipeatustes suurte postrite kujul, sealjuures ka TTÜ ees. (sic!) kutsekoolidel ja rakenduskõrgkoolidel aga sellist reklaamieelarvet ei ole, kui natukene üldistada, siis kutsekoolide reklaam piirdub poole A4 suuruse teksitiga Linnalehe keskel paaris lehenumbris. Ilmselgelt jääb selline reklaam ülikoolide omade (Muuseas mis tehtud proffesionaalste reklaamifirmade poolt) varju ning noor lõpetaja ehk ei mõtlegi kutsekooli peale, vaid viib oma paberid kohe ülikooli tänu heale reklaamile.

Selle reklaamiraha võiks panna hoopis õppekvaliteedi täiustamiseks (oleme ausad, tegemist on suurte summadega) ja anda teistele õppeasutustele võrdse võimaluse enda hääle näitamiseks. Seda seetõttu, et on imelik jälgida spetsialistide kurtmist, et on puudus oskustöölistest, samas ülikoolide reklaam suviti (puhtalt akadeemiline haridus) lausa tuleb uksest ja aknast sisse. Tuleb jutt ja tegevused kokku viia.

Nüüd veel viimaks sellest, mida pean silmas õppekvaliteedi parandamise all:
1. Väiksem õpilaste arv ühe õppejõu kohta ehk siis rohkem õppejõude
2. Rohkem välis- ja külalisprofessoreid silmaringi laiendamise huvides
3. Uuemad õpikud, maailma tippõpikute tõlkimine

Kindlasti kirjutan kõrgharidusteemadel tulevikus veel, ehk isegi selle suve jooksul.

P.S Põhjus miks ma pole ammu kirjutanud oma blogisse seisneb selles, et suvi on tudengi jaoks kõige töisem aeg.

[1] http://www.postimees.ee/899734/ulikoolid-tombavad-vastuvotule-joone-alla/
[2] http://www.tartupostimees.ee/902022/ulikoolidesse-vastuvott-on-lopusirgel