Kuidas ma koolis tundi andsin

Täna tegin ma midagi omapärast. Nimelt andsin tundi Kuristiku Gümnaasiumi 8. klassi õpilastele. Teemaks nooremteaduri töö ja materjaliteadus.

Kuidas ma siis sinna sattusin ja miks ma just sel teemal rääkisin? Nimelt on käimas Tagasi Kooli karjäärikuu, mille raames kutsutakse erinevate erialade inimesi üles koolidesse minema ja oma erialast rääkima.

Tagasi Kooli programm töötab muidu aastaringselt, kuid nüüd, veebruaris ja märtsis, on nad otsustatnud eriti suure hulga inimesi koolidesse saada. Kui praegu ei ole vaba võimalust, võib alati ka hiljem minna, tuleb lihtsalt külastada https://tagasikooli.ee  ja lähemalt uurida.

Kuid veidi tänasest päevast lähemalt ka. Lisaks minule oli veel ca 20 inimest tulnud samasse kooli tundi andma. Täpselt ma üle ei lugenud, seega silma järgi hindan. Minule langes loosiga 8. klass. Ise oleksin eelistanud gümnaasiumiklassi, kuna tunnen, et nii oleks lihtsam oma erialast rääkida, kuid ka noorematele on tore esineda. Lisaks peab õpetaja oskama teadmisi edasi anda igas vanuses inimestele.

Nii nagu ikka, tulevad mängu Murphy seadused, ka parema ettevalmistuse juures. Esimesed minutid klassis kulusid tehnikaga sõbraks saamisele, sest minu ettekanne oli valmistatud Powerpointi põhiselt. Lõpuks siiski asjad tööle sai (helitehnika töölesaamine jäi siiski ära, sest vajalike nuppe ei leidnud) ja sain ettekandega alustada. Kuigi ma ise arvasin, et suudan oma slaididele piisavalt juurde rääkida, siis peale 30 minutit selgus, et jutt on täitsa otsas. Isegi ülikoolist ja erialadest ei osanud palju juurde lisada. Õnneks olid õpetaja ja õpilased piisavalt aktiivsed ning küsisid täiendavaid küsimusi, nii, et tund sai siiski täies mahus ära kasutatud.

Pärast tundi kogunesid esinenud õpetajad veel õpetajate toas väikesele kohvile ning kooli poolt anti ka väike meene mälestuseks. Mina omalt poolt saan edasi minna teadmisega, et oma ettekannet saan veel tublisti tuunida. Kuid eks iga korraga lähebki asi paremaks ning ühel päeval saab see ettekanne väga heaks. Ise sain tänasest suhteliselt hea emotsiooni ning kogemusi kõrva taha, loodan, et ka õpilastele, kellele ma esinesin, ettekanne meeldis ja nad said sellest midagi kasuliku.

Kui ideest saab reaalsus...

Minu disainitud võtmehoidja

17. märtsil toimus TTÜs avatud uste päev ning kuna ma olen alati suur huviline taolistel üritustel, siis astusin korraks ka ise läbi. Muidu oli minu jaoks nähtu tavapärane, kuid Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonna boksi juures õnnestus mul väikese üllatuse otsa komistada. Nimelt nägin ma seal võtmehoidjat, mis minu disainitud ning mida ma enam eriti ei lootnudki tootmises näha.

Rääkides asjast lähemalt, siis 2013. aasta kevadel korraldas Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskond välja konkurssi leidmaks sobivaimat meenet oma teaduskonnale. Huvilisena võtsin konkursist osa minagi, kuigi olen ise mehaanikateaduskonna inimene. Üllatusena sain hiljem teada, et mul on õnnestunud konkurss võita, kuigi minu ideeks oli kõigest lihtlabane võtmehoidja.

Aususe huvides olgu mainitud, et esialgne kavand erines natukene lõpptootest (kuigi mitte väga palju, kolbide motiiv näiteks on säilinud originaalsena), nimelt tuli tehnilistest piirangutest tingituna kavandit veidi muuta: Vähendada läbimõõtu, muuta detaili õhemaks jne. Viimase kavandiga võrreldes on lõpptootele juurde tulnud vaid ülemine vertikaalne liist. Arvan, et jäikuse huvides, et kolvid ära ei murduks rõnga sees, on ju tegemist vaid 2,5 mm paksuse detailiga.

Et saan hoida enda disainitud võtmehoidjat omas käes, pakub suurt rahuldust. Mitte miski ei tee inseneri õnnelikumaks, kui näha oma projekteeritud toodet reaalsuses füüsilisel kujul ja edukalt toimivana. Tahaks loota, et selliseid edusamme tuleb mul ette ka tulevikus.

Tipikate marss Toompeale oli tore

Eesti lipp lehvimas Pika Hermani tornis 24.02.2015
Foto: DELFI, Hendrik Osula

Tänane päev oli mulle juba kuues kord osa võtta sellisest üritusest nagu Tipikate marss Toompeale.
Neile, kes TTÜ tudengid ei ole, olgu lühidalt öeldud, et tegemist on üritusega, kus hommikul sõidetakse koos trolliga Toompeale, vaadatakse ära lipu heiskamine Pika Hermani torni, kuulatakse ära Riigikogu esimehe kõne, marsitakse koos seejärel Reaalipoisi monumendi juurde et pärjad asetada, peale seda Vabadussõja võidusamba juurde (samuti pärgade asetamiseks) ja lõpuks pubisse sooja tee ja piruka juurde.

See aasta oli hea see, et ilm oli soe. mäletan aastat 2011, kui tekliga väljas olles oleks peaaegu kõrvad peast külmetanud. Kui nüüd vihma ka poleks sadanud ja päike paistnuks, oleks täitsa priima olnud. Külmetamise oht on eelkõige seetõttu, et enne hümni ja Riigikogu esimehe kõnet tuleb tükk aega ühe koha peal parajaks passida. Kui liiga hilja tulla, ei pruugi lossihoovis enam ruumi olla. Või on parimad kohad läinud.

Ei saa öelda, et see aasta oleks kuidagi eriline (sündmuste mõttes) olnud, selles mõttes, et midagi tavatut ei juhtunud, kõik (omapärased) elemendid olid paigas nagu ikka, sealhulgas:

• troll läheb Keemia peatuses rahvast puupüsti täis ja ime, et veel edasigi liigub
• isamaaliste laulude laulmine trollis, kusjuures kõvasti, valesti ja mitmehäälselt
• tuututavad autod Reaalipoisi juures, kes üritavad kõigest väest läbi saada, kuigi näevad, et üritus ja inimmass on ees
• õlle ja siidri klaasid juuakse pubis ära kiiremini, kui ettekandjad neid täis jõuavad lasta

Pubist rääkides, siis seal läks nii nagu ikka, kõige enam aega üritusest. (Ja oli kõige huvitavam osa üritusest) Alguses küll tuli omaette nohiseda, aga siis õnnestus asuda vestlusesse kaasdoktorantidega teaduskonnast. Pubi plussiks oli see, et see aasta oli telekal hääl maha keeratud. Mul on muidu siiamaani eelmisest aastast flashback`id "tõn-tõ-tõn-tõ-tõn-tõn-tõn, "Tervist, härra president" tõn-tõ-tõn....." Vaesed sõdurid, kes seda koha peal peavad läbi elama :)

Mõtteid "Teeviit 2014" messilt

"Teeviit 2014" logo
Allikas: Google

See aasta oli mulle juba kolmas käia messil Teeviit. Vähemasti ma ei mäleta, et oleksin käinud antud messil ka varasematel aastatel. Messil olin kohal kusjuures nii reedel kui ka laupäeval ning vaatamist ja uudistamist jagus mulle endale mõlemal päeval.

Hea meelega jagan oma mõtteid nähtust ja kogetust, sellest mis kõige rohkem meeldis ja mis enim meelde jäi.

• Kõige esimesena peab mainima vast TTÜ stendi, sest seal ma ju õpin. seega ei saa antud õppeasutusest üle ega ümber. Kuigi ma otseselt seal midagi ei uudistanud (kui keemiateaduskonna ja metamaatika-loodusteaduskonna stend välja arvata), siis oli tore näha mitmeid tuttavaid nägusid. Oma aastate jooksul TTÜs on õnnestunud nii mõnegi tudengiga tuttavaks saada ja tore on aeg-ajalt mõni sõna juttu puhuda.
• Kõige vahvam oli suur kaherattaline aparaat (rattad suurema läbimõõduga kui ma ise) TTÜ stendi kõrval, mille nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud. Peab tõdema, et sõitmine antud riistapuuga oli kõige fun`im kogemus messil minu jaoks. Samas nõudis selle juhtimine ka parajat brainpowerit, kuna oma konstruktsiooniliste eripärade tõttu ei taha see hästi paigal püsida, eriti pidurdamise ja kohaltvõtmise hetkedel. Kuid ülicool on see, et sellega saab teha 360 kohapeal ning sa istud sõnaotseses mõttes rataste vahel, raata ise on ümber raami.
• Peaaegu sama vahva, kuid mitte nii vahva oli võimalus sõita Segwayga. Ka see on tore aparaat millega saab liikuda edaspidi, siis tagurpidi, siis jälle edasipidi ja siis jälle tagurpidi. Lõpuks teed veel paar 360-t otsa. Peab ütlema, et suurtel messidel ühest hallist teise saamisel on Segway üks ütlemata meeldiv abivahend. Ainus asi, mis pole selle juures meeldiv, on hind, mis seletab ka seda, miks antud vahvat riistapuud paljud endale soetanud pole.
• Teistmoodi vahvad olid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli stendid. Mõlemas sai võtta mannekeenilt (õigemi mannekeeni käelt) verd. (Asi, mis iga Teeviida korral on minu jaoks must do, kuna tundub nii huvitav). Samuti sai mõõta enda erinevaid füüsilisi parameetreid. Näiteks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli boksis mõõdeti keharasvasuse protsenti, samas kui kõrval Tartu Tervishoiu Kõrgkooli boksis sai mõõta hemoglobiini, veresuhkrut, vererõhku ja pulsi. Samuti sai harjutada seal elustamist, oskus, mida iga inimene vähemalt teoreetiliselt võiks teada. Kuna Tartu boksi külastasin mõlemal päeval ja ajasin seal ka pikemalt juttu, siis loodan, et ma sealseid inimesi liiga ära ei tüüdanud. Sorri, lihtsalt tervishoid ja meditsiin on minu lemmikvaldkond nr. 2 autode ja tehnika kõrval.
• Võimalik oli selga proovida ka sõdurivarustust, seda siis ajateenistust tutvustaval väljapanekul. Kuigi ma olen seda ka minevikus teinud, siis proovisin ikkagi ka ise järele. Sama raske kui vanasti. Pikemale matkale ise sellise kandamiga vabatahtlikult ei läheks. Samas täitsa kokku ei vajunud ning kannaksin ära küll kui vaja on.
• Ühes stendis sai harjutada golfi, mis oli ka üsna huvitav kogemus. Kuigi ka golfi on olnud elus varasemalt võimalik proovida (2005. aastal Jõelähtmel Õpilasmalevas), siis oli ikka huvi käsi külge panna. Mis välja tuli, oli see, et käe-silma koordinatsioon pole just kiita. Kahel korral kolmest virutasin ma pallist mööda, kuid ei hullu, kogemus oli ikkagi positiivne. Kindel on aga see, et proffi minust golfis ei saa.
• Viimase põneva detailina tooksin välja, et messil oli hästi palju maskotte. Sellised suured, pehmed ja toredad. Kõige vahvam oli minu meelest vast Lastefondi maskott (suur pruun karu, informatsiooniks). Disainiauhinna annaksin ma siiski BillyBoy maskotile, ausõna, tahaks näha tegelast, kes selle kujunduse välja mõtles.

Huvitav nädalavahetus TehnoHack´il

Töötav Tesla generaator

Eelmisel nädalavahetusel, 24.10-26.10, osalesin Skeemipesa korraldatud tootearendusvõistlusel Tehnohack. TehnoHacki näol oli tegemist üritusega, kus 48 tunni jooksul tuli valmis ehitada töötav seade, nii riistvara, kui sinna juurde käiv tarkvara (kui see on vajalik). Üritus toimus Mektory majas ning osalevaid meeskondi oli üle 20.

Mina olin meeskonnas (kuhu kuulusid peale minu ka tudengid ja õppejõud energeetika teaduskonnast), mis ehitas valmis töötava Tesla generaatori. mis see on, saab näha kõrval olevalt pildilt.
Kui väga lühidalt lahti seletada, siis Tesla generaator muudab tavasagedusega ja tavapingega voolu kõrgpingega ja suure sagedusega vooluks, mis võimaldab demonstreerida kaarlahendust. Kui sisse läheb 230 V ja 50 Hz, siis toroidil (torukujulise ristläbilõikega ring) on pinge juba >100 kV ning sagedus üle 1 MHz. Voolutugevus toroidil jääb mõne milliampri piiresse.
Kuna elekter pole kunagi olnud minu tugevaim külg, siis ei maksa mult küsida, kuidas see protsess täpselt toimub. meelde jäi vaid fakt, et primaarahel peab olema sekundaarahelaga resonantsis, seda reguleeritakse mahtuvuse ja induktiivsusega, vastasel juhul kaarlahendust ei teki.

Kuigi osalustasu ürituse eest oli soolane, 25 €, olen ma investeeringuga rahul. Sain oma nädalavahetuse harivalt veeta ning uusi inimesi ja ideid näha. Lisaks sain üle tüki aja puu- ja metallitöö praktikat ning reaalselt tööpinkide taga töötada. See ka väärt kogemus omaette. Samuti oli hinna sees toitlustus. nii et money well payed.

Kuna mulle sellised tootearenduse võistlused väga meeldivad (seekordne ei olnud mulle kaugeltki esimene), siis ootan ma juba huviga järgmise toimumist. Loodetavasti on mul selleks ajaks ka mõni omapoolne idee välja käia, kuigi mul pole sugugi kahju taas mõne teise meeskonnaga liituda.

P.S Kui lääne tehnika veab alt, tuleb appi vana hea nõukaaegne raud. Valminud seade kasutab vana, 13 kg kaaluvat, õlitrafot, näha pildil tagaplaanill kahe sarvega. Mis siin kosta, vana robustne tehnika peab vahetevahel valule paremini vastu kui moodne viimseni optimeeritud tehnika.

TTÜ Tudengkonna 94. sünnipäev

TTÜ peahoone (mis on küll vähe uuem kui tudengkond ise)

Eile, 3. oktoobril, peeti Mektory maja suures saalis TTÜ Tudengkonna 94. sünnipäeva. TTÜ Tudengkonna sünnipäev, rahvakeeles ka "Sügisball" on pidulik üritus, kus tublimad tudengid saavad kokku ning veedavad mõnusalt aega.

Samuti toimub Tudengkonna sünnipäeval tublimate autasustamine pronks-, hõbe- ja kuldmärkidega. Vastavad teenetemärgid jagatakse välja suurte teenete ees tudengkonnale.(Näiteks mõne tudengiorganisatsiooni toimivaks ja edukaks muutmine või mõne suure tudengiürituse pikaajaline tipptasemel korraldamine). Ka pronksmärgi saamine nõuab aastatepikkust pühendumist ja palju tööd. Kuldmärgid aga on lausa nii haruldased, et neid igal aastal välja ei jagatagi.

Selle aasta peole olin ka mina kutsutud, nagu ka eelmisel ja veel mõnel aastal. Täpselt mille eest, ei teagi, kuid see polegi vast oluline. Meelde jäi kõige rohkem T-Teatri (TTÜ oma teater) sketš (video kujul), mis oli inspireeritud No99 "Ühtse Eesti Suurkogu" katusestseenist. Päris vaimukas oli. Kahju vaid, et filmida ei lubatud, muidu oleks hea sõpradele ja tuttavatelegi näidata.

Otseloomulikult kuulus sünnipäeva peo juurde ka väike šampuseklaas ja tordiviil. Seega, kui midagi muud peolt ei saa, siis täis kõhu kindlasti. :)
Aja märk on see, et suurt hulka inimesi peolt enam ära ei tunne. Olen juba nii kaua ülikoolis olnud, et inimesed, kellega suhtlesin esimesel aastal koos ülikoolis ja üliõpilasorganisatsioonides, on ammu lõpetanud ja uute väljakutsete juurde siirdunud. Samas mõned neist tulevad siiamaani Tudengkonna sünnipäevadele, mis on tegelikult väga lahe.

Kuna aga nii palju oli uusi olijaid ja vanad olijad olid omades seltskondades (kuhu ei julgenud "vahele hüppata"), siis kahjuks juttu ei jõudnudki eriti kellegagi ajada. Nimelt meeldib mulle suhelda küll, aga alustamine on minu jaoks keeruline, mistõttu vajaks ma uute inimestega tutvumiseks natuke väiksemat seltskonda ja vaiksemat momenti. Muidugi ei tähenda see seda, et ma üldse rääkida ei saanud. Natuke ikka, lihtsalt mitte nii palju nagu ma ise oleks soovinud.

Jah fosforiidile

Ülgase fosforiidikaevandus 1930-ndatest

Oma seekordsele blogipostitusele inspireeris mind provokatiivset pealkirja panema 7. jaanuaril ülikoolis nähtu. Nimelt toimus sel päeval TTÜ-s fosforiidi kaevandamise teemaline üritus, kus osad inimesed kandsid kollaseid T-särke, millele oli mustalt rasvase tekstiga trükitud "Ei fosforiidile"

Kes need inimesed olid ja mida nad TTÜ-st otsisid, sellele andis vastuse 9. jaanuaril EPL Online-is ilmunud artikkel. Nimelt oli tegu Lääne-Virumaa inimeste, TTÜ spetsialistide ja VKG esindajate vahelise kokkusaamisega, et arutada fosforiidi kaevandamise võimalusi. Esialgu küll soovitakse piirduda uurimuslike puuraukude tegemisega.

Suur vastuseis
Paraku on kohalikud elanikud vastu isegi puuraukude rajamisele. Mõned on läinud isegi nii kaugele, et nimetavad praegu toimuvat teiseks fosforiidisõjaks. Mina nii kaugele ei läheks, sest vähemalt meedia vahendusel pakutava põhjal jääb mulje, et VKG vähemalt üritab konstruktiivset dialoogi luua ja mitte kohalikest niisama sõita.

Oinastena, vabandust väljendi eest, paistavad antud juhul hoopis kohalikud. Milleks olla vastu geoloogilistele uuringutele? Äkki selgub nende kaudu, et fosforiit polegi kaevandatav või on kaevandatav kiht nii õhuke, et see ei tasu ennast majaduslikult ära. Kui nii, siis saaks ju uuringutega küsimuse kiirelt kaelast ära ja kõik saaks oma eluga rahulikult edasi minna. Praegu aga asi vindub ja vindub.

Ma ei ütle, et kohalikud peaks nüüd toetama pimesi kaevandusele loa andmist, kuid paarile strateegilisele puuraugule küll vastu ei maksaks seista. Raske uskuda, et mõni üksik puurauk suudaks loodusele korvamatut kahju tekitada. Siinjuures lisaks ma, et ma ei usu, et ka täismahus kaevandus looduse täielikult rikuks. Tehnoloogiad on viimase fosforiidisõjaga võrreldes tunduvalt arenenud ning ka inimeste teadlikus ning vastutustundlikus on läinud tunduvalt paremuse poole.

Plussid
Fosforiidi, kui maavara, kasutusele võtmisel oleks mitmeid plusse, toon lihtsustatud kujul välja kõige olulisemad:

• Riigile tekkib täiendav tulubaas laekuvatest keskkonnamaskudest tulenevalt sellest, et seda tuleb tasuda iga kaevandatava maavara pealt. Lisaks täiendavad laekumised sotsiaalmaksu näol, mida tasutakse uutelt loodavatelt töökohtadelt.
• Uued töökohad kaevanduses endas, lisaks raudteel, VKG kontoris ja paljudes teistes kohtades. Uued töökohad loovad sotsiaalset kindlust ühiskonnas. Eriti teretulnud on uued töökohad just Virumaal, mistõttu kohalik vastuseis näib mõistetamatu, kuna nemad võidaks ju sellest enim. (Tõsi, ka kaotaks enim) Samuti leeveneb surve töötukassale ja on suur tõenäosus kuritegevuse vähenemiseks antud piirkonnas.
• Kohaliku infrastruktuuri areng. Seoses kaevandusega rajatakse kindlasti uusi teid ja raudteid, mistõttu ühendus teiste suuremate keskustega paraneb. Samuti luuakse uusi elupindu (täiendavale tööjõule) ja on võimalik isegi see, et rajatakse uusi koole, lasteaedu, poode, päästekomandosi ja muud heaks eluks vajaliku.

Miinused

Nii nagu iga asja puhul ikka, siis lisaks plussidele kaasneb paratamatult ka teatud hulk miinuseid.

• Mõju keskkonnale. Kaevandustegevusega, täpsemalt kaevandamisega kaasneva müra ja vibratsiooniga, võib mõjutatud saada osade taimede ja loomade elukeskkond. Kuid see on paratamatus. Lisaks ei näe, et keegi kurdaks põlevkivi kaevandamise kahjulike mõjude üle, kuigi seda tehakse üsna maapinna lähedalt. (10-80 m pole maailma mastaabis kaevandamise mõttes mingi sügavus)
• Mõju põhjaveele. Nii nagu iga kaevandustegevusega, saab mõjutatud kohalik vee keskkond. Samas ei näe ma siingi probleemi. Esiteks juba praegu läbivad Pandivere veesooned osaliselt fosforiidirikkaid kihte (kui arvestada kui ligidal on maapinnale vesi ning kui sügaval asub fosforiit) mistõttu vähemalt teoorias ei tohiks ju kohaliku põhjavee kvaliteet oluliselt muutuda. Ja kui peakski juhtuma, et mõju on oodatust suurem, siis kindlasti oleks VKG (usun seda heauskselt) nõus igasse kohalikku majapidamisse rajama piisavalt sügava puuraugu ja korraliku filtersüsteemi, et joogivesi vastaks kõikidele nõuetele.

Loodus või inimene?

Kui vaadelda miinuseid ja plusse, siis on justkui kaks varianti. Saan valida kas inimese heaolu unustades looduse või olla ilusas looduses tühjade käte ja tööta. Tegelikus on vist kusagil vahepeal. Fosforiit ei too küll kohest rikkust õuele, kuid kohe kindlasti ei saa nimetada fosforiiti ka looduse hävitajaks. See oleks narr. On ju fosforiit ise osake loodusest.

Hämmastab see, et vastuallkirju fosforiidi kaevandamisele ja uuringutele on kogutud väidetavalt üle 4000. Arvestades allkirjade arvu, jääb mulje justkui mõned on andnud allkirja seepärast, et lihtsalt millelegi vastu olla. Miks ei tehta allkirjade kogumist fosforiidi kaevandamise ja uuringute toetamiseks? Mina küll oleksin nõus alla kirjutama. Muidugi lisaklausliga, et kohalikest ei sõideta üle, loodust tõesti püütakse maksimaalselt säästa ning kogutud maksud lähevad kaevanduse ümbruses elavate inimeste arenguks.

Seda, mida tagasi anda, peaks olema omajagu. VKG ise on välja käinud numbri 70M €, mida riik kaevandamisest laekuvate maksude näol saab. Targu on jäetud mainimata kogused, mille puhul selline maksusumma laekub, kuid mul on kuri kahtlus, et need kogused on suured. Kuidas ka ei ole, midagi tuleb ikka. Nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata ja ei ole head ilma halvata.

Loodan, et lähitulevikus inimeste vastuseis fosforiidi kaevandamisele leeveneb ja üritatakse näha sellega kaasas käivaid positiivseid külgi.

"Rakett 69" IV hooaeg on alanud

Saatesarja "Rakett 69" logo

Täna õhtul kell 19:35 võis näha ETV ekraanil populaarteadusliku saatesarja "Rakett 69" uue hooaja esimest osa. Tänavune hooaeg on sarjale juba neljas. Pärast nähtud võin öelda, et oli tore ning võimalusel püüan vaadata ka teisi osasi ning soovitan ka teistel noortel seda teha.

Tõtt-öelda on peamine põhjus, miks ma seda sarja vaatan see, et II hooajal olin ka ise saates osaline, kuigi nii kaugele ei jõudnud nagu ise soovinuks. Mis sa teed, C`est la vie. Teistel noortel soovitan aga vaadata seda sarja seetõttu, et ehk leitakse endaski siis see teaduspisik ja seiklusvaim ülesse ning minnakse vähemalt saatesse kandideerima. Uskuge mind, kogemus on seda väärt.

Aga saatest endast ka. Sellel aastal on muudetud kandideerimise formaati. Kui eelnevatel aastatel pidi iga õpilane või tudeng, kes kandideerib saatesse, tegema väikese ettekande või katse, siis see aasta oli kõigile etteantud neli ülesannet, mis tuli lahendada täpsuse ja kiiruse peale. Minu hinnangul vägagi tervitatav muudatus, kuna võimaldab paremini kandidaate võrrelda ja muudab konkureerimise võrdsemaks.

Saatesse pääsenuid vaadates jäi mind painama ainult üks asi. Kõik olid küll vahvad ja toredad noored, kuid 11 osalejat 15-st oli Tartust. Mitte, et see iseenesest halb oleks, kuid tuleks vältida olukorda, kus üks üleriigiline konkurss muutub ühe linna siseasjaks, nii võib mõjutatud saada saate populaarsus. Kindlasti aga ei ole see tegijate eesmärk. Kas tõesti ei olnud siis Tallinna ja teiste linnade noored huvitatud? Ei tahaks uskuda. Ju siis oli nii, et Tartust tuli kokku nii palju tublisi noori, et sealt koorusid välja ka osalised. Kuigi asi võib jääda ka pisut reklaami taha. Vähemalt mina ei näinud TTÜ peal ühtegi postrit, mis kutsuks tudengeid sinna sinna saatesse, ometi on minu ülikoolis palju talendikaid säravaid isiksusi, kes sinna saatesse sobiks.

Igal juhul hoian ma saates osalejatele ja kohtunikele pöialt ning jään huviga ootama põnevaid katseid, eksperimente ja äpardusi. (Teaduses nendeta ei saa)

Edasi-edasi, teadustaevasse.

Tuutor olla on tore (ja oluline)

Sellise T-särgi järgi tunneb ära TTÜ tuutori

Juba kolmandat aastat järjest olen ma tuutoriks TTÜ-s. See aasta, tõsi küll, kutsutakse tuutoreid tugitudengiteks. Tuutor (tugitudeng) on vanema kursuse tudeng, kes on toeks esimese kursuse tudengitele, rebastele. Ta annab asjakohast nõu õppeainete, õppejõudude, deklareerimise ja muu vajaliku osas ning on vajadusel ka moraalseks toeks.

Aastad annavad kogemuse ning selle aasta tuutoritundides tundsin end juba suhteliselt mugavalt, kuna teadsin, kuidas asjad kulgeda võivad ning millised küsimused kerkivad. Paraku veel kogenumaks ma muutuda ei saa, kuna järgmiseks sügiseks olen ehk loodetavasti juba lõpetanud.
Tuutor olla on hea mitmel põhjusel. Esiteks saab olla kasulik teistele tudengitele läbi abi ja nõu osutamise. Tuleb kasuks, kui on soov karmavõlga vähendada. Teiseks on tuutoriks olemine hea võimalus jääda silma ning luua kontakte teiste tudengitega, kuna läbi tuutorluse puutub vanem tudeng kokku väga suure hulga noorte inimestega.

Kuna ma juba postituse pealkirjas mainisin tuutorluse olulisust, siis toon välja need punktid, mis muudavad tuutorluse oluliseks (ning millega ka mina nõustun):

• Tuutorlus aitab vähendada väljalangevust. Kui rebasteni jõuab asjakohane info õigel ajal, siis on palju väiksem oht, et nad näiteks punase joone päeva unustavad ja läbi selle rumalasti välja langevad. Vajaliku infot on alguses palju ning see võib tekitada palju segadust. Seetõttu on oluline, et oleks tuutorid, kes kõike vajalikku aitaks rõhutada ja korrutada. 
• Samuti aitavad tuutorid värskeid tudengeid end paremini ülikooli ellu sisse elada ja läbi selle end mugavamalt tunda. Uus keskkond võib värskele tudengitele mõjuda vahest veidi hirmutavana, eriti kui tullakse teisest linnast ja kõik on võõras. Sellisel juhul tulebki mängu tuutor, kes on esimeseks sõbralikuks ja toetavaks kontaktiks ülikoolis.

Kuigi ma ise enam väga kaua tuutor/tugitudeng olla ei saa, siis usun, et kasu saab olla minust tulevikuski. Nimelt annaksin hea meelega edasi oma kogemusi tuutorina teistele tuutoritele, et nende elu oleks sellevõrra lihtsam. Kui nad üldse soovivad minu kogemusi. :) Aga kui küsitakse, annan hea meelega nõu. Usun, et tuutoriks olemise kogemusest olen kindlasti võitnud, mitte kaotanud.

Kvantiteet pole kvaliteet

TTÜ peahoone

Taaskord on läbi saanud sisseastumise periood Eesti avalik-õiguslikesse ülikoolidesse. Vaatamata sellele, et laste arv Eestis väheneb iga aastaga, tehti vähemalt TTÜ-s ja TLÜ-s vastuvõetud avalduste rekordid. TÜ jäi oma eelmise aasta numbritele alla.

Numbritest siis lähemalt ka: TTÜ-sse laekus kokku 11 347 avaldust, TLÜ-sse 8205 (Seisuga 06.07, vastuvõtt kestis seal 9. juulini) ning TÜ 12 279 avaldust. [1][2]

Ei pea olema hiromant, et ära arvata, millistele erialadele oli ülikoolides suurim konkurss. Nii nagu on juba traditsiooniks kujunenud, olid noorte hulgas populaarseimad n.ö "pehmed" erialad. Näiteks TTÜ-s oli suurim konkurss kiniisvara haldamise ja avaliku halduse erialadele, TÜ-s oli surim konkurss õigusteaduse erialale.

Siiski pole seis väga hull ning asjad näitavad paranemise märke. Nimelt oli see aasta palju huvi ka IT-erialade ning logistika vastu. Seega on näha, et reaalteadustel põhinevaid erialasi pole noored täielikult hüljanud ning soov neid õppida on siiski osadel olemas.

Toetan reaalalasi ja olen natukene vastu pehmetele aladele kahel põhjusel. Esiteks õpin ise eriala, mis väga tugevasti seotud reaalaladega (matemaatika, füüsika, joonestamine) ja teiseks leian, et Eestil on suuremad sanšid saada majanduslikult edukaks, kui meil on insenere, kes suudavad teha tooteid, mida eksportida. Pole kasu müügimeestest kui ei ole tooteid, mida müüa. Saastekvoodi müügile me igavesti ei saa lootma jääda.

Nüüd natukene asjast ka. Postituse pealkiri oli "kvantiteet pole kvaliteet." Nimelt nagu näha arvudest, mida ma välja tõin, siis võib tõlgendada seda nii, et ülikoolid võitlevad ninast veri väljas selle nimel, et saada võimalikult palju tudengeid. Keskendutakse kvantiteedile, tuleks aga keskenduda kvaliteedile. Ühest heast spetsialistist on rohkem kasu kui kolmest keskmisest.

Lisaks jätab selline inimeste endale rabamine rakenduskõrgharidusasutused ja kutsekoolid vaeslapse rolli. Kõrghariduse promomisega pingutatakse minu meelest üle. Diplom ei aita kõiges, sest nagu öeldakse, "load ei sõida." On vaja inimesi, kes oskavad ka kätega midagi ära teha ja sellised inimesed tulevad just kutsekoolidest ja rakenduskõrgkoolidest. Ülikool ei õpeta kokki, elektrikuid, torumehi. Tegemist on hinnatud meistrimeestega, kes suudavad teenida head palka, kui nad oma töös osavad on. Samas igat paberiga valgekraed, kes ülikooli väravatest välja tuleb, ei vaja ühiskond teps mitte.

Noorte keskkooli lõpetajate massilises ülikooli tunglemises on suur mõju just ülikoolide poolses agressiivses reklaamikampaanias, näiteks võis näha TÜ reklaame see aasta Tallinna bussipeatustes suurte postrite kujul, sealjuures ka TTÜ ees. (sic!) kutsekoolidel ja rakenduskõrgkoolidel aga sellist reklaamieelarvet ei ole, kui natukene üldistada, siis kutsekoolide reklaam piirdub poole A4 suuruse teksitiga Linnalehe keskel paaris lehenumbris. Ilmselgelt jääb selline reklaam ülikoolide omade (Muuseas mis tehtud proffesionaalste reklaamifirmade poolt) varju ning noor lõpetaja ehk ei mõtlegi kutsekooli peale, vaid viib oma paberid kohe ülikooli tänu heale reklaamile.

Selle reklaamiraha võiks panna hoopis õppekvaliteedi täiustamiseks (oleme ausad, tegemist on suurte summadega) ja anda teistele õppeasutustele võrdse võimaluse enda hääle näitamiseks. Seda seetõttu, et on imelik jälgida spetsialistide kurtmist, et on puudus oskustöölistest, samas ülikoolide reklaam suviti (puhtalt akadeemiline haridus) lausa tuleb uksest ja aknast sisse. Tuleb jutt ja tegevused kokku viia.

Nüüd veel viimaks sellest, mida pean silmas õppekvaliteedi parandamise all:
1. Väiksem õpilaste arv ühe õppejõu kohta ehk siis rohkem õppejõude
2. Rohkem välis- ja külalisprofessoreid silmaringi laiendamise huvides
3. Uuemad õpikud, maailma tippõpikute tõlkimine

Kindlasti kirjutan kõrgharidusteemadel tulevikus veel, ehk isegi selle suve jooksul.

P.S Põhjus miks ma pole ammu kirjutanud oma blogisse seisneb selles, et suvi on tudengi jaoks kõige töisem aeg.

[1] http://www.postimees.ee/899734/ulikoolid-tombavad-vastuvotule-joone-alla/
[2] http://www.tartupostimees.ee/902022/ulikoolidesse-vastuvott-on-lopusirgel

Latitude 59

Latitude 59 logo

7. ja 8. juunil avanes mul võimalus osa võtta konverentsist "Latitude 59." Konverents keskendus Start-Up-ide teemale. Nendele, kes pole terminoloogiaga väga kursis, siis Start-Up-iks kutsutakse väikest alustavat ettevõtet.
(http://latitude59.ee/)

Hea meel on selle üle, et sain konverentsil osaleda tasuta. Selline õnn sai osaks veel mõnele TTÜ tudengile. Samas paljud pidid konverentsile lunastama pääsme, mis kui õigesti mäletan, maksis 59 €. Kuigi kahepäevase rahvusvahelise konverentsi kohta polegi seda hirmus palju.

Konverents ise peeti inglise keeles, sest kõnelejaid-kuulajaid oli mitmest riigist: USA-st, Soomest, Rootsist, Lätist jne. Kõnelejate tase oli väga kõrge, nii palju kui mulle meelde jäi, oli vähemalt kaks inimest Stanfordist. Esinejate hulgas oli nii ettevõtjaid, õppejõude, riskikapitaliste (Venture Capitalist) kui palju teisi spetsialiste. Ühesõnaga kaks päeva tihedat sisukat kuulamist. Kahju on natuke sellest, et kõik kõrva taha ei jäänud, sest kaks päeva kuulata inglise keelset erialast teksti on keeruline. Isegi eesti keeles taolise konverentsi kuulamine vajaks palju vaimujõudu.

Käsitlevate teemade ring oli lai. Tooksin välja vaid mõned, mida sai käsitletud.

• GreenTech (Mõned ütlevad ka CleanTech) ja tervishoiu valdkonna Start-Up-id. Kas neid on mõtekas arendada? Need valdkonnad on leidnud küll palju kõneainet, kuid nende arendamine on kallis ja kulukas. Üks kõnelejatest selles paneelis oli Mart Ustav.
• Lühi- või pika-ajaline ettevõte. (Hot segments vs long tail opportunities)
• Mobile entertainment, ehk siis mobiilne meelelahutus. Teema, milleta vist ei kujutakski seminare Eestis ette. IT  on üks vähestest asjadest, kus meil on tõsiselt kompetentsi ja mitmeid ekspordivõimalusi. Samuti vajab IT vähe algkapitali ja ei vaja materiaalseid ressursse.
• Intellektuaalse omandi kaitse ja seda puudutav seadusandlus.

Lisaks toimus konverentsi sees Start-Up-ide võistlus. Osales c.a 20 lahendust, kõik need olid arvuti või mobiiltelefoni põhised rakendused. Esikoha võitis lahendus, mis kujutab endast seadet, mis jälgib kui kaua ja kus sa pargid ning vastavalt sellele arvutab välja parkimise hinna. Seade kinnitub auto sigaretisüütajasse. Jääb ära unustamise ja parkimistrahvide pool. Ise leian, et tegemist on üsna leidliku lahendusega. Kuigi minu lemmikud olid InSkilled ja Carfitsme. Kui kellelgi on huvi, mida need lahendused endast kujutavad, siis soovitan googeldada või vaadata Latitude59 kodulehte.

Paralleelselt teiste stendidega oli väljas ka Exo-Bike, kes oli kohale toonud lausa kolm elektriratast! Neile, kes veel ei tea, siis Exo-Bike on Eesti firma, kes toodab elektrimootoriga mopeede. Sain isegi teha kahe päeva jooksul paar tiiru. Väga lahe riist ning arvestades seadme tehnilist taset, siis pole ka küsitud hind, c.a 1700 €, palju küsitud.

Loodan, et tulevikus avaneb mul veel võimalusi sellistel huvitavatel konverentsidel osaleda. Neil, kes tekkis küsimusi konverentsi kohta antud artikli põhjal, siis võib esitada küsimusi kommentaarides, vastan nii hästi kui suudan.

Arvutite kasutamisest loengutes, taas

9GAG - kurjajuur paljudele tudengitele. Arvatavasti
üks põhjustest, miks internet nüüd loengutes keelatud.

Täna märkasin Postimehe veebiversioonis üle pika aja taas artiklit teemal, mis käsitleb arvutite keelamist loengutes.
[1]

Nimelt avaldab TTÜ avaliku halduse instituudi direktor Rainer Kattel arvamust, et arvutite kasutamise keelamine loengutes alates selle aasta veebruarist on kandnud positiivseid vilju. Tudengid panevat nüüd loengus palju paremini tähele ning on loengus osalemises aktiivsemad.

Kõik on õige, aga aru ma ei saa, miks pagana pärast on sellest vaja lausa artikkel teha. On täiesti loogiline, et kui pole selliseid segavaid faktoreid nagu Facebook, 9GAG, MSN ja muud taolised leheküljed, siis suudab tudeng oma tähelepanu palju paremini keskenduda, sest kui tudeng ei ole parajasti veebiavarustes, siis mida muud tal saalis ikka teha on kui õppejõu juttu kuulata. 

Olen ise siiamaani seisukohal, et arvutite, täpsemini interneti kasutamise, keelamine loengutes on õigustatud, seda järgnevatel põhjustel.

• Tudengitel on suurem motivatsioon kuulata õppejõudu ja kaasa mõelda, pole segavaid faktoreid.
• Tudengid harjutavad käekirja, mis osadel nii viletsaks läinud, et brr...  Osad küll tõesti konspekteerivad arvutisse, aga ise olen näinud üsna üksikuid, kes nii kiiresti trükkida suudavad. Pealegi on paberi ja pliiatsiga palju parem jooniseid ja graafikuid konspekteerida. Tahaks näha, kuidas mõni tudeng painti või exceliga hakkab mõnda matemaatilist graafikut konspekteerima.

Viimati kirjutasin antud teemal oma blogis 1. veebruaril käesoleval aastal, seega on selle teema osas pikka aega vaikus valitsenud. Miks see teema jälle ülesse võetud on, seda ma öelda ei oska. Küll aga ütlen nii palju, et viidatud artikli juures olevad kommentaarid on sama paeluvad kui teema ise. Näiteks tuleb sealt välja arvamus, et probleeme tekkitavad just Apple toodangu kasutajad. Kasutajate kohta ma pead ei julge anda, kuid Apple ise on küll üks kurja juur, kuid see on juba hoopis teine jutt....

[1] http://www.postimees.ee/865774/ttu-professor-arvutite-keelamine-loengutes-parandas-oppetood/

Vahva Tudengijooks

Tudengijooksu poster

Täna toimus Nõmme spordikeskuses Tudengijooks. Üritus toimus hetkel toimuvate tudengipäevade raames. Distantsiks oli 7,5 km ja osalejaid oli natuke üle 500.

Kuna ma ise pean lugu tervislikest eluviisidest ning minus leidub natuke ka sportliku hasarti, siis sai isegi ennast kirja pandud. Stardis võis mind näha numbri all 329.

Jooksu lõpetasin 252. kohal ajaga natuke üle 46 minuti. Kuigi ma olin endale eesmärgiks seadnud joosta alla 45 minuti, siis ma ei ole sugugi pettunud, sest andsin endast maksimumi. Eriti toredad olid viimased 200 meetrit, kui ma ühe kaasvõistlejaga sprintisin koos, et saada parem positsioon finišis. Kahjuks jäin ma alla, 2 sekundiga, kuid sain see eest vahva ja toreda emotsiooni.


Peale finišijoone ületamist ja kiipide tagastamist sai iga võistleja tasuta spordijoogi ja Fittesti ühe nädala priipääsme. Lisaks veel väike spordijoogipulbri pakk. Esimest kolme meest ja esimest kolme naist autasustati karikaga. Võitja aeg, 23 minutit ja sekundeid peale näitab, et tegemist oli kõrgetasemelise jooksuvõistlusega.


Võistluse korraldus ise jättis positiivse mulje. Stardinumbreid väljastati juba mitu tundi enne starti ning kohapeal oli olemas ka pakihoid. Samuti oli jooksudistantsil iga väikese maa tagant inimene, kes jälgiks, et kõik sujuks ja oleks korraks. Oli näha, et kõik vajalik oli korralikult läbi mõeldud.

Lahe StartUp TTÜ-s

StartUp-ide korraldajaks on StartUpGarage

31. märtsil toimus TTÜ Tudengimajas järjekorras juba kolmas StartUp. StartUp on ühepäevane tootearendusvõistlus, kus hommikul saavad inimesed kokku, ideedega inimesed presenteerivad oma ideed ja populaarsemate taha neist moodustuvad meeskonnad. Õhtul valitakse välja parim idee, millele antakse ka mentorite toetus, et sellega edasi minna.

Ise osalesin StartUp-il juba kolmandat korda. Sel korral õnnestus ka enda ideele meeskond taha saada, kuigi jah, ühte lisainimest ei saa päris meeskonnaks lugeda. Igal juhul jäi minu tiim jagama päeva lõpuks viiendat kohta. Võistles üldse seitse tiimi. Teistele ideedele toetajaid taha ei tulnud.

Leian, et StartUp-id on lahedad ja kasulikud üritused, seepärast ma neil osalengi. StartUp on suurepärane koht, kus saavad kokku insenerid, disainerid ja turundajad. Läbi ühepäevase võistluse areneb tublisti kuna ajalimiidist lähtuvalt tuleb kiirelt kohaneda inimestega, keda sa suure tõenäosusega näed esimest korda. Samuti õpid asju nägema teiste alade spetsialistide perspektiivist.
Isegi kui ideest väga asja ei saa (nagu minuga seekord läks) siis osaleda tasub ikka, sest kogemusi saab sellegipoolest. Lisaks on võimalus kohata uusi inimesi ja saada uusi mõtteid tuleviku tarbeks.
Ootan juba huviga sügist StartUp-i. Muuseas, sügisene StartUp, kui hästi läheb, tuleb kahepäevane.

Energeetiline reede

Ehitatav Enefit 280 tehas Auveres Narva lähistel.
Pilt tehtud mõnda aega tagasi.
Praegusel kujul jaam hoopis valminum.

Läinud reedel, 16. märtsil sain osaleda ühel väga toredal ekskursioonil. Nimelt korraldas Eesti Energia ekskursiooni nendele tublidele ja aktiivsetele tudengitele kes võtsid vaevaks ennast registreeruda Võti Tulevikku messil.

Ekskursioon ise sai alguse hommikul kell 8. Reisieelset elevust rikkus vaid sombune ilm, päikesepaisteline oleks olnud palju kenam. Igatahes, algas päev kogunemisega. Juba alguses oli näha, et reisiseltskond tuleb väike. Lõpuks kogunes meid 11, kui ma mööda ei pane. Sellest on kahju, et nii vähesed tudengid võtavad vaevaks kasutada sellist võimalust. Sa saad näha kohta, mida muidu ei näe, saad näidata end ettevõtele ja seda kõike veel tasuta. Noh, nagu öeldakse, pole mõistus oma teha. Ise leian, et sellistest võimalustest tuleks kahe käega kinni haarata.

Kui buss oli kohale jõudnud, võeti peale veel pirukad ja joogid TTÜ sööklast ning siis võeti suund Jõhvi. Sinna ka peale paaritunnist sõitu lõpuks jõuti. Jõhvis asus meie ekskursiooni esimene külastuskoht. Nimelt üks osa Eesti Energia Tehnoloogiatööstusest. Seal tegeletakse erinevate soojustehniliste seadmete ja muude suurte metallkonstruktsioonide projekteerimisega, konstrueerimisega ning EE kaevandustes töötavate seadmete ja sõidukite remondiga. Sinna kohale jõudes kostitati meid kõigepealt kohvi ja pirukatega. (Mis sest, et meil endal oli bussis ka, logistika vist vähe "longas", aga ei hullu.) Sellesamase kohvipausi käigus seletati lähemalt ka mis ettevõtmisega seal siis tegemist on. Sain teada huvitava fakti, et selle asutuse eelkäijaks oli Energoremont, mis asutati 1959. aastal. Peale kohvipausi istutai meile pähe ilusad valged kiivrid ning seejärel seadsime sammud tuurile. Kõigepealt külastasime kontoriosa, kus töötasid insenerid ilusti rivis laudade taga ja klõbistasid usinasti oma arvutites. Põgusa vestluse käigus giidiga saime teada, et suurem osa töötajaid kõneleb seal vene keelt ning praktikale tulles saab selle üsna kiiresti selgeks, isegi kui sa seda enne eriti ei oska. Mis ma oskan öelda, Ida-Virumaal töötamise võlud ja valud. Siinkohal ei maksaks arvata, et eesti keelt üldse ei kuule, seda lihtsalt kasutatakse vähem kui keskmine tudeng harjunud on. Siis vaatlesime erinevaid tšehhe. Kõigepealt suurte metalldetailide lõiketöötlemise (plasmalõikus antud juhul) ja painutamise tšehh. Seejärel vaatlesime tšehhi kus oli igat sorti masinaid mida ma elus esimest korda oma silmaga nägin. (radiaalpuurpink siis) Seal oli kõike alates freesidest lõpetades karusseltreipinkidega. Kerge irooniaga võib öelda, et kui te ei leia sobiliku masinat sealt, siis ei leia te seda ka mujalt Eestist. Siis nägime termotöötluse töökoda kus tegeltakse karastamise, tsementiitimise ja kõige muu tähtsaga. Esimest korda õnnestus näha sellisel kujul töökoda. Ka TTÜs on paar karastusahju, kuid need on nagu nukuköögid võrreldes sellega mida ma seal nägin. Peale seda käisime vaatlemas veel ka värvimistöökoda ning masinate remonditöökoda. Viimases õnnestus näha ka ühte puurseadmega vankrit, mis nägi välja nii nagu oleks 99% elust elatud ning vanuseks piltlikult öeldes sajand. Ilmeks näide sellest, kui masin töötab peaaegu 24/7, vähemalt nii on "keiss" osade kaevandustes töötavate masinatega. Seejärel suunduti tagasi peamaja juurde, kus tagastasime kivrid ning asusime sõitma järgmis objekti suunas.

Ekskursiooni teiseks sihtkohaks oli Auvere, kus asub Eesti Energia poolt ehitatav uus Enefit-280 õlitehas. Neile, kes pole Eesti geograafiaga väga kodus, siis neile teadmiseks, et tegelikult asub uus õlitehas otse Eesti Elektrijaama taga vana õlitehase kõrval. Ehitus on peaaegu valmis. Ainult mõned viimistlevad tööd ja häälestus. Meile öeldi, et kui kõik läheb hästi, siis aasta lõpus annab tehas juba toodangut. Kui kohale jõudsime, siis oli väike viperus, nimelt läksime alguses kogemata sisse valest kohast, kuid ei hullu, uuesti bussipeale ning juba mõne minuti pärast olime õige tõkkepuu taga. Bussilt maha tulles tuli vastu meile üks ekskursiooni saatjatest, kelle esimene küsimus oli, et kuidas on meil lood vene keelega. Iva seisnes selles, et meile määratud kohapealne giid, kes pidi meile seletama tehase tööpõhimõtet ja kes pidi meile ringkäigu tegema, oskas ainult vene keelt. Võite isegi eeldada, mida me oma vene keele oskuse kohta ütlesime. No mis siis ikka, kogunesime kontorisse, mis oli kokku pandud kümnetest sinistest konteineritest, mida tavaliselt võib ehitusplatsil märgata. Enefiti ehitusplatsil oli neid aga lausa sadu, kõik alates eluruumidest ja kontoritest lõpetades sööklaga oli tehtud konteineritest komplekteeritud blokidesse. Nii me seal siis kontoris maha istusime ja ootasime, mis juhtuma hakkab. Siis tuli meie giid ja alustas oma esitlusega. Bussile vastu tulnud isik proovis küll tõlkida alguses meile eesti keelde teksti, kuid varsti loobus, kuna ei osanud isegi kõiki erialaseid termineid eesti keelde panna. Pärast pisikest ajurünnakut leiti noor blond neiu, kes hakkas vene keelt meie jaoks inglise keelde tõlkima. Nagu arvata võite, siis paremat tulemit sellest väga palju ei tulnud. Selline kurb-koomiline vahejuhtum siis. Kuid sellest hullu pole, sest olgu see tekst inglise, vene või eestikeeles, teemast on ikka keeruline simese hooga aru saada. Põhimõtest ja põhiosadest oli võimalik aru saada ka kenade värviliste piltide järgi mis seinale kuvati.

Pärast ettekannet pandi meile pähe kiivrid ja anti selga helkurvestid - ohutus ennekõige. Siis seadsime sammud valmiva objekti enda poole. Enefit 280-st saab siis uus Eesti Energia tehas, mille toodanguks on põlevkiviõli ja madala oktaanarvuga bensiin. Meile seletati, et autole kõlblik bensiin peab evima suuremat oktaanarvu, selle jaoks on vaja aga rafineerimistehast, mis peaks valmima umbes 2016. Seega autokütuse masstootmisest Eestis saame rääkida alles mõne aasta pärast, kuid valgus tunneli lõpus juba paistab. Lühidalt öeldes vaatasime hoonet seest ja väljas, selle tähtsamaid sõlmi. Kõige kõrgem punkt, kuhu me ronisime, oli "ainult" 20 meetrit, kuid sellest piisas, et mul endal jalg kergelt tudisema hakkab. Nimelt tehakse ju jalgealune pind sellsitel objektidel sõrestikmetallist ja kui sa näed enda jalge all 20 meetrit sisuliselt vaba maad, siis õõnsaks võtab kergelt küll. Trepp ise asus hoone välisküljel. Ehitis ise on veel tublisti kõrgem, täpse kõrguse jään võlgu, ütleme, et üle kolmekümne meetri kindlasti. Igatahes väljast vaadatuna võtab see ehitis ahhetama. Pärast tiiru ehitusobjektil seadsime sammud sööklasse. Lõuna oli väga hea, sest portsud on seal suured ja maitse üsna OK. Söökla, nagu kõik muugi seal platsil, oli kokku pandud konteineritest, nii nagu ma ka varem mainisin. Seetõttu seal ruumiga väga priisata pole, kuid lühiajaliselt kannatab täitsa olla. Peale lõunat käisime veel korra nö kontoris, Seal tagastasime kiivrid ja vestid ning jagasime muljeid nähtuks, seda siis omamoodi eesti-inglise-vene keelse vestluse käigus. Enne lahkumist anti veel igale osalejale meene milleks oli kiletatud A4 värvifoto valmivast objektist. Seejärel läksime bussipeale ja asusime tagasiteele Tallinnasse, kuhu jõudsime umbes pool kuus õhtul.

Minule jäid igatahes positiivsed ja meeldejäävad muljed antud ekskursioonist ja loodan, et tulevikus avaneb vel võimalusi taolistel osaleda.

Võti tulevikku ja ABB töötuba

Võti Tulevikku logo

6-7 märts toimus juba traditsiooniliseks kujunenud mess Võti Tuleviku. VT on iga aastane mess TTÜ-s, kus tudengitel on võimalus saada kokku tööandjatega. (Neile, kes veel ei tea) Toimuvad erinevad töötoad, ettekanded, saab küsida nõu ja infot otse firma esindajatelt.

Selle aasta VT jäi meelde positiivselt.Just selle poolest, et töötuba oli huvitav. Ise osalesin ABB korraldatud töötoas. Töötoa teemaks oli "Smart Grid" ehk siis nutikas elektrivõrk. Nutikas võrk on selline võrk kus tarbija mitte ainult ei tarbi energiat, vaid tal on võimalus enda üle jääv energia edasi müüa, näiteks ei tarbi ta ise kogu oma tuuliku või päikesepaneeli poolt toodetud elektrit ära.
Pika vestluse käigus tuli natuke juttu ka elektriautodest ja kiirlaadijatest. Kahjuks on nii, et kõik kiirlaadijad tulevad ühe kaabliga. Seega, kui satute laadimisjaama, kus juba auto või kaks ees, siis tuleb veidi kannatust varuda.

Samuti kuulsin ühte huvitavat ideed, mille pakkus välja üks kohapeal olnud tudengitest. Nimelt pani ta ette, et elektriautod laadida raudteeplatvormile ja siis sõidutada näiteks Tartu. Siis jääks ära ajakulu mis kaasneks sellega, et maanteesõidul tuleb autot mitu korda laadida. Iseenesest pole minu meelest antud mõttel viga. Raudteetransport on turvalisem ja reisijad saavad sõidu ajal puhata.

Praegune postitus jäi väheke lühidaks, kuid paraku on väike kevadväsimus ja ajanappus minu üle võimsust võtnud. Kui on vähekenegi meeles, siis kirjutan VT-st ja töötoast kunagi veel, põhjalikumalt.

Tipikate rongkäik

Rongkäik liikumas mööda Kaarli puisteed.
(Foto PM online`ist)

Nii nagu on juba traditsiooniks kujunenud, toimus ka see aasta tudengite rongkäik Toompeale ja sealt Reaalkooli juure Reaalipoisi mälestusmärgi juurde.

Kuna TTÜ tudengid kutsuvad antud üritust Tipikate rongkäiguks, siis vastavalt sellele ka artikli pealkiri, kuid ei maksa nimest lasta end eksitada, rongkäigus osaleb tavaliselt ka suurel hulgal TLÜ tudengeid ja erinevate korporatsioonide liimeid.

Lühidalt siis rongkäigust endast. Kõigepealt kogunesid inimesed 6.40 Raekoja platsile, seal seati inimesed kenasti rivvi ja jagati soovijatele kätte laululehed. Umbes 7:00 paiku hakati liikuma mööda Harju tänavat ja üles Patkuli treppidest Toompea lossi poole. Nii nagu ikka, tuli ka see aasta tükk aega kannatlikult oodata Ene Ergma kõnet ja piduliku lipuheiskamist. Vähemasti see aasta oli kõnet kuulda, eelmisel aastal olid väikesed helitehnilise probleemid, mistõttu paljudel, sealhulgas minul, kõne kuulmata jäi.

Pärast seda liiguti mäest alla ja mööda Kaarli ning Estonia puisteed liikudes suunduti Reaalkooli juurde, kus mälestusmärgile asetati pärg ja lauldi mõned laulud. Sellega ürituse nö ametlik osa lõppes ja seejärel suunduti pubisse Dubliner, mis oli TTÜ tudengitele kinni pandud. Seal said siis tudengid sooja naha vahele ning natuke süüa ja juua. On traditsiooniks kujunenud, et peale rongkäiku toimub Tipikate koosistumine, kus tudengid saavd mõnusalt omavahel juttu puhuda. Näiteks kahel eelneval aastal on see toimunud Beerhouse´is.

Ise osalesin antud üritusel juba kolmandat korda, rohkem osaleda pole saanud, sest olen alles kolmandal kursusel. Naudin iga aasta seda üritust, kuna iga aasta leian pärastisel koosistumisel grupi inimesi, kellega jutt jooksma hakkab. Lausa nii hästi, et ajaliselt moodustab koositumine minu jaoks tavaliselt üle 2/3 rongkäigu ajast. Tahaks loota, et see traditsioon jätkub veel piki aastaid.

Arvutite keelamisest loengus TTÜ-s

TTÜ peahoone

Täna koju jõudes juhtusin internetis ühe huvitava artikli peale. Nimelt on TTÜ avaliku halduse instituut keelanud alates tänasest sülearvutite, iPadid ja nutitelefonide kasutamise loengus. (põhjalikumalt selgitatud http://www.postimees.ee/724032/ttus-keelati-loengutes-arvutite-ja-nutitelefonide-kasutamine/)

Ühest küljest tervitan ma seda ideed, sest loengus ollakse ikkagi selleks, et kuulata õppejõudu ning tean ka omadest kogemustest, et üldjuhul sülearvutit konspekteerimiseks ei kasutata. Ammugi siis iPadi või iPhone´i milledega sisuliselt ei saagi konspekteerida, isegi kui tahaks.

Nii nagu öeldud artiklis ja ka kommentaarides on ära mainitud, siis avatud süleris on lahti pigem 9GAG, FB, Orkut või mõni uudiste sait, mitte Word või Excel.
Tudengid vabandavad seda üldjuhul sellega, et õppejõu poolt esitatav materjal on igav või raskesti jälgitav. Sellisel juhul küsiks, et milleks üldse loengusse tulla, parem juba jääda koju või ühikasse, sest taktikast, et osa (huvitava osa) materjalist jätan meelde, osa mitte ei tule reaalsuses midagi välja. Kui juba loengu algusest on olnud tähelepanu arvutiekraanil, siis poole pealt loengu sisusse süveneda on keeruline, kui mitte võimatu.

Tuleb nõustuda samas, et mõnda loengut ongi raske jälgida ja tähelepanu kontsentreerida, kuid ülikoolis käivad siiski täiskasvanud inimesed, kes peaksid olema juba nii suured, et suudavad istuda 1,5 tundi vaikselt ja kannatlikult ning kuulata esitatavat. Kui see siiski võimatuna näib, siis võib ju kasutada diktofoni (Mõte jäi silma viidatud artikli kommentaare lugedes) ja pärast mõtestatult loengu üle kuulata.

Viimaks tuntud tõe kordamine, et loengud on vabatahtlikud (v.a esimene semester) ning kui on tunne, et ei suuda loengut jälgida, siis võikski jääda eemale. Seda taktikat paljud vist kasutavadki, kuidas muidu mõista olukordi, kus loengusse tuleb umbes kümme inimest sajast.

Mõtteid Eesti Noorte Foorumist

Täna (27.01) käisin ma TTÜ-s toimunud üritusel Eesti Noorte Foorum. Lühidalt on Eesti Noorte Foorum (edaspidi ENF) tudengiorganisatsiooni AIESEC korraldatud üritus noortele, et rääkida erinevatel olulistel teemadel, anda inspiratsiooni tulevikuks ning anda positiivne emotsioon.

Seekordne ENF, mis oli järjekorras juba neljas, keskendus põhiliselt sotsiaalsele ettevõtlusele.
Neile, kes ei tea, mis on sotsiaalne ettevõtlus, siis lühidalt seletatult tähendab see seda, et ettevõte tegutseb inimeste hüvanguks või siis keskendub töötajatele, töökoha ja selle ümbruskonna keskkonnale, raha on teisejärguline. Lühidalt inimesed enne raha. Hea sotsiaalse ettevõte näide on "Abikäsi" (uurida saab lähemalt
http://www.abikasi.ee/)

Konverents algas päevajuhi poolse sissejuhatusega, kelleks oli Marko Siller. Marko Siller on endine AIESECi liige, praegu on ta koolitajaks, mentoriks ja nõustajaks erinevate noorte algatuste juures.
Sissejuhatusele järgnes peaesinejate Pasi Riikoneni ja Jesperi Loponeni esimene esinemine. Jesperi ja Pasi on Soome ettevõtjad, kes 2004. aastal rajasid ettevõte Aaba Homegrounds. Samuti on nad soome AIESECi endised liikmed. Oma hommikupoolses ettekandes algatasid nad diskusiooni selle üle, kumb on ettevõtja jaoks olulisem, kas kasum (Profit) või mõju (Impact) Arutelu oli väga huvitav, osad inimesed publikus arvasid, et kasum on oluline, teised jälle leidsid, et mõju mida firma avaldab on oluline. Samuti tekkis arutelu selle üle, mis see kasu(m) õigupoolest on. Rahaline kasum on ju vaid üks vaatenurk asjale lähenemiseks, kuid kasum võib olla ka positiivne imago, mida firma saab või elukeskkonna paranemine firma ümbruses. Omalt poolt ütleksin, et esinejatest jäi positiivne mulje ja minu meelest võiks sarnaseid ettevõtjaid (või vähemalt sarnase mõttemalliga) Eestis rohkem olla.

Peaesinejatele järgnes Margarita Sokolova, kes rääkis sotsiaalsest ettevõtlusest Eestis, selle arengutest ja näidetest. Mis on sotsiaalne ettevõtlikus sai juba varem selgitatud. Ettekanne oli minu jaoks suht hariv, sest enne tänast ma ei teadnud midagi sellise ettevõte nagu "Abikäsi" olemasolust. Samuti kuulsin esimest korda mitmetest teistest huvitavatest algatustest.

Kolmandaks suuremaks esinejaks oli Mika Winqvist (Soomest) kes esindas firmat Siemens. Tema rääkis alguses sellest mida kujutab endast Siemensi firma ning kuidas firma panustab paremasse tulevikku ja loodushoidu. Põhiteemana rääkis ta siiski ärieetikast, millest firma lähtub ning sellest kui oluline on see, et firma järgiks head tavasi, et seda teeks KÕIK töötajad. Ta ilmestas seda paari hea näite varal, kuidas minevikus on paari üksiku töötaja korruptsiooni juhtumid tumestanud terve firma mainet. Seega ütles ta, et nende juhtumite tõttu on välja töötatud firmasisene eetikakoodeks, raamatu kujul, mida absoluutselt kõik töötajad peavad järgima, vastasel juhul järgnevad tagajärjed. Seda, et skandaalid jäävad inimestele meelde ja on teada kõikjal, ilmestas see, et firma varasemate "apsude" kohta tuli küsimus publiku seast. Üks minust oluliselt noorem poiss. Arvata võib, et hea lugemusega, sest maailmapilt tundus lai olema.

Leian, et tegemist oli hea ettekandega ning antud teemat (ärieetika ja korruptsioon) tuleb veel tükk aega Eestis käsitleda söögi alla ja söögi peale. Siiski näitavad asjad paranemise märke ning tulevik (tänased noored kuulajad publikus) tundub juba üsna helge.
Pärast neid ettekandeid tuli lõuna, kus sai kinnitada oma keha, inkubeerida kuuldud mõtteid ning soovi korral sobitada ka uusi tutvusi.

Lõunale järgnes paneeldiskusioon. Paneeldiskusioon kujutab endast lühidalt seletatuna mitme tuntud (ja vähemtuntud) inimese arutelu hetkel ühiskonnas tähtsatel teemadel. Selleaastased paneeldiskusioonil osalejad olid: Juhan Parts, Maris Ojamuru (vastutustundliku ettevõtluse valdkonnajuht Swedbankis), Terje Kross (eraettevõtja sotsiaalses ettevõtluses),Martin Noorkõiv (SA Domus Dorpatensis tegevjuht) ja Erik Allak (AIESEC Tartu juhatuseliige).

Ehkki alguses oli arutelu käima saamisega natuke raskusi, siis hiljem sujus arutelu juba üsna kenasti. Lühidalt siis mõningatest teemadest millel jõuti pooleteisetunnise arutelu jooksul peatuda:
1. Loovus ja haridus, kas haridussüsteem pärsib loovust või mitte
2. Kõrgharidusreform ja põhikooli ning gümnaasiumi seadus, mõtteavaldus publiku seast, et enne peaks tegelema põhi ja keskharidusega kui siirduda kõrghariduse murede juurde
3. Madal iive Eestis ja suur väljaränne, mitu korda mainiti lahkumist Soome, võis ehk tingitud olla ka Soome esindajate publiku seas olemisest
4. Eestlaste tervis (Õigemini tervisetus kui natuke keelt väänata)
5. Eestlaste meeskonnatöö oskus ja individualism.
6. Noorte töötute kõrge protsent Eestis (Teema püstitaja tuli publiku seast)
Viimase, töötuse, teema algataja ütles ka üsna huvitava kommentaari. Tema sõnad olid enam-vähem sellised: "Arutlejad on vist parempoolste vaadetega, sest näevad kõike positiivses valguses ja tuleviku helgena, paraku kõik nii ei mõtle." Juba seda kommentaari sai natuke arutatud.
J. Partsi kommentaar oli sellele üsna hea ja see kõlas umbes nii: parempoolsus ei tähenda mahajääjate rongist maha jätmist, parempoolsus tähendab seda, et inimesed aidatakse järgi nii, et rongi ei peatata. (Rongi all võib siis mõelda majandust)
Kahjuks rohkematel teemadel peatada ei jõutud, kuna aeg sai lihtsalt otsa.

Paneeldiskusioonile järgnesid töötoad: muutuste juhtimine, kriisijuhtimine, planeerimine - see on imelihtne ja otsuste vastuvõtmine. Iga publiku liige sai valida neljast töötoast kaks kus osaleda, sest kaks tükki peeti samaegselt aja kokkuhoiu huvides. Töötubadest valisin kriisijuhtimise ja otsuste vastuvõtmise teemad, sest need tundusid kõige huvitavamad. Tagantjärgi tõdedes ütlen, et ei tulnud oma otsust kahetseda.

Esimeses töötoas, kriisijuhtimine, kõneles Tallinki kapten Vahur Ausmees. Põhjalikule Tallinki ja selle laevapargi tutvustamisele järgnes huvitav jutt, kuidas kriisiolukorras juhtida meeskonda ja reisjaid, mida silmas pidada, kuidas protseduur käib. Samuti tõi ta välja erinevad juhi tüübid ja kriisiolukorras olevate reisjate tüübid. Antud jutt tundus eriti huvitav viimatiste Itaalia sündmuste taustal. Ka tõi ta värvikaid juhtumeid reisjatest, mis oli naljakas ja meeldejääv kuulamine. Tähendab, kuulata on naljakas, kuid ise sarnastesse olukordadesse sattuda ei taha.

Pärast esimest töötuba toimus lühike kohvipaus, millele järgnes teine töötuba. Kriisijuhtimise töötuba sõitis küll kohvipausi aega tugevasti sisse, kuid kuuldu on kindlasti seda väärt.
Teine töötuba oli "Otsuste vastuvõtmine." Teises töötoas esinesid juhid firmast PKC. Üks huvitavatest mõtetest mis sellest töötaost meelde jäi, oli see, et juht võib delegeerida küll otsuse tegemise (Kuule Mati, kas ostame selle tööpingi) delegeerida allapoole, kuid vastutus jääb ikkagi juhi kanda. Samuti räägiti sellest kuidas on seotud otsuste tegemine ja otsuse hind, mida kallim on mingi otsus või ost, seda kõrgemal tasandil tuleb see otsustada. Iseenesest ei ole see teadmine ju üllatav, meeldejätmist oli väärt see, millised tasemed (juhi tasemed) ja millised hinnad omavahel seotud on.
Õhtu lõppes taas peaesinejate esinemisega. Oma õhtupoolses sissekandes rääkisid Pasi ja Jesperi sellest, et ettevõtlikusele seab piirid inimene ise (piirid on sisemised), teised ei saa öelda, kas sinu idee või tegutsemine on hea või halb, sa pead ise selle otsuse langetama. See kui teised arvavad, et sa ei saa edukas olla, ei tähenda, et saa ei saagi edukaks. Hea näitena tõid nad Micheal Jordani, kes omal ajal löödi välja keskkooli korvpalli tiimist, kuna teiste meelest ei mänginud ta piisavalt hästi. Mis hiljem sai, seda teab juba igaüks ise.

Samuti rõhutasid nad, et ettevõtlikuse juures on tähtis sisemine kirg (Passion), sest kui sul on see sisemine kirg, siis peaks õnnestuma ka kapitali ja toetajate leidmine oma ideele.
Kokkuvõttes oli huvitav päev, plaanin minna ka järgmine aasta ning soovitan teistelgi selle ürituse vastu huvi tunda.