Mõnus emotsioon Sügisjooksult

Sügisjooksul on alati palju osalejaid
Foto: Delfi

Nii nagu tavaks on kujunenud, toimus ka selle aasta septembrikuu teisel pühapäeval SEB Tallinna Maraton, tuntud ka kui Sügisjooks. Iga aastaga on osalejaid järjest rohkem ning sellel aastal tuli kõikide distantside peale osalejaid kokku c.a 20 000. Seega kes ütles, et eestlased pole spordilembe rahvas. Osalejate arv on seda imestusväärsem, et osavõtu tasud pole sugugi väikesed, suhtena keskmise eestlase palka.

Võis siis mindki leida stardirivist, võtsin osa 10 km jooksust. Eesmärgid olid tagasihoidlikud, joosta lõpuni ning kui lõpuni jõuda, siis kas tunni või tunni ja viie minutiga. Tagantjärele võib öelda, et mõlemad eesmärgid said kenasti täidetud. Jooksin lõpuni ja sain ka soovitud aja, 1:01:57. See tähendab seda, et arendasin paremat tempot, kui Tudengijooksul, kus distants 25% võrra lühem. Seega vorm hakkab tulema. :) Eriti uhke olen ma selle üle, et suutsin end nii palju sundida, et ma pea kordagi ei jalutanud, vaid arendasin kogu aeg lühikest jooksusammu.

Pärast jooksu oli enesetunne väga hea, sest olin saavutanud midagi iseendale. Lisaks oli tore näha paari tuttavat inimest jooksjate seas. Uskumatu küll, aga leida üles üks inimene tuhandete seast on täiesti võimalik. Öeldagu veel, et nõela heinakuhjast ei leia. Saadud emotsioon on lausa nii super, et praegu kaalun tõsiselt järgmisel aastal poolmaratonile minekut. Enne seda aga loodan leida spordiklubi või treeneri, kelle käe all treenida, sest kui 10 km kannatab veel niisama joosta, siis poolmaraton vajab spetsialisti konsultatsiooni ja põhjalikku ettevalmistust, et mitte oma tervisele liiga teha. Loodetavsti pole see mõte mul talveks ära kustunud.