Väike doonorluse juubel

Pelikan - doonorluse rahvusvaheline sümbol

Täna jõudsin ma oma elus ühe pisikese, kuid tähtsa, verstapostini. Nimelt oli mulle täna 25. kord anda verd. Sain ka pisikese märgi selle tõestuseks. :) Lausa nii pisikese, et seda peavad inimesed hakkama luubiga vaatama. :D

Tõsiselt rääkides, siis doonorlus on oluline. Seetõttu käin ma annetamas nii tihti, kui vähegi võimalik. Väga kahju on mul sellest, et afereesi jaoks olen siiski liiga tilluke. :(
Kuid ma ei panusta mitte ainult ise, vaid püüan ka oma sõpru doonorlusele ärgitada. Tänagi õnnestus üks koolikaaslane kaasa võtta. Paraku ei tule kunagi sellist seltskonda kokku nagu sooviks, kuid üks kaaslane on ka parem, kui mitte ühtegi. Kui nüüd küsida, miks seltskond, siis vastus on väga lihtne: seltskonnaga koos on kõike toredam teha + pärast saab juttu ajada ja muljeid vahetada.

Leian, et läbi sõprade kutsumise ja blogis ning mujal doonorlusest kirjutamise saan anda täiendava omapoolse panuse doonorluse arenguks. Kuna doonorlus on äärmiselt oluline valdkond, nii tervishoiu kui riigikaitse seisukohast, siis arvan, et ükski täiendav panus pole liiast.
Kuigi suulise veenmise alal kipun jänni jääma, siis kirjatükkidega on mul vähe rohkem õnne olnud. Nimelt olen minevikus osalenud Verekeskuse korraldatud kirjandikonkursitel, gümnaasiumi ajal, ning tulnud ka mitmel korral auhinnalisele kohale.

Kõikidele neile, kes seda blogi loevad ja pole veel doonoriks jõudnud, soovitan soojalt vähemalt üks kord proovimist, karma on õiglane asi ning iga heategu saab tasutud. Lisaks saab doonorlusest hea enesetunde, üldjuhul. Neile, kes juba on doonorid, soovitaks esimesel võimalusel uuesti andma minna. Eriti hea on anda jõulude ajal, sest siis läheb iga heategu topelt arvesse. :)