 |
| Riik peab maksumaksjate rahaga heaperemehelikult ringi käima |
Kuna käes on jälle valimiste periood ning nimetatud teemadel käib jälle tuline arutelu, õigemini teineteise ületrumpamine lubadustega, mõtlesin, et paneksin ka omaenda seisukohad antud küsimustes kirja. Nii teavad inimesed, kes minu poolt hääletavad, mida minult oodata on.
Miinimumpalk
Mul ei ole midagi selle vastu, et inimestel oleks kõrge elatusstandard ja hea sissetulek, kuid ma kohe mitte ei saa jätta ütlemata, et Sotsiaaldemokraatide lubadus 800-eurosest miinimumpalgast on puhas mull. Räägimata Keskerakonna poolt õhku visatud 1000 €.
Peame vaatama praegust olukorda riigis. Hetkel töötab miinimumpalga või selle lähedase töötasu eest kümneid tuhandeid inimesi.Sellest võib järeldada, et praegune tööturg on orienteeritu odavale kvalifikatsioonita tööjõule. Kui nüüd liiga järsku ja liiga palju miinimumpalka tõsta, siis me mitte ei tõsta inimeste heaolu, vaid teeme asjad hullemaks, kuna kümned tuhanded jääksid lihtsalt ilma tööta. See jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks, see on reaalsus.
Sellest kõigest tingituna leian, et miinimumpalga tõus peaks toimuma sellises tempos, mis võimaldab firmadel kohaneda, leida viisid toote või teenuse lisandväärtuse tõstmiseks ning töötajate ümber- ja täiendõppeks.
Praegune poliitika näeb ette miinimumpalga tõusu 10% aastas. Seda võib tunduda vähe, seda võib tunduda palju, kuid tegelikuses on see ka suhteliselt maksimum, mida Eesti majandussüsteem vastu peab, ilma kahjudeta, minu tunnetuse järgi. Siiski võiks kaaluda ka tõusu 12-13% aastas, kuid mitte rohkem, selleks, et vältida liiga suuri koondamiste lainet ja inflatsiooni.
Kuna inimesed üldjuhul protsentidesse väga ei taha süveneda, siis ma panen puust ja punaselt kirja, mida see tähendab. Praegu on miinimumpalk Eestis 390 €. (alates 01.01.2015)
Kui tõstame miinimumpalka 10% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 571 € aastas.
Kui tõstame miinimumpalka 13% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 636 € aastas.
571 € ise on juba oluliselt parem kui 390 €, iseasi, kuidas käitub vahepeal inflatsioon. Siiski on tegemist summaga, millega võiks juba rahule jääda.
Teatud punktist alates võiks aga loobuda miinimumpalga teatud numbriga määramisest ja siduda selle mingi muu majandusliku näitajaga. Minu meelest võiks miinimumpalk olla 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast. Kuna eelmine aasta oli brutomediaanpalk ca 750 €, siis miinimumpalk peaks tänavu olema selle loogika järgi 450 €. Seega on, kuhu tõusta.
Tulumaks
Alustan sellest, et mina astmelist tulumaksu ei poolda. Inimesi ei tohi karistada selle eest, et nad on haritumad, edukamad ja teenivad selle eest paremat töötasu. Seetõttu olen veendunud, et ühetaoline tulumaks, nagu on senini olnud, peaks jääma. Küsimus on vaid protsendis. Kuna on vaja leida katte kuludele, mis tekivad tulumaksuvaba miinimumi tõstmisel, siis on selge, et see protsent peab olema suurem kui praegune 20%. Samas ei tohi tõsta seda protsenti ka liige kõrgele. Tunnetuslikult eeldan, et optimaalne tulumaksu protsent uues maksusüsteemis võiks jääda vahemikku 22-24.
Tulumaksuvaba miinimum
Nii nagu miinimumpalga puhul, pooldan ka tulumaksuvaba miinimumi puhul kindla suhtarvu kasutamist, mitte fikseeritut summat. Kui miinimumpalga puhul pidasin õigustatuks 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast, siis tulumaksuvaba miinimum võiks olla omakorda 60% miinimumpalgast.
Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine jätab inimeste rahakoti oluliselt rohkem raha kui tulumaksu langetamine, seda eriti vaesemate inimeste hulgas.
Kui tulumaksuvaba miinimumi ei puudutata ja tulumaksu langetatakse, siis käärid rikaste ja vaeste vahel suurenevad. Kui tulumaksuvaba miinimumi tõsta ja ja tõsta ka tulumaksu, siis käärid vähenevad.
Kääride vähendamine aga ei ole populism, vaid siiski oluline teema, kuna kaine mõistusega vaadeldes aitab sotsiaalsete lõhede vähendamine maandada pingeid ühiskonnas ja erinevate ühiskonna gruppide vahel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar