Miinimumpalgast, tulumaksust ja tulumaksuvaba miinimumist

Riik peab maksumaksjate rahaga heaperemehelikult ringi käima

Nii nagu Eestis tavaks saanud (aga ka teistes riikides kipub niimoodi olema), tulevad vaesed poliitikutele meelde enne valimisi. Kahju muidugi, et ülejäänud neli aastat on need inimesed justkui unustuse hõlmas. Sellega seoses kerkivad iga kord esile teemadena miinimumpalk, tulumaks ja tulumaksuvaba miinimum. Antud teemad on sees iga erakonna programmi majanduse osas nagu aamen kirikus.
Kuna käes on jälle valimiste periood ning nimetatud teemadel käib jälle tuline arutelu, õigemini teineteise ületrumpamine lubadustega, mõtlesin, et paneksin ka omaenda seisukohad antud küsimustes kirja. Nii teavad inimesed, kes minu poolt hääletavad, mida minult oodata on.

Miinimumpalk
Mul ei ole midagi selle vastu, et inimestel oleks kõrge elatusstandard ja hea sissetulek, kuid ma kohe mitte ei saa jätta ütlemata, et Sotsiaaldemokraatide lubadus 800-eurosest miinimumpalgast on puhas mull. Räägimata Keskerakonna poolt õhku visatud 1000 €.
Peame vaatama praegust olukorda riigis. Hetkel töötab miinimumpalga või selle lähedase töötasu eest kümneid tuhandeid inimesi.Sellest võib järeldada, et praegune tööturg on orienteeritu odavale kvalifikatsioonita tööjõule. Kui nüüd liiga järsku ja liiga palju miinimumpalka tõsta, siis me mitte ei tõsta inimeste heaolu, vaid teeme asjad hullemaks, kuna kümned tuhanded jääksid lihtsalt ilma tööta. See jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks, see on reaalsus.
Sellest kõigest tingituna leian, et miinimumpalga tõus peaks toimuma sellises tempos, mis võimaldab firmadel kohaneda, leida viisid toote või teenuse lisandväärtuse tõstmiseks ning töötajate ümber- ja täiendõppeks.
Praegune poliitika näeb ette miinimumpalga tõusu 10% aastas. Seda võib tunduda vähe, seda võib tunduda palju, kuid tegelikuses on see ka suhteliselt maksimum, mida Eesti majandussüsteem vastu peab, ilma kahjudeta, minu tunnetuse järgi. Siiski võiks kaaluda ka tõusu 12-13% aastas, kuid mitte rohkem, selleks, et vältida liiga suuri koondamiste lainet ja inflatsiooni.
Kuna inimesed üldjuhul protsentidesse väga ei taha süveneda, siis ma panen puust ja punaselt kirja, mida see tähendab. Praegu on miinimumpalk Eestis 390 €. (alates 01.01.2015)
Kui tõstame miinimumpalka 10% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 571 € aastas.
Kui tõstame miinimumpalka 13% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 636 € aastas.
571 € ise on juba oluliselt parem kui 390 €, iseasi, kuidas käitub vahepeal inflatsioon. Siiski on tegemist summaga, millega võiks juba rahule jääda.
Teatud punktist alates võiks aga loobuda miinimumpalga teatud numbriga määramisest ja siduda selle mingi muu majandusliku näitajaga. Minu meelest võiks miinimumpalk olla 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast. Kuna eelmine aasta oli brutomediaanpalk ca 750 €, siis miinimumpalk peaks tänavu olema selle loogika järgi 450 €. Seega on, kuhu tõusta.

Tulumaks
Alustan sellest, et mina astmelist tulumaksu ei poolda. Inimesi ei tohi karistada selle eest, et nad on haritumad, edukamad ja teenivad selle eest paremat töötasu. Seetõttu olen veendunud, et ühetaoline tulumaks, nagu on senini olnud, peaks jääma. Küsimus on vaid protsendis. Kuna on vaja leida katte kuludele, mis tekivad tulumaksuvaba miinimumi tõstmisel, siis on selge, et see protsent peab olema suurem kui praegune 20%. Samas ei tohi tõsta seda protsenti ka liige kõrgele. Tunnetuslikult eeldan, et optimaalne tulumaksu protsent uues maksusüsteemis võiks jääda vahemikku 22-24.

Tulumaksuvaba miinimum
Nii nagu miinimumpalga puhul, pooldan ka tulumaksuvaba miinimumi puhul kindla suhtarvu kasutamist, mitte fikseeritut summat. Kui miinimumpalga puhul pidasin õigustatuks 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast, siis tulumaksuvaba miinimum võiks olla omakorda 60% miinimumpalgast.
Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine jätab inimeste rahakoti oluliselt rohkem raha kui tulumaksu langetamine, seda eriti vaesemate inimeste hulgas.

Kui tulumaksuvaba miinimumi ei puudutata ja tulumaksu langetatakse, siis käärid rikaste ja vaeste vahel suurenevad. Kui tulumaksuvaba miinimumi tõsta ja ja tõsta ka tulumaksu, siis käärid vähenevad.
Kääride vähendamine aga ei ole populism, vaid siiski oluline teema, kuna kaine mõistusega vaadeldes aitab sotsiaalsete lõhede vähendamine maandada pingeid ühiskonnas ja erinevate ühiskonna gruppide vahel.

Jah fosforiidile

Ülgase fosforiidikaevandus 1930-ndatest

Oma seekordsele blogipostitusele inspireeris mind provokatiivset pealkirja panema 7. jaanuaril ülikoolis nähtu. Nimelt toimus sel päeval TTÜ-s fosforiidi kaevandamise teemaline üritus, kus osad inimesed kandsid kollaseid T-särke, millele oli mustalt rasvase tekstiga trükitud "Ei fosforiidile"

Kes need inimesed olid ja mida nad TTÜ-st otsisid, sellele andis vastuse 9. jaanuaril EPL Online-is ilmunud artikkel. Nimelt oli tegu Lääne-Virumaa inimeste, TTÜ spetsialistide ja VKG esindajate vahelise kokkusaamisega, et arutada fosforiidi kaevandamise võimalusi. Esialgu küll soovitakse piirduda uurimuslike puuraukude tegemisega.

Suur vastuseis
Paraku on kohalikud elanikud vastu isegi puuraukude rajamisele. Mõned on läinud isegi nii kaugele, et nimetavad praegu toimuvat teiseks fosforiidisõjaks. Mina nii kaugele ei läheks, sest vähemalt meedia vahendusel pakutava põhjal jääb mulje, et VKG vähemalt üritab konstruktiivset dialoogi luua ja mitte kohalikest niisama sõita.

Oinastena, vabandust väljendi eest, paistavad antud juhul hoopis kohalikud. Milleks olla vastu geoloogilistele uuringutele? Äkki selgub nende kaudu, et fosforiit polegi kaevandatav või on kaevandatav kiht nii õhuke, et see ei tasu ennast majaduslikult ära. Kui nii, siis saaks ju uuringutega küsimuse kiirelt kaelast ära ja kõik saaks oma eluga rahulikult edasi minna. Praegu aga asi vindub ja vindub.

Ma ei ütle, et kohalikud peaks nüüd toetama pimesi kaevandusele loa andmist, kuid paarile strateegilisele puuraugule küll vastu ei maksaks seista. Raske uskuda, et mõni üksik puurauk suudaks loodusele korvamatut kahju tekitada. Siinjuures lisaks ma, et ma ei usu, et ka täismahus kaevandus looduse täielikult rikuks. Tehnoloogiad on viimase fosforiidisõjaga võrreldes tunduvalt arenenud ning ka inimeste teadlikus ning vastutustundlikus on läinud tunduvalt paremuse poole.

Plussid
Fosforiidi, kui maavara, kasutusele võtmisel oleks mitmeid plusse, toon lihtsustatud kujul välja kõige olulisemad:

• Riigile tekkib täiendav tulubaas laekuvatest keskkonnamaskudest tulenevalt sellest, et seda tuleb tasuda iga kaevandatava maavara pealt. Lisaks täiendavad laekumised sotsiaalmaksu näol, mida tasutakse uutelt loodavatelt töökohtadelt.
• Uued töökohad kaevanduses endas, lisaks raudteel, VKG kontoris ja paljudes teistes kohtades. Uued töökohad loovad sotsiaalset kindlust ühiskonnas. Eriti teretulnud on uued töökohad just Virumaal, mistõttu kohalik vastuseis näib mõistetamatu, kuna nemad võidaks ju sellest enim. (Tõsi, ka kaotaks enim) Samuti leeveneb surve töötukassale ja on suur tõenäosus kuritegevuse vähenemiseks antud piirkonnas.
• Kohaliku infrastruktuuri areng. Seoses kaevandusega rajatakse kindlasti uusi teid ja raudteid, mistõttu ühendus teiste suuremate keskustega paraneb. Samuti luuakse uusi elupindu (täiendavale tööjõule) ja on võimalik isegi see, et rajatakse uusi koole, lasteaedu, poode, päästekomandosi ja muud heaks eluks vajaliku.

Miinused

Nii nagu iga asja puhul ikka, siis lisaks plussidele kaasneb paratamatult ka teatud hulk miinuseid.

• Mõju keskkonnale. Kaevandustegevusega, täpsemalt kaevandamisega kaasneva müra ja vibratsiooniga, võib mõjutatud saada osade taimede ja loomade elukeskkond. Kuid see on paratamatus. Lisaks ei näe, et keegi kurdaks põlevkivi kaevandamise kahjulike mõjude üle, kuigi seda tehakse üsna maapinna lähedalt. (10-80 m pole maailma mastaabis kaevandamise mõttes mingi sügavus)
• Mõju põhjaveele. Nii nagu iga kaevandustegevusega, saab mõjutatud kohalik vee keskkond. Samas ei näe ma siingi probleemi. Esiteks juba praegu läbivad Pandivere veesooned osaliselt fosforiidirikkaid kihte (kui arvestada kui ligidal on maapinnale vesi ning kui sügaval asub fosforiit) mistõttu vähemalt teoorias ei tohiks ju kohaliku põhjavee kvaliteet oluliselt muutuda. Ja kui peakski juhtuma, et mõju on oodatust suurem, siis kindlasti oleks VKG (usun seda heauskselt) nõus igasse kohalikku majapidamisse rajama piisavalt sügava puuraugu ja korraliku filtersüsteemi, et joogivesi vastaks kõikidele nõuetele.

Loodus või inimene?

Kui vaadelda miinuseid ja plusse, siis on justkui kaks varianti. Saan valida kas inimese heaolu unustades looduse või olla ilusas looduses tühjade käte ja tööta. Tegelikus on vist kusagil vahepeal. Fosforiit ei too küll kohest rikkust õuele, kuid kohe kindlasti ei saa nimetada fosforiiti ka looduse hävitajaks. See oleks narr. On ju fosforiit ise osake loodusest.

Hämmastab see, et vastuallkirju fosforiidi kaevandamisele ja uuringutele on kogutud väidetavalt üle 4000. Arvestades allkirjade arvu, jääb mulje justkui mõned on andnud allkirja seepärast, et lihtsalt millelegi vastu olla. Miks ei tehta allkirjade kogumist fosforiidi kaevandamise ja uuringute toetamiseks? Mina küll oleksin nõus alla kirjutama. Muidugi lisaklausliga, et kohalikest ei sõideta üle, loodust tõesti püütakse maksimaalselt säästa ning kogutud maksud lähevad kaevanduse ümbruses elavate inimeste arenguks.

Seda, mida tagasi anda, peaks olema omajagu. VKG ise on välja käinud numbri 70M €, mida riik kaevandamisest laekuvate maksude näol saab. Targu on jäetud mainimata kogused, mille puhul selline maksusumma laekub, kuid mul on kuri kahtlus, et need kogused on suured. Kuidas ka ei ole, midagi tuleb ikka. Nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata ja ei ole head ilma halvata.

Loodan, et lähitulevikus inimeste vastuseis fosforiidi kaevandamisele leeveneb ja üritatakse näha sellega kaasas käivaid positiivseid külgi.

Millega sõidavad autod Eestis aastal 2020?

Kunstniku visioon autost aastal 2020

Et sisustada kehva ilmaga suveõhtut, otsustasin panna kirja mõned oma mõtted seoses sellega, milliste kütuste toel liiguvad autod Eestis aastal 2020. Teema on oluline, kuna bensiin ja diisel muutuvad järjest kallimaks ning nende kättesaadavus järjest väheneb seoses kahanevate naftavarudega. Kriisisituatsioonide tekkimisel võib nimetatud kütuste kättesaadavus olla eriti halb. Seetõttu oleks hea juba praegu vaadata alternatiivide poole.

Alternatiiv nr. 1: Diisel põlevkivist
Hetkel kõige perspektiivikam variant saada omamaist autokütust on toota seda põlevkivist. Sellest olen ka varem oma blogis kirjutanud. Nii VKG kui Eesti Energia teevad ponnistusi, et antud idee saaks reaalsuseks. EE-l on valmis õlitehas Enefit280 (mille käivitamisega on küll raskusi) ning VKG on hiljuti lõpetatud hanke rafineerimistehase ehitamiseks. Seega esimesed sammud on tehtud. nii VKG kui Eesti Energia on kinnitanud, et tehased suudaks katta kogu Eesti diiselkütuse vajaduse. Omamaine kütus ja kogu vajaduse ulatuses, kõlab justkui liiga hästi. Tegelikult ongi juba praegu projekti kohal mustad pilved. Nimelt soovib EL karmistada diiselkütustele esitatavaid nõudeid. Samas suudavad Eesti tootjad valmista "üksnes" Euro V normidele vastavat diiselkütust, paremaks hetkel tehnoloogia puudub. See kõik tähendab seda, et uute rangemate normide jõustudes võime küll kütust toota, aga oleme sunnitud selle täies ulatuses eksportima. Seega muutuks projekt Eesti jaoks justkui sisutuks, vähemalt energeetilise sõltumatuse valguses. Jääb vaid loota, et EL-i otsustajad suudavad ilmutada mõistlikust ning teha vajadusel Eestile erandi.

Alternatiiv nr. 2: Piiritus
Piiritusel töötavad autod ei ole siin ilmas midagi uut. Saab tootis piiritusel töötavaid autosi lausa seeriaviisiliselt. Kuna eestlastel on viina valmistamine (ja tarbimine) väga hästi käpas, siis ei tohiks ka piirituse valmistamine kütuseks valmistada mingisugust probleemi. Kuna piiritust saab valmistada bioloogilisest materjalist, näiteks kartulist või teraviljast, siis ressursi puudust ei tohiks Eestis tulla. Eestis on hulgaliselt vaba maad, kus saaks kasvatada teravilja või kartulit piisavas mahus, et toota sellest tööstuslikus mahus piiritust, mida kasutada kütusena.
Piirituse tootmisel on plussiks see, et põllusaadused erinevalt põlevkivist on taastuv ressurss, mistõttu selle otsa saamist karta pole vaja. Samas on asjal ka miinuseid. Esiteks eetiline pool. Kartul ja teravili on mõeldud eelkõige toiduks ning on ebaeetiline teha sellest kütust kui kasvõi mingis väikeses piirkonnas on toidu puudus.  Teiseks võib massiline ühe kultuuri kasvatamine mõjutada bioloogilist mitmekesisust ning hävitada osade taimede ja loomade elualasi.
Ka on suureks probleemiks see, et suure tõenäosusega ei saaks valmistada niimoodi kogu vajaliku autokütust, kuna see võtaks enda alla lihtsalt liiga palju maad. Kuid mingi protsent sõidukitest õnnestuks kindlasti niimoodi ära varustada. Kui suur see protsent täpselt on, see jäägu juba spetsialistide arvutada. Huupi ma pakkuma ei hakka.
Piiritus kütusena Eesti autoturul ei ole samas midagi uut. Teatavasti müüs mõned aastad tagasi Statoil Eestis mõnda aega kütust E85. Nagu nimestki võib eeldada, sisaldas antud kütus 85% ulatuses piiritust. Tähelepanuväärseim asi antud kütuse juures oli hind. Nimelt oli E85 tunduvalt odavam kui tavaline 95 bensiin. Seega kui kasutada piiritust kütusena bensiini asemel, siis lisaks keskkonnale hoiab ka rahakotti. Hind muutub veelgi soodsamaks, kui kütusena kasutatavat piiritust väiksema aktsiisiga maksustada.

Alternatiiv nr. 3: Elektrienergia
Kolmas võimalus panna Eestis autod tulevikus liikuma, on kasutada põlevkivist toodetud elektrienergiat. Rohelise mõtteviisi viljelejad oleksid taolise variandi üle vist kõige õnnelikumad, paraku ütleb reaalsus, et see on variantidest kõige ebatõenäolisem. Sotsiaaltöötajatele soetatud elektriautod näitavad kätte selgelt antud idee kitsaskohad. Alustades lihtsamast, siis elektriautod on üldiselt mõeldud kasutamiseks linnasõiduks. Nende sõiduulatus ühe laadimisega, eriti talvel, on väike, ning akude tehnoloogia praegune areng suurt hüpet sõiduulatuse suurenemises ei luba. Samuti on mitmed elektriautod, mitte kõik, üsna väikesed ning nõrga salongisoojendusega, mis muudab nende kasutamise Eesti tingimustes veelgi komplitseeritumaks. Kõige suurem küsimus seisneb aga selles, et kus elektriautosi laadida, kui nende kasutamine muutub massilisemaks ning kas elektritootmine suudaks sel juhul sammu käia tarbimise kasvuga. Need on aga teoreetilised mõtted, kuna juba ainuüksi elektriautode hind, toetusega või ilma, garanteerib selle, et väga massiliseks need Eestis ei muutu.
Ühena alternatiividest võib elektrit siiski kaaluda, kui seda kasutavad lühikesi kohalike otsasi tegevad autod, näiteks postiljonid, kullerid, taksod jne. Ka linnaliinibussidel võib tulevikus kaaluda elektri kasutamist, kuna lõpp-peatustes saab rahulikult akusi laadida ning sõidetavad otsad ei ole väga pikad.

Alternatiiv nr. 4: Puurime ise
Inimesed, kes ajalehti tähelepanelikumalt lugenud, on vast tähele pannud, et meie lõunanaaber Läti tegeleb nafta otsimisega oma territooriumil. [1] Kuna puuraukude rajamine ei ole odav, siis võib eeldada, et midagi ka leitakse ja saadakse, huupi sellist tegevust ette ei võeta. Kuna Läti on Eestile väga lähedal, siis võib hellitada lootusi, et ka Eestist on võimalik leida naftat ja gaasi. Kui see on tõesti nii, siis ei peaks Eesti importima naftasaadusi teistest riikidest, vaid saaks neid ise toota. Seda sellisel juhul, kui leidub piisavalt raha kogu vajaliku infrastruktuuri välja ehitamiseks, ehk siis puurkaevud, torujuhtmed, rafineerimistehas jne.
Oma nafta ja gaas aitaks lisaks energeetilisele sõltumatusele kallutada oluliselt ka impordi ja ekspordi suhet positiivsemas suunas, see oleks aga hea Eesti majandusele. Sarnane efekt saavutatakse tegelikult ka variantide 1 ja 2 puhul. Kodumaistest ressurssidest valmistatud autokütus vähendab vajadust välismaise kütuse järele ning parendab Eesti majandusnäitajaid.

Kuigi kõigi eelpoolt toodud variantidega kaasnevad teatud keskkonnaohud, siis tasuks meelde tuletada ütlust, et ei ole halba ilma heata. Kui käituda vastutustundlikult, siis keskkonna saastumise ja kahjustumise risk on minimaalne. Lisaks võimaldaks kütusetööstus luua uusi töökohti, arendada infrastruktuuri ning muuta Eestit muust maailmast vähem sõltuvaks.


[1] http://www.e24.ee/1199028/naftafirma-alustab-lati-vetes-katsepuuraugu-rajamist

Fosforiidi kaevandamisest Eestis

Olen juba pika aega soovinud kirjutada fosforiidi kaevandamise alast arvamusartiklit. Kuna täna potsatas minu postkasti selle kuu "Inseneeria" kus parasjagu just fosforiidi kaevandamist mainitud, siis mõtlesin lõpuks idee teoks teha.

Millega tegu ja palju on?
Niisiis fosforiit. Tegemist on maavaraga, mida Eestis leidub suurel hulgal. On allikaid, mis väidavad, et Eesti fosforiidivarud on maailmas suuruselt teised, kuid arvestades Eesti territooriumi suurust, siis antud faktis ma natukene kahtlen, samas ümber lükata ma seda ka ei oska. Kindlaks on tehtud, et fosforiidi tarbevaru Eestis (Siin peetakse vist silmas kogust, mida saab kindlasti kaevandada) on 2,9 mlrd tonni. See tähendab, et isegi väga suurte kaevanduste rajamise korral võiksime me seda maavara käsitleda kui piiritut.
Eestis kaevandatakse aastas umbes 15 mln tonni põlevkivi. Kui fosforiiti kaevandataks samas mahus, siis jätkuks meil seda vähemalt kaheks sajandiks. Tegelikuses kauemakski, sest nii suuri toodangumahte arvatavasti kunagi ei saavutata.

Miks kaevandada?
Miks siis ikkagi kaevandada. Tooksin välja selle, mis minu meelest selles head on.

1. Kaendamine loob juurde uusi töökohti. Lisaks otsestele töökohtadele kaevanduses lisandub töökohti ka transpordisektoris, sest kaevandatu vajab vedamist, masinaehitus sektoris, sest kaevandus vajab seadmeid ja tehnikat, lisaks veel ehitussektor, majandussektor jne. Ühesõnaga suurel hulgal uusi töökohti, kindlasti üle tuhande.
2. Fosforiidi kaevandamine aitab parandada ekspordi-impordi suhet. Esiteks väheneb fosforiidil põhinevate toodete import riiki, teiseks suureneb kaupade eksport, mis viiakse riigist välja.
3. Kaevanduse ligidal paraneb infrastruktuur, luuakse uusi teid, elektrivõrke ja veevõrke, sellest võidab ka kohalik elanikkond.

Pole põhjust vast seista
Muidugi on fosfriidi kaevandamisel ka vastaseid. Ainuke tõsiseltvõetav argument on keskkonnahoid ja reostuse oht ning ka see ei ole kuigi vettpidav kuna kaevandamise tehnoloogia on muutunud võrreldes fosforiidisõja ajaga oluliselt täiuslikumaks ja keskkonda säästvamaks. Samuti pööratakse tänapäeval ohutusreeglitele ja keskkonna säästmisele oluliselt rohkem tähelepanu.

Neile vastastele, kes ikkagi muretsevad kaevuvee pärast võiks pakuda alternatiivi, et kaevandaja või geoloogiliste uuringute teostaja rajab oma kulude ja kirjadega mures olevate inimeste õuedele puurkaevud. Muid argumente ei tohiks ju inimestel olla. Erinevalt karjäärist on kaevandus maa all, seega kellegi silmailu rikutud ei saa. Lisaks on kaevandamise tehnoloogiat arendatud niivõrd, et ei ole karta ka ma vajumist.

Tulevikus suure tõenäosusega rentaabel
Mõned asjatundjad on öelnud, et praeguste fosforiidihindade juures ei ole kaevandamine rentaabel, kuid see on ju praegu. Ideest kaevandamiseni läheb väga kaua aega, aastakümme või isegi enam. On firmasi, kes sooviksid uurida fosforiidi kaevandamise võimalusi, kuid isegi sellele ollakse miskipärast vastu (VKG juhtum)
Mina leian, et inimesed võiksid olla arusaajamad ja vähemasti uuringuteks loa andma. Uuringud tähendavad paari puuraugu rajamist, mitte seda, et keegi lööb nüüd kusagil koppa maasse ja asub isuga kaevandama. Tuleb arvestada, et juba mõne ajapärast võib fosforiit osutuda nii väärtuslikuks, et selle kaevandamisest on Eestil ainult võita. Selleks aga, et saaks alustada kunagi kaevandamisega, peaks inimesed olema praegu rohkem arusaajamad ja andma loa geoloogilisteks uuringuteks. Kaotada pole midagi, ainult võita.