Riigikogu valimiste süsteem vajab muudatusi

Osasid paragrahve oleks tarvis muuta, et muuta vlimissüsteemi õiglasemaks.

Kuigi 2015. aasta Riigikogu valimistel on osalemas 10 erakonda ja nendest 6 on välja tulnud täisnimekirjadega, ei ole kõik sugugi nii hiilgav demokraatlikus süsteemis kui paistab. Paljude jaoks on tulnud osalemine väga raskelt ja jäänud pea olemata. Siit veel edasi minnes tuleb silmas pidada, et vaid väga vähesed neist osutuvad ka reaalselt valituks. Ehk isegi liiga vähesed. Sellest mõttest tingituna paneksin kirja mõned oma mõtted, kuidas minu arvates saaks Riigikogu valimiste süsteemi paremaks muuta.

1. Valimiskünnis erakondadele tuleb alandada 4%-ni.
Praegu kehtiva süsteemi järgi on valimiskünnis 5%. Ehk on see liiga kõrge, sest kuidas muidu seletada olukorda, et Riigikogus on hetkel vaid 4 erakonda. Selleks, et aga ühiskond oleks esindatud Riigikogus võimalikult laiapõhjaliselt, on tarvis vähemalt 5-6 erakonda. Selleks, et seda aga saavutada, oleks mõistlik langetada valimiskünnist.
4% võiks valimiskünnis olla sellepärast, et see on lihtne, üheselt arusaadav täisarv. 4% on piisav, et esindada kindlat hulka inimesi. Näiteks 2013. aasta KOV valimistel sai Vaba Tallinna Kodanik just 4% häältest, mis häälte arvuna tähendas 8 500 häält. Arvan, et keegi ei vaidle vastu, et see on juba piisav arv hääli, et näidata ära, et tegu on pädevate inimstega, kes väärivad kohta esinduskogus.

2. Valimiskünnis üksikkandidaatidele tuleb alandada 1%-ni.
Kuna üksikkandidaat on võrreldes erakondadega nõrgemas seisus valimiste ajal, siis peaks üksikkandidaatidele sätestatud valimiskünnis olema madalamal võrreldes erakondadele kehtestatud valimiskünnisega. Nõrgem olek väljendub eelkõige selles, et üksikkandidaadi rahalised vahendid on oluliselt piiratumad, mistõttu ei saa ta teha endale massilist välikampaaniat plakatite, voldikute, telkide ning tele- ja radioreklaami näol. Samuti on üksikkandidaadi ajaline ressurss piiratum, et ennast võimalikele valijatele tutvustada. Sellest tingituna võrdsustaks madalam valimiskünnis üksikkandidaatidele mänguvälja valimiste ajal.
Miks just 1%? Aga seepärast, et 1% häältest tähendab ühte kohta Riigikogus ja rohkem positsioone üks inimene endale võtta ei saa. On aga absurd, et üksinda Riigikokku kandideeriv inimene peaks korjama mitme erakonna liikme jagu hääli. Indiviidi tasemel peab valimissüsteem olema võrdne.

3. Lubada erakondade valimisliidud Riigikogu valimistel.
Lisaks liiga kõrgele valimiskünnisele on väikeste erakondade mureks killustatus. Hääled jagunevad nende vahel, kuna kellelgi pole piisavalt suurt tuntust ja/või ressurssi, et endale reklaami teha. Seetõttu peaks olema lubatud erakondade vahelised valimisliidud, nii nagu see oli 90-ndatel. Nii on lootust, et saadakse ühiselt sisse ning ka tuntuid inimesi on võimalik niimoodi lihtsamini nimekirja panna. Samuti väheneb ressursside küsimus, kui leivad ühte kappi pannakse.

4. Valimiskautsjon langetada 195 € peale.
Praegune valimiskautsjon, mis nendel valimistel on võrdne ühe miinimumpalgaga, s.t 355 €-ga, on liiga kõrge.
Sellise summa tasumine käib paljudele neile, kes hetkel parlamendivälistes erakondades, üle jõu. Seetõttu on kahjuks langetatud mitmeid mittekandideerimise otsuseid. See on aga vale. Inimese võimalus osaleda demokraatlikes protsessides ja valitsemises, ei tohiks jääda majandusliku tsensuse taha.
Samaaegselt ei tohiks olla kautsjon ka liiga väike, et vältida "pullimeeste" kandideerimine ning panna inimesed sügavamalt mõtlema enne seda kui nad langetavad otsuse valimistel osalemise kohta. Sellest tingituna leian, et kuldne kesktee on kehtestada kautsjon, mis on pool miinimumpalgast, tänase seisuga siis 195 €. Antud summa on juba oluliselt jõukohasem kui 355 €, kuid samas mõtleb inimene kaks korda, enne kui sellise raha välja käib.

5. Erakondade rahastamise skeem õiglasemaks
Praegune olukord on selline, kus parlamendierakonnad jagavad omavahel ca 5,4 mln € riigieelarvest tulevat raha aastas, samal ajal kui parlamendivälised erakonnad ei saa maksumaksjatelt midagi ja elatuvad liikmemaksust ja annetustest.  [1][2] Selline olukord ei ole õiglane ja seda tuleks kindlasti muuta.
Mina omalt poolt pakuksin välja mõned punktid, mis muudaks süsteemi õiglasemaks nii parlamendivälistele erakondadele kui ka maksumaksjale.

• Riigieelarvest jagatavat summat tuleb alandada vähemalt poole võrra. Jagatav summa peab jääma alla 2,7 mln  € aastas.
• Raha tuleb jagada ka Riigikokku mittesaanud erakondadele ja üksikkandidaatidele, vastavalt saadud häälte arvule.
• Seada riigipoolse toetuse saamise eelduseks liikmemaksu korrapärane korjamine. Piiriks võiks olla, et vähemalt 35-40% liikmetest maksab korrapäraselt liikmemaksu.

6. Seada latt kõrgemale Riigikogu liikmele esitatavatele nõuetele

Nii mõnigi kord on kuulda inimeste seas kurtmist, et Riigikogus on liiga palju endisi sportlasi, muusikuid teletähti ja muid tuntud nägusi, samal ajal on spetsialiste vähem kui võiks. Tuleb tunnistada, et selle väitega võib mõnel määral nõustuda. Sellest tingituna leian, et Riigikogu liikmele võiks lisaks praegusega kehtestada järgmised täiendavad nõuded:

• Kõrghariduse (vähemalt bakalaureus) või rakenduskõrghariduse olemaolu
• Vähemalt 3 aastat järjepidevat töökogemus era- või avalikus sektoris. Seda selleks, et vältida otse noortekogust soojale kohale saamine.

7. Riigikogus tohiks olla vaid kaks järjestiku ametiaega
Selleks, et Riigikogu liime töö ei muutuks "eluaegseks", tuleks kehtestada piirang, et Riigikogus tohib olla vaid kaks ametiaega järjest. Seejärel tuleb üks koosseis teha vahet või lõplikult mõne uue väljakutse juurde siirduda.
Kahe ametiaja piirang tagaks ka piisava rotatsiooni Riigikogus, kuna teatud hetkest alates lihtsalt tuleb uutele nägudele ruumi teha. Samas tagab kaks ametiaega järjest Riigikogus olemise võimalus selle, et toimib teatud järjepidevus ja uude koosseisu jäävad ka juba mõned kogenumad liikmed.

8. Siduda Riigikogu liikme palk miinimumpalgaga ja kaotada kuluhüvitised
Selleks, et Riigikogu oleks rohkem motiveeritud tegema midagi ka vaesemate heaks, võiks siduda Riigikogu liikme palga miinimumpalgaga. Kui senini on olnud Riigikogu liikme palk umbes 4 Eesti keskmist, siis uus viis oleks näiteks 10 miinimumpalka.
Samuti võiks täiesti ära kaotada sellise mõiste nagu kuluhüvitised ning nende asemel lihtsalt tõsta Riigikogu liikme palka summa võrra, milline on keskmise Riigikogu liikme keskmine kuluhüvitiste saamise määr senini. Selline võtte aitaks muuta Riigikogu liikme teenistust läbipaistvamaks, ainsaks sissetulekuks palk ja ei midagi muud.

9. Tuleb üle minna üleriigilistele avatud nimekirjadele.
Kuna Eesti on nii väike riik, siis võiks kaaluda Riigikogu valimiste ajaks ühe üleriigilise piirkonna kehtestamist. Täpselt nii, nagu see on Euroopa Parlamendi valimistel. Ütlen ausalt, et ma pole selle ideega novaator, antud lahenduse on välja pakkunud teisedki inimesed. [3]
Samuti võiks kehtida üleriigiline avatud nimekiri, see tähendab, et Riigikokku saavad vaid 101 esimest enim hääli saanud inimest sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Niimoodi välistataks mõnesaja häälega tundmatu inimese sisse saamine ja teisalt sunniks see poliitikuid ka oma kodukohast kaugemal olevate piirkondade muredele tähelepanu pöörama, kuna avatud nimekirjade puhul hakkab lugema iga hääl.
Samuti kaob suurerakondadel sellise muudatuse järel mõte treida "häältemagneteid" kuna isegi kui esimesed saavad palju hääli, siis tagumised saavad jälle väga vähe ning jäävad Riigikogust välja, sisse saavad aga häältearvult kusagil keskel olevad inimesed.

10. Asendusliige valitakse vastavalt häälte arvule, mitte üldnimekirjale.
Tugevalt seotud eelmise punktiga. Asendusliige määratakse selle muudatuse alusel nii, et sisse saavad üleriigilises avatud nimekirjas 102, 103, 104 jne olevad inimesed. Erakondlikud üldnimekirjad kaotaksid nii oma mõtte (Erakondlikud üldnimekirjad jääksid vaid selle mõttega, et näha kes millise erakonna koosseisus kandideerib) ja kaoks võimalus soosida omasid jopesid, s.t ettepoole pannakse "paremaid inimesi" ja välja jäävad need, kes reaalselt hääli korjanud või mõtetega panustanud.
Väike konks on sees, et kui näiteks valitusse läheb kolm Vabaerakonna liiget, siis asendusliikmed võetakse nende seast, kes on Vabaerakonna liikmetena kolm enim hääli saanud inimest mitte esialgu sissesaanutest. See peaks aitama vältida olukorda, et mõne erakonna mõjuvõim (kohtade arv) Riigikogus endas väheneb valitsusse minekuga.

Jokker: Vastuhääle andmise võimalus ebameeldivale kandidaadile
Järgnev mõte on selline, mis paljudele võib meeldida ja paljudele kindlasti ei meeldi ning mille reaalne läbiminek valimisseadusesse on kõige ebatõenäolisem. Nimelt võiks valimiste ajal olla valimissedelil lisaks poolthääle lahtrile ka vastuhääle lahter. Vastuhääle lahtrisse saaks kirjutada selle kandidaadi numbri ringkonna või üleriigilisest nimekirjast (Kuidas valimisseadus parasjagu kehtib) keda kohe kindlasti võimu juures näha ei taheta. Antud täiendusega valimiste süsteemi juures lubataks ka negatiivne häälte saldo, s.t vastuhääli on rohkem kui poolthääli. See näitaks selgelt ära, et antud isik on ebapopulaarne ja ta ei tohiks inimeste hinnangul võimu juurde pääseda. Taas pole tegemist päris minu enda ideega, vaid antud varianti on aegade jooksul välja pakutud teiste inimeste poolt. Nimetatud muudatus tooks kaasa selle, et poliitik ei saaks ühte valjagruppi soosides teisi inimeste gruppe täiesti "üle lasta", vaid ta peab jõudu mööda arvestama kõigi huvide ja arvamustega. See aga tooks kaasa õiglasema ja ausama poliitika.

Artikkel viimati muudetud 15.02.2015 kell 21:45 (V versioon)

[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/5edfb7ac-5382-4ece-b36c-d0bfec8772c5
[2] http://uudised.err.ee/v/eesti/5e322d05-9ad6-4124-ba17-50fa78469f9f'
[3] http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/02/13/eesti-ei-vaja-sisepiire

Miinimumpalgast, tulumaksust ja tulumaksuvaba miinimumist

Riik peab maksumaksjate rahaga heaperemehelikult ringi käima

Nii nagu Eestis tavaks saanud (aga ka teistes riikides kipub niimoodi olema), tulevad vaesed poliitikutele meelde enne valimisi. Kahju muidugi, et ülejäänud neli aastat on need inimesed justkui unustuse hõlmas. Sellega seoses kerkivad iga kord esile teemadena miinimumpalk, tulumaks ja tulumaksuvaba miinimum. Antud teemad on sees iga erakonna programmi majanduse osas nagu aamen kirikus.
Kuna käes on jälle valimiste periood ning nimetatud teemadel käib jälle tuline arutelu, õigemini teineteise ületrumpamine lubadustega, mõtlesin, et paneksin ka omaenda seisukohad antud küsimustes kirja. Nii teavad inimesed, kes minu poolt hääletavad, mida minult oodata on.

Miinimumpalk
Mul ei ole midagi selle vastu, et inimestel oleks kõrge elatusstandard ja hea sissetulek, kuid ma kohe mitte ei saa jätta ütlemata, et Sotsiaaldemokraatide lubadus 800-eurosest miinimumpalgast on puhas mull. Räägimata Keskerakonna poolt õhku visatud 1000 €.
Peame vaatama praegust olukorda riigis. Hetkel töötab miinimumpalga või selle lähedase töötasu eest kümneid tuhandeid inimesi.Sellest võib järeldada, et praegune tööturg on orienteeritu odavale kvalifikatsioonita tööjõule. Kui nüüd liiga järsku ja liiga palju miinimumpalka tõsta, siis me mitte ei tõsta inimeste heaolu, vaid teeme asjad hullemaks, kuna kümned tuhanded jääksid lihtsalt ilma tööta. See jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks, see on reaalsus.
Sellest kõigest tingituna leian, et miinimumpalga tõus peaks toimuma sellises tempos, mis võimaldab firmadel kohaneda, leida viisid toote või teenuse lisandväärtuse tõstmiseks ning töötajate ümber- ja täiendõppeks.
Praegune poliitika näeb ette miinimumpalga tõusu 10% aastas. Seda võib tunduda vähe, seda võib tunduda palju, kuid tegelikuses on see ka suhteliselt maksimum, mida Eesti majandussüsteem vastu peab, ilma kahjudeta, minu tunnetuse järgi. Siiski võiks kaaluda ka tõusu 12-13% aastas, kuid mitte rohkem, selleks, et vältida liiga suuri koondamiste lainet ja inflatsiooni.
Kuna inimesed üldjuhul protsentidesse väga ei taha süveneda, siis ma panen puust ja punaselt kirja, mida see tähendab. Praegu on miinimumpalk Eestis 390 €. (alates 01.01.2015)
Kui tõstame miinimumpalka 10% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 571 € aastas.
Kui tõstame miinimumpalka 13% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 636 € aastas.
571 € ise on juba oluliselt parem kui 390 €, iseasi, kuidas käitub vahepeal inflatsioon. Siiski on tegemist summaga, millega võiks juba rahule jääda.
Teatud punktist alates võiks aga loobuda miinimumpalga teatud numbriga määramisest ja siduda selle mingi muu majandusliku näitajaga. Minu meelest võiks miinimumpalk olla 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast. Kuna eelmine aasta oli brutomediaanpalk ca 750 €, siis miinimumpalk peaks tänavu olema selle loogika järgi 450 €. Seega on, kuhu tõusta.

Tulumaks
Alustan sellest, et mina astmelist tulumaksu ei poolda. Inimesi ei tohi karistada selle eest, et nad on haritumad, edukamad ja teenivad selle eest paremat töötasu. Seetõttu olen veendunud, et ühetaoline tulumaks, nagu on senini olnud, peaks jääma. Küsimus on vaid protsendis. Kuna on vaja leida katte kuludele, mis tekivad tulumaksuvaba miinimumi tõstmisel, siis on selge, et see protsent peab olema suurem kui praegune 20%. Samas ei tohi tõsta seda protsenti ka liige kõrgele. Tunnetuslikult eeldan, et optimaalne tulumaksu protsent uues maksusüsteemis võiks jääda vahemikku 22-24.

Tulumaksuvaba miinimum
Nii nagu miinimumpalga puhul, pooldan ka tulumaksuvaba miinimumi puhul kindla suhtarvu kasutamist, mitte fikseeritut summat. Kui miinimumpalga puhul pidasin õigustatuks 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast, siis tulumaksuvaba miinimum võiks olla omakorda 60% miinimumpalgast.
Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine jätab inimeste rahakoti oluliselt rohkem raha kui tulumaksu langetamine, seda eriti vaesemate inimeste hulgas.

Kui tulumaksuvaba miinimumi ei puudutata ja tulumaksu langetatakse, siis käärid rikaste ja vaeste vahel suurenevad. Kui tulumaksuvaba miinimumi tõsta ja ja tõsta ka tulumaksu, siis käärid vähenevad.
Kääride vähendamine aga ei ole populism, vaid siiski oluline teema, kuna kaine mõistusega vaadeldes aitab sotsiaalsete lõhede vähendamine maandada pingeid ühiskonnas ja erinevate ühiskonna gruppide vahel.

Ideid bussitranspordi arendamiseks

Moodne maagaasil sõitev buss

Viimasel ajal on meedias, eriti internetis, olnud mitmeid uudiseid seoses bussitranspordiga. Ise arvan, et suuresti on see seotud hiljuti toimunud juhtumiga, kus Tallinn-Saue buss vrakiks põles [1]. Sellega seoses tekkis mul mõte panna kirja mõned oma ideed, mis võiks parandada ühistranspordi kvaliteeti Eestis lähemas tulevikus.

Lubada ainult CNG bussid
Bussid, mis sõidavad kompresseeritud maagaasiga e. CNG bussid, omavad mitmeid eeliseid tavaliste diiselkütusega sõitvate busside ees.
Esiteks on CNG kütusena oluliselt odavam kui diiselkütus. Hetkel maksab Eesti surugaasitanklates 1 kg CNG-d 0,779 €, samas diiselkütuse hind on umbes 1,36 € liiter. Kuna diiselkütuse tihedus on umbes 0,8-0,845 kg/l, siis ühe kilogrammi diisli hind on seega veel kõrgem. Sellele lisaks on maagaasi kütteväärtus kilogrammi kohta suurem kui diiselkütusel [2]
Teiseks on CNG bussid vaiksemad võrreldes diiselbussidega ning nad paiskavad õhku vähem heitgaase, mis linnakeskkonnas on väga oluline.
Tõsi, CNG bussid on küll veidi kallimad ostes kui diiselbussid, kuid arvestades suurt erinevust kütusehindades, siis teenitakse see vahe kiiresti tasa ja edaspidiselt tuleb ainult sääst.

Viimase paari aasta jooksul on lisandunud Tallinna ja teiste linnade liiklusesse kümneid saastekvootide eest saadud busse. Ka on soetatud saastekvootide eest busse lähimaakonnaliinidele. Need bussid tunneb liikluses kergesti ära sini-valge värvikombinatsiooni järgi. Samas on mingil kummalisel põhjusel soetatud need bussid diiselmootoritega, kui samasugused bussid on saadaval ka CNG mootoritega.

Minu ettepanek oleks muuda ühistranspordiga seonduvaid seadusi ja riigihangete tingimusi nii, et reisjatevedu tohib teha ainult CNG bussidega.See motiveeriks vedajaid olema keskkonnasõbralikumad ning sunniks tagant laisemaid vedajaid, kes ei taha minna kaasa tehnoloogiliste uuendustega. Tartu näiteks juba astub samme selles suunas, sest viimasel liinivedude hankel nõuti vedajatelt vähemalt 5 CNG bussi soetamist. Esimesed sammud on võetud, kuid pikk tee on veel minna.

Piirata busside maksimumvanust ja karmistada ülevaatuse korda
Antud idee koosneb kahest osast. Esimene pool, ehk busside maksimumvanuse piiramine teenib kahte eesmärki: esiteks mugavama teeninduse pakkumine reisjatele ja teiseks sõiduohutuse suurendamine. Teine pool ideest on seotud sellega, et osad vedajad kippuvad kokku hoidma hoolduse pealt ning ülevaatuse korra karmistamine aitaks ehk vältida Saue bussi laadseid intsidente, mis seekord lõppes õnneks õnnelikult.

On teada, et kõik mis liigub, see kulub ning see tähendab seda, et väga vanad bussid võivad muutuda mingist hetkest ebamugavaks ja ohtlikuks, isegi korrektse hooldamise korral. Samas vedajad tahavad teenida kasumit ning ilma välise motivaatoriteta ei ole nad huvitatud kõige vanemate busside väljavahetamisest. Seega tuleks kehtestada bussidele maksimaalne vanus või siis läbisõit. Tunde järgi ütleksin, et maksimaalne vanus võiks olla vahemikus 12-15 aastat, või kui piirata läbisõitu, siis võiks olla piiriks 2 000 000 km. Pärast seda tuleks soetada uued bussid.

Ülevaatuse korra karmistamine tähendab seda, et kui tavaliselt käivad bussid tehnilises ülevaatuses kord aastas, siis rikkujaid peaksid seda tegema 2 korda aastas. Rikkujate all pean silmas vedajaid, kes on vahele jäänud kehvas tehnilises korras bussidega vedamises. Tihedam kontoll kehtiks mingi kindla ajaperioodi, näiteks 2-3 aastat. Kuna bussid kontrolli ajal seisavad ning ka kontroll ise maksab midagi, siis tähendab see kahjumit vedajale. Läbi selle ollakse ehk rohkem motiveeritud tulevikus busse paremas korras hoidma.

Bussijuhtide miinimumpalga tõstmine
Praegu peaks olema bussijuhtide miinimumpalk 650 €. [3] See ei ole iseenesest väike summa, kuid ikka on siit-sealt kuulda, et seda ei ole palju ning arvestades bussijuhi vastutust ja tööga kaasnevat koormust ning pinget, võiks see suurem olla.

Esimese punktis mainisin CNG busside kasutusele võttu. See võimaldaks leida lisaraha piletihindade samale tasemele jättes. Kuna tööandja vabatahtlikult ei pruugi tahta anda seda raha töötajate palgatõusudeks, siis tuleks kehtestada riiklikud miinimumid bussijuhtide palkadele.

Minu meelest võiks miinimumid olla järgmised: 800 € linnaliinide ja maakonnasisete liinide bussijuhtidele ning 1000 € maakondade vaheliste liinide ning rahvusvaheliste liinide bussijuhtidele.Antud palganumbrid peaks olema juba oluliselt rohkem motiveerivamad. Kuigi palganumbri eest viisakust ja vastutustunnet ei osta, siis on lootus, et kõrgem palganumber hoiab tublimad ja kogenumad bussijuhid kauem oma ameti juures.

[1] http://www.tallinnapostimees.ee/1107246/sauel-poles-liinisoitu-teinud-buss-tankla-korval-maani-maha/
[2] http://en.wikipedia.org/wiki/Energy_density
[3] http://www.etta.ee/newsletter/index.php?id=195&hash=51d639fdcc62893eb7d6f2e5cd5e40e7&uid=9279