Mis saab vanadest rongidest?

Vana hea Läti raud DR1B depoonumbriga 3714

Täna juhtusin internetist taas lugema artiklit, mis seotud uute elektri- ja diiselrongide saabumisega Eestisse. Nimelt alates 2015. aastast hakkab nii lähiliine kui kaugliine (Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu, Tallinn-Viljandi, Tallinn-Rakvere ja Tallinn-Narva) teenindama Elektriraudtee. Seega selline firma kui Edelaraudtee lakkab eksisteerimast. Tõsi, rööpad ja jaamahooned jäävad esialgu Edelaraudtee valdusesse ning selle eest saavad nad veel tulu teenida. [1]

Mina aga tahaksin kirjutada on mõteid seoses vanade rongide teemaga. Nimelt on selge, et kui saabuvad uued rongid, siis vanad enam ei liigu. Siit tekibki küsimus, et mida nendega edasi teha, sest niisama neid seisma ei jäeta.

Muuseumieksponaadid tulevastele põlvedele
Leian, et vähemalt osad vanadest rongidest võiks alles jätta muuseumieksponaatidena tulevastele põlvedele vaatamiseks, et noored näeksid, milliste rongidega on Eestis sõidetud. Igast rongitüübist võiks alles jätta ühe eksemplaari. Elektrirongidest siis ühe ER1 (ümara ninaga) ja  ER2 (kandiline nina) eksemplari, diiselrongidest ühe DR1A (ümar nina) ja DR2B (kandilisem nina) Kes soovib lähemalt näha pilte Eesti, aga ka teiste Baltimaade rongipargist, soovitan külastada lehekülge
http://gallery.balticrailpics.net/index.php?cat=2.
Neile, kes soovivad teada asja tehnilist külge, soovitan otsida wikipedia lehekülgi, mis on üsna põhjalikud. Teine võimalus on kasutada rongitootja kodulehekülge. Jah, lugesite õigesti, need rongid on ikka veel tootmises. DR1 seeria rongid on raudteemaailma Inglise kuningannad, praktiliselt surematud. Kodulehekülg on siin, kahjuks küll tekst vene keeles, sest inglise keelne versioon on töös, kuid Google translate aitab alati, kel raskusi. http://www.rvr.lv/ru/3_1_1.html
Võimalike asupaiku, kus saaks ronge hoida, on isegi mitu. Ise pakuksin välja kaks kohta. Üks variant oleks panna rongid Tartu Lennundusmuuseumi juurde ja moodustada Transpordimuuseum. Kuna ka lennukid ise on suured transpordivahendid ja nõuavad palju ruumi, siis ruumikitsikus seal mureks ei saa. Teine võimalus oleks viia rongid Haapsalu vanasse raudteejaama, kus ka praegu tegutseb Eesti Raudteemuuseum ning kus mõned vanad vagunid juba seisavad. Mõlema variandi puhul oleks eriti tore, kui leitaks vahendid, et rongidele katus peale ehitada, et nad kauem säiliks.

Vanade rongide müük teistesse riikidesse
NSVLi viljastavates tingimustes juhtus tihtilugu nii, et liiduvabariigi toodang rändas üle maailma laiali. Nii pole ka Läti rongid siinkohal erand. Riikide nimekiri, mis kasutab sarnaseid ronge Eestile on üllatavalt pikk: Aserbaidžaan, Gruusia, Kasahstan, Läti, Leedu, Valgevene Venemaa ja Ukraina. Lisaks veel teised riigid mis kasutavad Läti toodangu teisi mudeleid. [2] Kusjuures seal sõitvate eksemplaride arv on kordades suurem kui Eestis.
Nii olekski üks võimalus müüa vanad rongid neisse riikidesse, mis kasutavad samu ronge mis Eesti. Kasu oleks kahekordne: esiteks saaks ostev riik endale heas korras olevad koosseisud, mis võimaldavad tihendada graafikuid, teiseks saaks küsida suuremat summat rongide kui sõiduvahendite eest kui neid vanarauda viies. Seega rahaline võit Eestile. (Või siis Edelaraudteele, sest neile kuuluvad hetkel rongid)
Muidugi tuleks müües arvestada sellise asjaga kui on seda rööpavahe. Kuna siinkirjutaja ei ole täpselt kursis kõikide maade rööpavahega, siis kindlate müügikohtadena saaks mainida vaid Lätit, Leedut, Valgevenet ja Venemaad.
Kui tervete rongide müük pole võimalik, siis võib kaaluda ka rongide varuosadeks müümist. See on küll mõnevõrra vähem tulusam ja aeganõudvam variant, kui tervete rongide müük, kuid kindlasti tulusam kui vanarauda saatmine.

Ainult mitte vanarauaks
Üks variant, mida kindlasti ka kaalutakse, on vanade rongide viimine vanarauaks. Ehk siis lihtlabaselt lõigatakse tükkideks ja müüakse EMEXisse metalli hinnaga maha. Loodan siiralt, et seda kaalutakse viimase variandina ning tehakse siis kui tõesti muud võimalust ei leita, ehk siis ei suudeta ühtegi rongi maha müüa või muuseumi eksponaadiks konserveerida.
Leian siiski, et sellise stsenaariumi toimumine on ebatõenäoline, kuna selle juhtumise aluseks saab olla ainult ettevõtja poolne suur laiskus. Nimelt on siililegi selge, et ronge teistesse riikidesse müües või nende pealt muuseumieksponaadina raha teenides saab suuremat tulu kui vanarauda viies, mis sest, et müügiprotsess ja muuseumieksponaadiks muutmise protsess nõuavad rohkem aega, vaeva ja suuremat alginvesteeringut. Milline eraettevõtja ei tahaks siis teenida suuremat tulu? Selle najal ju eraettevõtlus püsibki.

Tulevik?
Isiklikult on mul väike hirm selle pärast, mis saab praegustest rongidest (Jutt hetkel diiselrongidest) lähema kolme aasta jooksul. Kardan, et Edelaraudtee inimestel võib olla tekkinud "kui läks trumm mingu pulgad ka" suhtumine, mis maakeeli väljendatuna tähendab seda, et kui praegu on rongid üsna talutavas seisukorras, siis ei pruugi nad seda olla 2014. aasta lõpuks. Mõeldakse, et kuna me enam niikuinii edasi opereerida ei või, siis tühja neist rongidest.
Täitsa ära laguneda rongidel vast siiski ei lasta, kuna kaks ja pool aastat reisjavedu seisab alles ees ning reisijaid saab vedada ainult siis, kui teenus on kvaliteetne. Samas loota, et viimase kahe ja poole aasta jooksul  tehakse täiendavaid investeeringuid rongidesse, (interjöör, mootor, värvimine) ei maksa. See aga kahandab mõnevõrra rongide müügiväärtust ja potentsiaalsete ostjate ringi. Siinkohal tasuks ära mainida, et Lätis sõitvad eksemplarid näevad vähemalt piltide/videode põhjal tunduvalt kõbusamad välja kui Eestis sõitvad eksemplarid.

Kokkuvõteks siis niipalju, et mina kui tehnikahuviline ja majanduslikult mõtlev inimene looodan, et rongidele leitakse uus hoolitsev omanik või saavad osad rongid uue kodu muueumis ning rongide lihtlabast lammutamist ei toimu. Asjade mõtlemata hävitamine on omane ainult babaritele, eestlased on ju ikkagi kultuurne rahvas.

[1] http://www.e24.ee/908498/edelaraudtee-jaab-suurest-rahast-ilma
[2] http://en.wikipedia.org/wiki/R%C4%ABgas_Vagonb%C5%ABves_R%C5%ABpn%C4%ABca

Raudteeliiklusest Eestis

Edelaraudtee rong

Sattusin täna hommikul lugema Postimehe veebiväljaandest üht raudteega seotud artiklit.  Huvi äratas seetõttu, et nüüdseks pole juba tükk aega reisirongiliikluse alast artiklit lehte sattunud. Artikli põhisisu seisnes selles, et Edelaraudtee esindajate sõnul on reisirongiliiklus hetkel liiga hõre ning see võiks olla tihedam. Omapoolse põhjusena toodi välja veeremi väike hulk (Edelaraudteel hetkel aktiivses kasutuses 13-14 koosseisu) Öeldi, et tuleval aastal olukord ehk paraneb, kui saabuvad Eestisse uued rongid. http://www.postimees.ee/718988/edelaraudtee-reisirongiliiklus-on-liiga-hore/

Omalt poolt kommenteeriksin veel paari kitsaskohta rongiliikluses, mille kõrvaldamisel ma usun reisjate arv tõused.

1. Graafik pole mitte ainult hõre vaid ka mitte kõige paremini koostatud. Hea näide on Tallinn-Rakvere liin kus hetkel kaks väljumist Rakvere suunas: kell 16:00 päeval ja 18:20 õhtul. Sellise graafiku koostamise juures ei saagi loota reisjate suurele arvule. Minu meelest oleks hea variant see, et 6:30 toimub väljumine nii Tallinnast kui Rakverest, et inimesed saaksid sõita tööle (Sõiduaeg võiks kujuneda uute rongidega 75-90 minuti pikuseks) ja õhtune väljumine mõlemast suunast võiks olla 18:30. Kui Tallinn-Rakvere harul on ainult üks paar rööpaid,, siis mööduda saaksid rongid teineteisest mõnes vahepealses jaama, kus on kaks haru rööpaid. Graafiku probleemi annab lahendada ka ilma uute rongide (Võib-olla mõni uus siiski kõrval) ja raudtee täiustamiseta, s.t kõige lihtsamalt korrastatav probleem, küsimus ainult tahtes.

2. Rongide kiirus. Kuna rongid ei saa igale poole ligi nagu bussid, siis peaksid rongid liikuma praegusest kiiremini, kuid mitte väga palju, sest see ajaks piletihinna talumatutesse kõrgustesse. Näiteks peaks olema Tartu rongi sõiduaeg 90-105 min praeguse 2 tunni asemel. Siiski ei saa praegust seisu kiirusega panna rongide süüks. Isegi praegused rongid suudavad arendada suuremaid kiirusi-kiirendusi. Praegune põhiprobleem seisneb siiski infrastruktuuris, ehk siis rööbaste-liiprite-raudteetammide seisukord lihtsalt ei luba sõita kiiremini. Eriti hull on seis Tallinn-Pärnu liinil, kus rong sõidab 3 tundi 130 km distantsi! Loogiline sõiduaeg on 1 tund maksimum, seega enne uue veeremi suunamist Tallinn-Pärnu liinile tuleks teha sellel liinil põhjalik kapitaalremont. Kuna uued rongid tulevad nüüd 2012 lõpp-2013 suvi ja katsetamine võtab väidetavalt pool aastat, siis seega on 1,5 aastat aega, et Pärnu suunas kulgeva raudteega midagi ette võtta. Kui ka uued rongid hakkavad kulgema mööda raudteed samas tempos kui praegu, siis jääb välismaailmale küll Eestist väga narr mulje. Arvan, et uute rongide ostmisega kiirustati natukene (Tegelikult võiks uued rongid juba ammu olla), sest enne uute rongide saabumist oleks loogiline kogu infrastruktuur (Sõna "taristu" ei hakka kunagi minu keelepruuki kuuluma) korda saada.

3. Rongide ooteplatvormid. Kuna rongid ei käi nii tihedalt kui bussid, siis on tähtis, et rongi ootamine oleks mugav. Praegu on aga nii, et paljudes kohtades pole korraliku platvormigi, mistõttu rongi ootamine ja rongi peale ja rongilt maha saamine on paras piin. Samuti on uued varjualused disainitud üsna elukauge inimese poolt (Elektriraudtee näide) kuna nad ei paku ei tuule ega vihmavarju. Leian, et lisaks piisava kõrgusega platvormiile peaks seal olema alati ka korralik istumisalune, kus saab reaalselt istuda ja selga toetada ning mis kaitseks kindlalt tuule ja vihma eest, s.t omaks korraliku katust ja korralike seinu. Jaamahoonet oleks praegustes majanduslikes tingimustes patt nõuda, see oleks lausa ideaalvariant. Siiski leian, et kvaliteetsed ja meie kliimaoludele vastavad varjualused ei läheks palju kallimaks kui praegused, vabandage väljendit, värdmoodustised, samas võit mugavuses oleks meeletu.
Kui nendes kolmes detailis teha parandusi, siis kindlasti kasutataks rongiliiklust rohkem kui praegu, paljud bussi- ja autokasutajad vahetaks oma transpordiliiki. Esimese ja kolmanda punkti osas on vaja vähem kapitali ja aega, teise osas rohkem, kuid kusagilt peab siiski alustama.