Arvamusliidriks 140 tähemärgiga?

Twitteri logo

Twitter on üks omamoodi leiutis. Sa võid postitada mida iganes, seni kuni see jääb 140 tähemärgi sisse. Minule, kes on harjunud kirjutama pikalt ja põhjalikult, on see kummaline piirang. Ometi on Twitteril üle maailma miljoneid kasutajaid ning see on üsna populaarne rakendus.

Siiski olen tähele pannud, et Twitteril on ka omad võlud. Twitteri säuts on asjakohane, kui lugemiseks ja süübimiseks pole pikalt aega, kuid tähtis sõnum on vaja kiirelt ja konkreetselt edastada. Seetõttu on Twitteri säutsud suurepäraseks vaatajate arvamuse edastamise viisiks teleekraanil.

Seda on märganud ka ETV saadete tegijad, kes on võimaldanud telepublikul oma mõtteid "Foorumi" ja "Suud Puhtaks" saadetes edastada just Twitteri säutsude abil. Ka ma ise olen seda võimalust aeg-ajalt kasutanud ja säutsunud. Kuigi mõnikord tahaks, et saaks öelda midagi pikemalt. Tervikliku mõtet on kuradima raske 140 tähemärgi sisse mahutada. Samas, kui ma näen, kui kiirelt säutsud teleekraanilt läbi käivad, siis ega inimesed vist pikemaid lauseid lugeda ei jõuaks ega viitsiks ka. Infoühiskonna viga, inimeesd muutuvad laisemaks ja kärsitumaks.

Kuid Twitteri plusspooled ei tule välja mitte ainult teleekraanil, vaid ka mujal. Kuna Twitteri säutsud on üsna lühidad ja kiiresti hoomatavad, siis on selle (kui info edastuse viisi) avastanud enda jaoks ka poliitikud, kes enda koostatud välkmõtteid ja teravusi selle kaudu edastavad. Meedia ja fännid aga korjavad need kiiresti üles ja teatud juhtudel lähevad need lausa viraalseks. Olgu siinkohal näitena toodud kasvõi Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves või praegune USA president Donald Trump, kes on tuntud selle poolest, et on suutnud Twitteri enda kasuks tööle panna.

Kaks eelmist väljatoodud isikut (tegelikult on neid näiteid sadu ja tuhandeid) tõestavad suurepäraselt, et ka sellist lihtsat vahendit nagu Twitter kasutades on võimalik omal moel arvamusliidriks saada. Tõsiseid ja põhjalike arvamusartikleid ei hakka säutsud muidugi kunagi asendama, kuid heaks ja kiireks tähelepanu saamise meetodiks on need sellegipoolest.

Tunnistan, et mingil hetkel olin enda jaoks Twitteri maha kandnud ja lausa "surnuks" kuulutanud, kuid aeg on sundinud mind enda arvamust korrigeerima. Muutuvas ühiskonnas muutub Twitter järjest paremini sobituvaks meediakanaliks. Paistab, et Twitteri loojad siiski on omal ajal teatud mõttes visionäärid olnud.

Arvamus arvamusliidrite artiklist

Täna hommikul soovisin kirjutada midagi uut ja huvitavat oma blogisse ning otsisin selleks tarbeks head ideed. Ühel hetkel sattus minu kätte selle nädala "Arter" (04.02) kus leheküljel 8 on väga huvitav tabel pealkirjaga: "Aastaga arvamusliidriks - jah, see on võimalik!"

Antud tabel oli väga huvitav lugemine kuna oli vürtsitatud tugeva musta huumori ja iroonia võtmes. Vähemasti ma loodan, et artikli (tabeli) autor on mõelnud. Kui kirjutatud on täie tõsidusega, siis paarile punktile sooviksin ma tähelepanu juhtida, millel mu silm ja mõte peatuma jäid.

1. Facebooki kontot mitteomamise kohta öeldakse isiklik intriig. Mina ei näe selles küll mingit intriigi. Kui suur mass teeb midagi ees, siis ei ole kohustust seda järgida. Igaüks peaks toimima oma sisemise parema äranägemise järgi. Ise kasutasin mõni aeg tagasi FB-d, aga enam mitte, kuna esiteks meeldib mulle suhelda inimestega näost-näkku ja teiseks ma ei kasutanud seda eriti tihti.

2. Samuti nimetati isiklikuks intriigiks algharidusega tööandjat. Mina leian, et tööandja oskused ja eetilised väärtushinnangud ei ole otseses seoses haridusega. Ka algharidusega inimene võib osutuda heaks tööandjaks. Seega taas ei mingit "isikliku intriigi"

3. Samuti oli artiklis öeldud: "Valige see, kelle vastu oma arvamusartiklites ristisõtta minna, näiteks...". Leian, et arvamusartiklitega ei pea minema kellegagi "ristisõtta." Arvamuse avaldamine millegi või kellegi suhtes ei tähenda automaatselt vastuollu minekut, vähemasti hea arvamusartikli puhul. Heas arvamusartiklis on argumenteeritud kriitika, kedagi ei taota mutta või kiideta taevani.

4. Siis oli tabelis selline fraas: "Ettevaatust, ärge rünnake neid, kellest jõud nagunii üle ei käi (või kellelt võib saada valusa vastulöögi), näiteks..." Jääb arusaamatuks miks selline lõik üldse tabelis oli. Seaduste järgi eksisteerib Eestis sõnavabadus, mis tähendab seda, et seni kuni inimese kirjutatu ei solva ega laima kedagi ega sea kedagi ohtu või ei lähe tugevasse vastuollu üldiselt levinud ühiskondlike normidega, võib inimene kirjutada seda mida parasjagu heaks arvab. Sõnavabadus on must-valgel kirjas ka põhiseaduses, seega vähemalt teooria järgi kedagi kartma küll ei peaks.

5. Samuti väidab antud artilkel, et selleks, et artikkel meelde jääks, tuleks rünnatavat (Ehk siis isikut, kellest on artikkel) kirjeldada järgmiste sõnadega ja siis järgneb loetelu äärmusesse kalduvatest ja must-valgetest ning sisututest iseloomustustest. Arvan, et pole nii, selleks, et artikkel jääks meelde, tuleb isikut, keda artiklis kirjeldatakse, iseloomustada adekvaatselt ja tõeselt ning vältida isikliku arvamust persoonist ja siltide kleepimist.

Võiks kommenteerida veel teisigi kohti selles artiklis, kuid sellisel juhul veniks mu postitus liiga pikaks ja muutuks raskesti loetavaks, kuid minu meelest oli see artikkel selline, et sellest annaks veel mitu artklit kirjutada. Kirsiks tordi peal oli muidugi tagajärgede kirjeldamine, juhul kui järgite juhendit "Arteri" soovitatud kujul, nende seas Elu24 sattumine ja KMA lemmiklapseks muutumine.
Lõppsõnaks ütleksin, et ma loodan väga, et ma ise ei kujune selliseks autoriks nagu antud artiklis kirjeldatud ning mu sõnadel on siiski sisu ja mõtet millest ka lugeja midagi võidab.