Huvitavat lugemist tehnikasõbrale

"Unistuste (unustuste) autod" kaanepilt.
Allikas: Rahva Raamat

Selle aasta jõulude ajal avastasin ma enda kingikotist ühe väga toreda raamatu. "Unistuste (unustuste) autod" on raamat, mis räägib Nõukogude Liidu sõiduautotööstuse ajaloost. (Veoautod ja bussid on nii mahukas teema, et vajab omaette raamatut) Raamatu autoriks on ajakirja "Tehnikamaailm" peatoimetaja Tõnu Ojala.

Kuigi ma olen raamatu lugemisega alles algus, siis võin julgelt öelda, et see meeldib mulle väga. Esiteks seetõttu, et raamat on kirjutatud lihtsas keeles ja haaraval viisil, nii saab selle raamatu lugemisest mõnu tunda ka inimene, kes ei puutu iga päev tehnikakirjandusega kokku.
Teiseks on raamatus palju väga häid pilte ja illustratsioone, seega tekib suurepärane ettekujutus milline miski auto oli.

Kuigi mul on kodus palju auto- ja autoajalooalaseid raamatuid, siis on seda raamatut ikkagi huvitav lugeda, sest vähemalt minu teada pole varem ilmunud ühtegi eestikeelset raamatut, mis oleks pühendatud NL-i autotööstusele. Lisaks huvitavatele faktidele ja aastaarvudele on raamatus ka omajagu statistikat välja toodud, mis annab hea pildi asjade seisust võrreldes teiste riikidega toonasel ajal.

Vaadates allikate arvu ning seda kust ja kelle käest andmed on kogutud, siis tuleb autori ees müts maha võtta. Sellise raamatu kirjutamine pole olnud lihtne, arvestades veel seda, et seda on tulnud teha põhitöö kõrvalt. Igatahes on äärmiselt tore ja tänuväärne, et selline raamat on ilmunud, jääb vaid loota, et tulevikus ilmub veel teisigi emakeelseid auto(ajaloo)raamatuid.

Jõuluaja teleprogrammist

Kes meist ei teaks Kevin McAllisteri filmist "Üksinda kodus"

Nii nagu iga teinegi inimene Eestis, veedan minagi osa oma jõulupuhkusest pildikasti vaadates. Seda tehes ei saa mitte jätta imestamata selle üle, et programm kordub aastast-aastasse ning midagi tõsiselt värskendavat ja uut pole juba aastaid olnud. Hea küll, osad pakutavatest filmidest kannatavad vaatamist ka mitmendal korral, kuid siiski võiks pakkuda vahelduseks ka midagi uut, sest praegu pakutavaid filme teab juba sisuliselt peast.

Visa Hing vs Surmarelv
Kuna suurem osa inimesi vaatab pühade ajal TV 3-e või Kanal 2-te, (v.a Jõulutunneli ja ETV aastalõpuprogrammi ajal) siis peatun ma just nende kanalite näidatavate filmide valikul. Nii Kanal 2 kui ka TV 3 pakuvad rikkaliku menüüd filmidest, s.t midagi on nii lastele, romantikasõpradele kui ka actioni- fännidele.

Alustame viimasest kategooriast. Kuigi mulle tundub imelik vaadata jõuluajal löömingufilme, kus inimesed saavad viga ja surma, siis paistab, et vaatajaid, kellele selline asi mokamööda, on omajagu. Kuidas muidu selgitada fakti, et Kanal 2 näitab "Surmarelva" nelja osa ja TV 3 "Visa Hinge" sama arvu osasid just jõulude ajal. Kui "Visa Hing" paistab ainult üks trahh-trahh põmm-põmm olema, siis "Surmarelvas" on ka vaimukaid või mõnevõrra südamlikke hetki, mistõttu kahest pakutavast filmiseeriast valiksin (ja olengi valinud) "Surmarelva".

Üksinda kodus vs Harry Potter (midagi lastele)
TV 3 traditsiooniliseks jõuluprogrammi osaks on saanud "Üksinda Kodus" Seda on näidatud juba nii mitu korda, et lugemine on sassi läinud. Kindlasti rohkem kui 10 aastal. Kõik detailid filmist on meelde jäänud, isegi repliik filmist, mis oli filmis: "Keep the change you filthy animal."
Kanal 2 on aga vastukaaluks pakumas, vähemalt viimastel aastatel, üht või mitut filmi "Harry Potteri" seeriast. Kuigi kinokunsti seisukohast on "Harry Potter" ehk õnnestunim "Üksinda Kodus" seeriast, siis tuleb paraku, isegi teatava heameelega, langetada valik viimase kasuks. Seda kahel põhjusel.

1. "Harry Potteri" filmid on üldjuhul lastel ja täiskasvanutel juba suurelt ekraanilt nähtud, mistõttu väikeselt ekraanilt nähtuna ei paku see enam sellist emotsiooni. Üksinda kodus on aga jooksnud Eestis vaid televisioonist ning Eesti kinolinadelt ükski antud seeria film läbi käinud pole.

2. "Harry Potter" on juba kinolinal pea kolmetunnine teos, vaadata aga teleekraanilt veel reklaamipauside võrra pikendatud filmi julgelt kolm ja pool tundi on lihtsalt piin. "Üksinda Kodus" oma c.a pooleteise-kahe tunni pikuse juures on selle kõrval oluliselt seeditavam. Ka pakub "Üksinda Kodus" rohkem naerukohti, samas kui "Harry Potter" on rohkem emotsioonide filme.

Politseiakadeemia
Teatava "boonusena" jookseb igal talvel Kanal 2-st läbi "Politseiakadeemia" seitse osa. Tõelise fännina aksepteerin isiklikult viite esimest, sest kaks viimast olid küll tõtt-öelda viletsad ja algmaterjalist liigselt kaugenenud.

See-selleks. See aasta on Kanal 2 killumeistrid tulnud välja uue tasemega, nimelt näitab Kanal 2 28. detsembril kõiki seitset filmi järjest. Mõni hellema hingega inimene näeb pärast vist unes ka siniseid kuubesi ja vormimütse.

Sellegi poolest on "Politseiakadeemia" seeria "Üksinda Kodus" seeria kõrval üks väheseid mida kannatab vaadata jälle ja jälle. Sellegi poolest sooviks midagi uut, kuna sarnaselt Kevini öeldule, on Mahoney ja Jonesi repliigid sisuliselt pähe kulunud. Siiski, kui laupäeval igav hakkab võib ju Kanal 2 lahti teha ja vaadata vanu häid tuttavaid nägusid.

Alternatiivid?
Mida siis asemele pakkuda praegusele tüüpprogrammile? Vähemalt mul endal on mitmeid mõtteid filmide osas, mis sobiks jõuluaega tunduvalt paremini. (ja mida ei ole veel ära leierdatud)

Üks variant on film, mida vähemalt minu meelest pole kordagi veel Eesti teleekraanidel jooksutatud. "It`s a Wonderful Life" Tõeline jõulufilm, küll must-valge, aastast 1946.

Teine film, mis ehk sobiks vaatamiseks on "Bruce Almighty" Omal ajal kinos vaadates oli tegemist üsnagi hea filmiga.

Ka võiks näha saada filme "Jõulupuud" ja "Jõulupuud 2" Esimest tegelikult näidati (vist Kanal 12) hiljuti Eesti teleekraanidel. Antud filmid on tõsiselt head ja südamlikud ning ilmekad näited sellest, et hea vene kinokunst ei ole veel välja surnud.

Rääkides vene kinokunstist, siis ka "Operatsioon Õ", "Kaukaasia vang",  "Briljantkäsi" ning paljud teised klaasikud oleks täitsa tore vaatamine jõuluajal.

Lõppsõna
Oma pika arvustuse teleprogrammi teemal sooviksi lõpetada mõttega, et kõige parem mõte siiski on televiisor üldse kinni panna ning minna välja värske õhu kätte või siis istuda perega lauda. Jõulud on siiski aeg endale ja oma lähedastele pühenduda.

Jõuluaja heategu

Legendi järgi oli pelikan esimene doonor maailmas

Sel kolmapäeval käisin ma taas üle pika aja doonoriks. Käimise üle on mul väga hea meel kolmel põhjusel.

1. Andes verd jõulude ajal teed topelt heateo, sest nagu öeldi "Üksinda kodus" filmis, siis jõulude ajal loeb iga heategu topelt.

2. Esmakordselt õnnestus mul endaga kaasa saada rohkem kui üks inimene. Kui tavaliselt saan ma endaga kaasa meelitatud heal juhul ühe sõbra, siis seekord lendasime verekeskusele peale lausa neljaliikmelise seltskonnaga. Great success. Verekeskuse töötajad olid samuti õnnelikud sellise seltskonna peale.

3. Lõpuks ometi õnnestus mul saada endast foto doonorina, kuid blogisse ma seda kahjuks panna ei raatsinud. Selle-eest on mul nüüd memento, mida ise vaadata ning sõbradele-sugulastele näidata, et näe mis vahva asjaga mina tegelen.

Kuna ma ise käisin ära, siis soovitan ka teistel inimestel, kel võimalust ja tahtmist olla doonor, käia jõulude ajal verd loovutamas. PERHi verekeskuste avamisajad 23-ndal, 27-ndal ja 30-ndal detsembril leiab siit:
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=9&art=392

Kõigile lugejatele ilusaid jõule soovides,
Taavi

21. sajandi rahvakunst

Minu kõige populaarsem meem praeguse seisuga

Inimesed on läbi aegade leidnud erinevaid viise enese väljendamiseks. Ennast näidatakse, et saada tähelepanu või siis tunnustust oma oskustele, kuid vabalt võib põhjuseks olla veel midagi muud.

Üks eneseväljenduse viise on kunst. Moodsal ajal, kus järjest enam inimesi kolinud interneti, on populaarseks kunsti vormiks meem.

Meem on vaimukas pilt, foto või GIF, millele lisatud humoorikas ja sisu seletav tekst. Enamuse meeme leiab naljalehelt 9GAG, mida ma ka ise üsna sageli külastan. 9GAG on hea võimalus paariks tunniks reaalsusest põgeneda ja veidike ka naerutatud saada.

Mingil hetkel tekkis aga tunne, et ma mitte ainult ei soovi loomingut nautida, vaid tahan ka ise aktiivselt loomeprotsessis osaleda. Seetõttu tegin 9GAGi oma konto ja olen aeg-ajalt ülesse laadinud päris oma meeme. Plusse on need omajagu saanud, kuid kahjuks mitte nii palju, et Trending või Hot lehele pääseda, loodetavasti see siiski ka ükskord juhtub. Need, kes tahavad minu loominguga lähemalt tutvuda, saavad seda teha siit.

Oma meemide juures püüan väljendada oma seisukohti või siis juhtumisi minuga. Vahest panen ka oma meemidesse mõtteteri ja tundeid, mida tekitavad minus teiste meemide nägemine. Kuna inimmõistus on piiritu kaev, siis võib minult tulevikus oodata veel sadu meeme, enne kui mul ideed otsa saavad. Kahtlen, et need otsa saavad, enne kasvan suureks ja tüdinen 9GAGIST, ehk.

Uus kutt on linnas...

Dereku Burger Lootsi tn 8, Tallinn
Foto: Dereku burger FB leht

ja tema nimi on Derek. Lõpuks ometi on ka Tallinnasse jõudnud Saaremaal tuntuks saanud Dereku Burger. Nagu nimestki võib aru saada, on tegemist söögikohaga, mis serveerib burgereid, toitu, mis saanud pea sünonüümiks USA-le.

Kontseptsioon
Oma kontseptsioonilt on Dereku Burger väga sarnane Vesivärava Grillile, keskendudes kvaliteedile ja värskest toorainest tehtud toidu pakkumisele. Ka hinnaklassilt ja burgerite sisult on Dereku Burgeri toodang sarnane Vesiväravale. Kui Vesivärava "True Blue" maksab 4,10 €, siis Dereku "Originaal" maksab 4 €.
Suurim erinevus on ehk see, et kui Vesivärava burgeri kuklid on nisujahust, siis Dereku burgeri kuklid on teraviljakulid, mis tõtt-öelda annab huvitava ja mõnusa kõrvalmaitse burgerile.

Kogemus
Käisin siis eile õhtul järgi proovimas, kui head burgerit võimalik saada on. Valisin just reede, kuna ainult reedeti ja laupäeviti on antud koht kauem avatud, teistel päevadel pannakse luugid juba kell 20 kinni, millest on kahju.
Burgeriks valisin "Originaal" burgeri. Mida see endast kujutab? Lühidalt öeldes, teraviljakuklite vahel on segu (sea ja looma) hakklihast kotlet, Gouda juust, tomat, lehtsalat, punane sibul, marineeritud kurk ning majakaste. Sarnaselt Vesiväravaga peab kannatust varuma, kuna burgerit hakkatakse valmistama alles siis, kui tellimus sisseantud, ei mingit riiulile tegemist. Ise pidasin õnneks ootama vaid 15 minutit, kuna järjekorda ees ei olnud.
Kui burgeri lõpuks kätte sain ja ära sõin, siis peab ütlema, et sain positiivse kogemuse osaliseks. Maitseelamus oli üsna hea ning sarnaselt Vesiväravale on tegemist burgeriga, mis eeskujuks teisteke.

Positiivne konkurents
On tore, et nüüd on Tallinnas kaks väga head kohta, kus tehakse suurepäraseid burgereid. Konkurents motiveerib olema pidevalt tasemel ja on lootust, et ka hinnaklass ei lähe lakke ära. Hetkel on muidugi Vesiväraval eelis, et menüü on rikkalikum (12 burgerit Dereku 3 vastu), kuid eks ka Derekus tule aegamisi valikuid juurde ma arvan. Asukoht on mõlemal hea, seega klientidest ei tohiks puudus tulla, lihtsalt Dereku koht jääb natuke nurga taha ja algaja burgerigurmaan ei pruugi seda esimese hooga ülesse leida, kuid eks fännid pikamööda asukoha selgeks saavad.

Igal juhul mina kiidan heaks mõlemad kohad ning hoian pöialt, et nende äri püsiks kaua ja kliente jätkuks. Hea meelega käiks mõlemas kohas tihedamalt einestamas, kui vaid see va õppetoetus veidikene suurem oleks.

600 km in an EV with only one day

Me and Nissan Leaf in Tõrva, estonia. 2nd October 2013

Some call me genius, some call me bonkers, only thing sure is that I like electric cars, a lot. That is why I rented a Nissan Leaf and took it on a little journey. To be hounest, this was not my first long-distance test drive with an electric car. On 2nd of August i took a 500 km test drive in Mitsubishi i-MiEV.

Why?
Some may ask why I made this little test. I will answer that question. The test with Nissan Leaf was inspired from the first test with i-MiEV. I made an article about it and the comments were not that supportive. Main critics were that how can you test an electric car in warm weather and only two persons on board. This is not enogh test for an EV. So I decided to take a new test, in colder weather and bigger load while covering greater distance so I could prove critics wrong. I have and I still believe in electric cars and I want to show other people through facts and good argumets that they can trust EVs also.

How?
I made the testdrive on 2nd of October. I had a friend with me, who helped me with driving, we switched places after about every 100 km. We started from the parking lot of Tallinn University of Technology at 7:30 AM and we finished at the same place 11:45 PM, so the duration of the test was 16 hours and 15 minutes.
The route was Tallinn-Pärnu-Tõrva-Valka-Võru-Tartu-Tallinn. Total distance was exactly 600 km. Valka, by the way, is a small town in Latvia, so I can say we had an international trip. Not bad for an EV.
This day was unusually cold, even for Estonian autumn, during first hoursof the test the temperatures were below zero. This, though, did not bother me, on the contrary, this weather helped me to prove the fact that electric car can do well in cold weather.

Leaf did better than I expected. Greatest distance covered was 112 km (Pärnu-Tõrva), which is not bad considering that the weather was cold and the heating system was on. We used only fast charging during the trip. We made 7 fast charging sessions with total time of 4:43:05. I would like to add that if we had been more patient we could have managed only with 6, we did not charge the battery to full capacity every time.
The fact that you have to charge your EV after every 100-120 km on the highway in autumn does not bother me, but the time needed to charge should drop in the future.

Helpful gadgets
The thing I liked most about Leaf was its equipment. My favourite was the steering wheel heating. When you come inside and you have just used fast charger (wcich is most comfortably used without gloves) then it is so good to put your cold hands against the warm steering wheel. The steering wheel warms up suprisingly fast, within ten to twenty seconds if I remember correctly.

Second good thing was Leafs GPS and infoscreen. The GPS has coordinates to all the fast charging stations and from the infoscreen you can see your cars energy consuption, how much the engine is using energy and how much energy goes to heating and other equipment (lights, radio etc).

Third good thing was parking aid with four cameras that gave 360 degree view. This option was so good that I trusted it without looking out of the window (ofcourse one should do that just in case) I managed to park between the lines and in narrow places every time. So buy this extra if you have the chance.

Interesting facts

• On average, Leaf uses 179,6 Wh/km of energy.
• It takes as much time to charge from 80% to 100% as it takes to charge from 10% to 80%
• Using ECO mode (more powerful regenerative breaking) gives you better distance, even on highway.

I hope you enjoy this review. If you have any questions, please let me know under the comments.

Mõtteid "Äriplaan 2014" konverentsilt

Eurotunnel - ühendus Prantsusmaa ja Suurbrittania vahel

Sellel kolmapäeval, 25. septembril 2013, õnnestus mul osaleda ajalehe Äripäev korraldatud konverentsil "Äriplaan 2014." Kuigi sel konverentsil sai kuulda mitmeid huvitavaid mõtteid, siis sooviksin peatuda sellel, mis mulle enim huvi pakkus ja mis ka meedias hulgaliselt kõneainet andis

Nimelt oli üheks esinejaks investeerimispankur Joakim Helenius, kes väljendas muret Eesti tuleviku pärast. Ta ütles, et kuna Eesti on üksinda liiga väike (Tallinn pole maailma mastaabis mingi linn), siis on pea võimatu meelitada siia investoreid (loe inimesi ja kapitali) Lahenduseks pakkus ta Tallinna ja Helsingi vahelist raudtee tunnelit.

Kahe linna ühendaja
Tema visiooni kohaselt ühendaks raudteetunnel kahe linna vahel Tallinna ja Helsingi üheks tervikuks. Inimesed ei peaks enam kolima teise riiki, vaid istuksid hommikul rongi peale, sõidaksid c.a 30 min tööle ja õhtul tagasi. See suurendaks tööjõu liikuvust nii Eestist Soome kui Soomest Eestisse. Samuti suurendaks tunnel võimalusi, et Finnairiga Soome saabuvad Aasia turistid külastavad ka Tallinna. Ka tooks see tema sõnul investeeringuid mõlemasse riiki, kuid eelkõige võidaks sellest justkui Eesti.

Realistlik?
Idee on kena, kuid publiku hulgas (kaasaarvatud mina) tekitas mõte palju skepsist. On ju teada, et Eurotunnel oli pikka aega majanduslikes raskustes ning on ennast alles nüüd hakkanud tasa teenima. (Seetõttu ilmestab Eurotunneli pilt ka artiklit) Samas ühendab Eurotunnel Suurbrittaniat ja Prantsusmaad, riigid mille elanike arv ja majanduslik võimekus on märkimisväärselt üle Eestist ja Soomest. Ka on Eurotunnel pea kaks korda lühem sellest, mis tuleks Tallinna ja Helsingi vahele. Tõsi, vähemalt ühes asjas vastas Heleniuse jutt tõele, Tallinna ja Helsingi vahele tunneli rajamine on insenertehniliselt lihtsam, kuna Eesti ja Soome vahel on sisuliselt paekivi ja graniit, tuleb lihtsalt läbi puurida, betoonikulu ja toestamisvajadus on oluliselt väiksem kui LaManche`i väinas, kus on enamalt jaolt savine pinnas.

Eurotunneli rajamine maksis 9,5 miljardit naelsterlingit, mistõttu tundub kummastav, kust tuleb Heleniuse väide, et Tallinn-Helsingi tunnel valmiks 4 miljardi euroga. Väga huvitav oleks näha neid arvutusi, kuna on selge, et kaks korda pikemat tunnelit ei saa ehitada kaks korda odavamalt, ilma, et miski (näiteks kvaliteet) oluliselt kannataks. Eesti tööjõud on küll odavam kui Lääne-Euroopas, kuid vaevalt, et sealt nüüd nii suur võit tuleb. See selleks. Mida tuleks arvestada (ja mida ka Eurotunnel tõestas) on see, et selliste projektide puhul tuleks alati arvestada "kahe reegliga," ehk siis kõik suurprojektid lähevad alati kaks korda kallimaks kui planeeritud ja nende ehitamine võtab plaanitust kaks korda kauem aega. Vaadakem kasvõi Olkiluoto tuumaelektrijaama Soomes.

Põletavaim küsimus on aga see, kust võetaks sellise objekti jaoks raha. Eestil ja Soomel endal sellist raha pole ning on väga kaheldav, kas EL sellist projekti toetaks. Isegi RB toetamine on tulnud läbi suurte raskuste. Isegi kui toetus tuleks, oleks eestlaste omaosalus selline, mis paneb kaks korda mõtlema, kas me midagi sellist soovime.

Kuidas asi toimiks?
Uskudes erinevaid andmeid, liigub praegu Tallinna ja Helsingi vahel aastas 5,1 miljonit reisijat. See teeb umbes 14 000 reisijat päevas. Seega rongi kasutajaid justkui oleks. Sellise reisjate arvu juures piisaks ka ühest tunneliharust Eurotunneli kahe vastu (ehk tuleb sääst sealt?). Raske on öelda, palju reisjate arv võiks veel kasvada tunneli ilmudes, kuid vaevalt, et see väga palju.tõuseb.
Oletades, et rongi kiirus on 160 km/h (Stadler Flirt tippkiirus, rongide kiirus Eurotunnelis), siis ühe otsa reis koos reisjate peale ja mahaminekuga võtab umbes 45 minutit. Seega üks edasi-tagasi reis võtab 1,5 h, see teeb 16 reisi päevas (24 h liikluse korral) Kui ümardada reisjate arv 16 000-ni päevas, on see 1000 reisjat ühe edasi-tagasi otsa kohta. Võttes arvesse ka tipptunnid, siis peaks üks rong mahutama 800-1000 reisjat. Kuna nii lühikesel reisil võib osa inimesi ka püsti seista, piisaks vajadusel ka sellest, kui kaks (või kolm) neljavagunilist Stadler Flirti omavahel kokku haakida ja tunnelisse sõitma panna. Seega vajadus eraldi rongide järele puudub, saab kasutada samu ronge, mis juba käigus, või siis tellida sama projekti järgi täiendavad mudelid. Rahaline võit sealt tuleks igal juhul.

Mis aga hakkaks väga palju määrama tunneli kasutamist, on piletihind. Kui on soovi, et tunnelit kasutatakse laeva asemel, siis ei tohiks olla pilet oluliselt kallim laevast (natuke kallim võib olla, kuna kiirusevõit on meeletu) Ise leian, et 10-20% kallim hind laevapiletist on veel talutav.

Väike arvutus
Ülimalt suure optimistina usun, et tunnel on vähemalt teoorias võimalik, seega võiks teha väikese näilise arvutuse, millal tunnel teenib ennast tasa. Selleks teeme 3 eeldust.
1. Tunnel valmib õigeaegselt ja planeeritud hinnaga (4 mlrd €) aastal 2024 (ehitusega alustatakse 2018 nagu RB puhul)
2. Aastane inflatsioon on 3%
3. Reisjate arv jääb samaks kogu vaadeldud ajaperiood.

Oletame, et kui tunnel avatakse aastal 2024, on piletihind laeval 25 €, see tähendab, et rongipiletihind saab olema 30 €. Aastal 2025 aga juba 30,9 €, tingituna inflatsioonist. Kasum moodustab umbes 10% pileti hinnast. Päevas on rongil 16 000 reisijat, see teeb 5 840 000 inimest aastas. Esimesel aastal oleks seega reisjateveo kasum 17,52 mln €, aastal 2025 18,05 mln €. On kohe näha, et paljalt reisjateveoga tunnel end tasa ei teeni. Kolme protsendilise inflatsiooni korral on 50 aasta pärast (2074) võlg ikka 2,03 mlrd €.
Viieprotsendilise inflatsiooni korral (vaevalt, et juhtub) aga 332 mln €. Seega on tarvis ka kaubavedusi Eesti ja Soome vahel. Näiteks, niipea kui rong jõuab Tallinnast Helsingisse, hakkab Helsingist Tallinna suunas liikuma kaubarong samal ajal kui reisjad rongilt maha tulevad ja uued peale lähevad. Et tunnelis ummikuid ei tekiks peaks kaubarongid liikuma sama kiirusega kui reisirongid (160 km/h) või siis reisjaterongid liikuma väiksemate intervallidega ja olema mahukad.

Tunnel ennast lõpuks isegi tasa teeniks, kuid see võtab vähemalt kaks inimpõlve (50-60 aastat) ning seda ka eeldustel, et tunneli ehitus, hooldus, remont ei lähe plaanitust oluliselt kallimaks, reisijaid jätkub ning euro püsib tugev. Kõik muidugi nii hästi vist ei lähe, kuid tunnelit võiks sellegi poolest siiski kaaluda. Vähemalt turistimagnetina oleks tunnel super.

Eksamite edetabelitest

Abituriendid kirjandit kirjutamas

Sellel nädalal jõudsid järjekordselt avalikuse ette riigieksamite edetabelid. Müstilised numbrite tulbad ja lahtrid, mis nii mõnedki inimesed kummalisel põhjusel pöördesse ajavad. Mina enam ennast nendest tabelitest väga kõigutada ei lase ja järgnevalt kirjutan ma miks.

Peamine põhjus, miks ma ennast edetabelis olevatest kohtadest ja numbritest kõigutada ei lase, seisneb selles, et need numbrid on moonutatud tulenevalt mitmest faktorist ja ei pruugi näidata gümnaasiumi tegelikku õpetajate ja õpilaste taset, ega ka kooli sisekliimat. Faktorid, mis peamiselt mõjutavad edetabelite kohti on järgmised:

• Nn "Eliitkoolid" riisuvad koore. Kuna näiteks Reaalkooli või Trefnerisse on konkurss KORDADES kõrgem, kui mõnda väiksemasse maagümnaasiumi, siis ei ole midagi imestada, kui nad suudavad kõrgemaid tulemusi riigieksamitel näidata. Sinna lihtsalt satuvad (suurema tõenäosusesga) motiveeritumad õpilased. See ei tähenda aga ilmtingimata seda, et mujal oleksid halvemad õpetajad. Kuigi tõenäosus ütleb seda, et eliitkoolides on ka keskmisest oluliselt tublimad õpetajad, kuna suudetakse pakkuda paremat palka ja motiveerivamaid (loe tervist ja närve säästvaid) töötingimusi.
• Eksamiteks drillimine. Kuigi sellest väga palju ei räägita, siis kindlasti leidub "geniaalseid" õpetajaid ja õppeasutusi, kes drillivad spetsiaalselt eksamite tarbeks. See võib anda küll paremaid tulemusi eksamil, kuid ei pruugi tähendada üldiselt hästi omandatud taset ainetes. Ideaalis oleks hea, kui seda ei esineks, kuid reaalsus on see, et sellise asja esinemine, vähemalt teatud määral, jääb.
• Tugevalt kõikuv õpilaste tase, eriti väiksemates kohtades. Kuidas sa annad hinnangu koolile, mis üks aasta on edetabelis, ütleme 50-nes, ning järgmisel aastal 150-s. Sellised koole, kus tase kõigub tuntavalt aastast-aastasse, on mitmeid. Kui aga tase on kord nii- kord naa, siis on väga raske langetada adekvaatseid hinnanguid.

Kogu minu jutu point seisneb selles, et paljalt edetabeli koha põhjal ei maksaks teha kooli valikut, sest faktoreid, mis mõjutavad kooli kohta edetabelis on lihtsalt liiga palju. Kui aga on kindel soov valida kool sihiga saada kõrgemad eksamitulemused, tuleks vaadata edetabelit selle nurga all, kas kool on olnud omal kõrgel kohal stabiilselt. Ehk siis, kui kool on TOP30-s, siis kas ta on olnud seda ka kahel-kolmel eelneval aastal. Stabiilsus on väga oluline heade tulemuste saavutamisel.

Mida aga tahaks veel lõpetuseks märkida, on filosoofiline mõttetera: Iga kool ei koolita häid lõpetajaid, kuid edukas lõpetaja võib tulla mistahes koolist. Mõelge sellele. 

Väike doonorluse juubel

Pelikan - doonorluse rahvusvaheline sümbol

Täna jõudsin ma oma elus ühe pisikese, kuid tähtsa, verstapostini. Nimelt oli mulle täna 25. kord anda verd. Sain ka pisikese märgi selle tõestuseks. :) Lausa nii pisikese, et seda peavad inimesed hakkama luubiga vaatama. :D

Tõsiselt rääkides, siis doonorlus on oluline. Seetõttu käin ma annetamas nii tihti, kui vähegi võimalik. Väga kahju on mul sellest, et afereesi jaoks olen siiski liiga tilluke. :(
Kuid ma ei panusta mitte ainult ise, vaid püüan ka oma sõpru doonorlusele ärgitada. Tänagi õnnestus üks koolikaaslane kaasa võtta. Paraku ei tule kunagi sellist seltskonda kokku nagu sooviks, kuid üks kaaslane on ka parem, kui mitte ühtegi. Kui nüüd küsida, miks seltskond, siis vastus on väga lihtne: seltskonnaga koos on kõike toredam teha + pärast saab juttu ajada ja muljeid vahetada.

Leian, et läbi sõprade kutsumise ja blogis ning mujal doonorlusest kirjutamise saan anda täiendava omapoolse panuse doonorluse arenguks. Kuna doonorlus on äärmiselt oluline valdkond, nii tervishoiu kui riigikaitse seisukohast, siis arvan, et ükski täiendav panus pole liiast.
Kuigi suulise veenmise alal kipun jänni jääma, siis kirjatükkidega on mul vähe rohkem õnne olnud. Nimelt olen minevikus osalenud Verekeskuse korraldatud kirjandikonkursitel, gümnaasiumi ajal, ning tulnud ka mitmel korral auhinnalisele kohale.

Kõikidele neile, kes seda blogi loevad ja pole veel doonoriks jõudnud, soovitan soojalt vähemalt üks kord proovimist, karma on õiglane asi ning iga heategu saab tasutud. Lisaks saab doonorlusest hea enesetunde, üldjuhul. Neile, kes juba on doonorid, soovitaks esimesel võimalusel uuesti andma minna. Eriti hea on anda jõulude ajal, sest siis läheb iga heategu topelt arvesse. :)

Mõnus emotsioon Sügisjooksult

Sügisjooksul on alati palju osalejaid
Foto: Delfi

Nii nagu tavaks on kujunenud, toimus ka selle aasta septembrikuu teisel pühapäeval SEB Tallinna Maraton, tuntud ka kui Sügisjooks. Iga aastaga on osalejaid järjest rohkem ning sellel aastal tuli kõikide distantside peale osalejaid kokku c.a 20 000. Seega kes ütles, et eestlased pole spordilembe rahvas. Osalejate arv on seda imestusväärsem, et osavõtu tasud pole sugugi väikesed, suhtena keskmise eestlase palka.

Võis siis mindki leida stardirivist, võtsin osa 10 km jooksust. Eesmärgid olid tagasihoidlikud, joosta lõpuni ning kui lõpuni jõuda, siis kas tunni või tunni ja viie minutiga. Tagantjärele võib öelda, et mõlemad eesmärgid said kenasti täidetud. Jooksin lõpuni ja sain ka soovitud aja, 1:01:57. See tähendab seda, et arendasin paremat tempot, kui Tudengijooksul, kus distants 25% võrra lühem. Seega vorm hakkab tulema. :) Eriti uhke olen ma selle üle, et suutsin end nii palju sundida, et ma pea kordagi ei jalutanud, vaid arendasin kogu aeg lühikest jooksusammu.

Pärast jooksu oli enesetunne väga hea, sest olin saavutanud midagi iseendale. Lisaks oli tore näha paari tuttavat inimest jooksjate seas. Uskumatu küll, aga leida üles üks inimene tuhandete seast on täiesti võimalik. Öeldagu veel, et nõela heinakuhjast ei leia. Saadud emotsioon on lausa nii super, et praegu kaalun tõsiselt järgmisel aastal poolmaratonile minekut. Enne seda aga loodan leida spordiklubi või treeneri, kelle käe all treenida, sest kui 10 km kannatab veel niisama joosta, siis poolmaraton vajab spetsialisti konsultatsiooni ja põhjalikku ettevalmistust, et mitte oma tervisele liiga teha. Loodetavsti pole see mõte mul talveks ära kustunud.

Taaskord Lorentsi saagast

Peeter Lorents,
Foto: Küllike Rooväli, Postimees

Eile ilmus järjekordne artikkel seoses kevadel aset leidnud juhtumiga, kus IT Kolledži õppejõud Peeter Lorents kukkutas eksamil läbi 135 tudengit. Seekordse uudise sisu seisnes selles, et IT Kolledži juhtkond ei leidnud Peeter Lorentsi käitumises ja tegevuses eksimusi, tunnistades seega legitiimseks 135 tudengi põrumise. Küll aga anti läbikukkunud tudengitele võimalus tasuta korduseksam sooritada. [1]

Kirjutasin oma blogis antud juhtumist ka juuni lõpus. Ka tookord leidsin, et suuremat süüd tuleb näha läbikukkunud tudengitel. Praeguseni ei ole ma oma seisukohta muutnud. Minu arvamust ja veendumust tugevdab see, kui vaadata, millised on kommentaarid viidatud Postimehe artikli all. Kuigi õppejõud on leidnud, et nende tudengite teadmised ei vasta nõuetele, kuigi kooli juhtkond on sama leidnud ja tagatipuks on antud tasuta lisaeksami võimalus, siis osa kõlupäid on ikka arvamusel, et neil on õigus ja nad peaks justkui niisama eksamitelt läbi lastama.

Sarnaselt kevadele oli korduseksamil palju läbikukkujaid, kuigi oli ka neid, kes eksami edukalt sooritasid. (Kommentaaride põhjal oleks kordueksam justkui juba toimunud - autori märkus) Seega kipub vägisi jääma mulje, et mõni on endale valinud ülejõu käiva eriala. On väga kaheldav, et Lorentsi aine on ainus, milles IT Kolledžis läbi põrutakse, muidugi nii massiline põrumine on harukordne, mistõttu ka antud juhtum suure kella külge pandi. Kui ikka tudeng näeb, et ainetega hakkama ei saa, siis tuleks vaadata kõigepealt peeglisse, mitte süüdistada õppejõudu. Kuigi ka õppejõul võib olla oma osa kujunenud tulemuses, siis suurem osa jääb siiski eksami sooritanud tudengite õlule.

Peamise vabandusena toovad kommenteerivad tudengid välja seda, et eksamil küsiti hoopis midagi muud kui tunnis arutatud. Huvitav, et selline asi alles eksamil avastati. Üldjuhul annavad õppejõud kordamisküsimused eksamiks tunduvalt enne eksami aega, mistõttu peaks tudengitele jääma piisavalt ajalist ressurssi, et võrrelda oma küsimusi aine konspektiga ja ebakõlade ilmnemisel konsulteerida õppejõuga. Seega saab süüdistada vaid iseennast, kui valmistumine jäeti liiga hilisele ajale. Kui õppejõud ei andnud kordamisküsimusi, siis oleks tulnud küsida. Küsija suu pihta ei lööda.

[1] http://www.postimees.ee/1367172/it-kolledz-ei-tuvastanud-lorentsi-kaitumises-vigu

Tuutor olla on tore (ja oluline)

Sellise T-särgi järgi tunneb ära TTÜ tuutori

Juba kolmandat aastat järjest olen ma tuutoriks TTÜ-s. See aasta, tõsi küll, kutsutakse tuutoreid tugitudengiteks. Tuutor (tugitudeng) on vanema kursuse tudeng, kes on toeks esimese kursuse tudengitele, rebastele. Ta annab asjakohast nõu õppeainete, õppejõudude, deklareerimise ja muu vajaliku osas ning on vajadusel ka moraalseks toeks.

Aastad annavad kogemuse ning selle aasta tuutoritundides tundsin end juba suhteliselt mugavalt, kuna teadsin, kuidas asjad kulgeda võivad ning millised küsimused kerkivad. Paraku veel kogenumaks ma muutuda ei saa, kuna järgmiseks sügiseks olen ehk loodetavasti juba lõpetanud.
Tuutor olla on hea mitmel põhjusel. Esiteks saab olla kasulik teistele tudengitele läbi abi ja nõu osutamise. Tuleb kasuks, kui on soov karmavõlga vähendada. Teiseks on tuutoriks olemine hea võimalus jääda silma ning luua kontakte teiste tudengitega, kuna läbi tuutorluse puutub vanem tudeng kokku väga suure hulga noorte inimestega.

Kuna ma juba postituse pealkirjas mainisin tuutorluse olulisust, siis toon välja need punktid, mis muudavad tuutorluse oluliseks (ning millega ka mina nõustun):

• Tuutorlus aitab vähendada väljalangevust. Kui rebasteni jõuab asjakohane info õigel ajal, siis on palju väiksem oht, et nad näiteks punase joone päeva unustavad ja läbi selle rumalasti välja langevad. Vajaliku infot on alguses palju ning see võib tekitada palju segadust. Seetõttu on oluline, et oleks tuutorid, kes kõike vajalikku aitaks rõhutada ja korrutada. 
• Samuti aitavad tuutorid värskeid tudengeid end paremini ülikooli ellu sisse elada ja läbi selle end mugavamalt tunda. Uus keskkond võib värskele tudengitele mõjuda vahest veidi hirmutavana, eriti kui tullakse teisest linnast ja kõik on võõras. Sellisel juhul tulebki mängu tuutor, kes on esimeseks sõbralikuks ja toetavaks kontaktiks ülikoolis.

Kuigi ma ise enam väga kaua tuutor/tugitudeng olla ei saa, siis usun, et kasu saab olla minust tulevikuski. Nimelt annaksin hea meelega edasi oma kogemusi tuutorina teistele tuutoritele, et nende elu oleks sellevõrra lihtsam. Kui nad üldse soovivad minu kogemusi. :) Aga kui küsitakse, annan hea meelega nõu. Usun, et tuutoriks olemise kogemusest olen kindlasti võitnud, mitte kaotanud.

Rail Balticu Eesti vaksal Laagrisse

Arvatavasti sellised rongid hakkavad eestlasi Varssavi vedama

Täna ilmus Postimehe veebiväljaandes järjekordne uudis Rail Baltic teemal [1], milles oli juttu sellest, et välja on valitud ja avalikustamiseks valmis esimesed trassivariandid. Artiklis on mainitud, et tulevane Tallinna vaksal võiks asuda Ülemistel. Sellega seoses tahaksin kirja panna oma mõtted ja selgitada, miks ei pruugi olla Ülemiste vaksali asukohana olla parim valik.

Ülemiste puudused
Kes korragi Ülemiste kanti sattunud, teavad, et seal on väga kitsas. Ühel pool asub lennujaam ja teisel pool Ülemiste järv. Vahelt jookseb kitsa niidina Tallinn-Tartu maantee. Samuti jäävad ümbrusesse Ülemiste kaubanduskeskus ja Ülemiste ärikeskus. Seega mina küll ei kujuta ette kuhu võiks tulla tulevase Ülemiste vaksali ehitusplats. Viimasegi vaba platsi sealkandis hõivas üks peagi kerkiv kaubanduskeskus.
Lisaks sellele on Ülemiste liikluskoormus juba praegu talumatu. Kui aga praegusele liiklusele lisanduks Eestist välja sõitvad ja siia tulevad turistid ning nendega seotud liiklus, siis arvatavasti ootaks ees väikene liiklus-apokalüpsis.
Seetõttu panen ise ette, et palju paremaks asukohaks on Laagri. Täpsemalt peale Laagri Maksimarketit, Tallinna piiri ääres.

Miks rajada vaksal Laagrisse?
Järgnevalt toon välja punktid, miks minu meelest on Laagri tulevase vaksali asupaigana parem kui Ülemiste.

• Maa hind on Laagri kandis odavam kui Ülemistel, seega saab ehituseks vajaliku krundi kätte oluliselt soodsamalt kui kesklinnas Ülemiste kandis. Lisaks sellele on oht omandivaidlusteks palju väiksem, kuna Laagri kandis on maaomanike arvatavasti vähem ning usutavasti neil nii suuri pretensioone ei ole oma maatükki müümisel.
• Ruumi on rohkem, mistõttu ehitamisel ei pea arvestama iga viimase kui ruutsentimeetriga. See annab arhitektidele vabamad käed, võimaldab ehitada avarama vaksalihoone ning on võimalus rajada rohkem parkimiskohti, millest võib tulevikus palju abi olla.
• Ligidusse jääb Tallinn-Pärnu maantee, mistõttu saaks vaksali ühendada kaugliinide bussijaamaga. Sinna saaks suunata Riia, Vilnuse ja Peterburi bussid. Peterburi bussid saaksid Narva maanteele natuke edasi sõites ja siis Saue juurest Vasakule Tallinna ringteele liikudes.Bussijaama ja rongijaama ühendamine võimaldaks seda, et Peterburist bussiga tulijad saavad kohe mugavalt samas hoones rongile ümber istuda. 
• Ligidusest läheb mööda Tallinn-Keila elektriraudtee. Rajades jalakäijate tunneli Urda peatusest vaksalini, on võimalik Riiast, Vilnusest ja Varssavist saabunutel kohe ümber istuda ja sõita mugavalt kesklinna. Siinkohal oleks abiks ka see, kui Elektriraudtee pikendaks kaheharulist raudteed Pääskülast Udrani, mis võimaldaks selleks tarbeks rongidel tihedamalt käia.
• Läheduses on hotell (Salzburg) ja poed (Maksimarket ja Rimi), seetõttu on saabunud turistil kõik käe-jala ulatuses. Ka Ülemistel oleksid poed lähedal, kuid hotell(id) jäävad natukene kaugemale kui Laagris.
• Lühem distants (Riiani), see muudab raudtee ehituse kiiremaks ja odavamaks. Samuti jäävad ära ehitusvaidlused Tallinna linna sees.
• Kohaliku elu elavdamine. Vaksal annaks Laagrile kui (peaaegu) Tallinna osale uue hingamise. Looks töökohti antud piirkonda ning ärgitaks kohalike rohkem paikseks jääma.

Kui lugedes tekkib mõtteid või kommentaare, siis võib oma arvamusest kirjutada kommentaaride all. Argumenteeritud diskussioon on alati teretulnud.

[1] http://www.postimees.ee/1353676/rail-balticu-trassivariandid-avalikustamiseks-valmis

Elektriautode teemaline näitus Tartus AHHAA keskuses

Elektriauto Mitsubishi i-MiEVi akupakk ja mootor

Sellel reedel õnnestus mul lõpuks ometi ära käia Tartus AHHAA keskuses, et näha ära seal avatud elektriautode teemaline näitus. Kuna olen ise suur elektriautode huviline ning ka Rakett 69-ga seotud (mis omakorda AHHAAga seotud), siis oli kassas istuv noor neiu mind nõus hea meelega tasuta sisse laskma. Olen talle selle eest ääretult tänulik. Muidugi väikese vastuteenena soovitati mul seda näitust oma blogis või mõnes artiklis ka propageerida. Seda ma siis nüüd teengi. Kirjutanud oleks ma sellest näitusest niikuinii, kuid nüüd vastuteenena plaanin kirjutada vähekene pikemalt kui ehk esialgu plaanis oli.

Küllaldaselt huvitavat lugemist
Kuigi elektriautode teemaline väljapanek võtab enda alla vaid väikese osa kuplialuse saali pindalast, on seal vaatamist ja käega katsumist küllaga. Infotahvlid on selged ja lihtsad ning sealt saab huvitavat infot nii tehnikakauge noor kui ka põhjalikum autohuviline. Umbes 10-l infotahvlil (täpselt üle ei lugenud) võib lugeda järgnevat infot: bensiinimootoriga Mitsubishi i kirjeldus, elektrimootoriga Mitsubishi i-MiEVi kirjeldus, elektriautode lühiajalugu, elektrimootori tööpõhimõte, ELMO programmi sisu, kestvus ja senine edukus (müüdud autode arv) Lisaks veel muud huvitavat infot.

Käsi külge ja nina sisse
Lisaks informatiivsetele stendidele oli väljapanekul ka mitu eksponaati, mida sai käega katsuda ja kuhu sai nina ligemalt juurde pista. Järgnevalt annan nende eksponaatide lühikirjelduse.

• Bensiisinimootoriga Mitsubishi i mootor, käigukast, vedrustus ja bensiinipaak. Isegi mitmetele suurematele autofännidele võib teadmata olla fakt, et Mitsubishi elektriauto i-MiEV baseerub sama firma pisiautol i. Sarnaselt elektriautoga paiknevad ka bensiinimootoriga autol kõik tähtsamad komponendid tagaosas. Kuna auto ise on väike, on seda ka mootor. Töömahuks vaid 660 kuupsentimeetrit. On üllatav, ka minu jaoks, et selline mootor ja ülekanne on suudetud teha nii väikeseks. Mitsubishi i kulub ise Jaapani Kei klassi autode hulka, mis jaapani arusaamade mööda tähendab väikest linnaautot. Kei klass tähendab, et maksimaalne pikkus võib olla 340 cm, laius 148 cm ja kõrgus 200 cm. Maksimaalne töömaht on 660 kuupsentimeetrit ja maksimaalne võimsus 47 kW. [1] 
• Elektrimootoriga Mitsubishi i-MiEVi mootor, ülekanne ja akupakk. Akupakk, nagu näha ka ülalpool toodud pildist, on nii suur, et ma lausa imestan, kuidas insenerid on suutnud selle auto alla paigutada nii, et ruumikus ei kannataks. Samuti on akupakk see, mis on süüdi sellest, et elektriauto on oluliselt raskem kui bensiinimootoriga auto. i-MiEV akupakk kaalub täislaetult umbes 200 kg. Positiivseks küljeks on see, et kogu see lisaraskus asub põhja all, mistõttu juhitavus kannatada ei saa. Teistpidi tuleb jälle veidi kaalusäästu, kuna elektrimootor koos ülekandega peaks minu teada olema natukene kergem kui bensiinimootor koos käigukastiga.
• Elusuuruses Mitsubishi i-MiEV mille sees on sõidusimulaator. Antud eksponaati ma omal käel järgi ei proovinud, kuna sinna oli suur tung mudilaste poolt ning ma ei hakkanud vahele trügima. Igal juhul paistis tegu olema populaarse atraktsiooniga, seega võib järeldada, et asjalik. Kui tuuleklaasile kuvatav ekraanpilt ja mõned lisajuhtmed välja arvata oli tegu igati tavalise elusuuruses i-MiEViga. Seega, kel tahtmist elektriautost ja selle suurusest ning ruumikusest paremat ettekujutust saada, siis tasub sellele autole julgelt ligi astuda.
• Elusuuruses kiirlaadija ja kodulaadijad. Kohe i-MiEVi kõrval asus täissuuruses kiirlaadija ja teisel pool autot kaks kodulaadijat. Seega on ära näidatud, millega neid imevahendeid siis laetakse. Ohutuse huvides on muidugi tegemist mittetöötavate eksponaatidega, kuid välimuse detailides on nad igati sarnased oma päriselu sõsaratega. 

Saab ka sõita

Lisaks stendide vaatamisele ja komponentide lähemalt uurimisele on AHHAA keskuse külastajatel võimalus ka reaalselt elektriautodega sõita. Selle jaoks on AHHAA keskuse ette pargitud kaks elektriautot: Nissan Leaf ja Mitsubishi i-MiEV. Seega, kel soov proovida elektriautot päriselt, siis võimalus on olemas. Ise ma seda võimalust ei kasutanud, kuna erinevate asjaolude tõttu oli minu aeg limiteeritud, kuid inimestel, kel aega ja huvi, soovitan kindlasti võimalusest haarata.

Lõpetuseks ütlen, et minu meelest on tegu toreda ja huvitava näitusega ning võimaluse korral külastaks ma seda veel. Samuti soovitan ma antud näitust külastada kõigil neil, kel vähekenegi huvi elektriautode vastu. Näitus ise peaks jääma avatuks 2014. aasta lõpuni, AHHAA keskuse kodulehel oleva info põhjal.

[1] http://en.wikipedia.org/wiki/Kei_car#660.C2.A0cc_era

Vesivärava burger viib keele alla

Vesivärava Grill asu Kadriorus
aadressil Vesivärava 42

Eile sai huvi pärast jalutatud Kadriorgu ja külastatud sellist söögikohta nagu Vesivärava Grill. Põhjuks selleks oli väga lihtne. Nimelt ilmus hiljuti Postimehe Tallinn City veebilehel artikkel, kus tunti huvi parima burgerikoha vastu Tallinnas. Lausa sajad kommentaarid artikli all kiitsid sellist kohta nagu Vesivärava Grill. Minule tuli see tõtt öelda üllatusena, sest varasemalt polnud ma taolisest kohast kuulnudki.

Nimetatud koha puhul kiideti head maitset ja värskeid naturaalseid tooraineid, mis soetatakse iga päeva hommikul. Samas hoiatati krõbedate hindade ja pikkade järjekordade eest. Juba puhtalt huvi pärast tekkis soov sinna minna, et vaadata kas kogu see kiidulaul on ka õigustatud. Niisiis seadsin sammud Kadrioru poole.

Leiab kiiresti ülesse ning menüü on rikkalik
Antud kohta ei ole tegelikult sugugi raske leida. Vesivärava Grill asub Vesivärava 42, Kadrioru staadioni vastas üle tee, jalutades hakkab antud koht hästi silma. Kohale jõudes nägin, et kommentaarid pole liialdanud. Tubli kümme inimest ootas järjekorras oma burgerit ja teised kümme nosisid kättesaadud rooga laua ääres, seega on tegemist suhteliselt populaarse kohaga. Hinnakiri ei ole kirves, kuid see ei ole ka odav lõbu. Burgerite hinnad ulatuvad 3.50-st 7.90-ni, valikus on umbes kümme burgerit. Burgereid leiab sealt igale maitsele ning mida hinnakirjas edasi, seda uhkemaks läheb sisu. Ise otsustasin võtta klassikalise juustuburgeri "Classic" mis tundus olema riskivaba valik, arvestades, et ma pole selles kohas varem näinud. Tellimuse sisseandmisel pannakse kirja ka nimi, et pärast saaks kutsuda sind burgerile järele. Ooteaeg on vähemalt 10 minutit, see on kirjas ka menüü allosas.

Värske tooraine, kuid võib ilma jääda
Et aega kiiremini surnuks lüüa, võib vaadata, kuidas burgerid valmivad. Vesivärava burgerid küpsetatakse valmis külastajate silme all õues värskest tooraines. See on ka saladus nende burgerite hea maitse taga. Värsked toorained tähendavad aga ka seda, et õhtusel ajal võite oma burgerist ilma jääda, kuna selle koha kreedo on mitte varuda toiduaineid ette, et säilitada oma toodangu värskus ja hea maitse.
Nii ka mina seal siis aega sisustasingi ja vaatasin, kuidas suured kotletid küpsevad. Ah jaa, see on hea koht ära mainida, et burgeri vahele pandav kotlet on seal kaks-kolm korda paksem kui Hesburgeris või McDonaldsis, juba ainuüksi see õigustab kõrgemat küsitavat hinda. Igal juhul saab antud koha burgerist kõhu vaevata täis. Enne, kui järjekord jõudis minuni, sai burgeri kätte hea hulk inimesi, inimesed on nõus päris pikalt ootama, et selle koha burgerit saada.

Burger hea, kiitus kokale
Lõpuks sain minagi oma burgeri kätte. Burger oli nii suur, et mul oli tõsiseid raskusi, et seda mõlemalt poolt haugata, kuid toime ma tulin. Lisaks kohalikule kotletile sisaldas juustuburger juustuviilu (kuidas siis muidu), tomatit, lehtsalatit, punast sibulat ja ketšupit. Kogu kooslus oli suurepärane. Lisaks sellele, et burger oli väga maitsev, oli ta ka mahlane. Seda toon esile seetõttu, et liha teiste kiirtoidukohtade burgerites kipub üsna kuivaks jääma. Nii mahlaka suutäie kõrvale pole jook isegi hädavajalik, saab ka ilma hakkama.
Pärast burgeri lõpetamist jõudsin veendumusele, et kiitus antud koha suhtes on õigustatud. Kuna ma jäin sööduga väga rahule, siis tundsin endal lasuvat kohustust ka mõned kiitussõnad öelda. Seetõttu käisingi enne lahkumist veel kassaluugi juurest läbi, et anda edasi kiidusõnad burgeri eest. Paistis, et minu komplimendist oldi positiivselt üllatatud.

Kuigi kiirtoidu propageerimine ei ole päris õige, siis ütlen, et kes õhtul liikumas läbi Kadrioru ja keda nälg näpistab, siis seda kohta karta ei tasu ja võib julgesti läbi astuda.

Eesti oma Detroit - Sompa

Sompa- Eesti oma tondilinn

Selle nädala jooksul on Eesti ajalehed kirjutanud palju USA linnast Detroitist, mis hiljuti kuulutas välja pankroti. Linna kirjeldatakse kui mahajäänud paika, kus keegi eriti elada ei taha ja kust toimub massiline väljaränne. Väljatoodud info on küll suuremas osas õige, kuid pingutatakse asjade liiga mustas toonide näitamisega.

Neile, kes veel ei tea, siis pool sajandit tagasi oli Detroit USA suuruselt 4. linn 1,8 miljoni elanikuga. Praegu on inimesi järgi jäänud vaid 650 000 ning linnas lokkab vaesus ja kuritegevus. Põhisüüdlasena nähakse allakäinud autotööstust, mis sattus eriti tugeva konkurentsi löögi alla 70-ndatel kui USA-s tulid turule Jaapani autod. Just autotööstus pakkus enamikule linna elanikest tööd Detroitis ja koos tööstuse kadumisega kadusid ka töökohad ja inimesed.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mina hea meelega kirjutaksin sellest, et ka Eestis on olemas oma allakäinud tondilinnad. Enne kui juhtida tähelepanu teiste probleemidele peaksime asjad korda saama omal õuel. Jutt käib Sompa linnast. Ametlikult on küll tegemist Kohtla-Järve linnaosaga, kuid et ta asub ülejäänud linnast c.a 10 km kaugusel, võib seda eraldi asulaks nimetada. Veel 1992 aastal elas linnas umbes 2700 elanikku, kui uskuda Eesti Entsüklopeedia 8-ndat väljaannet. Praegu pole seal tuhandetki.

Sarnaselt Detroitile oli Sompa suurimaks hädaks üks suur tööandja - Sompa kaevandus. Kui see suleti kadusid ka töökohad, inimesed samuti. Praegu võib Sompas näha tühje paneelmaju ja hulgaliselt eluheidikuid. Mida aeg edasi, seda hullemaks seis läheb. Vaevalt annakski midagi teha sealse asula ja inimeste heaks, kuid Sompa on hoiatav näide sellest, et ka Eestis ning sealjuures ka teistes Euroopa riikides võib ette tulla midagi Detroiti laadset, lihtsalt väiksemas mõõtkavas.

Kel olemas Google Earth või Google Streetview, siis koordinaadid linnal peaks olema 50°21`N 27°17`E
Vaadake ja mõelge.

Mõtteid Rail Baltic teemal

Tulevane marsruut viib Tallinnast otse Berliini

Selle nädala alguses kirjutas Postimees, et Raplamaa elanikud on mures Rail Balticu tulevase trassi valiku pärast ning kardavad, et valmiv raudtee võib nende külad ja asulad pooleks lõigata. [1] Antud artikliga seoses ning Rail Balticu taas veidi suuremasse huviorbiiti tõusmisega otsustasin ma kirja panna ka mõned oma mõtted ja küsimused seoses tulevase super-raudteega.

• Trassi valik saab olema keeruline. Eelpool viidatud artiklis peetakse silmas trassivarianti 7G. See tähendab, et projekteerijad kaaluvad mitmeid trassivariante ning neid on ikka päris mitu. Seega saab trassivalik olema pikaajaline protsess, kuigi otsustamiseks väga kaua aega ei ole. Suur valikute arv näitab, et inimeste huvidega vähemalt püütakse arvestada, selline mulje jääb igatahes. Milline see valik aga lõpuks ka ei ole, siis kellegi maad läbib trass igal juhul. Siin tekibki dilemma. Ühest küljest toetan eraomandi puutumatust ning austan inimeste soove rahule ja privaatsusele. Teisest küljest kusagilt peab ju trass jooksma ning raudteed on vaja. Lisaks tuleb silmas pidada, et eramaalt võib raudtee (peale kokkuleppeid) läbi joosta, aga ei tohi seda teha looduskaitsealade (Natura) koha pealt. Kuna selliseid alasi (minu teada) on vaidlusalusel territooriumil omajagu, siis kitsendab see oluliselt trassi võimaliku paiknemist. Viimaks ei maksa unustada fakti, et kuna tegemist on KIIRraudteega, siis peab trass olema võimalikult sirge ja ei saa olla eriti kurviline.
• Viimasel ajal ilmunud artiklites on mainitud tulevase raudteekoridori laiuseks 350 m. Sellest 50 m ala on piiratud traataiaga ja ülejäänu on lihtsalt lage maa, n.ö turvala. Olles ise transpordiala üliõpilane jääb mulle mõistetamatuks, miks turvalala peab olema just nii lai. Oleks täitsa huvitav lugeda vastutavate inimeste kommentaare. Tehnikahuvilisena olen lugenud artikleid ning vaadanud ka filme muu maailma kiirraudteedest ning senini ei ole kusagil hakanud silma nii laiad koridorid. Kuid nii palju see infokild on andnud, et nüüd on mulle palju selgem miks Rail Balticu ehitus nii kallis saab olema. Tuleb välja, et lisaks kahele paarile tuttuutele rööbastele ja liipritele, uuele teetammile, traataiale ja elektrifitseerimisele tuleb lagedaks teha suur hulk maad. See tähendab puude ja põõsaste maha raiumist, maade tasandamist, kivide veeretamist ja õhkamist jne. Usun, et teha raudteekoridor veidi kitsamana, näiteks 50+50+50, aitaks ehitusele kuluvat raha tublisti kokku hoida. Samas ei tohiks ohutus olulisel määral kannatada saada. Põhiosa ohutusest tagab traataed, mis takistab inimestel ja loomadel raudteed ületada. Ainus, mis lage maa juurde annab on see, et näeb varakult kas keegi läheneb raudteele või mitte, kuid kiirrongi kiirust arvestades see midagi ei muutu. Muidugi võib nii laia koridori põhjuseks olla ka tuulekeerised, suure lauppinnaga c.a 250 km/h liikuvad rongid tekitavad meeletuid tuulekeeriseid ja kui arvutused näitavad, et nende keeriste tõttu on vaja 350 m laia koridori, siis midagi vastu vaielda ei saa. Tuulekeerised on näiteks ka põhjuseks, miks LaManche´i tunnelis rongide kirus piiratud on.
• Mõnevõrra tekitab küsimusi tulevase rongi kiirus. Erinevad allikad on maininud kiiruseks 220-240 km/h. Tõsi ta on, et võrreldes praeguste kiirustega Baltimaade raudteevõrgus on see hiiglaslik samm edasi, kuid sama kindel on fakt, et praegusele Lääne-Euroopa tasemele jääb see tublisti alla. Maailma Top 10 kiirrongid sõidavad kõik üle 300 km/h ning selle kõrval näib tulevase Rail Balticu kiirus aeglane. [2] Seega, kui juba kiirrong teha, siis teha ta tõeliselt kiire. Ei maksa unustada, et RB valmib alles 10 aasta pärast, heal juhul, ja siis tunduvad praegu projekteeritud-saavutatavad kiirused veel aeglasemana kui praegu. Sellepärast panengi ette projekteerida rongi reisikiiruseks näiteks 260-280 km/h ja tippkiiruseks ütleme 340 km/h. Võitu ajas ei pruugigi see nii suurt anda, kuid nii kallide raudteeprojektide puhul ei tohi unustada ka riikliku prežtiisi küsimust. Igal juhul oleks tore, kui kiiruses edestaks tulevane RB venelaste Sapsani ja rootslaste X-2000-t. Ka reklaamlause "Tunni ajaga Riiga" oleks väga kõva müügiargument. Praegu, muuses, on projekteeritud riiga jõudmise aeg 1,5 tundi. Kas selle aja hulka on ka arvestatud peatust Pärnus, ma ei tea.
• Tulevased peatused. Kindel on see, et tulevane rong peatub Tallinnas, Riias, Kaunases ja Varssavis (ja Berliinis kui edasi sõita). Teiste peatuste osas selgus veel puudub. Kuna tegemist on siiski kiirrongiga siis on selge, et väiksemates kohtades see lihtsalt peatuda ei saa. lihtsalt hoovõtt ja pidurdusmaa selliste kiiruste juures võtab meeletu ma. Samuti on kiirrongi puhul tähtis saavutada võimalikult hea keskmine kiirus. Sellest kõigest johtuvalt on selge, et peale Tallinna tuleb Eestisse maksimaalselt veel üks RB peatus, kui tuleb. Kõige loogilisem variant on Pärnu, kuna Pärnu näol on tegemist ainsa vähegi arvestatava suurusega linnaga Tallinn-Riia suunal. Pärnu peatusest rääkides, omaks see linnale suurt positiivset mõju, kuna suveperioodil pääseks välisturistid kergemini Pärnu randa ja teistese terviseasutustesse. Pärnu rand pidavat olema ju heal tasemel ning peaks turiste melitama küll. Lisanduvad turistid tähendavad aga olulist lisatuluallikat pärnule ning kuna ükski Eesti linn just ülisuure rikkusega ei hiilga, siis vaevalt sellisest võimalusest ära öeldakse.
• Mõni võib nüüd küll öelda, et olen roosade prillidega, kuid usun, et RB rongid võiks valmis ehitada Baltimaades, sealhulgas Eestis. Inseneridest ja ettevõtedest ei tohiks ju puudus olla, kolme riigi peale ikka vajalikud vahendid kokku kraabib. Võib-olla mõne üksiku komponendiga tekib raskusi. Ka know-how on tegelikult olemas, mõnikümmend aastat tagasi valmis Riia vagunitehases kiirrong ER-200, mis sõitis Moskva-Peterburi liinil. Kiiruse loeb vast juba nimest välja. Seega teadmised kuidas kiireid ronge teha ja kuidas nad käituvad on tegelikult juba olemas ning kuna RB ei tule (esialgu) oluliselt kiirem ning ka kaetav distants (Tallinn-Varssavi) on sarnane, siis peaks olemasolevaid kogemusi saama kasutada küll. Rongide ehitus võiks olla Baltimaades sellepärast, et kuna tegemist on nii mahuka investeeringuga, millel ka omaosalus vägagi krõbe, siis võiks vähemalt osa investeeringutest tulla tagasi Baltikumi. Lisaks rongidele võiks ju kohapeal, Baltimaades, teostada ka teiste ehitusega seotud vahendite - liiprite, rööbaste, elektrikaabli jne, tootmist. Lisaks raha sissetoomisele looks ju tootmine juurde uusi töökohti, mida ei ole kunagi üleliia. Samuti oleks see hea väljakutse ülikoolides olevatele õppejõududele ja tulevastele inseneridele, kes saaks tõsise reaalelulise pähkli kallal pureda.

Loodan, et väljatooduid mõtteid oli huvitav lugeda. Kui nende mõtetega seoses tekib lugejatel endil mõtteid või kommentaare, siis võib need julgelt kommentaaride all kirja panna. 

[1] http://www.postimees.ee/1303488/tallinna-berliini-kiirrongitee-seab-inimesed-keeruliste-valikute-ette
[2] http://www.businessinsider.com/the-10-fastest-trains-in-the-world-2012-11?op=1

Mõnus söögikoht Mustamäel

"Krati söögitoad" Mustamäel aadressil  Forelli 10

Eelmise aasta juunis kirjutasin ma oma blogis ühest heast söögikohast Balti Jaamas.Seekord tahaksin kirjutada ühest mõnusast söögikohast Mustamäel, mille ma hiljuti avastasin. Koha nimeks on "Krati söögitoad" ja aadressiks on Forelli 10.

Kellel aadress head pilti silme ette ei löö, siis teadmiseks, et kõige lihtsam viis sinna jõuda on keerata linna poolt Mustamäele sõites Löwenruhi peatuse juures asuva Neste juurest paremale ja siis umbes 100-150 meetrit otse. Söögikoht asub otse Puidumarketi kõrval.

Miks siis see koht minu meelest nii hea on? Peamised põhjused on järgnevad:

• Meeldiv ja kvaliteetne interjöör. Sisekujundus jätab kallihinnalise ja hea mulje, sellist sisekujundust ootaks pigem mõnest Kesklinna söögikohast kui Mustamäelt. Ühel seinal on lausa must-valged pildid kunstnikult.
• Meeldiv ja kiire teenindus. Sõltumata kellaajast saab juba mõne minutiga löögile, järjekord ei veni kunagi liiga pikaks. Lisaboonusena tuuakse toidud lauda ja pärast viiakse nõud ära, ise sellega vaeva nägema ei pea. 
• Taskukohased hinnad ja rikkalik menüü. Iga päev on menüüs kaks suppi ja umbes kümme praadi. Kusjuures menüü muutub igal päeval, mistõttu pidevalt seal süües ei muutu toit üksluiseks. Suppide hinnad jäävad vahemiku 1,20-1,50 €, praadide orienteeruv hinnanumber on 3,50 €. Söögikoha kohta üsna mõistlikud hinnad ma leian.
• Hea taustamuusika ning normaalne helitugevus. Söögikohas mängib taustaks normaalne muusika, vähemalt minu maitsemeelele istus. Samuti on suudetud helitugevus just parajaks timmida, üksi istudes piisavalt kõva, et kuuleks ja mitmekesi olles piisavalt vaikne, et saaks segamatult juttu ajada.

Ühesõnaga, kellel asja Mustamäele või kes seal igapäevaselt liiguvad, külastage seda söögikohta. Soovitan soojalt, kahetseda ei tule. 

Elektriraudtee uued rongid on mõnusad

Uued Stadler Flirt rongid on ilusad ja hakkavad kaugelt silma.
Foto: EPL

Kuna täna õhtupoolikul oli mul piisavalt vaba aega, otsustasin ära proovida Elektriraudtee uued Stadler Flirt rongid. Tahtsin omal nahal kogeda kas need on tõesti nii head nagu räägitakse.

Alustasin sellest, et ostsin I tsooni soodus-päevapileti, et kokku hoida raha. Päevapiletiga saab sõita nii palju kui süda lustib, seega kui kellelgi on plaan niisama lõbusõite raudteel teha, siis päevapilet on minu kindel soovitus. Väljaminekuks kujunes siis 1.78 €. Nagu hiljem selgus oli investeering seda kuhjaga väärt.

Esimese sõidu tegin ma 17:55 Balti jaamast väljunud Paldiski rongiga. Enne rongi sisenemist vaatasin seda lähemalt ka väljaspoolt. Seda seepärast, et see oli mul esimene kord näha uut rongi nii lähedalt. Lühidalt emotsiooni kokku võttes ütleks, et lähedalt näeb välja sama hea kui kaugelt vaadatuna või piltidelt. Seejärel katsetasin sisenemist. Kõik on nii nagu meedias juba korduvalt kirjeldatud. Vajutades ustel keskel asuvat rohelise sõõri sees olevat nuppu avanevad uksed nagu tellimise peale. Muuseas, nupp toimib ainult siis, kui rong on täielikult peatunud. Ohutusele on seega tähelepanu pööratud. Nimetatud faktist sain teadlikuks jälgides teiste inimeste käitumist sõidu ajal.

Rongi sisenedes positiivsed muljed jätkusid. Rong on seest avar ja kena. Istmeid on piisavalt ning neil on küllaldaselt ruumi ka siis  kui kõik kohad reas on hõivatud. Samuti on istmed mugavad, pehmed ning pakuvad tuge ka peale, seega ei tohiks ka pikem sõit väsitada. Vaguni otstes olevate istmete juures on ka lauakesed koos prügikastide ja laadimispistikutega sülearvutite tarbeks.

Erinevalt vanadest rongidest on uutes ruumi ka jalgratastele. Teoreetiliselt mahub ära 4-6 jalgratast. Kuna aga jalgrataste ala on ühine beebikärude ja ratastooli alaga siis päris rattamatkale ma uute rongidega siiski minna ei soovitaks. Kui just inimestel ei ole midagi selle vastu, et nad terve sõidu seisavad uste juures ratastega. Seal on ruumi piisavalt ja teistele ette ei tohiks jääda. Kui juba uksi mainida, siis uste avamise nupud on ka seespool. Seega rongijuht enam üldse uste avamisega ei tegele. Lisaks on iga ukse juures suur värviline ekraan, millel näidatud hetke kellaaeg, kuupäev, õhutemperatuur, liininumber, marsruut ja rongi hetke kiirus. Samuti on ekraanidel välja toodud kolm järgnevat peatust ning lõpp-peatus ning nendest väljumise ajad. Seega on ekraanid informatiivsed ning põnevad sõidu ajal jälgida.

Õnnestus ära näha ka WC, kuid kahjuks alles kolmandal sõidul, kuna kahes esimeses rongis olid WC-d mingil põhjusel suletud. Kui ma teise sõidu ajal küsisin teenindajalt miks WC-d on lukus, sain aru tema jutust nii, et avatakse vaid linnast väljas. Kuid võib-olla kuulsin või mõistsin teda valesti, sest kolmanda sõidu ajal pääsesin WC-d nägema linna piires. WC ise on suur ja avar ning sisaldab lisaks potile ja kätepesuvõimalusele ka mähkimislauda.

Rääkides sõidust endast, siis uued rongid on seest väga vaiksed. Paljud kurdavad küll uute rongide valjude signaalide üle, kuid seespool olles ei pannud ma seda õieti tähelegi. Ju siis on heliisolatsioon nii hea Samuti on sõit sujuv ja rongid on väga hea kiirendusega, c.a 100 m hoovõtust piisab, et saavutada kiirus 30+ km/h. Paraku ei saa uued rongid täisvõimsusega sõita, kuna tingituna remondiga seonduvatest graafikutest ei saa osad väljumised arendada suuremat kiirust kui 40 km/h, millest on tuliselt kahju. Kui uued rongid saaks kasutada täisvõimsust, alles siis selguks kui palju kiiremad nad saavad võrreldes vanade rongidega olema.
Lisaks mainiks veel ühe, mitte küll sõiduga seonduva fakti. Uutel rongidel on suurepärane konditsioneer. Lausa nii hea, et kui väljas on palav, siis rongis sees hakkas isegi kergelt jahe.

Nii nagu ehk varasemast jutust selgub, siis kokku tegin kolm sõitu, kaks Tallinn-Pääsküla otsa ja ühe Pääsküla-Tallinn otsa. Oleks ehk rohkemgi sõitnud, kuid aeg on kallis ressurss. Kuid kindlasti on uute rongide näol tegemist sõidukitega, millega sõidaks veel ja veel ja veel. Sellega nõustus ka üks inimene, kellega rongis jutuotsa peale sain ja kes mainis, et uute rongidega sõida kasvõi fun`i pärast.

Tahaks loota, et inimesed võtavad uued rongid omaks ja hoiaks neid ning sel kolmapäeval juhtunud nõme indsitent, kus Rahumäe viaduktilt visati uue rongi esiaknasse kivi, jääks üksikuks sündmuseks. Samuti loodan, et graffitikunstnikud ei vali uusi ronge oma lõuendiks nagu on juhtunud Edelaraudtee rongidega. Mõnevõrra on see oht küll väiksem, kuna Elektriraudtee depool on traataed ümber, kuid nagu teada leiab iga loll võimaluse kui tahab.

Lõpetuseks ütleksin, et uute rongidega jäin väga rahule ja võimalusel plaanin neid veel kasutada. Kui tehtaks veel mõned pisimuudatused graafikutes ja remondiga lõpuks ühele poole saadaks, oleks lausa 5+.

Kuidas saada doonoreid verd loovutama?

Doonor verd loovutamas
Foto: Sille Annuk/Tarbija24

Eile ilmus Postimehes ja Delfis uudiste näol PERHi Verekeskuse poolne üleskutse tulla verd loovutama. Kutse taga on tugevalt vähenenud verevarud, mille omakorda on põhjustanud doonorite suvine madalam aktiivsus ja haiglate suurenenud vajadus vere järele.

Vajadus doonorvere järele on tegelikult olemas aasta läbi, kuid just suviti lööb see probleem eriti tugevalt välja, sest suvi on puhkuste periood. See tähendab seda, et ka doonorid puhkavad ning ei pruugi jõuda verd loovutama. Samuti ei toimu suvel nii palju väljasõite kui kevadel, talvel ja sügisel. Kuigi suviti toimub tavaliselt doonoritelkide programm ning see aitab tublisti, siis ei lahenda see kogu probleemi.

Järgnevalt tahaksin jagada mõningaid oma mõtteid, mis minu meelest võiks doonoreid juurde tuua mitte ainult suvel, vaid aastaringselt, ning seeläbi vähendada doonorivere vähesuse probleemi.

Avamisajad.
Uudiste all olnud kommentaaridest tuli selgelt välja, et nii mõnegi (potentsiaalse) doonori jaoks on mureks verekeskuste avamisajad. Põhiliselt heidetakse seoses avamisaegadega ette seda, et verekeskused suletakse reedel liiga vara ning laupäeval pole need üldse avatud. Kuigi tegelikult lubab seadus käia doonoriks ka tööajast, siis paljud doonorid ei julge või ei soovi seda teha. Seetõttu on äärmiselt oluline, et verekeskused oleksid avatud võimalikult kaua peale tavapärase tööpäeva lõppu ja võimalusel ka nädalavahetusel.

Praegune seis on selline, et Ädala tänava verekeskus on avatud E ja R kell 8-16 ja T-N kell 11-19, DoonoriFoorum on aga avatud E-N kell 11-19 ja R kell 9-14. Seega töötab Ädala tänava verekeskus 40 tundi nädalas ja DoonoriFoorum 39 tundi nädalas. Kuna on aru saada, et rohkem töötunde nõuda ei saa, sest inimtööjõud ja rahalised vahendid on piiratud, tuleks ehk olemas olevad tunnid ümber mängida doonoritele sobivamaks.

Võtame siinkohal ette Ädala avamisajad. Ma isiklikult ei oska ette kujutada kedagi, kes tahaks käia loovutamas verd kohe esmaspäeva hommikul, eriti kui ees ootamas raske töönädal. Puhkepäeval magab inimene aga üldiselt kauem, seega kohe kell 8 hommikul uksed lahti teha ei ole vähemalt minu meelest eriti mõtekas. Samas kogu asjade seisu ma ei tea, mõni ehk käibki sellisel ajal loovutamas. See selleks. Mõttega tahtsin jõuda sinna, et ka E ja R võiks olla avamisajaks kell 11. See tundub mõistlikum ning uksed saab õhtul kauem lahti hoida. Seega võiks reedene lahtiolekuaeg olla 11-19, mitte 8-16, kuna esimene tundub inimestele mugavam. Mis puudutab esmaspäevast avamisaega, siis esmaspäev võiks olla lühem päev või hoopis olla olemata, sest siis saaks ka laupäeval uksed avatuna hoida. Näiteks oleks "kirik keset küla" lahendus järgmine: E kell 15-19 ja L kell 11-15.

Eelpool kirjeldatud ajad aitaks minu meelest rohkem doonoreid juurde saada, kuna see võimaldaks inimestel paremini tulla peale tööpäeva lõppu või hoopis töönädala välisel ajal. Kui esmaspäevase ajaga ei soovita eriti mängida, siis kindlasti soovitan ma Verekeskuse inimestel kaaluda reedese tööpäeva õhtusse nihutamist ja laupäeval avatud olemist. Rahvas on oma arvamuse öelnud ja vajadus selle järgi vähemalt mingil määral on olemas.

Suhtumine
Osad inimesed kurtsid uudiste kommentaarides, et põhjus miks nad enam doonorid ei ole seisneb selles, et nad on mingil hetkel saanud ebaviisaka või ebameeldiva teeninduse osaliseks. Milles see seisneb ei oskagi kohe öelda, sest ise olen alati viisakaga ja korrektse teeninduse osaliseks saanud ning mingeid pretensioone mul ei ole. Kuid kindlasti tasuks verekeskusel välja uurida, millest sellised kommentaarid on tulnud, et vältida tulevaste doonorite kaotsi minekut. Kuidas seda teha, selles osas kahjuks nõu anda ei oska.

Tagasiside kogumine kui selline on aga äärmiselt oluline, kuna kipub kehtima elutõde, et internetis levitatud negatiivne informatsioon kipub võimenduma ja levima oluliselt rohkem kui positiivne informatsioon

Nii palju veel siiski mainiks, et verekeskuses võiks inimesed natukene rohkem naeratada. Vähemalt minu nägemuse järgi. Seda selleks, et lisaks viisakale vastuvõtule ootab doonor ka teatud määral soojust, et vereloovutusel ikka julgem ja meeldivam oleks.

Boonused
Paljudes doonorlusega seotud uudistes on mainitud, et "vanal heal ajal" anti doonoritele lisapuhkusepäevi. Arvan, et on aeg kutsuda "vana traditsioon" taas ellu. Isegi, kui ei saa iga vereloovutuskorra eest vaba päeva, siis iga kahe korra kohta võiks küll üks vaba päev ära tulla või siis nii, et iga kolme korra kohta kaks vaba päeva. Kuna puhkust endale sobival ajal pole kõigil inimestel kerge saavutada ning aastane töökoormus on üldiselt suur, siis iga lisanduv puhkepäev on kulla väärtusega. Siit johtuvalt oleks lisapuhkepäevad tugevaks motivaatoriks, mis tooks juurde kas uusi doonoreid või veenaks olemasolevaid tihedamini verd loovutama.

Kuigi ma pole suurem asi majandusekspert, siis arvestades doonorite väikest arvu suhtes Eesti tööjõudu, ei tohiks antud süsteemi sisseviimine osutuda kuigi kulukaks. Igal juhul oleks võit suurem kui kaotus, sest iga inimelu on hindamatu väärtusega. Põhjus, miks ma just vabade päevade idee välja tõin, seisneb sellest, et minu meelest omab antud meede suurimat efekti võrreldes teiste võimalike boonustega.


Loodan, et nendest mõtetest on abi ja neid loeb inimene, kellel on otsustusjõudu antud küsimustes ning kes saab inspiratsiooni antud postituse lugemisest.

Spikerdamisest ja õpetamisest

Tänapäeva noored on leidlikud

Eile ja täna on DELFIs ja Postimehes pühendatud palju ruumi uudisele, mille sõnul kukutas Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõud Peeter Lorents kevadel eksamil läbi 135 tudengit 144-st. Tudengid reageerisid sellele nõudes õppejõu vallandamist tingituna tema ebakompetentsusest. [1]
Õppejõud aga vastas rünnakule sellega, et paljud tudengid tegelevad spikerdamisega ning pettusega ning ta otsustas selles osas midagi ette võtta. [2]

Reaktsioon?
Mind ennast üllatas kui palju vastukaja antud looga seotud artiklid on saanud. Kommentaare on tulnud sadade kaupa. On nii neid, kes asunud tudengite kaitsele kui ka neid, kes toetavad antud olukorras õppejõudu. Samas ei ole massiline tagasiside üllatav. On ju väga paljud inimesed Eestis seotud kõrgharidusega, kas siis läbi omandamise või õpetamise.
Kuigi ma ise ühtegi õppejõudu ega tudengit ITK-st ei tunne, siis julgeksin uskuda, et süüd on omajagu mõlemal poolel. Samas on mõlema poole jutus üksjagu tõtt. Seetõttu ei maksaks kiirustada kohtumõistjaks olemisega, vaid oodata ära, kuidas sündmused edasi arenevad. Järgnevalt tahakski avaldada ma oma arvamust olukorrast, mitte hakata diskuteerima kellel on õigus ja kui palju.

Spikerdamine - kas tõesti nii massiline?
Kui uudis väidab, et 135 tudengit eksamil põrus, siis ei maksaks kohe eeldada, et kõik neist inimestest spikerdasid. Osadel ehk polnud lihtsalt piisavalt teadmisi. Küll aga võib suhteliselt kindlalt väita, et spikerdajaid võis olla kahekohaline arv. Olles ka ise tudeng, siis tean, et spikerdamine on Eesti kõrgkoolides süvenev probleem.
Probleemi üks külg on spikerdamine ise, kuid teine probleem, palju tõsisem, on suhtumine spikerdamisse endasse mis laseb probleemil süveneda. Nimelt suhtuvad kaastudengid spikerdamise küsimusse üldjuhul suhteliselt leigelt ning ei mõista kaastudengeid (piisavalt) hukka. Ka ei anta üldjuhul spikerdavaid kaastudengeid välja. See annab aga spikerdajatele võltsi turvatunde ning vale arusaama justkui polekski nende teguviis vale. Tunnistan, et olen ka ise spikerdavaid tudengeid näinud, kuid neid mitte välja andnud. Seda põhjusel, et minu meelest keeravad nad sellega eelkõige iseendale ning kannatavad hilisemas tööelus. Samas aeg-ajalt närib mind kahtlustunne et ehk ikka oleksin pidanud sellistest inimestest märku andma.
Eelpool kirjeldatu põhjal usun, et spikerdamise probleemi annaks vähendada kui muuta reegleid ja suhtumist karmimaks, nagu Skandinaavia ja Lääne-Euroopa ülikoolides. Kuid ainult karmimatest reeglitest ei piisa, peavad muutuma ka tudengite väärtushinnangud, neid aga saab muuta vaid väga pika aja jooksul põhjaliku selgitustööga.
Paraku on igal mündil kaks külge ning tuleb möönata, et spikerdamisel on alati põhjus. Selleks põhjuseks ei pruugi alati olla tudengi laiskus, vaid probleem võib peituda ka õppejõus - tema õpetamisoskuses, väheses materjalis, suhtumises jne. Kuigi see võib olla motiiviks, ei õigusta see kõik petmist eksamitel ja kontrolltöödel. Kuid ka õppejõudude poolsetele probleemidele tuleb tähelepanu pöörata.

Õppejõu roll spikerdamises ja mida saaks muuta
Kuigi otsus kas spikerdada või mitte sünnib tudengi enda peas, siis õppejõu võimuses on päris palju seda otsust mõjutada. Õppejõu, kes on karismaatiline ning annab oma ainet edasi arusaadavalt ja huvitavalt ning varustab tudengeid kõigi vajalike allikate ja materjalidega, aines vaevalt tudengid spikerdamise mõttele tulevad. Kui aga õppejõud kehtestab ennast autoritaarselt, ei suuda ajada sidusat juttu ning kellelt pole loota muud materjali kui tunnis kuuldu konspekt, siis sellise õppejõu aines võivad nii mõnedki tudengid tunda kiusatust minna lihtsama vastupanu teed. Kuigi mõlemad õppejõu tüübid on õnneks või õnnetuseks harvaesinevad, siis viitavad toodud näited selgelt kuhu poole üks või teine käitumine tudengeid suunab.
Kuigi mul endal pole olnud au härra Lorentsiga kokku puutuda, siis internetist loetu põhjal usun, et ka tal endal on põhjust peeglisse vaadata miks just tema aines nõnda massiliselt petetakse või siis lihtsalt läbi kukutatakse. Põhiliste kaebustena tema kohta toodi välja see, et materjale on vähe või raskesti kättesaadavad, loengus käsitletakse ainega mitteseonduvaid teemasi ning väljatoodud näited pole piisavalt elulähedased. Samuti on väidetud tudengite ebavõrdset kohtlemist, osaliselt, ning järeltöödega tutvumise võimaluse puudumist. Samas ei ole asi nii must-valge, uudistes on osad tudengid ka Lorentsi kaitseks välja astunud ning öelnud, et kuigi tema aines on raske, on sellest hilisemas elus palju kasu olnud. Huvitav nüanss seisneb aga selles, et kiitus tuleb peamiselt edukatelt tudengitelt ja kriitika neilt, kes põrunud. Seega täiesti erapooletu pole antud loos keegi. Antud lõigu soovin lõpetada mõttega, et kuigi Lorentsil on õigus esitada tudengite suhtes kriitikat, siis peaks ta ka ise tegema saadud ohtrast kriitikast vajalikud järeldused ja vastavalt sellele tegutsema. Kui paljude tudengite seos IT Kolledžiga katkeb peale lõpetamist, siis tema jääb sinna veel mitmeteks aastateks ning tulevased õppurid tahavad juba paremat õppet.  Arvan, et ta ka ise oleks õnnelikum, kui auditooriumis valitseks rahulikum ja positiivsem õhkkond.

Lõpetuseks
Uudis (väidetavast) massilisest spikerdamisest ja läbikukkumisest tegi mind ühtaegu õnnelikuks ja kurvaks. Kurvaks seetõttu, et sellised probleemid eksisteerivad. Iga noore eestlase kohuseks peaks olema võimalikult hea hariduse ja oskuste omandamine ning seda ausalt ja reeglite kohaselt. Rõõmu teeb aga see, et antud teema ei jäta endiselt inimesi külmaks ja vähemalt soovitakse midagi paremuse poole muuta. Kui juba diskusiooniga tegeletakse, on esimene samm tehtud, loodetavasti jõutakse millalgi ka järgmise sammuni...

[1] http://www.postimees.ee/1282550/oppejoud-kukutas-it-kolledzis-135-tudengit-labi
[2] http://www.postimees.ee/1282780/135-tudengit-labi-kukutanud-oppejoud-mahakirjutamine-on-votnud-kolossaalsed-mootmed

ELMO programmi edenemine ja mõtted edaspidiseks

Populaarseim elektriauto Eesti erakasutajate seas - Nissan Leaf

Täna vaatasin puhtalt huvi pärast ELMO (Eesti elektromobiilsuse programm) kodulehte, et näha, kuidas edeneb ostutoetuste taotlemine ja andmine elektriauto soetajate seas. Statistika näitab, et seis ei ole väga kiita, ajavahemikus 1.01.2011-31.03.2013 on rahuldatud ainult 106 ostutoetust. [1]
2014. aasta lõpuks, mil programm lõpeb on seega üsna raske jõuda püstitatud eesmärgini, milleks on 500 ostutoetusega soetatud elektriautot. Pole aidanud ka see, et 2012. aasta keskpaigas laiendati toetust pistikhübriididele.

Mida siis teha?
Kerge matemaatika näitab, et selleks, et programmi edukaks lugeda, peaks ajavahemikus 01.04.2013 - 31.12.2014 saama rahuldatud 394 ostutoetust. Vaadates praegust tempot on antud eesmärgini raske jõuda, kuid on siiski võimalusi kui soodustuste ja boonuste ringi laiendada. Kuigi olen antud teemal, ehk siis mida muuta ostutoetuste süsteemis, ka varem oma blogis kirjutanud, siis toon hea meelega veelkord välja punktid ja ideed, mis minu meelest võiks muuta elektriautode soetamist inimestele atraktiivsemaks.

• Ostutoetuse ulatuse suurendamine. Näiteks 70% elektriautode puhul ja 40-50% pistikhübriidide puhul. Põhjus seisneb selles, et isegi koos ostutoetusega kipub elektriauto olema kallim keskmisest pereautost. Näiteks maksab Nissan Leaf Eestis 36 900 €. Kui saadakse toetuse maksimummäär, milleks on 18 000 € või 50% alghinnast, siis jääb järgi 18 900 €. See aga on ikkagi üsna suur summa, sest Leafist suurema škoda Octavia baashind on näiteks 14 990 €. Seega jääb elektriauto praeguse toetusskeemi puhul ikkagi kallimaks tavalisest pereautost. Kuna aga elektriautodel on teatud puudusi võrreldes tavapärase autoga, siis peaks hind olema võrreldavast autost oluliselt soodsam. Olgu veel öeldud, et toodud võrdlus on teatud määral meelevaldne, kuna Leaf evib oluliselt paremat varustust, kui standardvarustuses Octavia ning kui muretseda võrreldava varustusega Octavia, maksaks see baashinnast kindlasti tuhandeid eurosi enam. Kuid mõte on siiski loodetavasti edasi antud.
• Soodustused kindlustamisel. Leian, et kasko- ja liikluskindlustus võiks olla elektriautodel soodsam, kuna oht õnnetuse sattuda on elektriautodega väiksem. Seda väidan seetõttu, et elektriautod ei ole mõeldud kiiruslikuks sõiduks, kuna on väikese tippkiiruse ja mitte just väga suure kiirendusega. Seetõttu ei ole juhid ahvatletud kiiretele ja äkilistele manöövritele ning sõidavad rahulikumalt. Kui aga sõita rahulikumalt, siis on aega ka liiklust rohkem jälgida ning oht õnnetusse sattuda väheneb. Teine põhjus, miks kindlustus võiks elektriautodele soodsam olla seisneb selles, et elektriautod on otseselt liikluses lühemat aega kui diisel- või bensiinimootoriga sõsarad. Juba oma olemuselt on elektriauto mõeldud linnasiseselt punktist A punkti B sõitma. Suurema osa ajast seisab elektriauto laadimispistiku otsas või parklas. Kui aga auto ei osale liikluses, siis pole ka ohtu õnnetusse sattuda. 
• Tasuta parkimine. Kuna elektriautode osakaal autode üldarvus on väike, siis võiks lubada sellist boonust nagu tasuta parkimine. Kuna parkimisplatsid ja parkimismajad on väga kallid, eriti Tallinna kesk- ja südalinnas, siis võit parkimistasude arvelt oleks üsna heaks boonuseks ja motivaatoriks elektriauto juhile. Mingi periood Tallinna linn võimaldas elektriautodele tasuta parkimist, kuid mingil põhjusel see soodustus kaotati tuues välja absurdse väite, et elektriautosi on liikluses juba liiga palju. Huvitav, kuidas küll sellisele järeldusele tuldi? Igatahes oleks väga teretulnud taolise soodustuse taas kaasutusele võtmine Tallinnas ning selle laiendamine teiste suuremate linnade parkimisaladele.
• Muud boonused. Näiteks laadimise soodsamaks muutmine võrreldes praegusega või odavam sõit praamiga saartele. Alati ei saa vaadata selle mätta otsast kas mingi asi jõuab plussi või miinusesse, antud juhul tuleks püüelda selle poole, et elektriauto jõuaks suurema hulga inimesteni. Selles ju antud programmi mõte ongi. Seetõttu tuleks kaaluda ka lahendusi ja meetodeid, mis esmapilgul võivad anda majandusliku miinust. Samas võita on rohkem kui kaotada, sest boonuste tegemine on igal juhul odavam kui kirjutada korstnasse sadade autode kasutamata ostutoetus. 

[1] http://elmo.ee/statistikat/

Pärnus avati Eesti neljas maagaasitankla

Pärnus avatud CNG tankla

Täna hakkas mulle leheveergudelt silma uudis, et Eesti Gaas on avanud Pärnus Eesti neljanda maagaasitankla. [1] Varasemalt avatud tanklatest kaks on Tallinnas ja üks Tartus. Põhjus, miks uus tankla rajati just Pärnusse seisneb selles, et hiljuti soetas Pärnu endale kaks maagaasil töötavat liinibussi. Nendele kahele peaks oktoobris lisanduma veel kolm.

Tubli eeskuju
Keskkonnasõbraliku transpordi austajana on mul hea meel Pärnu otsuse üle soetada maagaasibussid ning lasta rajada tankla. Selle sammuga on Pärnu tubliks eeskujuks teistele linnadele ja valdadele. Samas Pärnu linn pole ainus tubli keskkonnasõbraliku transpordi arendaja. Märtsist 2011 sõidab ka Tartus viis CNG bussi. [2] Loodetavasti ei jää need ainsateks ning nii Pärnu, Tartu kui ka teised linnad soetavad ka tulevikus maagaasibusse. Küsimus pole ainult keskkonnahoius, kes mu blogi ka varem lugenud on, teavad, et gaasibusside ülalpidamine on odavam võrreldes diiselbussidega, samuti on nad vaiksemad.  Pärnu ja Tartu sammudest võiks eeskuju võtta Tallinn. Paraku seda mingil põhjusel ei tehta ning Tallinna linn hangib endale lolli järjekindlusega diiselbusse, kuigi head võimalused gaasibusside soetamiseks on olemas. Nähakse ühekordset investeeringut, hinda, ning soetatakse odavamad diiselbussid, kuid pikemat perspektiivi, mida kujutavad endast hoolduskulud ja kulu kütusele, ei suudeta näha.

Tanklaid tuleb veel
Lisaks Pärnu tanklale lubatakse avada viies tankla juulis Narvas. Seega saavad gaasitanklatega kaetud kõik Eesti põhimaanteed. Kuid need tanklad ei jää ainsateks, juba peetakse plaane avada tankla ka Viljandis või Rakveres. Kõik see tähendab seda, et inimeste kindlustunne CNG autode soetamisel kasvab, kuna pole ohtu  jääda tee äärde. Tegelikult pole seda ohtu niikuinii, sest CNG jõuseade võimaldab edasi sõita bensiiniga, kui CNG saab otsa või ei juhtu seda läheduses olema. Laiem tanklavõrk tähendab seega seda, et nüüd saab CNG-ga teha suurema protsendi sõitudest ja sääst niimoodi kasvab. Väidetavalt on Eestis hetkel kasutuses 300 maagaasiga töötavat sõidu- ja veoautot ning bussi. Kindel on see, et gaasitanklade arvu kasvades kasvab ka sõidukite arv, mis tarbib maagaasi. Usun, et juba lähiaastatel kasvab gaasiautode arv Eestis paari tuhandeni. Kuigi CNG autode valik Eestis pole väga lai, siis üht-teist siiski saada on. Peamiselt ostetakse Eestis Opeli ja Fiati CNG autosid, kuid huvikorral peaks saama ka Volkswageni ja Mercedese mudeleid. Täpsem mudelite nimekiri on ära toodud järgnevas Äripäeva artiklis. [3]

Kas ka tulevikus soodne?
Praegu räägib maagaasi kasuks oluliselt soodsam hind võrreldes bensiini ja diisliga. Tulevikus võib maagaasi hind küll tõusta, kuid usun, et maagaas jääb siiski odavamaks kui nafta baasil valmistatud kütused. Seda seetõttu, et kui tõuseb maagaasi hind, tõuseb ka nafta hind. Täpsemalt öeldes tõuseb viimase hind esimesena  ja sellele järgneb gaasi hinna tõus. Igal juhul jääb alati nende hinda sisse vahe ja vähemalt senini on see hinnavahe alati olnud gaasi kasuks ning vaevalt see situatsioon lähitulevikus muutub. Seega võib julgesti soetada endale CNG auto. Lisaks keskkonnahoiule teeb inimene sellega teena ka oma rahakotile.

[1] http://www.parnupostimees.ee/1277384/video-parnusse-rajati-maagaasitankla/
[2] http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=6&page_id=24079
[3] http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&paperarticleid=13AC1589-955A-4AEC-91AC-FD7C2CEA9A65