Spikerdamisest ja õpetamisest

Tänapäeva noored on leidlikud

Eile ja täna on DELFIs ja Postimehes pühendatud palju ruumi uudisele, mille sõnul kukutas Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõud Peeter Lorents kevadel eksamil läbi 135 tudengit 144-st. Tudengid reageerisid sellele nõudes õppejõu vallandamist tingituna tema ebakompetentsusest. [1]
Õppejõud aga vastas rünnakule sellega, et paljud tudengid tegelevad spikerdamisega ning pettusega ning ta otsustas selles osas midagi ette võtta. [2]

Reaktsioon?
Mind ennast üllatas kui palju vastukaja antud looga seotud artiklid on saanud. Kommentaare on tulnud sadade kaupa. On nii neid, kes asunud tudengite kaitsele kui ka neid, kes toetavad antud olukorras õppejõudu. Samas ei ole massiline tagasiside üllatav. On ju väga paljud inimesed Eestis seotud kõrgharidusega, kas siis läbi omandamise või õpetamise.
Kuigi ma ise ühtegi õppejõudu ega tudengit ITK-st ei tunne, siis julgeksin uskuda, et süüd on omajagu mõlemal poolel. Samas on mõlema poole jutus üksjagu tõtt. Seetõttu ei maksaks kiirustada kohtumõistjaks olemisega, vaid oodata ära, kuidas sündmused edasi arenevad. Järgnevalt tahakski avaldada ma oma arvamust olukorrast, mitte hakata diskuteerima kellel on õigus ja kui palju.

Spikerdamine - kas tõesti nii massiline?
Kui uudis väidab, et 135 tudengit eksamil põrus, siis ei maksaks kohe eeldada, et kõik neist inimestest spikerdasid. Osadel ehk polnud lihtsalt piisavalt teadmisi. Küll aga võib suhteliselt kindlalt väita, et spikerdajaid võis olla kahekohaline arv. Olles ka ise tudeng, siis tean, et spikerdamine on Eesti kõrgkoolides süvenev probleem.
Probleemi üks külg on spikerdamine ise, kuid teine probleem, palju tõsisem, on suhtumine spikerdamisse endasse mis laseb probleemil süveneda. Nimelt suhtuvad kaastudengid spikerdamise küsimusse üldjuhul suhteliselt leigelt ning ei mõista kaastudengeid (piisavalt) hukka. Ka ei anta üldjuhul spikerdavaid kaastudengeid välja. See annab aga spikerdajatele võltsi turvatunde ning vale arusaama justkui polekski nende teguviis vale. Tunnistan, et olen ka ise spikerdavaid tudengeid näinud, kuid neid mitte välja andnud. Seda põhjusel, et minu meelest keeravad nad sellega eelkõige iseendale ning kannatavad hilisemas tööelus. Samas aeg-ajalt närib mind kahtlustunne et ehk ikka oleksin pidanud sellistest inimestest märku andma.
Eelpool kirjeldatu põhjal usun, et spikerdamise probleemi annaks vähendada kui muuta reegleid ja suhtumist karmimaks, nagu Skandinaavia ja Lääne-Euroopa ülikoolides. Kuid ainult karmimatest reeglitest ei piisa, peavad muutuma ka tudengite väärtushinnangud, neid aga saab muuta vaid väga pika aja jooksul põhjaliku selgitustööga.
Paraku on igal mündil kaks külge ning tuleb möönata, et spikerdamisel on alati põhjus. Selleks põhjuseks ei pruugi alati olla tudengi laiskus, vaid probleem võib peituda ka õppejõus - tema õpetamisoskuses, väheses materjalis, suhtumises jne. Kuigi see võib olla motiiviks, ei õigusta see kõik petmist eksamitel ja kontrolltöödel. Kuid ka õppejõudude poolsetele probleemidele tuleb tähelepanu pöörata.

Õppejõu roll spikerdamises ja mida saaks muuta
Kuigi otsus kas spikerdada või mitte sünnib tudengi enda peas, siis õppejõu võimuses on päris palju seda otsust mõjutada. Õppejõu, kes on karismaatiline ning annab oma ainet edasi arusaadavalt ja huvitavalt ning varustab tudengeid kõigi vajalike allikate ja materjalidega, aines vaevalt tudengid spikerdamise mõttele tulevad. Kui aga õppejõud kehtestab ennast autoritaarselt, ei suuda ajada sidusat juttu ning kellelt pole loota muud materjali kui tunnis kuuldu konspekt, siis sellise õppejõu aines võivad nii mõnedki tudengid tunda kiusatust minna lihtsama vastupanu teed. Kuigi mõlemad õppejõu tüübid on õnneks või õnnetuseks harvaesinevad, siis viitavad toodud näited selgelt kuhu poole üks või teine käitumine tudengeid suunab.
Kuigi mul endal pole olnud au härra Lorentsiga kokku puutuda, siis internetist loetu põhjal usun, et ka tal endal on põhjust peeglisse vaadata miks just tema aines nõnda massiliselt petetakse või siis lihtsalt läbi kukutatakse. Põhiliste kaebustena tema kohta toodi välja see, et materjale on vähe või raskesti kättesaadavad, loengus käsitletakse ainega mitteseonduvaid teemasi ning väljatoodud näited pole piisavalt elulähedased. Samuti on väidetud tudengite ebavõrdset kohtlemist, osaliselt, ning järeltöödega tutvumise võimaluse puudumist. Samas ei ole asi nii must-valge, uudistes on osad tudengid ka Lorentsi kaitseks välja astunud ning öelnud, et kuigi tema aines on raske, on sellest hilisemas elus palju kasu olnud. Huvitav nüanss seisneb aga selles, et kiitus tuleb peamiselt edukatelt tudengitelt ja kriitika neilt, kes põrunud. Seega täiesti erapooletu pole antud loos keegi. Antud lõigu soovin lõpetada mõttega, et kuigi Lorentsil on õigus esitada tudengite suhtes kriitikat, siis peaks ta ka ise tegema saadud ohtrast kriitikast vajalikud järeldused ja vastavalt sellele tegutsema. Kui paljude tudengite seos IT Kolledžiga katkeb peale lõpetamist, siis tema jääb sinna veel mitmeteks aastateks ning tulevased õppurid tahavad juba paremat õppet.  Arvan, et ta ka ise oleks õnnelikum, kui auditooriumis valitseks rahulikum ja positiivsem õhkkond.

Lõpetuseks
Uudis (väidetavast) massilisest spikerdamisest ja läbikukkumisest tegi mind ühtaegu õnnelikuks ja kurvaks. Kurvaks seetõttu, et sellised probleemid eksisteerivad. Iga noore eestlase kohuseks peaks olema võimalikult hea hariduse ja oskuste omandamine ning seda ausalt ja reeglite kohaselt. Rõõmu teeb aga see, et antud teema ei jäta endiselt inimesi külmaks ja vähemalt soovitakse midagi paremuse poole muuta. Kui juba diskusiooniga tegeletakse, on esimene samm tehtud, loodetavasti jõutakse millalgi ka järgmise sammuni...

[1] http://www.postimees.ee/1282550/oppejoud-kukutas-it-kolledzis-135-tudengit-labi
[2] http://www.postimees.ee/1282780/135-tudengit-labi-kukutanud-oppejoud-mahakirjutamine-on-votnud-kolossaalsed-mootmed