Vabaerakonna doonoriaktsioon oli edukas

Rõõmsalt sidemetes. Neli juba andnud, kaks veel toolis.
Vasakult paremale: Taavi Simson, Maris Meriste, Moonika Haukanõmm, Ivika Puust, Tiia Välk Nool
Pildilt puuduvad Jaanus Luka, Veana Heinmets ja Georg Kirsberg

21. jaanuari õhtul, kui väljas oli juba pimedaks läinud, otsustas rühm Vabaerakonna liikmeid teha koos midagi toredat. Nii otsustatigi minna Ädala 2 asuvasse PERHi Verekeskusesse ühiselt verd andma ja inimestele head tegema.
Inimesi oli omajagu, kokku oli meid kaheksa. Üks fotograaf ja seitse doonorit, kellest kuus said verd anda. Seega igati õnnestunud aktsioon. Paralleelelt andis Tartus verd teine grupp Vabaerakonna doonoreid, seega võib öelda, et tegu oli üleriigilise aktsiooniga. Great success!.
Mulle endale jäid üritusest igatahes positiivsed mälestused ning ka teised inimesed olid heatujuliselt meelestatud, seega on lootust, et sarnast aktsiooni õnnestub ehk korrata ka tulevikus. Ainuke asi, mida ehk veidi kahetseda on see, et pärast oleks võinud valida ikka suure šokolaadi, mina aga valisin šokolaadimedali ja helkuri. Koju jõudes oli see šokolaad juba unustatud :)

Siinkohal kasutan veel võimalust ja kutsun teisigi inimesi minema doonoriks. Doonoriveri on äärmiselt oluline patsientide ravis, näiteks raskete operatsioonide või sünnituste juures, kuna verd tehislikult toota ei saa. Lisaks on Eestis doonoreid praegu umbes 2,8 % elanikkonnast, mis jääb alla WHO poolt soovitatud 4%-le. Seega on täiendus doonorite ridadesse igati teretulnud.
Vereloovutust ei maksa kuidagi peljata. Tegelikult on see isegi täitsa mõnus. Samuti on verekeskuse töötajad igati toredad.Vereandmisest saab hea enesetunde, teadmise, et on aidatud päästa elu ja tagatipuks saab peale vereloovutust endale ka väikese kruusi, šokolaadi või uue paari sokke või kindaid.

Kel soov doonoriks minna on, tasub muidugi tutvuda piirangute ja nõuetega:
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=11
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=138

Väike heategu

Väike heategu jälle tehtud.

Täna tegin ma midagi head (ja huvitavat), nimelt käisin verekeskuses verd loovutamas. Viimasest käimise korrast on möödunud juba neli kuud, kuid kahjuks tihedamini käia ei saa, organism ei taastu nii kiiresti. Muidu käiks hea meelega veelgi tihedamani ja teeks enamgi head. Mis ma oskan öelda, doonorluse pisik on mulle kõvasti sisse kasvanud. Muuseas, seekordne käik oli mulle juba 28. kord, seega on mul päris suur kogemustepagas seljataga.

Tänane käik oli selline nagu ta ikka on (ka doonorluses tekib mingi hetk rutiin), kahju on ainult sellest, et sõbrad, kes esialgu pidid minuga kaasa tulema,  tulla ei saanud (Muidu on tublid ja tihti koos minuga käinud), mis teha, vahest tuleb ette ootamatusi või ongi elutempo nii kiire. Kuid eks siis järgmine kord tule sellevõrra suurem seltskond, ma vähemasti loodan.

Pärast tänast hakkan siis lugema päevi juba järgmise korrani, mis arvatavasti tuleb järgmise aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses. Seni aga kutsun oma blogi lugejaid tegema samuti ühte väikest heategu ning käia verd loovutamas. Väike samm teile, aga suur samm päästetutele.

P.S Suur täna verekeskuse õdedele, kes ikka ja jälle raatsivad minust pilti teha, kui ma oma mobla neile pihku pistan.

Joo mahla - toetad doonorlust

Õige mahla tunneb ära
kampaaniakleepsu järgi.

Täna märkasin PERHi Verekeskuse kodulehel ühte toredat uudist, nimelt on nüüdsest inimestel tekkinud veel üks suurepärane võimalus, kuidas panustada doonorluse arengusse. Selleks ei tule teha midagi keerulist, tuleb vaid osta Põltsamaa tomatimahla, õunamahla või jõhvika-granaatõunajooki. Selliselt toimides toetab ostja iga ostuga 1 sendiga PERHi Verekeskust.

1 sent ei pruugi tunduda paljuna, kuid kui mahla oste koguneb palju, koguneb ka spalju sente ning tõtt-öelda kulub Eestis tegutsevatele verekeskustele ära igasugune rahaline toetus. Iga panus, kuitahes väike, on oluline ning lõpuks saab mitmest väikesest killust üks suur saavutus. Seega, kui te pole (veel) doonor, kuid tahate panustada doonorluse arengusse, kasvõi natukene, pole tarvis teha midagi muud, kui osta pakk kampaaniakleebisega Põltsamaa mahla ja juba oletegi teinud väikese heateo. Mis tuletab meelde, et pean nüüd ise poodi lippama. :)

Väike doonorluse juubel

Pelikan - doonorluse rahvusvaheline sümbol

Täna jõudsin ma oma elus ühe pisikese, kuid tähtsa, verstapostini. Nimelt oli mulle täna 25. kord anda verd. Sain ka pisikese märgi selle tõestuseks. :) Lausa nii pisikese, et seda peavad inimesed hakkama luubiga vaatama. :D

Tõsiselt rääkides, siis doonorlus on oluline. Seetõttu käin ma annetamas nii tihti, kui vähegi võimalik. Väga kahju on mul sellest, et afereesi jaoks olen siiski liiga tilluke. :(
Kuid ma ei panusta mitte ainult ise, vaid püüan ka oma sõpru doonorlusele ärgitada. Tänagi õnnestus üks koolikaaslane kaasa võtta. Paraku ei tule kunagi sellist seltskonda kokku nagu sooviks, kuid üks kaaslane on ka parem, kui mitte ühtegi. Kui nüüd küsida, miks seltskond, siis vastus on väga lihtne: seltskonnaga koos on kõike toredam teha + pärast saab juttu ajada ja muljeid vahetada.

Leian, et läbi sõprade kutsumise ja blogis ning mujal doonorlusest kirjutamise saan anda täiendava omapoolse panuse doonorluse arenguks. Kuna doonorlus on äärmiselt oluline valdkond, nii tervishoiu kui riigikaitse seisukohast, siis arvan, et ükski täiendav panus pole liiast.
Kuigi suulise veenmise alal kipun jänni jääma, siis kirjatükkidega on mul vähe rohkem õnne olnud. Nimelt olen minevikus osalenud Verekeskuse korraldatud kirjandikonkursitel, gümnaasiumi ajal, ning tulnud ka mitmel korral auhinnalisele kohale.

Kõikidele neile, kes seda blogi loevad ja pole veel doonoriks jõudnud, soovitan soojalt vähemalt üks kord proovimist, karma on õiglane asi ning iga heategu saab tasutud. Lisaks saab doonorlusest hea enesetunde, üldjuhul. Neile, kes juba on doonorid, soovitaks esimesel võimalusel uuesti andma minna. Eriti hea on anda jõulude ajal, sest siis läheb iga heategu topelt arvesse. :)

Kuidas saada doonoreid verd loovutama?

Doonor verd loovutamas
Foto: Sille Annuk/Tarbija24

Eile ilmus Postimehes ja Delfis uudiste näol PERHi Verekeskuse poolne üleskutse tulla verd loovutama. Kutse taga on tugevalt vähenenud verevarud, mille omakorda on põhjustanud doonorite suvine madalam aktiivsus ja haiglate suurenenud vajadus vere järele.

Vajadus doonorvere järele on tegelikult olemas aasta läbi, kuid just suviti lööb see probleem eriti tugevalt välja, sest suvi on puhkuste periood. See tähendab seda, et ka doonorid puhkavad ning ei pruugi jõuda verd loovutama. Samuti ei toimu suvel nii palju väljasõite kui kevadel, talvel ja sügisel. Kuigi suviti toimub tavaliselt doonoritelkide programm ning see aitab tublisti, siis ei lahenda see kogu probleemi.

Järgnevalt tahaksin jagada mõningaid oma mõtteid, mis minu meelest võiks doonoreid juurde tuua mitte ainult suvel, vaid aastaringselt, ning seeläbi vähendada doonorivere vähesuse probleemi.

Avamisajad.
Uudiste all olnud kommentaaridest tuli selgelt välja, et nii mõnegi (potentsiaalse) doonori jaoks on mureks verekeskuste avamisajad. Põhiliselt heidetakse seoses avamisaegadega ette seda, et verekeskused suletakse reedel liiga vara ning laupäeval pole need üldse avatud. Kuigi tegelikult lubab seadus käia doonoriks ka tööajast, siis paljud doonorid ei julge või ei soovi seda teha. Seetõttu on äärmiselt oluline, et verekeskused oleksid avatud võimalikult kaua peale tavapärase tööpäeva lõppu ja võimalusel ka nädalavahetusel.

Praegune seis on selline, et Ädala tänava verekeskus on avatud E ja R kell 8-16 ja T-N kell 11-19, DoonoriFoorum on aga avatud E-N kell 11-19 ja R kell 9-14. Seega töötab Ädala tänava verekeskus 40 tundi nädalas ja DoonoriFoorum 39 tundi nädalas. Kuna on aru saada, et rohkem töötunde nõuda ei saa, sest inimtööjõud ja rahalised vahendid on piiratud, tuleks ehk olemas olevad tunnid ümber mängida doonoritele sobivamaks.

Võtame siinkohal ette Ädala avamisajad. Ma isiklikult ei oska ette kujutada kedagi, kes tahaks käia loovutamas verd kohe esmaspäeva hommikul, eriti kui ees ootamas raske töönädal. Puhkepäeval magab inimene aga üldiselt kauem, seega kohe kell 8 hommikul uksed lahti teha ei ole vähemalt minu meelest eriti mõtekas. Samas kogu asjade seisu ma ei tea, mõni ehk käibki sellisel ajal loovutamas. See selleks. Mõttega tahtsin jõuda sinna, et ka E ja R võiks olla avamisajaks kell 11. See tundub mõistlikum ning uksed saab õhtul kauem lahti hoida. Seega võiks reedene lahtiolekuaeg olla 11-19, mitte 8-16, kuna esimene tundub inimestele mugavam. Mis puudutab esmaspäevast avamisaega, siis esmaspäev võiks olla lühem päev või hoopis olla olemata, sest siis saaks ka laupäeval uksed avatuna hoida. Näiteks oleks "kirik keset küla" lahendus järgmine: E kell 15-19 ja L kell 11-15.

Eelpool kirjeldatud ajad aitaks minu meelest rohkem doonoreid juurde saada, kuna see võimaldaks inimestel paremini tulla peale tööpäeva lõppu või hoopis töönädala välisel ajal. Kui esmaspäevase ajaga ei soovita eriti mängida, siis kindlasti soovitan ma Verekeskuse inimestel kaaluda reedese tööpäeva õhtusse nihutamist ja laupäeval avatud olemist. Rahvas on oma arvamuse öelnud ja vajadus selle järgi vähemalt mingil määral on olemas.

Suhtumine
Osad inimesed kurtsid uudiste kommentaarides, et põhjus miks nad enam doonorid ei ole seisneb selles, et nad on mingil hetkel saanud ebaviisaka või ebameeldiva teeninduse osaliseks. Milles see seisneb ei oskagi kohe öelda, sest ise olen alati viisakaga ja korrektse teeninduse osaliseks saanud ning mingeid pretensioone mul ei ole. Kuid kindlasti tasuks verekeskusel välja uurida, millest sellised kommentaarid on tulnud, et vältida tulevaste doonorite kaotsi minekut. Kuidas seda teha, selles osas kahjuks nõu anda ei oska.

Tagasiside kogumine kui selline on aga äärmiselt oluline, kuna kipub kehtima elutõde, et internetis levitatud negatiivne informatsioon kipub võimenduma ja levima oluliselt rohkem kui positiivne informatsioon

Nii palju veel siiski mainiks, et verekeskuses võiks inimesed natukene rohkem naeratada. Vähemalt minu nägemuse järgi. Seda selleks, et lisaks viisakale vastuvõtule ootab doonor ka teatud määral soojust, et vereloovutusel ikka julgem ja meeldivam oleks.

Boonused
Paljudes doonorlusega seotud uudistes on mainitud, et "vanal heal ajal" anti doonoritele lisapuhkusepäevi. Arvan, et on aeg kutsuda "vana traditsioon" taas ellu. Isegi, kui ei saa iga vereloovutuskorra eest vaba päeva, siis iga kahe korra kohta võiks küll üks vaba päev ära tulla või siis nii, et iga kolme korra kohta kaks vaba päeva. Kuna puhkust endale sobival ajal pole kõigil inimestel kerge saavutada ning aastane töökoormus on üldiselt suur, siis iga lisanduv puhkepäev on kulla väärtusega. Siit johtuvalt oleks lisapuhkepäevad tugevaks motivaatoriks, mis tooks juurde kas uusi doonoreid või veenaks olemasolevaid tihedamini verd loovutama.

Kuigi ma pole suurem asi majandusekspert, siis arvestades doonorite väikest arvu suhtes Eesti tööjõudu, ei tohiks antud süsteemi sisseviimine osutuda kuigi kulukaks. Igal juhul oleks võit suurem kui kaotus, sest iga inimelu on hindamatu väärtusega. Põhjus, miks ma just vabade päevade idee välja tõin, seisneb sellest, et minu meelest omab antud meede suurimat efekti võrreldes teiste võimalike boonustega.


Loodan, et nendest mõtetest on abi ja neid loeb inimene, kellel on otsustusjõudu antud küsimustes ning kes saab inspiratsiooni antud postituse lugemisest.

Kuidas lahendada doonoritelkide mure?

Suvisteks väljasõitudeks kasutatavad doonoritelgid

Mai keskel ilmus Postimehes uudis, et Päästeamet võib loobuda järgmisel aastal doonoritelkide püstitamisest. [1] Põhjuseks see, et olemasolevad telgid on kulunud ning sotsiaalministeerium keeldub andmast garantiid uute soetamiseks. Pole raske arvata, et see võib põhjustada verevarude kriisi. Muret selle üle ka PERH-i verekeskuse esindja väljendas. [2]

Kuidas siis mure lahendada?
Telgid, mida doonoripäevadeks kasutatakse ei ole sugugi mitte odavad. Jutt käib vähemalt 10 000 euro suurusest investeeringust. Kellele sellised numbrid uskumatud tunduvad võivad ennast internetiavarustes teemaga kurssi viia ja avastada, et eriotstarbelised suured telgid ei ole sugugi mitte odavad. Seetõttu on välistatud variant, et verekeskus ise muretseb enda ressursside eest vajalikud telgid, see pole kahjuks lihtsalt võimalik.
Õnneks on verekeskusel suurel hulgal doonoreid. Eelmisel aastal veidi üle 20 000. [3] Kui igaüks neist annetaks vähemalt 1 euro, siis saaks telkide raha üsna kiiresti kokku. 1€ on jõukohane summa igale ühele ning mõned annetaks hea meelega enamgi. See tähendab aga, et summa saaks veelgi kiiremini kokku. Seega on lahendus lihtne, vähemalt minu meelest. Verekeskus peaks võtma südame rindu ning korraldama korjanduse doonorite hulgas. Küsija suu pihta ei lööda ning nii õilsa ja tähtsa eesmärgi puhul on asi kindlasti õigustatud.

Tahtsin juba need read varem kirja panna, aga alles nüüd õnnestus end nii palju kokku võtta, et see ka teoks teha. Loodetavasti loevad neid ridasi keegi verekeskusest või siis inimene kellel on aega ja julgust taoline initsatiiv teoks teha.


Täpsustus 
11.06.2012 selgus Verekeskuse kodulehte lugedes, et doonoritelkide soetamiseks vajalik summa on 65 000 - 100 000 €. [4] Seega on nende hind veel palju kallim kui ma isegi oleksin osanud karta. Seega eelpool toodud mõtte koguda vajalik summa kildhaaval, võib osutuda raskeks. Samas, kusagilt peab ju alustama. Lisaks veel mõtte, et kui "Tantsud tähtedega" või nüüdsest siis "Tantsud jääl" otsivad ideed, mida toetada, siis doonoritelgid võiks olla üks nendest ideedest. On ju tegemist eluliselt olulise investeeringuga.

[1] http://www.postimees.ee/1233504/paasteamet-ei-taha-oma-kulunud-telke-doonoripaevadel-pustitada
[2] http://www.postimees.ee/1235040/perh-paasteameti-telkidest-ilmajaamine-voib-tuua-doonorivere-kriisi
[3] http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=9&art=348
[4] http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=9&art=363

Doonorite vastuvõtt Tallinna Raekojas

Küünlajalg-skulptuur "Ingel heategijatele"

18. veebruaril toimus iga-aastane doonorite pidulik vastuvõtt Tallinna Raekojas. Üllatuseks endale olin isegi kutsutute hulgas sellel aastal.
See aasta kutsuti noori doonoreid vanuses 18-25, kes on olnud aktiivsed ja doonoreid, kes on alustanud vereloovutamisega peale 54. eluaastat. Kokku oli kutsutuid üle 100, kahjuks kõik kutsutud tulla ei saanud.

Vastuvõtt ise oli kena ja lihtne, alguses jagati kõigile kutsututele kätte meene, milleks oli OÜ Järvakandi toodetud klaasist küünlajalg-skulptuur.
Seejärel pidasid kõned Ülo Lomp, Riin Kullaste, Mart Laar ja Sergei Nazarenko. Kõnede vahepeal esinesid doonoritele EMTA tudengid, kes minu meelest esinesid suurepäraselt. Samuti kuulutati välja parim doonorlust arendav omavalitsus, kelleks 2011. aastal sai Rakvere, seejuures anti sõna Rakvere esindajale. Auhinnaks anti suur doonorikruus. Pidulikule osale järgnes pisikene söögilaud kohvi ja suupistetega.
Põhjus, miks ma sellest üritusest oma blogis kirjutan on see, et minu meelest on selline traditsioon suurepärane viis öelda doonoritele aitäh. Paljud doonorid teevad seda mida nad teevad vabast tahtest, ilma midagi vastu ootamata. Sellegi poolest on tore, kui vahetevahel tublimaid otsesõnu tänatakse ja tunnustatakse.

Lisaks õnnestus mul sellel üritusel esimest korda näha reaalses elus Punase Risti medalit. Klassi ei suutnud tuvastada. (Doonoritele jagatakse üldiselt kas III või V klassi Punase Risti medal, sõltuvalt loovutuskordade arvust) Päris elus näeb see medal oluliselt ilusam välja kui piltide peal.