Koolilähedane huviharidus - leiame talendid ülesse

Huviharidus on suurepärane võimalus lastel avastada milles nad head on

Peab ausalt ütlema, et mind mõnevõrra torgivad kampaaniad stiilis "Talendid koju". Esiteks seepärast, et talendid on ära lastud minna, neile on antud hea motivatsioon lahkuda ning kui nad poleks lahkunud, poleks neid tarvis ka tagasi kutsuda. Teiseks, me ei pea otsima talente kaugelt. Meie enda kodumaa, Eesti, on täis talente, noori ja vanu. Häda on vaid selles, et kogu seda ümbritsevat talenti ei osata märgata ega ära kasutada.

Albert Einstein on öelnud "Me kõik oleme geeniused, aga kui sa hindad kala tema võime järgi mööda puud ronida, elab ta terve oma elu teadmisega, et ta on rumal". Ühesõnaga, kõik meist on head milleski, tuleb see miski vaid osata üles leida. Talenti on võimalik märgata ja arendada juba nooruses, õigemini seda peakski tegema võimalikult varakult.
Seetõttu on parim aeg avastada see, milles keegi hea on, juba koolis, et inimene saaks oma tugevaid külgi varakult arendama hakata ning ta saaks suunata töö ja karjääri juurde, mis talle hiljem pettumust ei valmista.

Tähtis roll õpetajatel
Koolis veedab laps palju aega oma varajasest elust. Seega on õpetajatel võimalus, aga teatud määral ka ehk kohustus, märgata milline laps milles hea on. (Tunnistan, et tänapäevaste giga-klasside juures on see muidugi mõnevõrra raskendatud) See võimaldab anda soovitusi noorele, millega tegeleda, samas vajadusel anda ka nõu lapsevanematele ning informeerida neid lapse huvidest ja tugevatest külgedest.
Õpetaja võib küll soovitada lapsele, millega tegeleda, aga selle tegevuse tegemise jaoks peavad olemas olema ka võimalused: koht, aeg, instrumendid, juhendajad jne. Siinkohal tuleb mängu sõna huviharidus, millest ma sooviks lähemalt rääkida.

Huviharidus, mis see on?
Ühest definitsiooni huviharidusele on anda raske. Mina defineeriks huviharidust kui õppekava välist akadeemilist ja praktilist haridust, mis pakub sellega tegelejale huvi ning arendab teda intellektuaalselt.
Huviharidust võib olla mitmesugust. Tegemist võib olla spordiga, näiteks korvpall, jalgpall, tennis, ujumine. Samas võib tegu olla ka aju treeniva tegevusega, näiteks male, kabe, renju, pranglimne jne. On ka kolmas variant, mõne aine süvaõppe või mõne sellise õppeaine omandamine, mis tavapärasesse õppekavva ei kuulu.
Millega ka tegu ei oleks, on põhirõhk sellel, et tegu on arendava tegevusega, mis laseb noorel tegeleda sellega, mis pakub talle huvi või milles ta soovib tugevamaks saada. Usun, et ükski laps või lapsevanem ütleks ära sellisest asjast. Ometi on mitmeid põhjuseid, mis paljud noored ei jõua kunagi huvihariduseni.

Huvihariduse valukohad - koht ja hind
Kui tuua välja huvihariduse valukohad Eestis, peamised põhjused miks ei saa piisavalt noori huvihariduse juurde, siis ise nimetaksin ma aega ja hinda.
Paljud huviringid ei asu kooli juures. See tähendab, et kui noor soovib tegeleda huviharidusega, siis peab ta peale tundide lõpetamist minema kusagile mujale. See aga toob kaasa endaga ka aja- ning rahalise kulu (ühistranspordi näol) Kuna aga noor võib olla ajaga piiratud (eriti 8-9 klass, kus koormus kuni 34 h nädalas) ning ka pere rahalised võimalused pruugivad olla kasinad, siis võib see saada üheks (mitte küll ülemäära otsustavaks) teguriks huviharidusest kõrvale jäämisel. Seetõttu leian, et üheks abistavaks teguriks oleks see, kui kogu huviharidus toodaks kooli juurde, et noor saaks käia huviringis omaenda koolimajas. Tõsi, kõike ringe, nagu ujumine, jäähoki, kardisõit, ei saa tuua kooli juurde, kuid suurema osa alade puhul pole see takistueks.
Teiseks, ja palju tugevamaks, murekohaks on hind. Ringid on lihtsalt nii kalliks muutunud, et paljud vanemad ei saa lapsi sinna saata, kuna raha lihtsalt ei jätku. Tasuks meelest pidada, et (statistika järgi) Eestis teenib c.a 20% töölkäijatest miinimumilähedast palka. Ja isegi mediaanpalga juures ei ole midagi hõisata. Sellest johtuvalt oleks hea, kui riik võimaldaks igale lapsele vähemalt ühe ringi võimaluse, s.t iga laps saab käia soovi korral ühes ringis tasuta, riigi kulul. Mõistlikuse piirides muidugi, ei saa ju niimoodi, et kõik hakkavad ühtäkki kardisportlaseks, akvalangistiks või muuks taoliseks (Kuigi vaevalt kõigil selleks huvi ongi, isegi kui tasuta).
Mina pakun, et see mõistlik piir võiks olla 500 € aastas õpilase kohta, eeldusel, et ringis käiakse 10 kuud aastas ja ühe kuu maksumus on 50 €.Suvel kaks kuud puhatakse. Toetuse maksmine võiks toimuda kuni 18. eluaastani või kuni gümnaasiumi lõpetamiseni.

Miks just huviharidus on oluline?
Huviharidus ei ole mitte ainult talentide kasvulava, vaid see evib ka teisi positiivseid külgi. Näiteks aitab see noortel sisustada aega, sisukalt kusjuures. Nii jääb vähem aega kodus interneti ja teleka taga istumiseks ning väljas hulkumiseks. See omakorda vähendab võimalusi, et noor rumalustega tegeleb või halba seltskonda sattub. (samas need ohud jäävad, on huviharidus või ei ole) Seega omab huviharidus ka positiivset sotsiaalaspekti, tugevdab (sise)julgeolekut ning vähendab pinget ennetamistegevusega tegelevatele sihtrühmadele.
Lisaks on huvitegevus, eriti spordi näol, heaks võimaluseks noorele elada välja oma energiat ja sotsiaalseid pingeid. Mis tähendab, et ta ei ela neid pingeid enam välja oma koolikaaslaste peal. Koolivägivald peaks selle tulemusel vähenema. Taas positiivne efekt.

Kust leida rahastus?
Kui enne mainisin, et ringitoetus võiks tulla riigilt, siis oleks aus mainida, et oleks liig oodata riigilt kõigi noorte toetamist ja samas ringiruumide ehitamist ja varustuse soetamist. Siinkohal oleks hea võimalus PPP- partnerluseks (Public private partnership), ehk riigi ja erasektori koostööks. Spordipoed võiks toetada uusi ringe näites sporditarvetega, elektroonikapoed anda IT-ringidele lihtsamaid arvuteid jne. See oleks positiivne reklaam toetajatele ja samas vähendaks koormust lastevanematele, koolidele, HM-ile ning SM-ile.