Progress, või siis mitte?

CAF tramm
Allikas: DELFI

Olles inimene, kes tunneb huvi nii tehnika, transpordi kui keskkonna-sõbralike tehnoloogiate vastu, loen tihti huviga selle valdkonna uudiseid ja artikleid. Tänagi juhtus mulle silme alla üks selline. Nimelt artikkel, mis räägib uutest Tallinna trammidest. 

Mureks see, et kuigi tegemist uute trammidega, mis toodetud EL-is (Hispaanias), on ometi nendega palju muret ning nad kipuvad tihti rikkis olema. Põhjuseid ma siinkohal kommenteerida ei oska, sest tänu DELFI "toredale" majandusmudelile näeb tavaline netikasutaja vaid paari esimest lõiku.

Selliseid uudiseid on kahju lugeda, sest kui teoorias peaks olema uutest trammidest palju abi ja nad peaksid olema töökindlamad kui teised Tallinna trammid, mis toodetud kolm aastakümmet tagasi riigis, mida täna isegi ei eksisteeri (Tatra KT4, Tšehhoslovakia), siis reaalsuses kipub hoopis vana raud (mitte segi ajada mõistega vanaraud) olema see, mis viib inimesed kindlamalt punktist A punkti B. Muuseas, ka Tallinna vanad trammid läbivad tasapisi uuenduskuuri ning lähiajal peaks esimesed tõsise remondi läbinud trammid Tallinna jõudma.

Kahju kui peab pettuma, kui see (uute trammide headus) nii ei ole, tahaks ju loota, et uus on parem kui vana. Lisaks on uute trammide puhul mureks ka müra, mitte detsibellide tõttu, aga kõrgema sagedusega hääle tõttu, mille tõttu nad näiliselt mürarikkamad on. Samas, kui nad parasjagu tehnilise rikkega ei seisa, on tegemist päris heade trammidega. Nad on ruumikamad kui vanad, talvel palju soojemad ning ratastooli ja lapsevankritega inimestele on nad palju mugavamad.

Siiski tekib mõte, kas mitte Stadleri (firma, kellelt pärit meie "porgandid") tramme poleks omal ajal pidanud CAF-idele eelistama. Kel mälu korras, mäletab, et ka Stadleri trammid olid üheks valikuks omal ajal. Minevikku aga paraku muuta ei saa, küll aga saab sellest õppida. Üks asi, mida kõrva taha panna, on see, kuidas teha hankeid. Mitte ainult selle hanke puhul pole tulnud õppetund, et odavaim lahendus pole parim. Hange peab keskenduma ikka kvaliteedile ja õpptulemusele, kogu elutsükli kulutustele.

Lisaks, kui on mingi jupp, mis pidevalt katki läheb, siis kas poleks mõteks käskida tehast arendada uus töökindlam jupp, selle asemel, et seda pidevalt välja vahetada. Garantii, muuseas, lõpeb ühel hetkel ja mingi hetk peame hakkama omade kulude ja kirjadega neid detaile vahetama. Trammi jupid pole aga odavad.

Tulles aga pealkirjas püstitatud küsimuse juurde, siis uute trammide tulek on kindlasti progress. Küll aga ei ole progress see, kui nad tihti rikki lähevad ja mingil hetkel selletõttu trammiliikluse teenindamine kannatab. Seega jääb vaid loota, et töökindluse osas mingil hetkel edusamme tehakse ja suuri probleeme esineb tulevikus vähem.

P.S Olen ise juhtumisi ühe uue trammi, nr. 515 "Koidula" ristiisa. Isegi TLT-st tänutäheks saadud termokruus on selle eest ette näidata.

Doktoranditoetuse kajastamisest meedias

Viimastel päevadel on tänuväärselt saanud meedias taas kajastamist doktoranditoetuse teema. Viimane on mulle oluline mitte ainult sellepärast, et olen ise doktorant, vaid ka sellepärast, et minu hinnangul on tegu Eesti haridus- ja teadusmaastiku seisukohast üsna olulise küsimusega.

Et jõuda selleni, millest praegune meediakajastus alguse on saanud, tuleb rääkida mõne sõnaga taustsüsteemist. Eelmise aasta lõpus vahetus valitsus, mille raames muudeti ka koalitsioonilepingut. Muude muudatuste raames lubati tõsta ka senist doktoranditoetus kahekordseks. Aga nüüd, mõned nädalad tagasi, selgus, et valitsus on oma lubadusest taganenud ja tõus tuleb vaid ca 50%. Ilmselgelt põhjustas see pahameele tormi, sest isegi kahekordne tõus pole ausalt öeldes piisav, et korvata viimaste aastate tõstmata jätmisi.

Kui doktoranditoetus 2004. aastal kehtestati, oli selle suurus 6000 EEK (383 €), mis moodustas toonasest keskmisest palgast 80%. Seejärel püsis toetus 10 aastat muutumatuna, seni, kuni 01.01.2015 tõusis toetus 422 €-ni. Sellise suurusega on see ka praegu. Täna moodustab see keskmisest palgast alla 40%. Seega, isegi kui tõus oleks kahekordne, siis jääks see alla omaaegsele suhtelisele suurusele, ehk 80%-le keskmisest. Doktoranditoetuse tõus poole võrra tähendab aga seda, et uus toetus oleks ligikaudu pool keskmisest palgast. Kindlasti mitte see, mida tippspetsialist vääriks. 

Nüüd aga meediakajastuse juurde. Alguse tegi lahti Krista Aru (EVA) arupärimine 07.06.2017 Riigikogu infotunnis. Sellele järgnes artikkel DELFI-s neljapäeval, 08.06.2017. Samal päeval ilmus ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) pöördumine samas küsimuses Postimehes. Lisaks mainiksin ma siinkohal ka Silvia-Kristiin Kase (TÜ Üliõpilaskonna aseesimees) varasemat arvamusartiklit samal teemal, mis ilmus 30. mail. Seega on kajastus antud teemal toimunud mitmel rindel paljude inimeste poolt. See näitab, et tegemist on olulise küsimusega ning jääb vaid loota, et Valitsus teeb sellest omad järeldused. Kui inimesi ning teaduse ja hariduse arendamist tõepoolest väärtustatakse, siis oleks tarvis seda ka kuidagi näha.

Doktoranditoetuse otsustav tõus oleks siinkohal heaks märgiks, küll ei ole aga seda selle tõstmine lubatust oluliselt väiksemas mahus. Tõsta saab kas nii palju kui lubati või isegi rohkem. Vastasel juhul ei saavutata eesmärke, mida antud tõusuga saavutada loodetakse. Ka tuleb kindlasti mainida, et toetuse tõusmisel selle aasta lõpus näeb positiivseid tulemeid alles aastate pärast. Haridussüsteem on nagu tanker, mis suure inertsiga ning mille kurssi muuta väga raske. Seetõttu tulebki vältida halbu otsuseid, sest nende korrigeerimine on väga keeruline.

Poliitikud vs füüsikaseadused

Tolmuimeja
Allikas: Google

Tänast postitust inspireeris mind kirjutama täna DELFI-s ilmunud uudis, kus selgub, et alates 1. septembrist tohib müüa vaid tolmuimejaid, mille võimsus ei ületa 900W. See on taaskordne näide, kuidas poliitikud mõtlevad "kekskkonnahoiu" sildi all välja totakaid reegleid mõistmata reaalseid probleeme ja tegelike suuri saasteallikaid.

Alustame lihtsamast. Ei pea olema ekspert, et mõista, et 1600W või 2000W võimsusega tolmuimeja imeb paremini kui 900W võimsusega tolmuimeja. Viimase puhul võib isegi vaiba puhastamine kujuneda probleemiks. Seetõttu tekib küsimus miks seatakse tarbija kehvemasse olukorda ning sunnitakse ka tootjaid pakkuma halvemat toodet kui nad reaalselt suudaks pakkuda.

Teine asi on energia kulu. Tolmuimejad annavad EL-i, rääkimata kogu maailma, elektritarbimises nii mikroskoopilise protsendi, et seda poleks mõtet hakata isegi välja kirjutama. Seetõttu võikski küsida mis eesmärki selline regulatsioon täidab. Vähemasti säästupirinide ja LED-lampide puhul on võimalik väiksema elektritarbimise juures saavutada sama valgusviljakus, seega tarbija ei kannata. Väiksema võimusega tolmuimeja on aga selgelt halvemate puhastusomadustega ning tarbija jaoks seetõttu seadme kasutusomadused ja -mugavus kannatavad.

Reaalsuses on ainus asi, mida selle direktiiviga saavutatakse, lolli mulje jätmine iseendast, näidates kui elukauged ollakse ning kui vähene on arusaamine keskkonnateemadest. Kui tahetakse keskkonna heaks midagi ära teha, siis võiks alustada näiteks kivisöe elektrijaamade kaotamisest või nende üleviimisest maagaasile, prügikütusele või biokütusele.

Tahaks loota, et sellisest muudatusest siiski loobutakse või mingi ajaperioodi jooksul tühistatakse. Seni aga võib ennustada, et selle suve jooksul müüakse üle EL-i tavapärasest palju enam tolmuimejaid. Ostavad ka need, kelle seade tegelikult töötab, kuid kes on mures tuleviku pärast. Juba viimane omab keskkonnale nii palju kahjuliku mõju, et plaanitav võimsuspiirang seda kuidagi ei kompenseeri.

Mis saab "kadunud põlvkonnast"?

13. veebruaril ilmus DELFI-s artikkel, mis ütles, et Eestis on hetkel 30 000 noort, kes ei õpi, käi tööl ega osale koolitustel [1].
See on päris suur arv ning paneb mõtlema, kuidas selleni on jõutud, kuidas selle teadmisega edasi elada ning mida teha olukorra parandamiseks.

Kuigi ma ei pea ennast majanduseksperdiks ega suureks inimeste tundjaks, siis sellise numbri tagant näen ma kahte suurt põhjust: madalad palgad ja karmid töötingimused, mis ei motiveeri noori esimest (või järgmist) tööd otsima ning piisav heaolu tase ühiskonnas.

Saavutatud on piisav heaolu?
Alustame viimasest. Piisav heaolu tase tähendab seda, et noorel on katus pea kohal, riided seljas ja toit laual ning peres töötavad vanemad suudavad seda oma lastele võimaldada ilma, et nemad peaksid tööl käima. Sellistes tingimustes ei pruugigi mõned noored tunda vajadust tööle minekuks. Milleks, kui kodus on niigi kõik olemas ja eluks vajalik tagatud. Kui põhjus seisneb eelkõige selles, siis peavad vanemad ise kõigepealt peeglisse vaatama. Kui muud välised tegurid tööle minemist ei piira ja on tarvis noorele elu õpetada, siis on tarvis mõnikord "karmi armastust" näidata.

Mida varem seda tehakse, seda parem, sest korralike tööharjumuste väljakujunemiseks ning reaalsest elust ettekujutuse saamiseks tuleks esimeste tööotstega alustada juba varajasest east. Selleks sobib suurepäraselt kasvõi õpilasmalev, kus teenistus ei pruugi olla motiveeriv, kuid annab noorele ettekujutuse tööst ning raha väärtusest. Rääkimata sellest, et tööstaaž ja makstud sotsiaalmaks mõjutavad tulevast pensionit (kui see tulevikus üldse eksisteerib).

Tõõjõuturu mõjurid
Mugavustsoon ning kodune heaolu on siiski harva selleks peamiseks piiravaks põhjuseks. Paljud noored ei taha (või ei saa) ka seepärast tööle minna, et pakutavad palgad pole kuigi kõrged või on tööülesanded raskete või ebameeldivate killast. Loomulikult ei saagi noor tööd alustav inimene oodata kohe alguses kõrget palka, kuid osad neist võivad tunnetada, et arvestades elukallidust ei ole palk piisav, et õigustada enda lõhkirabelemist. Tunnetatakse, et nõutav töö ja pakutav tasu pole tasakaalus või ei garanteeri tööle minek piisavalt palju kõrgemat elustandardit võrreldes kojujäämisega. Esimest võimendab nii mõnigi kord ebarealistlik palgasoov (millele kindlasti on kaasa aidanud meedia), eriti korrelatsioonis oma oskustega ja haridusega. Ning see pole tegelikult ainult noorte viga, vaid omane igas eas tööotsijatele [2]. Tõsi, ea kasvades muutuvad soovid siiski maalähedasemaks, kasvõi kogemuse najal.

Kuigi ka tööandjad võiksid vaadata natukene peeglisse. Kuidas saab noor omada töökogemust, kui ei anta esimestki tööd kogemuse kogumiseks. Nimelt oodatakse tihti nii mõneltki töökohalt varasemat töökogemust, mis seab koheselt raskemasse olukorda noored tööturul. Tuleb aru saada, et kõik me alustame kunagi algusest ning noorele tööotsijale ei saa liiga kõrget latti ette seada, sest viimane võib osutuda takistavaks või lihtsalt demotiveerivaks. Siinkohal tuleb mainida, et esineb ka teistsugust absurdi. Öeldakse, et inimene on ülekvalfitseeritud. No tõesti. Kui inimene on valmis parema haridusega vabatahtlikult lihtsamat tööd tegema, siis miks mitte selleks võimalus anda. Võib-olla mõeldakse seda isegi hästi teatud situatsioonides, aga tuleb alati arvestada töövõtja motivatsiooniga miks töökohta soovitakse vastu võtta.

Mis saab olukorrast tulevikus?
Mis saab edasi? Raske öelda. Kuid uudise valguses, et eksisteerib 30 000 inimest kes ei õpi ega tööta, on raske uskuda näiteks sellisesse meetmesse nagu kodanikupalk. Mitte, et mul oleks midagi otseselt kodanikupalga vastu, kuid tundub, et kui selline asi kehtestataks, siis oleks veel vähem motivatsiooni inimestel muretseda endale töö või vajadusepõhine haridus. Tuntud tõde on see, et liigutama hakkatakse siiski alles siis kui king juba korralikult pitsitab Tõsi, alati ei piisa ka tahtest või olemasolevast kvalifikatsioonist, vaid mõjutama pääsevad ka teised tegurid.

Võiks siiski eeldada, et selliste noorte arv tulevikus siiski väheneb. Eelkõige tingituna sellest, et tööealiste (ja töölkäivate inimeste) arv ühiskonnas väheneb, samal ajal kui ülalpeetavate arv suureneb. See seab surve alla sotsiaalsüsteemi (pensionid, tervishoid) mistõttu võib tulevikus pension kas väheneda või kaduda hoopis ning ka arstiabi minna kallimaks, tekkida omaosalus. Ka sellised privileegid nagu tasuta (või nagu mina ütlen, õppemaksuta)  kõrgharidus suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Eelnev peaks aga olema juba piisavaks motivaatoriks end kokku võtta ja töö otsida, kasvõi minimaalse inimväärse elustandardi tagamiseks.

[1] http://epl.delfi.ee/news/eesti/eesti-nahtamatute-generatsioon-kumned-tuhanded-noored-kes-ei-kai-koolis-ega-tool?id=77205096
[2] http://www.aripaev.ee/uudised/2016/11/22/uuring-toolesoovijate-oskused-ei-vasta-palgasoovile

Kelle asi on palju keegi teenib

´Pilt viidatud DELFI artiklist
Allikas: DELFI

Oma tänast lühidat ja lihtsat pühapäevast blogipostitust inspireeris mind kirjutama eile DELFI-s ilmunud Janek Mäggi artikkel [1]

Lühidalt öeldes oli artikli sisuks, et praegu saab president Kersti Kaljulaid lisaks presidendi ametipalgale ka toetust Euroopa kontrollikojast 12 000 € eest kuus ning inimesed ei pruugi pidada seda õigeks.

Tõesti, mõned ei pruugi pidada seda õigeks või õiglaseks, kuid samas ei ole eriti mõistlik tuhnida teiste rahakotis ning uurida ja puurida palju keegi teenib. Üldjuhul on inimesed oma sissetuleku raske tööga välja teeninud ning on põhjused, miks nende sissetulek on suurem kui teistel. Olgu siis selleks suurem vastutus, parem haridus või lihtsalt kõrge ühiskondlik positsioon.

Presidenti, ega ka mitte valitsuse ega Riigikogu liikmeid ei peaks kritiseerima selle põhjal palju nad teenivad (kuluhüvitised on muidugi eraldi teema), vaid selle põhjal mida nad on teinud hästi ja mida halvasti. Kuna nimetatud isikute esmane roll on riigi heaolu eest seismine, siis ainus kriitika, mis on õigustatud, on eelkõige nende igapäevase töö suhtes.

Ütlen ausalt, et mind ei häiri, et osad inimesed teenivad minust kordades rohkem, seni kuni nad teevad oma tööd hästi ja pühendumusega. Muidugi ei saa ma eitada, et minagi mõnikord tunnen, et keegi saab ebaõiglast tasu. Selline arvamus võib olla teatud määral õigustatud, aga selles on ka omajagu subjektiivsust.

Lõpetuseks. Ärge muretsege palju teenib inimene teie kõrval, mõelge parem sellele, mida teha selleks, et omaenda sissetulekut ja elujärge parandada.

[1] http://epl.delfi.ee/news/arvamus/janek-maggi-12-000-eurosest-toetusest-kaljulaidi-karjaar-on-omane-esimese-polve-monarhile?id=77056868

Ei anonüümsele internetis kommenteerimisele

Liiga tihti peidavad kommentaatorid end anonüümsuse maski taha

Viimasel ajal taban ma ennast Delfi ja Postimehe kommentaariumi lugedes järjest tihedamini mõttelt, et anonüümne kommenteerimine ei ole ikka päris õige asi.
Inimesed ei anna endale aru, et sõnadel on mõju ja tagajärjed, isegi kui ollakse sellest teadlikud, siis poetakse anonüümsuse kaitsva varju taha, sest vähesed hakkavad IP aadressi järgi inimest üles otsima, kui nad tunnevad, et nende tundeid on riivatud.

Eesti Päevalehe eeskuju
Mulle isiklikult meeldis Eesti Päevalehe käik mõned aastad tagasi, kui nende kommentaariumis sai kommenteerida vaid end ID kaardiga tuvastanud inimesed. Antud käigu mõju oli kohe näha. Kommentaaride arv langes märgatvalt ning nende sisu muutus oluliselt kvaliteetsemaks. Paraku pidi EPL hiljem vana, anonüümse, lahenduse juurde tagasi minema, sest teised väljaanded kahjuks Eesti Päevalehe initsatiiviga kaasa ei läinud. Kuna aga veebiväljaande tulu sõltub reklaami müügist ja seega lugejate arvust, siis ei saanud kaua kesta olukord, kus ühel väljaandel on tunduvalt vähem lugejaid kui teistel.

Teema uuesti päevakorda
Arvan, et on aeg teema uuesti päevakorda võtta. Kuid seekord ei tohiks lootma jääda ainult veebiväljaannete enda südametunnistusele, sest nemad mõtlevad paljuski rahakotiga. Leian, et initsatiiv peaks tulema seadusandja, s.t. Riigikogu poolt. Nõue, et kogu info ja teksti, mis interneti ülesriputatud saab, autor, peaks olema tuvastatud ID kaardiga, peaks olema kirjas must-valgelt seaduses kirjas. See tähendab, et inimene võib kirjutada endiselt mida tahab, kuid kõigile on näha selle inimese nimi ja pilt.

Positiivne mõju
Usun, et antud sammul oleks mitmeid positiivseid mõjusid. Kui inimene teab, et tema kommentaar läheb ülesse koos tema pildi ja nimega, siis see distsiplineerib teda. Oluliselt vähemaks jääks solvavaid kommentaare, asjatut lahmimist, valeväiteid, kontrollimata fakte jne. Väheneks ka sisutute kommentaaride hulk. Kõik see tähendab seda, et kommentaaride sisu muutub kvaliteetsemaks ning arutelu kommentaariumis sisukamaks ja asjakohasemaks.
Samuti saab läbi identifitseeritud kommentaariumi kaitsta inimõiguseid. Praegu võib ennast anonüümselt välja elada mõne inimese peal, kes sulle ei meeldi, kuid tulevikus seda võimalust enam ei oleks. Arvestades seda, kui habras võib tegelikult olla inimese psühholoogia, siis on selline samm väga oluline.

Miks just ID kaardiga?
Nüüd võib mõnel tekkida küsimus, miks just ID kaardiga end identifitseerida. Vastus sellele on tegelikult lihtsamast lihtsam. Kuigi praegu pakuvad nii Delfi kui ka Postimees enda identifitseerimise võimalust Facebooki või GMaili abil, siis see ei ole väga efektiivne, kuna Facebookis või GMailis libakonto tegemine ei ole mingi kunst. Seega tegemist on kahe viimase puhul sisuliselt selle sama anonüümse kommenteerimisega, lihtsalt oma persooni varjamiseks on mindud samm kaugemale.
ID kaardiga aga selline nali läbi ei läheks. ID kaart väljastatakse konkreetsele isikule ning selle paroolid on teada vaid selle omanikule. Seetõttu on just ID kaart parim variant isiku tuvastamiseks kommenteerimise ajal.

Kuidas saada doonoreid verd loovutama?

Doonor verd loovutamas
Foto: Sille Annuk/Tarbija24

Eile ilmus Postimehes ja Delfis uudiste näol PERHi Verekeskuse poolne üleskutse tulla verd loovutama. Kutse taga on tugevalt vähenenud verevarud, mille omakorda on põhjustanud doonorite suvine madalam aktiivsus ja haiglate suurenenud vajadus vere järele.

Vajadus doonorvere järele on tegelikult olemas aasta läbi, kuid just suviti lööb see probleem eriti tugevalt välja, sest suvi on puhkuste periood. See tähendab seda, et ka doonorid puhkavad ning ei pruugi jõuda verd loovutama. Samuti ei toimu suvel nii palju väljasõite kui kevadel, talvel ja sügisel. Kuigi suviti toimub tavaliselt doonoritelkide programm ning see aitab tublisti, siis ei lahenda see kogu probleemi.

Järgnevalt tahaksin jagada mõningaid oma mõtteid, mis minu meelest võiks doonoreid juurde tuua mitte ainult suvel, vaid aastaringselt, ning seeläbi vähendada doonorivere vähesuse probleemi.

Avamisajad.
Uudiste all olnud kommentaaridest tuli selgelt välja, et nii mõnegi (potentsiaalse) doonori jaoks on mureks verekeskuste avamisajad. Põhiliselt heidetakse seoses avamisaegadega ette seda, et verekeskused suletakse reedel liiga vara ning laupäeval pole need üldse avatud. Kuigi tegelikult lubab seadus käia doonoriks ka tööajast, siis paljud doonorid ei julge või ei soovi seda teha. Seetõttu on äärmiselt oluline, et verekeskused oleksid avatud võimalikult kaua peale tavapärase tööpäeva lõppu ja võimalusel ka nädalavahetusel.

Praegune seis on selline, et Ädala tänava verekeskus on avatud E ja R kell 8-16 ja T-N kell 11-19, DoonoriFoorum on aga avatud E-N kell 11-19 ja R kell 9-14. Seega töötab Ädala tänava verekeskus 40 tundi nädalas ja DoonoriFoorum 39 tundi nädalas. Kuna on aru saada, et rohkem töötunde nõuda ei saa, sest inimtööjõud ja rahalised vahendid on piiratud, tuleks ehk olemas olevad tunnid ümber mängida doonoritele sobivamaks.

Võtame siinkohal ette Ädala avamisajad. Ma isiklikult ei oska ette kujutada kedagi, kes tahaks käia loovutamas verd kohe esmaspäeva hommikul, eriti kui ees ootamas raske töönädal. Puhkepäeval magab inimene aga üldiselt kauem, seega kohe kell 8 hommikul uksed lahti teha ei ole vähemalt minu meelest eriti mõtekas. Samas kogu asjade seisu ma ei tea, mõni ehk käibki sellisel ajal loovutamas. See selleks. Mõttega tahtsin jõuda sinna, et ka E ja R võiks olla avamisajaks kell 11. See tundub mõistlikum ning uksed saab õhtul kauem lahti hoida. Seega võiks reedene lahtiolekuaeg olla 11-19, mitte 8-16, kuna esimene tundub inimestele mugavam. Mis puudutab esmaspäevast avamisaega, siis esmaspäev võiks olla lühem päev või hoopis olla olemata, sest siis saaks ka laupäeval uksed avatuna hoida. Näiteks oleks "kirik keset küla" lahendus järgmine: E kell 15-19 ja L kell 11-15.

Eelpool kirjeldatud ajad aitaks minu meelest rohkem doonoreid juurde saada, kuna see võimaldaks inimestel paremini tulla peale tööpäeva lõppu või hoopis töönädala välisel ajal. Kui esmaspäevase ajaga ei soovita eriti mängida, siis kindlasti soovitan ma Verekeskuse inimestel kaaluda reedese tööpäeva õhtusse nihutamist ja laupäeval avatud olemist. Rahvas on oma arvamuse öelnud ja vajadus selle järgi vähemalt mingil määral on olemas.

Suhtumine
Osad inimesed kurtsid uudiste kommentaarides, et põhjus miks nad enam doonorid ei ole seisneb selles, et nad on mingil hetkel saanud ebaviisaka või ebameeldiva teeninduse osaliseks. Milles see seisneb ei oskagi kohe öelda, sest ise olen alati viisakaga ja korrektse teeninduse osaliseks saanud ning mingeid pretensioone mul ei ole. Kuid kindlasti tasuks verekeskusel välja uurida, millest sellised kommentaarid on tulnud, et vältida tulevaste doonorite kaotsi minekut. Kuidas seda teha, selles osas kahjuks nõu anda ei oska.

Tagasiside kogumine kui selline on aga äärmiselt oluline, kuna kipub kehtima elutõde, et internetis levitatud negatiivne informatsioon kipub võimenduma ja levima oluliselt rohkem kui positiivne informatsioon

Nii palju veel siiski mainiks, et verekeskuses võiks inimesed natukene rohkem naeratada. Vähemalt minu nägemuse järgi. Seda selleks, et lisaks viisakale vastuvõtule ootab doonor ka teatud määral soojust, et vereloovutusel ikka julgem ja meeldivam oleks.

Boonused
Paljudes doonorlusega seotud uudistes on mainitud, et "vanal heal ajal" anti doonoritele lisapuhkusepäevi. Arvan, et on aeg kutsuda "vana traditsioon" taas ellu. Isegi, kui ei saa iga vereloovutuskorra eest vaba päeva, siis iga kahe korra kohta võiks küll üks vaba päev ära tulla või siis nii, et iga kolme korra kohta kaks vaba päeva. Kuna puhkust endale sobival ajal pole kõigil inimestel kerge saavutada ning aastane töökoormus on üldiselt suur, siis iga lisanduv puhkepäev on kulla väärtusega. Siit johtuvalt oleks lisapuhkepäevad tugevaks motivaatoriks, mis tooks juurde kas uusi doonoreid või veenaks olemasolevaid tihedamini verd loovutama.

Kuigi ma pole suurem asi majandusekspert, siis arvestades doonorite väikest arvu suhtes Eesti tööjõudu, ei tohiks antud süsteemi sisseviimine osutuda kuigi kulukaks. Igal juhul oleks võit suurem kui kaotus, sest iga inimelu on hindamatu väärtusega. Põhjus, miks ma just vabade päevade idee välja tõin, seisneb sellest, et minu meelest omab antud meede suurimat efekti võrreldes teiste võimalike boonustega.


Loodan, et nendest mõtetest on abi ja neid loeb inimene, kellel on otsustusjõudu antud küsimustes ning kes saab inspiratsiooni antud postituse lugemisest.

Spikerdamisest ja õpetamisest

Tänapäeva noored on leidlikud

Eile ja täna on DELFIs ja Postimehes pühendatud palju ruumi uudisele, mille sõnul kukutas Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõud Peeter Lorents kevadel eksamil läbi 135 tudengit 144-st. Tudengid reageerisid sellele nõudes õppejõu vallandamist tingituna tema ebakompetentsusest. [1]
Õppejõud aga vastas rünnakule sellega, et paljud tudengid tegelevad spikerdamisega ning pettusega ning ta otsustas selles osas midagi ette võtta. [2]

Reaktsioon?
Mind ennast üllatas kui palju vastukaja antud looga seotud artiklid on saanud. Kommentaare on tulnud sadade kaupa. On nii neid, kes asunud tudengite kaitsele kui ka neid, kes toetavad antud olukorras õppejõudu. Samas ei ole massiline tagasiside üllatav. On ju väga paljud inimesed Eestis seotud kõrgharidusega, kas siis läbi omandamise või õpetamise.
Kuigi ma ise ühtegi õppejõudu ega tudengit ITK-st ei tunne, siis julgeksin uskuda, et süüd on omajagu mõlemal poolel. Samas on mõlema poole jutus üksjagu tõtt. Seetõttu ei maksaks kiirustada kohtumõistjaks olemisega, vaid oodata ära, kuidas sündmused edasi arenevad. Järgnevalt tahakski avaldada ma oma arvamust olukorrast, mitte hakata diskuteerima kellel on õigus ja kui palju.

Spikerdamine - kas tõesti nii massiline?
Kui uudis väidab, et 135 tudengit eksamil põrus, siis ei maksaks kohe eeldada, et kõik neist inimestest spikerdasid. Osadel ehk polnud lihtsalt piisavalt teadmisi. Küll aga võib suhteliselt kindlalt väita, et spikerdajaid võis olla kahekohaline arv. Olles ka ise tudeng, siis tean, et spikerdamine on Eesti kõrgkoolides süvenev probleem.
Probleemi üks külg on spikerdamine ise, kuid teine probleem, palju tõsisem, on suhtumine spikerdamisse endasse mis laseb probleemil süveneda. Nimelt suhtuvad kaastudengid spikerdamise küsimusse üldjuhul suhteliselt leigelt ning ei mõista kaastudengeid (piisavalt) hukka. Ka ei anta üldjuhul spikerdavaid kaastudengeid välja. See annab aga spikerdajatele võltsi turvatunde ning vale arusaama justkui polekski nende teguviis vale. Tunnistan, et olen ka ise spikerdavaid tudengeid näinud, kuid neid mitte välja andnud. Seda põhjusel, et minu meelest keeravad nad sellega eelkõige iseendale ning kannatavad hilisemas tööelus. Samas aeg-ajalt närib mind kahtlustunne et ehk ikka oleksin pidanud sellistest inimestest märku andma.
Eelpool kirjeldatu põhjal usun, et spikerdamise probleemi annaks vähendada kui muuta reegleid ja suhtumist karmimaks, nagu Skandinaavia ja Lääne-Euroopa ülikoolides. Kuid ainult karmimatest reeglitest ei piisa, peavad muutuma ka tudengite väärtushinnangud, neid aga saab muuta vaid väga pika aja jooksul põhjaliku selgitustööga.
Paraku on igal mündil kaks külge ning tuleb möönata, et spikerdamisel on alati põhjus. Selleks põhjuseks ei pruugi alati olla tudengi laiskus, vaid probleem võib peituda ka õppejõus - tema õpetamisoskuses, väheses materjalis, suhtumises jne. Kuigi see võib olla motiiviks, ei õigusta see kõik petmist eksamitel ja kontrolltöödel. Kuid ka õppejõudude poolsetele probleemidele tuleb tähelepanu pöörata.

Õppejõu roll spikerdamises ja mida saaks muuta
Kuigi otsus kas spikerdada või mitte sünnib tudengi enda peas, siis õppejõu võimuses on päris palju seda otsust mõjutada. Õppejõu, kes on karismaatiline ning annab oma ainet edasi arusaadavalt ja huvitavalt ning varustab tudengeid kõigi vajalike allikate ja materjalidega, aines vaevalt tudengid spikerdamise mõttele tulevad. Kui aga õppejõud kehtestab ennast autoritaarselt, ei suuda ajada sidusat juttu ning kellelt pole loota muud materjali kui tunnis kuuldu konspekt, siis sellise õppejõu aines võivad nii mõnedki tudengid tunda kiusatust minna lihtsama vastupanu teed. Kuigi mõlemad õppejõu tüübid on õnneks või õnnetuseks harvaesinevad, siis viitavad toodud näited selgelt kuhu poole üks või teine käitumine tudengeid suunab.
Kuigi mul endal pole olnud au härra Lorentsiga kokku puutuda, siis internetist loetu põhjal usun, et ka tal endal on põhjust peeglisse vaadata miks just tema aines nõnda massiliselt petetakse või siis lihtsalt läbi kukutatakse. Põhiliste kaebustena tema kohta toodi välja see, et materjale on vähe või raskesti kättesaadavad, loengus käsitletakse ainega mitteseonduvaid teemasi ning väljatoodud näited pole piisavalt elulähedased. Samuti on väidetud tudengite ebavõrdset kohtlemist, osaliselt, ning järeltöödega tutvumise võimaluse puudumist. Samas ei ole asi nii must-valge, uudistes on osad tudengid ka Lorentsi kaitseks välja astunud ning öelnud, et kuigi tema aines on raske, on sellest hilisemas elus palju kasu olnud. Huvitav nüanss seisneb aga selles, et kiitus tuleb peamiselt edukatelt tudengitelt ja kriitika neilt, kes põrunud. Seega täiesti erapooletu pole antud loos keegi. Antud lõigu soovin lõpetada mõttega, et kuigi Lorentsil on õigus esitada tudengite suhtes kriitikat, siis peaks ta ka ise tegema saadud ohtrast kriitikast vajalikud järeldused ja vastavalt sellele tegutsema. Kui paljude tudengite seos IT Kolledžiga katkeb peale lõpetamist, siis tema jääb sinna veel mitmeteks aastateks ning tulevased õppurid tahavad juba paremat õppet.  Arvan, et ta ka ise oleks õnnelikum, kui auditooriumis valitseks rahulikum ja positiivsem õhkkond.

Lõpetuseks
Uudis (väidetavast) massilisest spikerdamisest ja läbikukkumisest tegi mind ühtaegu õnnelikuks ja kurvaks. Kurvaks seetõttu, et sellised probleemid eksisteerivad. Iga noore eestlase kohuseks peaks olema võimalikult hea hariduse ja oskuste omandamine ning seda ausalt ja reeglite kohaselt. Rõõmu teeb aga see, et antud teema ei jäta endiselt inimesi külmaks ja vähemalt soovitakse midagi paremuse poole muuta. Kui juba diskusiooniga tegeletakse, on esimene samm tehtud, loodetavasti jõutakse millalgi ka järgmise sammuni...

[1] http://www.postimees.ee/1282550/oppejoud-kukutas-it-kolledzis-135-tudengit-labi
[2] http://www.postimees.ee/1282780/135-tudengit-labi-kukutanud-oppejoud-mahakirjutamine-on-votnud-kolossaalsed-mootmed

Taaskord elektriautodest

Nissan Leaf

Ehkki viimastel nädalatel on olnud elektriautode teemal meedias suur vaikus, siis täna avastasin mööda interneti avarusi rännates kaks artiklit.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-elektriautod-on-lumehange-seisma-jaetud.d?id=63798252 ja http://uudised.err.ee/index.php?06244024

Esimene artikkel räägib sellest, et osad soetatud elektriautodest seisavad ning nendega ei sõideta. Ma arvan, et kui üks inimeste grupp ei suuda leida rakendust neile, siis tuleks kasvõi ajutiselt anda elektriautod kasutamiseks teistele. Lihtsalt seisvad autod ei ole kasulikud kellelegi ning ka seisev auto kulub (korrosioon). Lisaks pole pikaaegne seismajätmine autole hea. Seega minu ettepanek oleks, et uurigu välja, kellel oleks neid elektriautosi tegelikult vaja ja andku kasutamiseks neile. Minu poolest rentigu või mõnele taksofirmale. Oleks ka teatud mõttes reklaam rohelisele ühistranspordile.

Teine artikkel räägib sellest, et kasutuses olevate elektriautode läbisõit on lubatust ligi poole väiksem. Tõtt-öelda on selline uudis minu jaoks üllatav, sest tõsist talve pole see aasta veel Eestis olnudki ja kuigi on teada, et soojenduse kasutamine pärsib läbisõidu suurust, siis ometi ei tohiks selle mõju olla nii suur. Hakkasin antud teema üle natuke mõtlema ja tabasin ära ühe detaili, mida ma pole ka varasemates artiklites maininud.

Nimelt see 150 km (lubatud sõidudistants) on saadud arvatavasti testides suvel. Seega arvestab see 150 km temperatuuri, kuid see on ainult üks osa. Suure tõenäosusega on sõidukatsed tehtud Jaapani ja/või Lääne-Euroopa teedel. On siililegi selge, et sealsed teeolud on paremad. Eesti teekate ei ole nii hea ja on selge, et kehvemad teed mõjutavad energiakulu suurenemise suunas. Seega ei pruugi see 150 km elektriautodega ka suvel täis tulla. Lisaks on katsed tehtud arvatavasti suverehvidega, samas on praegu meil talv, mis tähendab, et autodel on all naastrehvid. Naastrehvid on aga suurema veeretakistusega kui suverehvid ja seega taas üks komponent mis suurendab energiakulu.

Paraku tuleb tõdeda, et antud artiklid ja faktid elektriautode populaarsust tulevaste kasutajate seas just ei tõsta, kuid eks pioneeri roll olegi raske. Sellist mahukat elektriautode projekti pole veel kusagil mujal maailmas ette võetud ja kui me ei saa midagi muud sellest, siis ehk kogemuse mida mu maailmaga jagada.