Eesti Rahva Muuseum on külastamist väärt

Vanaaegne põllutöö masin

Sai täna külastatud hiljuti avatud uut Eesti Rahva Muuseumi. Külastuse järel võin öelda, et mulje oli üsnagi positiivne ning külastamist võib soovitada ka teistele inimestele. Kuigi külastamisega soovitaks ma siiski veidi oodata, sest vähemasti praegu veel on muuseum üsna külastajaterohke ning veidikene oodates on mingil hetkel võimalus eksponaate rahulikumas keskkonnas nautida.

Et mitte venitada oma arvustust liiga pikaks, tooksin esile konkreetsed plussid ja miinused, mis on muidugi antud minu isiklikust vaatenurgast.


Plussid:

• Eksponaatide lai ampluaa (nii ajalises kui suuruse skaalas). Välja on toodud eksponendid alates kiviajast lõpetades taasiseseisvusmisperioodi ja tänapäevaga. Viimasest tooksin välja eksponendi ekraaniga kus näitab Lennart Meri legendaarset intervjuud Tallinna Lennujaama tualettruumis. Nähtavate esemete hulgas on nii väikeseid kui ka väga suuri. Kõige suurem eksponaat oli elusuuruses suitsusaun. 
• Palju interaktiivseid eksponente, millele sai ka ise käe külge panna ja lähemalt uurida. Eriti osalustoas. Tõsi, viimases on kahjuks kapid veel üsna tühjad, aga eks need aja jooksul täitu.
• E-lugerite kasutamine eksponentide selgitava teksti kajastamisel. Nii on võimalik minimaalsel pinnal edasi anda infot kõigis võimalikes keeltes hoides samal ajal kokku pinda ja materjali.
• Hoone välisarhitektuur on kena ja hakkab juba kaugelt silma. Kuna tegemist on üksiku suure hoonega, eristub see selgelt keskkonnast ja on omaette maamärgiks. Lisaks on hoone ümbruses piisavalt parkimiskohti ning tänuväärselt on parkimine tasuta.
• Restorani ja kohviku hinnakiri jääb mõistuse piiridesse. Kuigi kohapeal ma seal ei söönud, siis hinnakirjadesse sisse piiludes avastasin, et hinnad polegi nii röögatud kui eeldada oleks võinud ning hinnad ei ületa oluliselt tartu südalinna söögikohti. Tõsi, vähemalt täna nähtud menüü küll nii rahvuslik ei ole nagu ajalehe reklaam on lubanud eeldada. Mulgiputru ja verivorsti, rukkileiba ja kodukalja te menüüst kahjuks (esialgu) ei leia.

Miinused:

• Piletihind. Muuseumi rajamine on küll kallis ja inimesed tahavad palka, sellest ma saan aru. Aga ikkagi 12 € pileti eest küsida näib liig. Ka grupisoodustus (grupile 10+ liiget on hind 10 € inimene) on olematu. Lisaks on üsna kirves giidi  teenus, mida saavad lubada endale grupid, aga mitte üksikinimesed. 
• Fuajee on ligikaudu sama suur kui püsiekspeditsiooni alune pind. Olles ise praktilise meelega inimene, näib selline fakt veidikene häirivat. See küll otseselt muuseumile kahju ei tee, aga veidikene väiksema fuajee korral oleks püsiekspositsiooni olnud võimalik panna veel rohkem eksponente.
• Osade eksponentide sügavm sisu jääb paraku arusaamatuks. Tõsi, osade eksponentide puhul jäi lugemata selle kõrval olev tekst, aga ka teksti olemasolul jääb näiteks mulle arusaamatuks eksponendi sügavam sisu, mis pildistab üles sinu kujutise ja projetseerib selle voodilinale. Kuigi samas on tegemist väga põneva asjaga, mida järgi proovida. lihtsalt kultuurilist sügavat sisu selle juures on raske märgata.
• Absurdselt kallid meened meenepoes. Otseselt keegi muuseumist ostma ei sunni, aga mõnevõrra absurdsena näib näha meeneid hinnaga üle 2000 €. Tõsi, tegemist oli üksiku meenega, aga ikkagi. Kõige kallimad meened olid reeglina hõbesõled ja hõbeehted. Samas oli ka odavamad meened nagu pastakad, šokolaadid ja piltpostkaardid.

Loodan, et eespool toodud faktid aitavad paremini kaasa otsustamisele kas ja millal ERM-i külastada, kuid nagu sissejuhatuses öeldud, siis vaatamata (praegustele) miinustele siiski soovitaksin antud muuseumi külastada. Kasvõi üks kord. Usun, et pettuma ei pea. 

Terapeutiline jalutamine (ehk mine metsa)

Pääsküla raba
Foto: erakogu

Omadest kogemustest võin öelda, et mitte miski ei aita paremini mõtteid koguda kui värskes õhus jalutamine. Seega, kui on tahtmine närve puhata ja mõtteid mõlgutada, ei ole midagi keerukamat kui minna metsa patseerima.

Kõige paremini kogunevad mõtted jalutades üksinda, rahus ja vaikuses, vaadates looduse ilu, kuulates linnulaulu või märgates oravakest. Kuid ka rahva seas tervisesporti tehes on võimalik lõõgastuda ja tervisele head teha. Seepärast käisingi täna 86. Pääsküla Rabajooksul. Kepikõndi tegemas. Õnnestus seekord nii ees olla, et üle pika aja sain taas vimpli, neid kipub ainult esimesele tuhandele-pooleteisele jaguma. Üldse oli see mul neljas kord sellisel üritusel käia. Mul nimelt sporditegemisega selline kiiks, et keegi peab kõrval nn motivaatoriks olema, vastasel juhul ma ennast kiiremini liigutada ei raatsi. Niisama jalutamas käin küll sagedasti.

Tervisespordist rääkides, siis metsas jalutamine ei tee head mitte ainult vaimule, vaid aitab ka lisakilod kontrolli all hoida ning mõjub hästi südamele ja lihaskonnale. Seega ma usun, et sellist tegevust soovitaksid kindlasti ka arstid, kui te üldse nende juures käite ja neid kuulda võtate. Mis kõige parem, lihtsalt metsa all jalutamine on täiesti tasuta, on vaid tarvis aega investeerida. Tõsi, ka Pääsküla Rabajooks kuulub tasuta spordiürituste alla, kuid neid ei tule paraku (s.o tasuta spordiüritusi) eriti tihti ette.

Kuidas blogi oma elu elama hakkab

Esimest korda pärast enam kui üheksa kuu pikkust pausi kirjutan ma oma blogisse. Nii pikk paus pole kindlasti tulnud mitte ideepuudusest, vaid nüüd ma lihtsalt kasutan rohkem teisi kanaleid. Näiteks tudengilehte "Studioosus" ja toredat needust nimega Facebook.

Isegi nüüd motiveeris mind kirjutama midagi muud kui tavapärane ideepuhang. Nimelt sisse logides ja vaadates lugemise statistikat, siis avastasin, et minu blogi lugemine pole sugugi nulli langenud. Vaatamata sellele, et ma pole mitu kuud midagi avaldanud, leidub minu blogil ikkagi lugejaid. Seda siis vanemate artiklite arvel.

Ja see on mõneti huvitav, sest mitmed loetumad artiklid minu blogis on hea mitu aastat vanad. Sellele vaatamata leitakse need otsinguga internetist üles (või lihtsalt eksitakse kogemata nende peale). Oma rolli mängib vast ka see, et mul on tavaks kasutada iga avaldatud artikli juures maksimaalselt palju otsingusõnu, mida inimesed võivad kasutada. Näib, et see on toiminud. Kuid nagu ikka, on asjal ka teine külg. See on elav näide, et isegi kui sa oma blogi "hülgad", hakkab see ikkagi mingil kujul oma elu elama. Elektroonilises maailmas on see normaalne, kuid see on midagi sellist, millega igat postitust ja mõtet jagades peab arvestama.

Kindlasti ma selle pärast ei põe, pigem on isegi hea meel selle üle. Kõik, mis ma olen avaldanud, olen üldiselt läbi mõelnud ja usun, et kahetsema ei pea. Mõnes mõttes on ju tore, et blogi teeb sinu eest tööd kui sa ise eemal oled. Kõikide inimeste blogid selle tasemeni ei küüni. Igatahes nüüd olen teadmise võrra rikkam, et heale vundamendile rajatud maja püsib tublisti edasi ka siis, kui see mõneks ajaks veidi unarusse on jäänud.

Quo vadis, Õismäe trolliliiklus?

Sellised bussid hakkavad asendama Õismäe trolle
Foto: Mihkel Maripuu, Postimees

Alates 1. jaanuarist järgmisel aastal ei liigu enam 6. ja 7. liini trollid ning need asendatakse bussiliinidega nr. 42 ja 43. [1] Nendel liinidel hakkavad sõitma uued Volvo 7900 Hybrid hübriidbussid, mis hiljuti Tallinnasse soetati.

Kuna ka 8. trolliliin ei tööta enam ammu (lõpetas aprill 2000), tähendab antud uudis seda, et esimest korda alates 4. juulist 1980 ei liigu Õismäe suunal enam ükski troll. [2] 35 aasta pikkune periood Õismäe suunalises trolliliikluses saab läbi.

Võib eeldada, et trolliliiklus antud suunal kaob jäädavalt, sest lisaks trollidele kaovad ära ka Õismäe suunalised trolliliinid, seda eelkõige järgmisel aastal algava Haabersti ringristmiku rekonstrueerimistööde tõttu.Liinide uuesti taastamine ja uuemate trollide soetamine on aga nii kallis (ühekordne investeering) et selle peale lähitulevikus loota ei saa.

Isegi kui Haabersti ringristmik ei läheks järgmine aasta remonti, ei saa mööda vaadata faktist, et Tallinnas liikuvad vanimad trollid on juba pea 30 aastat vanad (mudelid Tr14 ja Tr15) ning elavad oma viimaseid hingetõmbeid. [3] Lähima 1,5 aasta jooksul peakski minema viimased škodad hingusele, mis tähendab, et 2017. aasta seeisuga jääb Tallinnasse vaid 51 trolli. need on siis uuemad Solarise trollid, mis sellel sajandil soetatud. Viimaste vanemate trollide mahakandmine peaks kuulu järgi tähendama ka seda, et töö lõpetab ka 9. trolliliin, mis siis samuti bussidega asendatakse, kuid selle juhtumine peaks jääma ülejärgmisesse aastasse.

Trollide asendamist hübriidbussidega põhjendatakse tavaliselt sellega, et trollid on kallimad kui bussid ning kontaktvõrgu hooldamine on tülikas ja kulukas. Mõlemad faktid on iseenesest õiged, kuid paraku jäetakse rääkimata asja teine pool.

• Trollid on kuni kaks korda pikema elueaga kui bussid, vaadakem kasvõi Tallinna vanimate trollide ja busside vanusevahet ning seisukorda.
• Troll ei tekita heitgaase linnas. Bussid aga küll. Kui soovime linnas puhtamat õhku tuleks panustada just elektritranspordile. Fakt, et elekter tuleb Narva elektrijaamadest ja need saastavad, ei päde, sest esiteks on elektrijaamad läinud meil järjest puhtamaks ning järjest enam kasutavad trollid nn. rohelist energiat, mis tuleb tuulest, päikesest, Soome tuumajaamadest või Läti hüdroenergiast.
• Elekter on odavam kui kütus ning seda saab toota kodumaal. Majanduslik või tekib seega kasutamise käigus. Lisaks fakt, et kui põhjusel X tabab meid kütuseembargo, siis ei jää vähemasti elektritransport seisma.

Viimaks, kui Tallinn soovib olla rohelise mõtteviisiga linn ja eeskujuks teistele, siis tuleks käituda viimastele trendidele vastupidiselt, asendada busse trollidega, mite trolle bussidega. Olgu tegemist hübriidbussiga või mitte, kuid buss jääb bussiks, iseasi, kui tegemist oleks 100% elektriliste akudel või kütuseelementidel töötavate bussidega.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/3438785/uuel-aastal-enam-trolliga-oismaele-ei-saa
[2] http://www.tallinnlt.ee/ettevottest/veerem/trollibussid/tallinna-trolliliikluse-ajalugu-2/
[3] http://www.tallinnlt.ee/ettevottest/veerem/trollibussid/trolliveerem/

Iga uus on ammu unustatud vana

Star Wars episood VII: Jõud tärkab
Allikas: Google

Eile sai üle pika aja taas kinos käidud. Vaatamas käisin Tähte Sõja kauaoodatud seitsmendat filmi. (Star Wars episode VII: Force Awakens) Ühe raksuga õnnestus ära näha ka Coca Cola Plaza uus Scape saal, kuhu ma varem sattunud ei ole. Järgnev arvustus sisaldab spoilereid, lugemine omal vastutusel.

Alustuseks ütleksin, et uut filmi, mis on ilmunud pika aega peale esimesi filme, on vaata, et lausa jõuga üritatud siduda eelmiste filmidega. Seetõttu leiab ka uuest filmist mitmeid juba tuntuid tegelasi: Leia, Han Solo, Luke Skywalker, C3-PO, R2-D2 ja Chewbacca.
Peab möönama, et kaunis kentsakas on näha hallijuukselisi Leiat ja Han Solot. Kuidagi harjumatu, aga samas tore, et mingil moel loogilist ajajoont jälgitakse.

Teine detail, mis üsna hästi silma hakkab, on see, et Lucasfilm. Ltd on nüüdsest Disney omanduses. Kuidas? Nimelt, üks uutest peategelastest, droid BB-8 kõlab ja käitub nagu veidike küpsem versioon Wall-E-st. Kohati jäi küll mulje suurte laste lastefilmi vaatamisest.

Kui juba uute tegelaste peale jutt läks, siis ka neid on ohtralt. Rey, Finn, Poe ja Kylo-Ren. Pluss muud uued pisirollid. tegelasi on filmis lausa nii palju, et fookus kipub kohati kaduma. Siiski joonistub filmist välja lõpuks kaks-kolm olulisemat tegelast, keda on lootust näha ka kaheksandas ja üheksandas filmis. Rääkides Kylo-Ren`ist, siis on ta ilmekas näide sellest, et ka heade vanemate lapsed võivad aeg-ajalt metsa taha pöörata. Et filmi siiski mitte liiga palju ette rikkuda, ei hakka ma siinkohal ütlema, kes tema vanemad on.

Rääkides "vanast heast" vastasseisust, jõu tume pool ja jõu hele pool, tekib küsimus, kuidas hea poole hoidjad kohati nii "äpud" on, et pärast pahalaste mutta tagumist (Surmatähe õhkulaskmine ning Darth Vaderi ja Darth Sidiouse hukkumine) ei suuda neid jälgida ja lasevad neil kasvada veel tugevamaks kui enne.

Füüsikaseaduste jälgimist ei saa ulmefilmilt muidugi oodata, kuid seekord on nad isegi ennast ületanud. Ülevalguskiirus (mis ekraanilt näib nagu nätsu venimine) ning kosmoselaev, mis on isegi vanast Surmatähest viis korda suurem. Mingi usutavuse piir võiks jääda. Kusjuures, on huvitav, et ühel hetkel vajab pahalaste hävituslennuk kahte pilooti (piloot ja laskur) ning järgmisel hetkel tuleb juba ühega toime. Seega lisaks füüsikaseadustele on ka filmisisese järjepidevusega teatud probleeme.

Kas Tallinn vajab uut superhaiglat?

Lääne-Tallinna Keshaigla sissepääs

07. septembril Postimehes ilmunud uudise kohaselt on Tallinna linnapea Edgar Savisaar välja tulnud ideega koondada Ida-Tallinna Keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla raviüksused ning moodustada nende baasil uus superhaigla, mille hooned tuleksid Lasnamäele.

Jättes hetkel kõrvale antud projekti maksumuse ja teostatavuse ning selle, kust leitakse ka Lasnamäelt piisavalt maad sellise projekti jaoks, väärib analüüsi selle mõtte plussid ja miinused. Neid plusse ja miinuseid tuleb hoolikalt ja tõsiselt kaaluda, sest tehtav otsus mõjutaks suurt osa Tallinna ja Põhja-Eesti elanikkonnast.

Plussid:

• Rajades uue hoone nullist, on selle projekteerimisel võimalik arvestada kõigi tänapäevastele haiglatele esitatavate nõuetega. Aeg-ajalt on olemasoleva ümberehitamine keerukam, kallim ja ajamahukam kui millegi täiesti uue ehitamine. Lisaks tehnilistele nüansidele on võimalus luua oluliselt paremad ruumilahendused võrreldes senisega.
• Parkimisvõimaluste parandamine. Nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui ka Lääne-Tallinna keskhaigla on hädas piisava arvu parkimiskohtade puudumisega. Eriti kimpus on sellega esimene. Lääne-Tallina Keskhaigla kasuks räägib vähemasti bussipeatuse ligidus sissepääsule. Uue haigla rajamisel on võimalus juba eos ette näha piisav arv parkimiskohti ning  mugav juurdepääs nendele. Tegemist pole sugugi väheolulise detailiga, kuna tänasel päeval liiguvad paljud inimesed autoga ning selline detail on seega patsiendile väga oluline. Lisaks parkimiskohtadele ei tohi muidugi ära unustada ka mugavat ühistranspordi ühendust, mis tähendab, et mõningaid bussiliine tuleb korrigeerida, et tagada mugav juurdepääs tulevasele superhaiglale kõigile.
• Kompetentsi ja infrastruktuuri parem koondamine ühte kohta. Haiglate ühinemisel ja ühe hoone olemasolul on võimalik koondada mingi kindla eriala spetsialistid ühte kohta, mis teoorias peaks tõstma meditsiinipersonali vahelist mõttevahetust ning seega ka arstide kompetentsi ja ravikvaliteeti. Sama loogika jätkub uute seadmete ostmise juures, pole vaja osta samu aparaate kahte eraldi kohta, piisab kui soetatakse üks seade ühte kohta. Muidugi tuleb seejuures arvestada seda, et hangitava seadmestikuga suudetakse ära teenindada sama hulk patsiente mis enne ühendamist. Ravijärjekorrad ühendamisega pikeneda ei tohi!

Miinused:

• Arstiabi kaugeneb. Kui inimene sai seni abi Kesklinnast (ITK) või Haabersti piirilt (LTK), siis uue haigla valmimisel peaks ta hakkama käima palju kaugemale, lausa linna serva. See muudab arsti külastamise palju pikemaajaliseks ja ebamugavamaks patsiendile. Ajafaktorit ei maksa unustada ka kiirabi juures, kes patsiente haiglasse toimetab. Kui kasvab haiglase toimetamise aeg, kasvab ka risk inimese elule. 

Esile kerkivad küsimused

Lisaks plussidele ja miinustele tekitab selline projekt ka rida küsitavusi, millele oleks hea saada vastused enne kui selle projektiga edasi liigutakse.

• Kust võetakse personal (arstid, õed, IT, haldus), kes haiglas tööle hakkab? Kolimine ei toimu üleöö ning mingi aeg peavad inimesed töötama mitmes haiglas (nii vanades kui uutes). Samal ajal on juba praegu ITK-l ja LTK-l endal raskusi meditsiinipersonali leidmisel. Seega, kui tekib ootamatu nõudluse kasv, siis on selge, et hetkeliselt seda täita pole võimalik. Raviasutuste ühendamisel peab silmas pidama ka seda, et personali hulk ei tohi väheneda, seda selleks, et saaks teenindatud kõik abivajajad ja järjekorrad ei kasvaks. 
• Kust plaanitakse võtta vahendid antud hoone ehitamiseks? Haigla on üks kallimaid ühiskondlike ehitisi üldse tingituna karmimatest ehitusnõuetest. Sama kallis ja kallimgi veel on selle sisustamine. Võttes sealjuures arvesse ka Tallinna piiratud ressursse tekib tõsine küsimus kust loodetakse leida piisav kapital nimetatud haigla rajamiseks ning mille arvelt see tuleks?
• Mis saab vanadest hoonetest? Kui uus haigla on valmis, siis mis saab vanadest ITK ja LTK hoonetest? Linnal peab olema selge plaan nende jaoks. Linnal ega linnaelanikel pole vaja järjekordseid tondilosse, eriti veel nii suuri. Tegemist pole mitte ainult silmariivava nähtusega ja mainekahjuga, vaid ka ohuallikaga kõigile, kes selliseid kohti lähemalt uurima lähevad. Rajades aga uue hoonestu peab silmas pidama, et kohalik elaniketihedus ega hoonete kõrgus ja miljöösse sobivus ei saaks varasemaga võrreldes kardinaalselt erinema.

Mida arvavad teised?

Antud idee suhtes on juba jõudnud sõna võtta mitmed süsteemis sees olevad spetsialistid. On esinenud nii kriitilisi arvamusi (Imbi Moks: suurimaks haiglaks saamine üksi arstiabi paremaks ei muuda) kui ka positiivseid hinnaguid (Kalev Karu: Tallinna haiglate liitmine on hea idee).

Kuna tegemist on alles üsna värske ideega, siis hinnangud põhinevad rohkem emotsioonidel, kuid kui plaaniga soovitakse tõsisemalt edasi minna, siis võib kindel olla, et järgnevad ka sügavamad analüüsid.

Kodumaine autokütus varsti reaalsus?

Enefit 280 õlitehas ehitusjärgus olles

Küsimusele kohe vastates, siis paraku ei. Täiesti kodumaist autokütust tanklatest veel niipea ei saa. Kui üldse kunagi. Küll aga võib osutuda reaalsuseks fakt, et paaki valatava autokütuse toore hakkab tulema Eestist.

Nimelt ilmus eile Postimehes artikkel, kus on öeldud, et Eesti Energia on kuulutanud välja hanke seadmete saamiseks õlitehastele, mis suudavad tootmisjääkidena tekivatest gaasidest eraldada bensiini.

Iseenesest on tegu positiivse uudisega, sest veel mõned aastad tagasi oli mootorikütuste Eestis tootmine pigem unistus kui reaalne võimalus. Ka seekord on tegu siiski "peaaegu kohal, aga mitte päris" situatsiooniga, sest ehkki põlevkiviõli gaasidest saab toota bensiini, ei sünni see kohe paaki panna. Enne "paagikõlbulikust" tuleb see saata rafineerimistehastesse, kus siis seda teiste fraktsioonide ja lisanditega segatakse. Paraku Eestis ühtegi refineerimistehast hetkel pole, mistõttu saab see tootmine (mis annab kõrgeima lisandväärtuse) asuma välismaal. Sellegi poolest võib nimetada äri tulusaks, sest isegi toorbensiinil on suurem väärtus kui ahjudes põletataval põlevkivil või põlevkiviõlil.

Tulusus sõltub siiski ka sellest kui kalliks seadmed lähevad ning kui suur reaalne toodangumaht suudetakse saavutada. Pudrumägesid ja piimajõgesid ilmselgelt oodata ei maksa, kuid vähemalt kasumlikult opereerimine oleks küll mõistlik soov. Vast on sellega ka ehk arvestatud, sest vastasel juhul Eesti Energia sellist investeeringut ei teeks. Tänaseid otsuseid võib omamoodi vaadelda ka kui investeeringut tulevikku, sest naftahind ei püsi igavesti 40$ / barrel peal ja kui see tõusma hakkab, tõuseb ka põlevkivi baasil kütuste hind, mis on vesi veskile, kui seadmed selleks ajaks töös ja valmis on.