Idee loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Alates sellest aastast on kasutusel uus riigieksamite süsteem. Gümnaasiumi lõpetamiseks on vajalik sooritada vaid kolm eksamit: eesti keel, inglise keel ja matemaatika. See tähendab, et jäävad olemata mitmed riigieksamid, mis senini toimunud: ajalugu, ühiskonnaõpetus, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, vene keel ja saksa keel. Teadmisi on aga vaja nendeski ainetes ja neid teadmisi tuleks ka kuidagi kontrollida.

Reaalteadused au sisse
Väga palju on viimastel aastatel olnud juttu reaalteaduste olulisusest ning sellest, et nende õpetamisele tuleks koolis rõhku panna. Olles ise reaalteaduste huviline ning nähes, mis toimub Eesti haridussüsteemis, nõustun antud väitega ning toetan reaalalade populariseerimist kahe käega. Seetõttu tundubki mulle äärmiselt kummastav, et alles on jäetud vaid ühe reaalala, matemaatika, riigieksam ning teiste ainete eksamid on sealjuures ära kaotatud. Riik töötab justkui omaenda sõnadele vastu. Selleks, et oleks tugev reaalhariduse tase, peab olemas olema kontroll selle taseme üle, võimalus seda mõõta. Kui kaovad ära vastavate ainete riigieksamid, siis vastav kontrollmehhanism kaob. Seetõttu panen ma omalt poolt ette kutsuda neljanda riigieksamina ellu loodusteaduste riigieksam.

Loodusteaduste riigieksam - mis loom see on?
Loodusteaduste riigieksam, nagu nimigi ütleb, mõõdaks teadmisi loodusteadustes - füüsikas, keemias, bioloogias ja geograafias. Kuna kõikides koolides antud aineid süvendatud kujul ei õpita (kahjuks) siis võiks eksam mõõta iga aine puhul vastava aine minimaalse riikliku õppekava sisust arusaamist. Osakaal ainete vahel võiks olla 25/25/25/25 ehk siis füüsika annab 25 %, keemia annab 25 %, bioloogia annab 25 % ja geograafia annab 25 %. Teemad, mis käsitletakse antud eksamil, võiks olla võimalikult eluliselt. Seda selleks, et ellu astuv noor gümnaasiumilõpetaja omaks võimalikult terviklikku, maalähedast ja elutervet maailmapilti.

Mida eksamil küsida?
Kui ma olen juba välja käinud mõte loodusteaduste riigieksamist, siis oleks ka igati aus, kui ma tooksin välja valdkonnad ja küsimused, mida antud eksam käsitleda võiks.

• Füüsika: Newtoni II seadus, et noored saaksid aru, miks maanteel kiirustamine on vale. Võimsus, et saadaks aru, et V8 mootor pole otstarbekas Eestis, termodünaamika ja ringprotsess, et saadaks aru kust energia tuleb ning miks on tarvis maju soojustada ning energiat kokku hoida.
• Keemia: Galvaanilised paarid, et ei pandaks kokku vask- ja alumiinium juhtmeid. Happed ja alused ning nende mõju inimesele ja keskkonnale, et ei tehtaks kahju endale ega ümbritsevale. Tähtsaimate kemikaalide saamine, et tekiks ettekujutus, kuidas üks või teine igapäevane aine meie elus tekib.
• Bioloogia: DNA, dominantsed ja retsesiivsed geenid, et paremini mõista pärilikust. Valkude, rasvade jne toime organismis, et mõistetaks paremini tervisliku toitumise ja tervislike eluviiside vajadust.
• Goegraafia: Eesti kaart, Eesti majandus ja eesti demograafia. Euroopa kaart, ELi liikmesmaad, nende pealinnad, majanduslik tase, rahvaarv ja muu tähtsam statistika. Seda selleks, et tuntaks oma kodumaad ja tähtsaimaid liite, kuhu Eesti kuulub.

Millal võiks eksami ellu kutsuda?

Minu poolest juba 2015. aasta kevadel. Kui suudeti ühe aasta ümber muuta endine eksamisüsteem praeguseks, siis ei tohiks olla probleem lisada aastaga praegusele kolmele eksamile neljas.

Eksamite edetabelitest

Abituriendid kirjandit kirjutamas

Sellel nädalal jõudsid järjekordselt avalikuse ette riigieksamite edetabelid. Müstilised numbrite tulbad ja lahtrid, mis nii mõnedki inimesed kummalisel põhjusel pöördesse ajavad. Mina enam ennast nendest tabelitest väga kõigutada ei lase ja järgnevalt kirjutan ma miks.

Peamine põhjus, miks ma ennast edetabelis olevatest kohtadest ja numbritest kõigutada ei lase, seisneb selles, et need numbrid on moonutatud tulenevalt mitmest faktorist ja ei pruugi näidata gümnaasiumi tegelikku õpetajate ja õpilaste taset, ega ka kooli sisekliimat. Faktorid, mis peamiselt mõjutavad edetabelite kohti on järgmised:

• Nn "Eliitkoolid" riisuvad koore. Kuna näiteks Reaalkooli või Trefnerisse on konkurss KORDADES kõrgem, kui mõnda väiksemasse maagümnaasiumi, siis ei ole midagi imestada, kui nad suudavad kõrgemaid tulemusi riigieksamitel näidata. Sinna lihtsalt satuvad (suurema tõenäosusesga) motiveeritumad õpilased. See ei tähenda aga ilmtingimata seda, et mujal oleksid halvemad õpetajad. Kuigi tõenäosus ütleb seda, et eliitkoolides on ka keskmisest oluliselt tublimad õpetajad, kuna suudetakse pakkuda paremat palka ja motiveerivamaid (loe tervist ja närve säästvaid) töötingimusi.
• Eksamiteks drillimine. Kuigi sellest väga palju ei räägita, siis kindlasti leidub "geniaalseid" õpetajaid ja õppeasutusi, kes drillivad spetsiaalselt eksamite tarbeks. See võib anda küll paremaid tulemusi eksamil, kuid ei pruugi tähendada üldiselt hästi omandatud taset ainetes. Ideaalis oleks hea, kui seda ei esineks, kuid reaalsus on see, et sellise asja esinemine, vähemalt teatud määral, jääb.
• Tugevalt kõikuv õpilaste tase, eriti väiksemates kohtades. Kuidas sa annad hinnangu koolile, mis üks aasta on edetabelis, ütleme 50-nes, ning järgmisel aastal 150-s. Sellised koole, kus tase kõigub tuntavalt aastast-aastasse, on mitmeid. Kui aga tase on kord nii- kord naa, siis on väga raske langetada adekvaatseid hinnanguid.

Kogu minu jutu point seisneb selles, et paljalt edetabeli koha põhjal ei maksaks teha kooli valikut, sest faktoreid, mis mõjutavad kooli kohta edetabelis on lihtsalt liiga palju. Kui aga on kindel soov valida kool sihiga saada kõrgemad eksamitulemused, tuleks vaadata edetabelit selle nurga all, kas kool on olnud omal kõrgel kohal stabiilselt. Ehk siis, kui kool on TOP30-s, siis kas ta on olnud seda ka kahel-kolmel eelneval aastal. Stabiilsus on väga oluline heade tulemuste saavutamisel.

Mida aga tahaks veel lõpetuseks märkida, on filosoofiline mõttetera: Iga kool ei koolita häid lõpetajaid, kuid edukas lõpetaja võib tulla mistahes koolist. Mõelge sellele. 

Taaskord Lorentsi saagast

Peeter Lorents,
Foto: Küllike Rooväli, Postimees

Eile ilmus järjekordne artikkel seoses kevadel aset leidnud juhtumiga, kus IT Kolledži õppejõud Peeter Lorents kukkutas eksamil läbi 135 tudengit. Seekordse uudise sisu seisnes selles, et IT Kolledži juhtkond ei leidnud Peeter Lorentsi käitumises ja tegevuses eksimusi, tunnistades seega legitiimseks 135 tudengi põrumise. Küll aga anti läbikukkunud tudengitele võimalus tasuta korduseksam sooritada. [1]

Kirjutasin oma blogis antud juhtumist ka juuni lõpus. Ka tookord leidsin, et suuremat süüd tuleb näha läbikukkunud tudengitel. Praeguseni ei ole ma oma seisukohta muutnud. Minu arvamust ja veendumust tugevdab see, kui vaadata, millised on kommentaarid viidatud Postimehe artikli all. Kuigi õppejõud on leidnud, et nende tudengite teadmised ei vasta nõuetele, kuigi kooli juhtkond on sama leidnud ja tagatipuks on antud tasuta lisaeksami võimalus, siis osa kõlupäid on ikka arvamusel, et neil on õigus ja nad peaks justkui niisama eksamitelt läbi lastama.

Sarnaselt kevadele oli korduseksamil palju läbikukkujaid, kuigi oli ka neid, kes eksami edukalt sooritasid. (Kommentaaride põhjal oleks kordueksam justkui juba toimunud - autori märkus) Seega kipub vägisi jääma mulje, et mõni on endale valinud ülejõu käiva eriala. On väga kaheldav, et Lorentsi aine on ainus, milles IT Kolledžis läbi põrutakse, muidugi nii massiline põrumine on harukordne, mistõttu ka antud juhtum suure kella külge pandi. Kui ikka tudeng näeb, et ainetega hakkama ei saa, siis tuleks vaadata kõigepealt peeglisse, mitte süüdistada õppejõudu. Kuigi ka õppejõul võib olla oma osa kujunenud tulemuses, siis suurem osa jääb siiski eksami sooritanud tudengite õlule.

Peamise vabandusena toovad kommenteerivad tudengid välja seda, et eksamil küsiti hoopis midagi muud kui tunnis arutatud. Huvitav, et selline asi alles eksamil avastati. Üldjuhul annavad õppejõud kordamisküsimused eksamiks tunduvalt enne eksami aega, mistõttu peaks tudengitele jääma piisavalt ajalist ressurssi, et võrrelda oma küsimusi aine konspektiga ja ebakõlade ilmnemisel konsulteerida õppejõuga. Seega saab süüdistada vaid iseennast, kui valmistumine jäeti liiga hilisele ajale. Kui õppejõud ei andnud kordamisküsimusi, siis oleks tulnud küsida. Küsija suu pihta ei lööda.

[1] http://www.postimees.ee/1367172/it-kolledz-ei-tuvastanud-lorentsi-kaitumises-vigu

Spikerdamisest ja õpetamisest

Tänapäeva noored on leidlikud

Eile ja täna on DELFIs ja Postimehes pühendatud palju ruumi uudisele, mille sõnul kukutas Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõud Peeter Lorents kevadel eksamil läbi 135 tudengit 144-st. Tudengid reageerisid sellele nõudes õppejõu vallandamist tingituna tema ebakompetentsusest. [1]
Õppejõud aga vastas rünnakule sellega, et paljud tudengid tegelevad spikerdamisega ning pettusega ning ta otsustas selles osas midagi ette võtta. [2]

Reaktsioon?
Mind ennast üllatas kui palju vastukaja antud looga seotud artiklid on saanud. Kommentaare on tulnud sadade kaupa. On nii neid, kes asunud tudengite kaitsele kui ka neid, kes toetavad antud olukorras õppejõudu. Samas ei ole massiline tagasiside üllatav. On ju väga paljud inimesed Eestis seotud kõrgharidusega, kas siis läbi omandamise või õpetamise.
Kuigi ma ise ühtegi õppejõudu ega tudengit ITK-st ei tunne, siis julgeksin uskuda, et süüd on omajagu mõlemal poolel. Samas on mõlema poole jutus üksjagu tõtt. Seetõttu ei maksaks kiirustada kohtumõistjaks olemisega, vaid oodata ära, kuidas sündmused edasi arenevad. Järgnevalt tahakski avaldada ma oma arvamust olukorrast, mitte hakata diskuteerima kellel on õigus ja kui palju.

Spikerdamine - kas tõesti nii massiline?
Kui uudis väidab, et 135 tudengit eksamil põrus, siis ei maksaks kohe eeldada, et kõik neist inimestest spikerdasid. Osadel ehk polnud lihtsalt piisavalt teadmisi. Küll aga võib suhteliselt kindlalt väita, et spikerdajaid võis olla kahekohaline arv. Olles ka ise tudeng, siis tean, et spikerdamine on Eesti kõrgkoolides süvenev probleem.
Probleemi üks külg on spikerdamine ise, kuid teine probleem, palju tõsisem, on suhtumine spikerdamisse endasse mis laseb probleemil süveneda. Nimelt suhtuvad kaastudengid spikerdamise küsimusse üldjuhul suhteliselt leigelt ning ei mõista kaastudengeid (piisavalt) hukka. Ka ei anta üldjuhul spikerdavaid kaastudengeid välja. See annab aga spikerdajatele võltsi turvatunde ning vale arusaama justkui polekski nende teguviis vale. Tunnistan, et olen ka ise spikerdavaid tudengeid näinud, kuid neid mitte välja andnud. Seda põhjusel, et minu meelest keeravad nad sellega eelkõige iseendale ning kannatavad hilisemas tööelus. Samas aeg-ajalt närib mind kahtlustunne et ehk ikka oleksin pidanud sellistest inimestest märku andma.
Eelpool kirjeldatu põhjal usun, et spikerdamise probleemi annaks vähendada kui muuta reegleid ja suhtumist karmimaks, nagu Skandinaavia ja Lääne-Euroopa ülikoolides. Kuid ainult karmimatest reeglitest ei piisa, peavad muutuma ka tudengite väärtushinnangud, neid aga saab muuta vaid väga pika aja jooksul põhjaliku selgitustööga.
Paraku on igal mündil kaks külge ning tuleb möönata, et spikerdamisel on alati põhjus. Selleks põhjuseks ei pruugi alati olla tudengi laiskus, vaid probleem võib peituda ka õppejõus - tema õpetamisoskuses, väheses materjalis, suhtumises jne. Kuigi see võib olla motiiviks, ei õigusta see kõik petmist eksamitel ja kontrolltöödel. Kuid ka õppejõudude poolsetele probleemidele tuleb tähelepanu pöörata.

Õppejõu roll spikerdamises ja mida saaks muuta
Kuigi otsus kas spikerdada või mitte sünnib tudengi enda peas, siis õppejõu võimuses on päris palju seda otsust mõjutada. Õppejõu, kes on karismaatiline ning annab oma ainet edasi arusaadavalt ja huvitavalt ning varustab tudengeid kõigi vajalike allikate ja materjalidega, aines vaevalt tudengid spikerdamise mõttele tulevad. Kui aga õppejõud kehtestab ennast autoritaarselt, ei suuda ajada sidusat juttu ning kellelt pole loota muud materjali kui tunnis kuuldu konspekt, siis sellise õppejõu aines võivad nii mõnedki tudengid tunda kiusatust minna lihtsama vastupanu teed. Kuigi mõlemad õppejõu tüübid on õnneks või õnnetuseks harvaesinevad, siis viitavad toodud näited selgelt kuhu poole üks või teine käitumine tudengeid suunab.
Kuigi mul endal pole olnud au härra Lorentsiga kokku puutuda, siis internetist loetu põhjal usun, et ka tal endal on põhjust peeglisse vaadata miks just tema aines nõnda massiliselt petetakse või siis lihtsalt läbi kukutatakse. Põhiliste kaebustena tema kohta toodi välja see, et materjale on vähe või raskesti kättesaadavad, loengus käsitletakse ainega mitteseonduvaid teemasi ning väljatoodud näited pole piisavalt elulähedased. Samuti on väidetud tudengite ebavõrdset kohtlemist, osaliselt, ning järeltöödega tutvumise võimaluse puudumist. Samas ei ole asi nii must-valge, uudistes on osad tudengid ka Lorentsi kaitseks välja astunud ning öelnud, et kuigi tema aines on raske, on sellest hilisemas elus palju kasu olnud. Huvitav nüanss seisneb aga selles, et kiitus tuleb peamiselt edukatelt tudengitelt ja kriitika neilt, kes põrunud. Seega täiesti erapooletu pole antud loos keegi. Antud lõigu soovin lõpetada mõttega, et kuigi Lorentsil on õigus esitada tudengite suhtes kriitikat, siis peaks ta ka ise tegema saadud ohtrast kriitikast vajalikud järeldused ja vastavalt sellele tegutsema. Kui paljude tudengite seos IT Kolledžiga katkeb peale lõpetamist, siis tema jääb sinna veel mitmeteks aastateks ning tulevased õppurid tahavad juba paremat õppet.  Arvan, et ta ka ise oleks õnnelikum, kui auditooriumis valitseks rahulikum ja positiivsem õhkkond.

Lõpetuseks
Uudis (väidetavast) massilisest spikerdamisest ja läbikukkumisest tegi mind ühtaegu õnnelikuks ja kurvaks. Kurvaks seetõttu, et sellised probleemid eksisteerivad. Iga noore eestlase kohuseks peaks olema võimalikult hea hariduse ja oskuste omandamine ning seda ausalt ja reeglite kohaselt. Rõõmu teeb aga see, et antud teema ei jäta endiselt inimesi külmaks ja vähemalt soovitakse midagi paremuse poole muuta. Kui juba diskusiooniga tegeletakse, on esimene samm tehtud, loodetavasti jõutakse millalgi ka järgmise sammuni...

[1] http://www.postimees.ee/1282550/oppejoud-kukutas-it-kolledzis-135-tudengit-labi
[2] http://www.postimees.ee/1282780/135-tudengit-labi-kukutanud-oppejoud-mahakirjutamine-on-votnud-kolossaalsed-mootmed

Lõpuks ometi läbi

Enam-vähem selline tunne valdas mind peale eksami lõppu

Täna saabus see kaua oodatud päev -  semestri viimane. Siiski tuli veel täna sooritada üks eksam, kõige raskem nendest kusjuures, tehniline hüdro- ja aeromehaanika. Ja kui see eksam sai ära antud, siis langes justkui koorem õlult - lõpuks ometi puhkus, kolm kuud magusat, päikesepaistelist, puhkust. Kui töö aeg muidugi välja arvata.

Mina kuulun nende õnnelike hulka, kelle jaoks puhkus põhimõtteliselt on alanud - in your face, põhikooli ja gümnaasiumi põngerjad :) Eksamid on kõik kenasti tehtud ja ainuke vaev, mille pärast ma pean muretsema on lõputöö presentatsiooni koostamine ja siis kaitsmine ise. Kuna aga kumbki pole väga ajamahukas tegevus, siis palju muretsema ei pea.

Tänane päev näitas edukalt, et kui sa oled semestri jooksul jooksvalt tubli, loengus aktiivne ning teed eksamid ära varakult ja positiivselt, siis võid suvepuhkusega juba väga varakult alustada. O.K, eksamite tegemise privileeg semestri sees on üldjuhul ainult baka VI semestri tudengite privileeg, aga ikkagi. Nimelt on asja konks selles, et bakalaureuse õppet lõpetavatel tudengitel peavad olema hinded väljas 21. maiks. Õnnistus ja needus üheaegselt, sest kui teised tudengid saavad lihvida mõnda asja poole juunini, siis meie, vaesed lõpetajad, peame juba esimesel katsel täistabamuse saavutama. Karm. Mina õnneks enam selle pärast muretsema ei pea. Nagu öeldakse - don´t worry, itś over.