Uusaasta ennustused 2015

Skoda Tr15, troll mida varsti linnapildis enam ei näe

Aasta 2014 on kohe-kohe lõppemas ja nii nagu iga aasta lõpus tavaks, võib ka sel aastal näha telekanalitel ja internetis erinevate maagide ja tähetarkade ennustusi tulevase aasta kohta. Mõtlesin, et paneksin ka ise kirja mõned ennustused seoses aastaga 2015.

Kuna ma olen tehnikahuviline ja reaal-valdkonna haridusega inimene, siis tulevad minu ennustused suurelt jaolt seoses transpordi- ja tehnikavaldkonnaga.

• Tallinnast kaob veel vähemalt üks trolliliin. Seda eelkõige seoses sellega, et kantakse maha vanu škoda trolle. Võib eeldada, et kõigepealt läheb kaotamisele trolliliin nr. 9, kuna see on kõige pikem ja selle ülevalpidamine kõige kallim. Kui suletavaid trolliliine on rohkem kui üks, siis võib suure tõenäosusega väita, et lisaks trolliliinile nr.9 läheb kaduviku teed ka liin nr. 4.
• Liikluses hukkunute arv jääb alla 80. Seda esiteks seetõttu, et teed muutuvad tasapisi järjest paremaks ning autod turvalisemaks, teiseks ka seetõttu et lollide arv, kes teisi võiks surnuks sõita ühiskonnas muudkui väheneb.
• 2015. aasta lõpuks pole endiselt alustatud Haabersti ringristmiku rekonstrueerimist ega Põhjaväila väljaehitamist. Millest on muidugi kahju, sest antud umbsõlmed Tallinna liikluses jäävad veel tükiks ajaks.
• Tallinn-Helsingi ja Tallinn-Stockholmi laevapiletide hinnad tõusevad aasta lõpuks rohkem kui 15% Ühest küljest mõjutavad seda inflatsioon ning surve palgakasvule, teiselt poolt aitavad kaasa sellele 01.01.2015 karmistuvad nõuded laevakütusele.
• Pikaajalise remonti satub veel üks Stadleri "porgand", tekib surve täiendavate koosseisude juurde soetamiseks. Õnnetuse tingib juhtide jätkav hoolimatus raudtee ülesõitude ületamisel ning Eesti Raudtee ja Elroni passiivsus ülesõitude ohutuse täiendamisel (semafoorid, tõkkepuud, võsalõikus jne...).
• Müüakse vähem kui 100 elektriautot, tingituna madalatest kütusehindadest ning ELMO toetuse kadumisest.
• Suletakse mitmeid väiksemaid maakondlike bussiliine või hõrendatakse graafikut. Piletihinnad tõusevad. Väiksematest kohtadest linna jõudmine muutub veel raskemaks.

See kui paljud neist ennustustest ka täppi lähevad, see selgub järgneva 12 kuu jooksul.

Ilusat vana-aasta lõppu, hea blogilugeja.

Aasta Auto valimistest

III põlvkonna Renault Twingo

Kuna ma pole tükk aega oma blogisse midagi otseselt autoteemalist kirjutanud, siis mõtlesin selle pisikese vea täna parandada.

Teemaks valisin Aasta Auto valimised, nii Eestis, Euroopas kui mujal maailmas. Nimelt valiti selle aasta Eesti Aasta Autoks (2015) Renault Twingo ning selline otsus tekitas paljudes inimestes teatud viisil hämmastust.

Seetõttu sooviksingi kirjutada (neile, kellele sellise auto valimine üllatuslikult tuli), et kui valitakse Aasta Autot, siis tegu pole ei populaarsuskonkurssiga ega iludusvõistlusega, mistõttu müüginumbrid või välimus tulemust seal väga ei mõjuta, kuigi võib, kui sõel väga tihe on.
Kui valitakse Aasta Autot, mis tahes riigis või kontinendil, siis määravaks on tehniline uuenduslikus, edasiminek võrreldes eelkäijatega, keskkonnasõbralikus, turvalisus, juhitavus, mugavus jne.

Twingo puhul on määravaks saanud (minu hinnangu järgi) just tehniline uuenduslikus. Tegemist on ühe vähestega tänapäevastest väikeautodest, millel on tagamootor ja tagavedu. Oskate nimetada veel mõnda? Ei? No ise tooksin näidetena Smart forFour ja Mitsubishi i-MiEV.
Täna tagamootorile ja tagaveole saab esirattad pöörata väga suure nurga alla, mis annab suurepärase manööverdamisvõime, mida ühelt linnaautolt justnimelt oodataksegi.

Muude näitajate puhul kipub Twingo jääma suhteliselt tavapäraseks, mistõttu tuleb nentida, et žüriile (Eestis) võis see imponeerida "See-miski" faktoriga. On küll tõsi, et ka madal hind ja hea välimus on Twingo plussideks, kuid nagu ma juba eelpool välja tõin, siis ei tohiks need kriteeriumid olla põhilised Aasta Auto valimisel.
Kuna alati saaks asju paremini teha, siis tooksin välja, et Twingo puhul võiks valikus olla ka väike diiselmootor ja/või automaatkast. Samuti ei teeks paha elektriversioon. Lisaks oleks võinud ka ette väikese pagasiruumi moodustada, kui mootor juba taga on.

Mõtteid "Teeviit 2014" messilt

"Teeviit 2014" logo
Allikas: Google

See aasta oli mulle juba kolmas käia messil Teeviit. Vähemasti ma ei mäleta, et oleksin käinud antud messil ka varasematel aastatel. Messil olin kohal kusjuures nii reedel kui ka laupäeval ning vaatamist ja uudistamist jagus mulle endale mõlemal päeval.

Hea meelega jagan oma mõtteid nähtust ja kogetust, sellest mis kõige rohkem meeldis ja mis enim meelde jäi.

• Kõige esimesena peab mainima vast TTÜ stendi, sest seal ma ju õpin. seega ei saa antud õppeasutusest üle ega ümber. Kuigi ma otseselt seal midagi ei uudistanud (kui keemiateaduskonna ja metamaatika-loodusteaduskonna stend välja arvata), siis oli tore näha mitmeid tuttavaid nägusid. Oma aastate jooksul TTÜs on õnnestunud nii mõnegi tudengiga tuttavaks saada ja tore on aeg-ajalt mõni sõna juttu puhuda.
• Kõige vahvam oli suur kaherattaline aparaat (rattad suurema läbimõõduga kui ma ise) TTÜ stendi kõrval, mille nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud. Peab tõdema, et sõitmine antud riistapuuga oli kõige fun`im kogemus messil minu jaoks. Samas nõudis selle juhtimine ka parajat brainpowerit, kuna oma konstruktsiooniliste eripärade tõttu ei taha see hästi paigal püsida, eriti pidurdamise ja kohaltvõtmise hetkedel. Kuid ülicool on see, et sellega saab teha 360 kohapeal ning sa istud sõnaotseses mõttes rataste vahel, raata ise on ümber raami.
• Peaaegu sama vahva, kuid mitte nii vahva oli võimalus sõita Segwayga. Ka see on tore aparaat millega saab liikuda edaspidi, siis tagurpidi, siis jälle edasipidi ja siis jälle tagurpidi. Lõpuks teed veel paar 360-t otsa. Peab ütlema, et suurtel messidel ühest hallist teise saamisel on Segway üks ütlemata meeldiv abivahend. Ainus asi, mis pole selle juures meeldiv, on hind, mis seletab ka seda, miks antud vahvat riistapuud paljud endale soetanud pole.
• Teistmoodi vahvad olid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli stendid. Mõlemas sai võtta mannekeenilt (õigemi mannekeeni käelt) verd. (Asi, mis iga Teeviida korral on minu jaoks must do, kuna tundub nii huvitav). Samuti sai mõõta enda erinevaid füüsilisi parameetreid. Näiteks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli boksis mõõdeti keharasvasuse protsenti, samas kui kõrval Tartu Tervishoiu Kõrgkooli boksis sai mõõta hemoglobiini, veresuhkrut, vererõhku ja pulsi. Samuti sai harjutada seal elustamist, oskus, mida iga inimene vähemalt teoreetiliselt võiks teada. Kuna Tartu boksi külastasin mõlemal päeval ja ajasin seal ka pikemalt juttu, siis loodan, et ma sealseid inimesi liiga ära ei tüüdanud. Sorri, lihtsalt tervishoid ja meditsiin on minu lemmikvaldkond nr. 2 autode ja tehnika kõrval.
• Võimalik oli selga proovida ka sõdurivarustust, seda siis ajateenistust tutvustaval väljapanekul. Kuigi ma olen seda ka minevikus teinud, siis proovisin ikkagi ka ise järele. Sama raske kui vanasti. Pikemale matkale ise sellise kandamiga vabatahtlikult ei läheks. Samas täitsa kokku ei vajunud ning kannaksin ära küll kui vaja on.
• Ühes stendis sai harjutada golfi, mis oli ka üsna huvitav kogemus. Kuigi ka golfi on olnud elus varasemalt võimalik proovida (2005. aastal Jõelähtmel Õpilasmalevas), siis oli ikka huvi käsi külge panna. Mis välja tuli, oli see, et käe-silma koordinatsioon pole just kiita. Kahel korral kolmest virutasin ma pallist mööda, kuid ei hullu, kogemus oli ikkagi positiivne. Kindel on aga see, et proffi minust golfis ei saa.
• Viimase põneva detailina tooksin välja, et messil oli hästi palju maskotte. Sellised suured, pehmed ja toredad. Kõige vahvam oli minu meelest vast Lastefondi maskott (suur pruun karu, informatsiooniks). Disainiauhinna annaksin ma siiski BillyBoy maskotile, ausõna, tahaks näha tegelast, kes selle kujunduse välja mõtles.

Raamatu "100 autot 2" esitlusest

Raamatud "100 autot 2" virnas Viru Keskuse Rahva Raamatus esitlusel ajal.

Selle nädala neljapäeval oli mul au olla kutsutud esimest korda elus raamatuesitlusele. Nimelt oli mind kutsutud raamatu "100 autot 2" esitlusele, mis leidis aset Viru Keskuse Rahva Raamatus. Kutsujaks oli raamatu autor, Margus-Hans Kuuse isiklikult.

Põhjus, miks ma olin kutsutute seas, on tegelikult üsna lihtne. Nimelt oli ka minul mängida pisikene roll antud raamatu ilmumises. Umbes poolteist aastat tagasi lasin ma Autolehe foorumis lahti uitmõte, et võiks ilmuda raamatu "100 autot" uusversioon, mis oli lapsepõlves muide üks mu lemmikraamatutest. Foorumi kasutajatele see mõte meeldis ja sel teemal tekkis pikk ja põhjalik arutelu. Selle arutelu ja positiivse tagasiside tulemusena saigi uue teose tegemine vajaliku tõuke, kuna potentsiaalsed kirjastajad nägi, et võimalike huvilisi jätkub piisavalt.

Teose avaldamise puhul sain ma ka ise ühe autori poolt signeeritud eksemplari omanikuks ning nüüd seisab see raamat mul riiulis aukohal. Kavatsen hoida seda raamatut kui kullatera ja teisi luban ligi ainult siidikinnastega, piltlikult öeldes. See raamat ei ole mitte ainult huvitav lugemine mulle, kuid ka tõestus sellele, et ka pisim panus võib vahetevahel sündmuste kulgu väga palju mõjutada.

Miks ma kandideerin Riigikokku

Mina Eesti Vabaerakonna Asutaval kogul

Hiljuti jõudsin ma oma elus ühe tähtsa otsuseni. Nimelt kandideerin ma tulevastel valimistel Riigikokku Eesti Vabaerakonna ridades Mustamäe-Nõmme ringkonnas. Miks Riigikokku ja miks Eesti Vabaerakond?

Riigikogu on Eesti Vabariigi kõige tähtsam seadusandlik organ, seal olevatel isikutel on suur võim ja veel suurem vastutus ning Riigikogu liikmeks olek on au ja privileeg. Kuid mitte see ei ole peamine põhjus miks ma olen valinud Riigikogu kohaks kuhu kandideerida. Mind motiveerib soov midagi reaalselt ära teha, soov panustada reaalselt sellesse, et homne Eesti on parem Eesti ning omada reaalselt ka võimu ja võimalusi selleks. Sest olgem ausad, võimuta inimeste hääl on Eestis jäänud nõrgaks ning kuigi ka võimu juures otseselt olemata on võimalik palju head korda saata, on võimalused tegudeks Riigikogus olles selleks palju suuremad.

Vabaerakonna olen ma valinud, sest Vabaerakond on väike ja paindlik. “Suurte dinosauruste” hulgas kaoks minu hääl ja mõte massi sisse ära, kuid Vabaerakonnas olles saan ma oma ideed teha kuuldavaks. Vabaerakond on justkui tore väike pere, kus kõik kõiki tunnevad ja oma ideid ja arvamusi saab vabalt väljendada kartmata kriitikat või seda, et ideed kaovad kuhugi ära enne õigesse kohta välja jõudmist. Vabaerakonna olen valinud ka tasakaalukuse pärast, Vabaerakond ei tõsta esile ega tee maha ühtegi rahvusliku ega sotsiaalset gruppi, Vabaerakond vaatab Eestit ja eestimaalasi ühtse tervikuna.

Vabaerakonda on pannud mind valima ja seal kandideerima ka väike trots. Mäletan, et kevadel ütles mulle üks mu sõpradest “Taavi, kui sa midagi ära tahad teha, pead astuma Keskerakonda”. On kurvastav, et inimesed näevad ainsa võimalusena midagi ära teha liituda vanade ja suurtega ning on kaotanud usu uutesse ja värsketesse jõududesse ning nende areenile saamise võimalusse. Tahan tõestada, et kõik ei ole veel kadunud ning uutel inimestel ja erakondadel on võimalus esile tõusta, peab vaid usku olema (ja ka häälega toetama).

Rääkides platvormist, minu isiklikust platvormist, siis olen valinud hariduse valdkonnaks, mille eest seista. Heast haridusest ja haritud kodanikest saab alguse tugev riik. Targad kodanikud teavad, mida on tarvis teha, et saada majanduslikult edukaks, luua toimiv pere ning mitte lasta end mõjutada demagoogial ja propagandal.

Toimivaks tugevaks haridussüsteemiks on tarvis, et oleks piisavalt häid õpetajaid ja õppejõude. Kuigi õpetajate palkade heaks on viimastel aastatel palju tehtud, siis noorteadurite ja algajate õppejõudude palkadest on räägitud väga vähe. Loodan, et saan siinkohal midagi muuta, sest just viimati nimetatud osalevad ka koolidesse minevate õpetajate väljakoolitamisel ning kui õpetajate õpetaja on nõrk, ei saa ka õpetaja ise palju tugevam olla. Lisaks algajate õppejõudude (assistentide) ja teadustöötajate palkadele soovin kaasa rääkida doktoranditoetuse kasvule, kuna see on jäänud alates kehtestamise hetkest protsentuaalselt järjest väiksemaks suhestatuna palkadesse. (mediaanpalk, keskmine palk)

Kuid lisaks kõrgharidusele on tarvis tegutseda ka põhiharidusega. Leian, et huviharidusel on tähtis roll tavapärase akadeemilise hariduse kõrval ning seetõttu tuleb tegutseda, et see oleks võimalikult koolilähedane, et laps ei peaks kaugele minema ning olema tasuta. Tasuta seepärast, et paljud lapsevanemad ei saa oma lapsi majanduslikel põhjustel panna erinevatesse ringidesse. On aga vale, et inimesel jääks mingi osa haridusest saamata pelgalt majanduslikel põhjustel.

Hariduse vallas on mul mõtteid veelgi, paraku ei mahu need siia lühikesse teksti ära. Küll aga on huvilistel esitada täiendavaid küsimusi programmi ja kandideerimise kohta kommentaarides.

Ei uuele kaubanduskeskusele (vol II)

Mustamäele rajatav uus kaubanduskeskus Tammsaare tee poolt vaadatuna
Allikas: Postimees

Selle aasta veebruaris kirjutasin ma oma blogis sellest, et Mustamäele kavandatakse uut kaubanduskeskust.
Sellest ajast alates on üsna palju vett merre voolanud.sest täna avastasin netis sirvides üllatuslikult, et projektiga liigutakse edasi ja juba homme lüüakse kopp maase.

Tuleb välja, et minu mõtteid (aga ma arvan, et ma pole ainuke inimene, kes nii mõtleb) pole kuulda võetud. (Pea) Ainus positiivne asi uue keskuse juures on see, et sinna tuleb ka kobarkino. Lisaks lubatakse kaubanduskeskusesse mitmeid uusi söögikohti, mis loodetavasti pole tavapärased Hesburgerid, Chopsticksid või Peetri Pizzad, kena oleks ka midagi nooblimat Mustamäele saada. Samuti pidi keskusesse tulema MyFitness (jõusaali kett).

Küll aga on kahju sellest, et (endiselt) ei ole Mustamäel korraliku avaliku ujulat ega jäähalli. Plaanitava Rimi asemel oleks võinud küll projektis ette näha ühe korraliku veekeskuse kus olemas nii basseinid kui saunad. Samuti oleks kena olnud näha jäähalli, Curlingu ja kiiruisutamise võimalusega. Ka Bowlingusaalist tuntakse puudust pärast Magistrali Bowlingu sulgemist. Usun, et nimetatud objekte näeks Mustamäelased suurema rõõmuga kui järjekordset Rimi koos sinna juurde kuuluvate odavhilbu brändidega.

Paraku, kes maksab, tellib muusika ja ju siis arendajad näevad, et veel üks supermarket koos sinna juurde kuuluvate (juba tavapäraste) brändi poodidega ära mahub. Hea nägemine, sest mina ei näe. Miks, sellest olen juba pikemalt juttu teinud juttu alguses viidatud postituses.

Vaadates asja ka positiivsemas valguses, siis on hea, et kole-garaažid asenduvad millegi nägusamaga. Kuigi kole-ehitisi, millest Mustamäel lahti võiks saada, on oi-oi kui palju veel. Tõsi, uus kaubanduskeskus pole mingi arhitektuuri šedööver, kuid kindlasti parem kui see mis oli enne.
Huvitav on hakata jälgima ka seda, millised kauplused on sunnitud uksed sulgema peale uue kaubanduskeskuse valmimist. Ise leian, et kõigepealt kaovad ära järgmised kauplused:

• ABC 6 ehk Tammsaare tee äärne Grossi Toidukaubad
• ABC 7 ehk Sääse Maxima X
• Kiili tänava Säästumarket

Kaubanduskeskus ise valmib alles aasta pärast, kuid seni saab huviga oodata ja vaadata, mis saab.

Huvitav nädalavahetus TehnoHack´il

Töötav Tesla generaator

Eelmisel nädalavahetusel, 24.10-26.10, osalesin Skeemipesa korraldatud tootearendusvõistlusel Tehnohack. TehnoHacki näol oli tegemist üritusega, kus 48 tunni jooksul tuli valmis ehitada töötav seade, nii riistvara, kui sinna juurde käiv tarkvara (kui see on vajalik). Üritus toimus Mektory majas ning osalevaid meeskondi oli üle 20.

Mina olin meeskonnas (kuhu kuulusid peale minu ka tudengid ja õppejõud energeetika teaduskonnast), mis ehitas valmis töötava Tesla generaatori. mis see on, saab näha kõrval olevalt pildilt.
Kui väga lühidalt lahti seletada, siis Tesla generaator muudab tavasagedusega ja tavapingega voolu kõrgpingega ja suure sagedusega vooluks, mis võimaldab demonstreerida kaarlahendust. Kui sisse läheb 230 V ja 50 Hz, siis toroidil (torukujulise ristläbilõikega ring) on pinge juba >100 kV ning sagedus üle 1 MHz. Voolutugevus toroidil jääb mõne milliampri piiresse.
Kuna elekter pole kunagi olnud minu tugevaim külg, siis ei maksa mult küsida, kuidas see protsess täpselt toimub. meelde jäi vaid fakt, et primaarahel peab olema sekundaarahelaga resonantsis, seda reguleeritakse mahtuvuse ja induktiivsusega, vastasel juhul kaarlahendust ei teki.

Kuigi osalustasu ürituse eest oli soolane, 25 €, olen ma investeeringuga rahul. Sain oma nädalavahetuse harivalt veeta ning uusi inimesi ja ideid näha. Lisaks sain üle tüki aja puu- ja metallitöö praktikat ning reaalselt tööpinkide taga töötada. See ka väärt kogemus omaette. Samuti oli hinna sees toitlustus. nii et money well payed.

Kuna mulle sellised tootearenduse võistlused väga meeldivad (seekordne ei olnud mulle kaugeltki esimene), siis ootan ma juba huviga järgmise toimumist. Loodetavasti on mul selleks ajaks ka mõni omapoolne idee välja käia, kuigi mul pole sugugi kahju taas mõne teise meeskonnaga liituda.

P.S Kui lääne tehnika veab alt, tuleb appi vana hea nõukaaegne raud. Valminud seade kasutab vana, 13 kg kaaluvat, õlitrafot, näha pildil tagaplaanill kahe sarvega. Mis siin kosta, vana robustne tehnika peab vahetevahel valule paremini vastu kui moodne viimseni optimeeritud tehnika.

Koolilähedane huviharidus - leiame talendid ülesse

Huviharidus on suurepärane võimalus lastel avastada milles nad head on

Peab ausalt ütlema, et mind mõnevõrra torgivad kampaaniad stiilis "Talendid koju". Esiteks seepärast, et talendid on ära lastud minna, neile on antud hea motivatsioon lahkuda ning kui nad poleks lahkunud, poleks neid tarvis ka tagasi kutsuda. Teiseks, me ei pea otsima talente kaugelt. Meie enda kodumaa, Eesti, on täis talente, noori ja vanu. Häda on vaid selles, et kogu seda ümbritsevat talenti ei osata märgata ega ära kasutada.

Albert Einstein on öelnud "Me kõik oleme geeniused, aga kui sa hindad kala tema võime järgi mööda puud ronida, elab ta terve oma elu teadmisega, et ta on rumal". Ühesõnaga, kõik meist on head milleski, tuleb see miski vaid osata üles leida. Talenti on võimalik märgata ja arendada juba nooruses, õigemini seda peakski tegema võimalikult varakult.
Seetõttu on parim aeg avastada see, milles keegi hea on, juba koolis, et inimene saaks oma tugevaid külgi varakult arendama hakata ning ta saaks suunata töö ja karjääri juurde, mis talle hiljem pettumust ei valmista.

Tähtis roll õpetajatel
Koolis veedab laps palju aega oma varajasest elust. Seega on õpetajatel võimalus, aga teatud määral ka ehk kohustus, märgata milline laps milles hea on. (Tunnistan, et tänapäevaste giga-klasside juures on see muidugi mõnevõrra raskendatud) See võimaldab anda soovitusi noorele, millega tegeleda, samas vajadusel anda ka nõu lapsevanematele ning informeerida neid lapse huvidest ja tugevatest külgedest.
Õpetaja võib küll soovitada lapsele, millega tegeleda, aga selle tegevuse tegemise jaoks peavad olemas olema ka võimalused: koht, aeg, instrumendid, juhendajad jne. Siinkohal tuleb mängu sõna huviharidus, millest ma sooviks lähemalt rääkida.

Huviharidus, mis see on?
Ühest definitsiooni huviharidusele on anda raske. Mina defineeriks huviharidust kui õppekava välist akadeemilist ja praktilist haridust, mis pakub sellega tegelejale huvi ning arendab teda intellektuaalselt.
Huviharidust võib olla mitmesugust. Tegemist võib olla spordiga, näiteks korvpall, jalgpall, tennis, ujumine. Samas võib tegu olla ka aju treeniva tegevusega, näiteks male, kabe, renju, pranglimne jne. On ka kolmas variant, mõne aine süvaõppe või mõne sellise õppeaine omandamine, mis tavapärasesse õppekavva ei kuulu.
Millega ka tegu ei oleks, on põhirõhk sellel, et tegu on arendava tegevusega, mis laseb noorel tegeleda sellega, mis pakub talle huvi või milles ta soovib tugevamaks saada. Usun, et ükski laps või lapsevanem ütleks ära sellisest asjast. Ometi on mitmeid põhjuseid, mis paljud noored ei jõua kunagi huvihariduseni.

Huvihariduse valukohad - koht ja hind
Kui tuua välja huvihariduse valukohad Eestis, peamised põhjused miks ei saa piisavalt noori huvihariduse juurde, siis ise nimetaksin ma aega ja hinda.
Paljud huviringid ei asu kooli juures. See tähendab, et kui noor soovib tegeleda huviharidusega, siis peab ta peale tundide lõpetamist minema kusagile mujale. See aga toob kaasa endaga ka aja- ning rahalise kulu (ühistranspordi näol) Kuna aga noor võib olla ajaga piiratud (eriti 8-9 klass, kus koormus kuni 34 h nädalas) ning ka pere rahalised võimalused pruugivad olla kasinad, siis võib see saada üheks (mitte küll ülemäära otsustavaks) teguriks huviharidusest kõrvale jäämisel. Seetõttu leian, et üheks abistavaks teguriks oleks see, kui kogu huviharidus toodaks kooli juurde, et noor saaks käia huviringis omaenda koolimajas. Tõsi, kõike ringe, nagu ujumine, jäähoki, kardisõit, ei saa tuua kooli juurde, kuid suurema osa alade puhul pole see takistueks.
Teiseks, ja palju tugevamaks, murekohaks on hind. Ringid on lihtsalt nii kalliks muutunud, et paljud vanemad ei saa lapsi sinna saata, kuna raha lihtsalt ei jätku. Tasuks meelest pidada, et (statistika järgi) Eestis teenib c.a 20% töölkäijatest miinimumilähedast palka. Ja isegi mediaanpalga juures ei ole midagi hõisata. Sellest johtuvalt oleks hea, kui riik võimaldaks igale lapsele vähemalt ühe ringi võimaluse, s.t iga laps saab käia soovi korral ühes ringis tasuta, riigi kulul. Mõistlikuse piirides muidugi, ei saa ju niimoodi, et kõik hakkavad ühtäkki kardisportlaseks, akvalangistiks või muuks taoliseks (Kuigi vaevalt kõigil selleks huvi ongi, isegi kui tasuta).
Mina pakun, et see mõistlik piir võiks olla 500 € aastas õpilase kohta, eeldusel, et ringis käiakse 10 kuud aastas ja ühe kuu maksumus on 50 €.Suvel kaks kuud puhatakse. Toetuse maksmine võiks toimuda kuni 18. eluaastani või kuni gümnaasiumi lõpetamiseni.

Miks just huviharidus on oluline?
Huviharidus ei ole mitte ainult talentide kasvulava, vaid see evib ka teisi positiivseid külgi. Näiteks aitab see noortel sisustada aega, sisukalt kusjuures. Nii jääb vähem aega kodus interneti ja teleka taga istumiseks ning väljas hulkumiseks. See omakorda vähendab võimalusi, et noor rumalustega tegeleb või halba seltskonda sattub. (samas need ohud jäävad, on huviharidus või ei ole) Seega omab huviharidus ka positiivset sotsiaalaspekti, tugevdab (sise)julgeolekut ning vähendab pinget ennetamistegevusega tegelevatele sihtrühmadele.
Lisaks on huvitegevus, eriti spordi näol, heaks võimaluseks noorele elada välja oma energiat ja sotsiaalseid pingeid. Mis tähendab, et ta ei ela neid pingeid enam välja oma koolikaaslaste peal. Koolivägivald peaks selle tulemusel vähenema. Taas positiivne efekt.

Kust leida rahastus?
Kui enne mainisin, et ringitoetus võiks tulla riigilt, siis oleks aus mainida, et oleks liig oodata riigilt kõigi noorte toetamist ja samas ringiruumide ehitamist ja varustuse soetamist. Siinkohal oleks hea võimalus PPP- partnerluseks (Public private partnership), ehk riigi ja erasektori koostööks. Spordipoed võiks toetada uusi ringe näites sporditarvetega, elektroonikapoed anda IT-ringidele lihtsamaid arvuteid jne. See oleks positiivne reklaam toetajatele ja samas vähendaks koormust lastevanematele, koolidele, HM-ile ning SM-ile.

Väike heategu

Väike heategu jälle tehtud.

Täna tegin ma midagi head (ja huvitavat), nimelt käisin verekeskuses verd loovutamas. Viimasest käimise korrast on möödunud juba neli kuud, kuid kahjuks tihedamini käia ei saa, organism ei taastu nii kiiresti. Muidu käiks hea meelega veelgi tihedamani ja teeks enamgi head. Mis ma oskan öelda, doonorluse pisik on mulle kõvasti sisse kasvanud. Muuseas, seekordne käik oli mulle juba 28. kord, seega on mul päris suur kogemustepagas seljataga.

Tänane käik oli selline nagu ta ikka on (ka doonorluses tekib mingi hetk rutiin), kahju on ainult sellest, et sõbrad, kes esialgu pidid minuga kaasa tulema,  tulla ei saanud (Muidu on tublid ja tihti koos minuga käinud), mis teha, vahest tuleb ette ootamatusi või ongi elutempo nii kiire. Kuid eks siis järgmine kord tule sellevõrra suurem seltskond, ma vähemasti loodan.

Pärast tänast hakkan siis lugema päevi juba järgmise korrani, mis arvatavasti tuleb järgmise aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses. Seni aga kutsun oma blogi lugejaid tegema samuti ühte väikest heategu ning käia verd loovutamas. Väike samm teile, aga suur samm päästetutele.

P.S Suur täna verekeskuse õdedele, kes ikka ja jälle raatsivad minust pilti teha, kui ma oma mobla neile pihku pistan.

Midagi teistmoodi

Dineri Rännumehe burger peekoni ja küüslauguga

Täna seadsin üle pika aja taas oma sammud enda lemmiksöögikoha, Dineri (Vabaduse pst 39), poole.
Tuli tahtmine endale midagi head ja paremat vahelduse mõttes lubada.

Plaan oli seekord proovida midagi sellist, mida ma varem proovinud polnud.  Tavaliselt meeldivad mulle Dineri burgeritest üldjuhul peekonit sisaldavad või teravamaitselised burgerid. Samas meeldib mulle ka Rännumehe burger, kuna see on rukkipala vahel ja seega mõnevõrra tervislikum. Täna otsustasin kombineerida paremad mõlemast maailmast, seega tellisin Rännumehe burgeri peekoni ja küüslauguga. (Tavaline Rännumees kumbagi ei sisalda) See läks küll tavapärasest kallimaks (5.50 vs 3.50), kuid head asjad ei tulegi elus odavalt.

Nii nagu ikka, tuli burgerit oodates omajagu jalga kõigutada. Need, kes loodavad oma toidu kätte saada mõne minutiga, neil Dinerisse ronida ei maksaks. Õnneks sai selle aja kenasti sisustada tassi kohviga, mis nagu teada, on Dineri klietidele tasuta, nö hinna sees.
Kui lõpuks oma tellimuse kätte sain ja hambad sisse lõin, sain aru, et olen teinud õige valiku. Küüslaugu ja peekoni kombinatsioon koos  muu sinna juurde kuuluvaga maitses veel paremini, kui ma oskasin ennustada. Seega jackpot`i panek minu poolt ja julgeks teistelegi seda kombinatsiooni katsetada.

Paastuperioodi sisustasin veel ühe tassi kohviga ja tagasiside lehe täitmisega. Tagasiside lehele õnnestus mul nii palju teksti panna, et kulutasin söögikoha pastaka tühjaks. Sorry. Ka tagasiside lehel kiitsin antud burgerikominatsiooni. Lisaks jagasin veel ühte burgeriideed. Samuti andsin paar kommentaari kuidas antud kohta veel täiuslikumaks muuta. Õnneks said mõtted enne otsa kui lehe serv ette jõudis. Igatahes etteantud kastist jäi küll minu mõtete jaoks väheks. :)

TTÜ Tudengkonna 94. sünnipäev

TTÜ peahoone (mis on küll vähe uuem kui tudengkond ise)

Eile, 3. oktoobril, peeti Mektory maja suures saalis TTÜ Tudengkonna 94. sünnipäeva. TTÜ Tudengkonna sünnipäev, rahvakeeles ka "Sügisball" on pidulik üritus, kus tublimad tudengid saavad kokku ning veedavad mõnusalt aega.

Samuti toimub Tudengkonna sünnipäeval tublimate autasustamine pronks-, hõbe- ja kuldmärkidega. Vastavad teenetemärgid jagatakse välja suurte teenete ees tudengkonnale.(Näiteks mõne tudengiorganisatsiooni toimivaks ja edukaks muutmine või mõne suure tudengiürituse pikaajaline tipptasemel korraldamine). Ka pronksmärgi saamine nõuab aastatepikkust pühendumist ja palju tööd. Kuldmärgid aga on lausa nii haruldased, et neid igal aastal välja ei jagatagi.

Selle aasta peole olin ka mina kutsutud, nagu ka eelmisel ja veel mõnel aastal. Täpselt mille eest, ei teagi, kuid see polegi vast oluline. Meelde jäi kõige rohkem T-Teatri (TTÜ oma teater) sketš (video kujul), mis oli inspireeritud No99 "Ühtse Eesti Suurkogu" katusestseenist. Päris vaimukas oli. Kahju vaid, et filmida ei lubatud, muidu oleks hea sõpradele ja tuttavatelegi näidata.

Otseloomulikult kuulus sünnipäeva peo juurde ka väike šampuseklaas ja tordiviil. Seega, kui midagi muud peolt ei saa, siis täis kõhu kindlasti. :)
Aja märk on see, et suurt hulka inimesi peolt enam ära ei tunne. Olen juba nii kaua ülikoolis olnud, et inimesed, kellega suhtlesin esimesel aastal koos ülikoolis ja üliõpilasorganisatsioonides, on ammu lõpetanud ja uute väljakutsete juurde siirdunud. Samas mõned neist tulevad siiamaani Tudengkonna sünnipäevadele, mis on tegelikult väga lahe.

Kuna aga nii palju oli uusi olijaid ja vanad olijad olid omades seltskondades (kuhu ei julgenud "vahele hüppata"), siis kahjuks juttu ei jõudnudki eriti kellegagi ajada. Nimelt meeldib mulle suhelda küll, aga alustamine on minu jaoks keeruline, mistõttu vajaks ma uute inimestega tutvumiseks natuke väiksemat seltskonda ja vaiksemat momenti. Muidugi ei tähenda see seda, et ma üldse rääkida ei saanud. Natuke ikka, lihtsalt mitte nii palju nagu ma ise oleks soovinud.

Tartu Motoshow 2014

Porsche Macan Turbo Martini värvides

Sel sügisel võtsin ma ennast lõpuks kokku ja käisin ära esimest korda elus Tartu Motoshow`l. Autofännina ei jää mul lihtsalt muud üle, Tallinnas pole autonäitust peetud juba 2008. aastat.

Palju maksad, vähe saad
Mis on põhiline emotsioon? Kahjuks peab ütlema, et pettumus. Miks? Põhjus väga lihtne, piletihinda arvestades pakutakse ikka äärmiselt vähe. Tudengitele sooduspiletit ei olnud, seega pidi tasuma täishinna, mis laupäeval, 27.09, oli 7 €. Kuna see summa ei ole minu jaoks väike, siis oleksin tahtnud näha selle raha eest oluliselt rohkem.

Lisaks eksponaatide vähesusele jäi silma veel üks tugev puudus. Nimelt eksponaadid kordusid hallides. Imelik oli näha, et Fiat automargina. oli esindatud kahes eri kohas. Kuidas suhtuda, kui autonäitusel on 3 Fiat 500-t, 2 Fiat Freemonti ja mitu škoda Octaviat (Ka škoda oli mitmel pool esindatud), samas pole ühtegi Hyundaid, Suzukit, Daciat, Lexust ja Citroeni. (Ning mitmeid teisi esindamata automarki) Jääb mulje, et see pole mitte autonäitus, vaid reklaamkogunemine suureimatele-rikkaimatele  automüüjatele.

Positiivsest küljest ka
Samas ei olnud kõik näituse juures üdinisti halb.Oli helgeid momente ka.
Näiteks oli väga lahe, et näitusel oli esindatud Tesla Model S (85 kWh akuga mudel) kus sai ka sees istuda, sellist võimalust ikka iga päev ei teki.
Samuti nägi oma silmaga ära uudismudelid, mida siinses liikluses igapäevaselt vast kohtama ei hakka. Üheks nendest oli uus Renault Twingo, mis alates sellest põlvkonnast on tagamootoriga.(Tingituna sellest, et jagab põhja Smart ForFour`iga) Lahe kiiks väikeautode hulgas.
Samuti oli uudiseks BMW 2-seeria Gran Tourer, mis mitmetele premium-markide väikeautodele kohaselt on väljast suurem kui seest. Samas näeb see lahe välja ja pakub valikus võimsaid mootoreid.

Autosport au sees
Lisaks tänavasõiduautodele oli vaatamist ka autospordi sõpradele. Näha oli mitmeid kiirendusspordi autosid. Tundub, et kiirendussport on jätkuvalt Eestis populaarne ja ainult kasvatab populaarsust. Mitmele veerandmiili autole pakkus publikuhuvi osas konkurentsi Formula Student Team Tallinn`a ehitatud elektrivormel, mis oli samuti näitusel esindatud (Ja mis saavutas see aasta üldvõidu Itaalias)

Ka olid messil väljas tuuningdetailide pakkujad. Põhiliselt veljemüüjad. Kahju, et Eestist pole kadunud kultus, et mida suuremad plekk-ketad sul auto all verevad, seda kõvem vend oled. See ei ole teps nii.

Kokkuvõteks
Üht-teist huvitavat näitusel vaadata oli ja täitsa plindrisse ma ei jäänud, kuid selleks, et ka tulevikus sinna sattuda peaks kas eksponaatide arv tõusma või peaks pileti hind allapoole tulema. Kui emba-kumba ei juhtu, siis minu uuesti minek on kahtluse all, sest ka Tartusse edasi-tagasi sõit maksab omajagu ja mulle meeldiks, kui elamus ja hind oleks omavahel õiglases korrelatsioonis.

Doktoranditoetusest

Doktorandi töökeskkond - nina raamatutes

Täna hommikul märkasin Haridusministeeriumi kodulehte vaadates ühte huvitavat uudist. [1] Nimelt lubatakse alates järgmise aasta 1. jaanuarist tõsta doktoranditoetust 10% võrra, seniselt 383,47 €-lt 422 €-ni. Lisaks laieneb doktorantidele veel teatav hulk soodustusi.

Siinkohal kiitus Haridusministeeriumile, et lõpuks ometi, üle pika aja, doktorantide toetuseks midagi ära tehakse. Samm paremuse poole igatahes.
Samas täiesti rahule antud sammudega jääda ei saa. Vähemalt mitte siis, kui need on tehtud sellises ulatuses.Miks?

Põhjus on järgnev. Nimelt on praegune õppetoetus, 383,47 € (6000 EEK) kehtestatud aastal 2004. Tollal moodustas see summa ligikaudu 80% keskmisest palgast. Keskmine palk 2014 aasta II kvartalis oli 1023 €. Seega on sellest 80% saanud 37,5%. Märgatav langus suhtarvudes.
Lisaks on toimunud elu kallinemine, millest annavad märku inflatsioon ja THI. [2] Võttes arvese THI-d, mis on saadaval Eesti Panga statistikas, siis selleks, et saada sellist elukvaliteeti, mis oli 2004 aastal saavutatav 383,47 €-ga, peaks toetus olema praegu 582,97 €. Ümardatuna 583 €.

Kuigi 583 € ei moodusta enam 80% keskmisest, oleks see hea lävend sellele, milline doktoranditoetus võiks olla. Täpsemalt öeldes peaks olema, aga veel ei ole. Siinkohal teeksingi hea meelega ettepaneku tõsta doktoranditoetus 1. jaanuarist 2016  583 €-ni. Usun, et riigieelarvest ollakse võimeline selliseid vahendeid leidma.

Nüüd ehk tuntakse huvi, et miks doktoranditoetust tõsta? Sellele küsimusele on lihtne leida vastust, kui mõelda, et kes on doktorant ja millega ta tegeleb. Doktorandi näol on tegemist noore teadustöötajaga, kellest hiljem saab teadlane või õppejõud. Esimesel juhul hakkab ta panustama riigi teaduse arengusse, tööstusinnovatsiooni ja SKP-sse, teisel juhul saab temast õpetajate õpetaja, s.t inimene kes õpetab inimesi kes hakkavad hiljem õpetama.
Mõlemal juhul oleks eelistatud, kui selles rollis on parimatest parimad. Et see sünniks tuleb neid parimaid millegagi motiveerida ja samas anda ka võimalus ära elada nii, et nad millegi muuga tegelema ei peaks, vaid saaks keskenduda täiskohaga õppimisele ja teadustööle. Selge on see, et see kõik saab sündida vaid siis kui on garanteeritud töötasu mis on kõrgharidusega spetsialisti väärimine. Usun, et on arusaadav, et 422 € ei ole see summa, ammugi siis mitte 383,47 € mis kehtib praegu.
Minu pakutud 583 € pole samuti ideaal, aga ta aitaks teha suure sammu positiivsuse suunas.

[1] http://www.hm.ee/et/uudised/valitsus-saatis-riigikogusse-doktorantide-sotsiaalsete-garantiide-tagamise-eelnou
[2] http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2053/treeMenu/MAJANDUSKOOND

Eesti Vabaerakonna Asutav Kogu

Nagu "halo" ümber pea. Logo ja liige justkui üks.

20. septembril toimus Tallinna Tehnikaülikooli juures, innovatsiooni ja ettevõtluskeskuse MEKTORY majas Eesti Vabaerakonna asutav üldkoosolek. 

Koosolekul toimus MTÜ (MTÜ Eesti Vabaerakonna Algatusrühm) reorganiseerumine erakonnaks ning läbi viidi kõik sellega seotud tähtsamad toimingud. Kinnitati põhikiri, erakonna programm, sümboolika ja liikmemaks. Samuti toimusid valimised erakonna juhtorganitesse. Valiti esimees, 10 liiget juhatusse, 5 liiget aukohtusse ja 3 liiget revisjonikomisjoni.

Hea oleks mainida, et konkurents valitavatele kohtadele oli tihe, näiteks juhatusse kandideeris 27 inimest. See näitab, et sisekliimaga on erakonnas kõik korras ning inimestel on tunne, et neil on võimalus midagi ära teha ja reaalselt valituks saada.

Lisaks muudele tähtsatele sündmustele olid üldkoosolekul kohal ka külalisesinejad. Ettekandega bioloogilise mitmekesisuse teemal sai sõna prof Ain Heinaru, samuti esines sõnavõtuga Lagle Parek (üks ERSP võtmeisikutest). Skype`i teel edastas tervitussõnad Talguerakonna rajaja Anzori Barkalaja.

Õhtu lõppes väikese kohvi- ja tordilauaga, mille käigus said erakonna liikmed vabamas õhkkonnas sotsialiseeruda ja teineteist paremini tundma õppida. Samuti anti õhtul edasi õnnitlusi värskelt valitud esimehele (kelleks valiti Andres Herkel), juhatuse liikmetele, aukohtu liikmetele ja revisjonikomisjoni liikmetele.

Paljalt Asutava Koguga erakonna tegevus aga seisma ei jää. Järgmine samm on valmistumine Riigikogu valimisteks, kus Eesti Vabaerakond loodab välja tulla täispikkuses nimekirjaga, s.o 125 inimest. Jätkub erakonna programmi lihvimine ja täiustamine, uute liikmete leidmine ning olemasolevate rakendamine.

Elamusi SEB Sügisjooksult 2014

Nagu tavapäraselt, oli ka selle aasta Sügisjooks osalejaterohke.

See aasta osalesin kolmandat korda ning teist korda järjest SEB Sügisjooksul. Antud üritus on see üks kord aastas, kui ma viitsin võta jalad kõhu alt välja ning teha korralikult sporti. Sport, nagu teada, on tervis ning tervist tuleb hoida. Seega poolkohustuslik üritus mulle justkui, kuid see selleks.

Enim meelitab antud võistlusel osalema just see rahvarohkus ja melu, mis seal iga aasta on.Sarnaselt Tartu Maratoniga võib ka selle ürituse kohta öelda Rahvaspordi üritus suure R tähega. Aga ka see, et saad teada reaalse aja, oma taseme ning on võimalus võrrelda teiste inimestega. Hea indikaator oma jooksutasemele ja tervisele.

Selle aasta starti ma siiski suurte ootustega ei läinud. Põhiliselt seetõttu, et ma enne starti absoluutselt trenni ei teinud. Sellest johtuvalt ennustasin ma enda lõpuajaks 1:05:00-1:10:00 enne starti, rohkemaks ei ole jõudu ma kartsin. (Eelmise aasta aeg oli mul 1:01:59) Kuid pärast starti avastasin, et mul läheb tegelikult päris hästi, esimesed kilomeetrid läksid tempos 05:50-06:00 kilomeetri kohta. Imekombel õnnestus seda tempot lõpuni hoida ja viimasel kilomeetril isegi tempot lisada. Sellest johtuvalt kujunes mul lõpuajaks 58:28 (brutoaeg tänase seisuga) Kuid kuna viimasesse lõpuspurti läks viimanegi energia, siis pärast finišeerimist tundsin, et isegi püsti seismine nõuab jõupingutust. Tähendab, endast on antud maksimum. Õnneks jagatakse peale finišeerimist ka jooki, pähkleid ja kohupiimapastat. Need aitasid mul kenas vähemalt osa oma energiat taastada, kuid isegi praegu, neid ridu kirjutades, tunnen end ikkagi tühjaks imetud käsnana. Rahvasportlase võlud ja valud.

Järgmistel aastatel tahaks oma tulemust veelgi parandada, või siis ette võtta juba poolmaratoni, milleks ma juba aastaid hoogu võtan, kuid mille puhul laiscus condites ikka ja jälle maha murrab. Siiski, vähemasti sihid peavad olema, on mille poole püüelda.

Konverents "Haridus inimestele"

Konverentsi moderaatoriks oli Kalle Pilt Eesti Vabaerakonnast
Foto: Taavi Simson

Tudengi elu möödub suvel vaikselt, vähemalt minul. Tehakse tööd, sporditakse või hängitakse sõpradega. Seetõttu on väga teretulnud võimalused teha midagi erinevat või harivat. Just sellel põhjusel viibisin ma täna Tartus konverentsil "Haridus inimestele" mille korraldajaks oli Eesti Vabaerakond.

Millega siis tegu oli? Kui nimi seda mõnele inimesele kohe ära ei ütle, siis tegemist oli haridusteemalise konverentsiga, kus käsitleti Eesti koolihariduse hetkeolukorda, kitsaskohti, võimalusi ja tulevikku. Kokku kanti tänase ühepäevase konverentsi jooksul ette 5 ettekannet.

Esimeseks esinejaks oli Silje Uusna Haridus- ja teadusministeeriumist, kes rääkis lühidalt haridusseadustiku uuendamise lähtekohtadest. Nimelt läheb lähitulevikus uuendamisele Haridusseadus, sest praegune versioon on kehtiv juba aastast 1992, (sic!) mis tähendab, et viimane aeg on asuda uuendamise ja kaasajastamise juurde. Samuti mööndi, et on liigselt teisi haridusega seotud määrusi ja seadusi ning nende arvu tuleks vähendada ja sisu ühtlustada, et haridusega inimestel oleks võimalik kergemini saada terviklik pilt.

Teiseks esinejaks oli Ave Tamra, kes on seotud Pikakannu kooliga. Olgu veel mainitud, et antud esineja esines läbi Skype`i. Tema rääkis põhiliselt kogukonna ja kooli seostest. Nimelt loobus kohalik omavalitsus mõned aastad tagasi Pikakannu kooli toetamisest ning kuna lapsevanemad ei soovinud kooli sulgemist, siis võttis kohalik elanikkond kooli haldamise üle. Lapsevanemad ise tegelevad kooli remondiga, õpetajate leidmisega jne. Tegemist on väga hea näitega sellest, kuidas väikese koguonna siiras ja asjalik koostöö ja ühtne vaim võivad viia suurte tulemusteni.

Kolmandaks esinejaks oli Heiki Krips Tartu Ülikooli Pedagoogika osakonnast. Tema ettekanne keskendus klassi juhatamisele ja juhtimisele koolis. Lähemalt öeldes rääkis ta psühholoogilisest vaatevinklist erinevatest juhtimisstiilidest õpetajate ning direktorite poolt ning nende positiivset või negatiivset mõju õpilastele ja õpetajatele.

Neljandaks esinejaks oli Pille Liblik Haridus- ja Teadusministeeriumist, kes on algatuse Huvitav Kool kordinaator. Tema ettekanne seisnes Huvitava Kooli algatuse sisu lähemas lahtirääkimises. Lühidalt öeldes on tegu organisatsioonide, ideede ja inimeste kogumikuga, kes seisavad selle eest, et koolis antav haridus oleks huvitavam (sellest ka algatuse nimi), mitmekülgsem, suurema kasuteguriga. (Tööturul ja päris elus) Huvitav Kool algatusega on liitunud näiteks MTÜ KAE kool, Noored Kooli, Tagasi Kooli jpt.

Viimaseks, viiendaks esinejaks oli Merike Kaste, kes on uue, Tartus äsjaavatud Tartu Kritjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi direktor. Tema ettekande sisu keskendus põhiliselt uue kooli saamisloole ning mida nimetatud uus kool endast kujuneb. Olgu näiteks välja toodud, et antud kool tekkis kolme teiste Tartu gümnaasiumi gümnaasiumiosade liitumisel ning antud koolis kasutatakse sarnaselt Hugo Treffneri Gümnaasiumile moodulõpet.

Mina igatahes jäin tänase üritusega väga rahule ning leian, et sain targemaks ning minu silmaring avardus veidikene, vähemalt haridusteemaliste küsimuste osas.

Lõpetuseks link Eesti Vabaerakonna poolt tehtud haridusteemalisele videole: http://www.youtube.com/watch?v=hCW6RxaBD_c

Päästkem haridustemplid hävingust

Akadeemia tee 30 asuv endine koolimaja
Allikas: Delfi

Täna ilmus Delfis ja ka Postimees-online`is uudis sellest, et süüdatud on Akadeemia tee 30 aadressil asuv endine koolimaja. Tõtt-öelda on selliseid uudiseid väga kurvastav lugeda ja pidevalt on lootus, et selliseid uudiseid enam lugema-nägema ei pea.

Paraku leidub ikka ja jälle tõbrastest mölakaid (paremini pole mul soovi antud olendeid nimetada) kelle meelest on "väga vaimukas" vanu, kasutuseta koolimaju süüdata. Just koolimaju, mitmuses, sest pidevate sarisüütamiste ohver on ka endine Õismäe Humanitaargümnaasium aadressil Õismäe tee 130. Need kaks koolimaja on antud aastanumbri sees juba korduvalt põlenud ja tekkib vägisi küsimus, et kas tõesti ei suuda politsei midagi ette võtta ja süütajatega karmimalt ringi käia. Samuti tekkib küsimus, et miks kohalik omavalitsus pole suutnud organiseerida koolimajade juurde tõhusamat valvet.

Jääb loota, et 37. keskkooli hoone ei lange samasuguse saatuse ohvriks, sest alates sellest sügisest jääb ka see koolimaja tühjaks. Paraku ütleb mingi kahtlev hääl minu sees, et on oht "trendi" jätkumiseks. Välja arvatud juhul, kui on lõpuks õppust võetud varasemast ja leitakse uued omanikud või uus rakendus vanale koolimajale.

Siinkohal tekibki küsimus, et miks üldse lastakse vanadel koolimajadel tühjalt seista ja topitakse olemasolevad tihkelt rahvast täis. Miks ei leita hoonetele uut rakendust või uusi omanike, kuigi selleks on võimalused olemas? Ja kui leitaksegi, et renoveerimine on liiga kallis või halduskulud liiga suured, miks siis antud hooneid ära ei lammutata, vaid jäetakse tondilossidena seisma ja rüüstajate ning vandaalide meelevalda? Minule, kui haridusest lugupidavale inimesele on valus lugeda uudiseid, et see või teine koolimaja on jälle põlema pandud.

Kas tõesti pole noortel enam mingit austust hariduse ja ühisvara vastu või on hoopis tegu tellimustööga, et teha ruumi uutele, "vajalikematele" hoonetele? Igal juhul loodan, et keegi siiski midagi ette võtab ja vanad koolimajad saavad endale uue hingamise või vähemalt päästetakse need häbiväärsest eksistentsist.

Uus nimi, vanad tegijad

Aadressil Vabaduse pst 39 asub uus burksipalee

Eelmisel reedel juhtusin istumisele sõprade seltskonda. Kõikide muude jutude kõrval, mida seal räägiti, mainiti, et Vabaduse puiesteel on hiljuti avatud üks uus söögikoht, Diner. Muidu ma poleks sellest eriti välja teinudki, kuna ma ei ole selline tüüp, kes käiks väga tihti väljas söömas, eriti kodust kaugemates kohtades, kuid oli üks fakt, mis sundis antud uudisele suuremat tähelepanu pöörama. Nimelt väitsid vestluskaaslased, et selle koha kokkadeks on endised grillmeistrid Vesivärava Grillist. Kuna aga minu blogi pikemaajalised lugejad teavad, et ma ei suuda öelda "ei" heale burksile, siis lihtsalt olin sunnitud antud koha kohta täpsemalt järgi uurima.

Siinkohaks olgu vahepalaks mainitud, et on kahju Vesivärava Grillist, mis alates eelmise aasta lõpust on läbinud tõelise allakäigu spiraali. Kõik endised head kokkad ja teenidajad on sealt minema läinud või minema peletatud ja viimasel ajal häid uudised kahjuks antud koha kohta ei kuule. See selleks.

Niisiis, kõigepealt alustasin sellest, et tegin kohale väikese Google otsingu. Oh meid, tänapäevaseid, internetist sõltuvaid nõrki noori. Sain targemaks, et antud koht tõesti eksisteerib. Aadressiks on tal Vabaduse puiestee 39. Söögikoht asub endise kohvik Iris asukohas, see peaks Nõmmelastele ja Mustamäelastele rohkem ütlema. Kuna aga mina ei teadnud enne midagi antud kohvikust ega ka uuest kohast, siis pidin täiendavalt "guugeldama" kus see Vabaduse pst 39 kaardil täpselt asub. See välja uuritud, sai pandud riidesse ja seatud sammud bussipeatuse poole. Mainin vahele, et kohta ma külastasin pühapäeval. Jätan siinkohal lugejad painamata detailidega ja alustan kohe sellest kui olin jõudnud antud burksimekani.

Juba sisenedes on aru saada, et oled jõudnud õigesse kohta. Taustal mängib juke-box ning mööbel ja lauanõud (eriti salvaka hoidjad) on sellised, et tekib tunne nagu sa oleksid rekkajuht 70-ndate USAs ning sinu tööks on pikad otsad mööda vanad head Route 66. Ka järjekorrad ja sees olev inimeste arv annab aimu, et tegemist võib olla endiste Vesivärava kuttide kohaga, s.t publikut on murdu ja puudust ei jää. Suur edasiminek on see, et uus koht tegutseb siseruumides, mis tähendab, et nüüd saab Eesti parimat burgerit nautida talvel. Ah jaa, burger. Menüü on suur, burgerite valik oli kusagil 10 ja 20 vahel ning igast burgerist on olemas ka angus versioon. Andke andeks minu asjatundmatus, kuid ma ei oska siiamaani lahti seletada, mis too on. Ka hinnaklass on mõistlik, jäädes enamiku burgerite puhul 3.50 € ja 8 € vahele. Olgu siinkohal öeldud, et see on soodus pakkumine, sest iga burgeri vahel on c.a 250 grammine loomahakklihast pihv.

Tellisin siis burgeri ära, minu puhul sai tehtud kindla peale minek ja valitud klassikaline peekoniburger ning seejärel istusin lauda. Nagu tavaliselt, tuleb arvestada ooteajaga vähemalt 15 minutit. Õnneks igavlema ma ei pidanud, kuna juhuse tahtel õnnestus näha seal ühte koolikaaslast kellega õnnestus juttu puhuda kuni minu burger saabus. Pikalt ei hakkanud ma ootama ning lõin kohe hambad sisse. Esimene suutäis proovitud, tabas mind õudne nostalgialaks ning mõnus olemine, burger on (endiselt, kui Vesivärava ajad sisse lugeda) super, maitesv ning valmistatud värskest toormaterjalist. 

Burgeri söömise järel olin ma igati tulemisega rahul. Kuid ma ei tea, kas asi on minus või on burgerid suuremaks läinud, kuid viimane osa burgerist läks sisse juba raskustega, lihtsalt nii hästi täitis kõhtu. Kaalujälgijatele ja kalorifoobidele seda kohta seega paraku soovitada ei saa. Ise aga kasutan esimesel võimalusel (s.t kui õppetoetus üle tuleb) uuesti antud koha teenuseid, sest usun, et antud pleiss on raudselt väärt uuesti ja uuesti külastamist.

Veelkord loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Kuna minu eelmine postitus teemal kutsuda ellu loodusteaduste riigieksam on äratanud inimestes omajagu tähelepanu, siis mõtlesin antud teemal veelkord peatuda.
Lühidalt seisnes minu idee selles, et gümnaasiumi astet lõpetav noor peaks praegusele kolmele eksamile (eesti keel, inglise keel ja matemaatika) lisaks sooritama loodusteaduste eksami, mis sisaldaks füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat. Seda selleks, et korvata kuidagi eelpool nimetatud ainetes kaotatud riigieksameid.

Teatud mõttes "piitsaks"
Minu järgnev mõttekäik võib tunduda küll must-valgena, kuid mina saan asjast aru järgnevalt. Kui tehakse üleriigilised eksamid vaid kolmes aines, siis hakkavad koolid "drillima" õpilasi just neis ainetes ja teised ained jäetakse justkui vaeslapse ossa. Eriti tõenäoline on sellise olukorra tekkimine koolides, kus majanduslikud ressursid on väga piiratud ja tuleb teha valikud, millistele ainetele ja õpetajatele rohkem rõhku panna.
Kui aga teised ained jäetakse nii öelda vaeslapse ossa, siis on ilmselge, et nende kvaliteet kannatab. See on aga kurjast, sest teadmised loodusteadustest on maailmapildi kujunemisel äärmiselt oluliselt. Ka ühiskonnateaduste, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse rolli hariduses ei tohiks alahinnata.
Selleks, et koolidel ei tekiks "püksikummi lõdvaks laskmise" võimalust, peaks olema mingi riiklik mehhanism, piits kui nii võtta, mis motiveeriks koole, sõltumata humanitaar- või reaalkallakust rohkem rõhku panema loodusteaduste alase hariduse kvaliteedile ja sisule.

Kvaliteet, mitte kvantiteet
Kui ma nüüd kirjutasin, et ka humanitaarkallakuga koolid peaksid rohkem rõhku panema loodusteadustele, siis ma ei mõtle selle all kindlasti seda, et nüüd peaks vastava valdkonna tunde rohkem juurde tekitama. Ei. Hoopis vastupidi. Olles olnud hariduses sees juba 17 aastat, olen jõudnud kindlale veendumusele, et lähtuda tuleb põhimõttest - kvalieet, mitte kvaniteet. See tähendab seda, et selle asemel, et hakata manipuleerima tundide arvuga, tuleb keskenduda sellele mida õpetada ja kuidas õpetada. Oma arvamuse selles osas, mida peaksid abituriendid kooli lõpetamisel loodusteadustest teadma, panin ma kirja oma eelmises postituses ja ma ei hakkaks antud momendil rohkem sellel peatuma. Niikuinii on tegemist sellise teemaga mis nõuab pikki vaidlusi enne kui jõutakse spetsialistide poolt mingitele ühistele kindlatele seisukohtadele sisu osas. Küll aga jagaksin hea meelega oma veendumusi selles osas, kuidas neid teadmisi edasi anda. Oskuslike meetmete puhul on võimalik ka väikeste tundide arvuga anda edasi palju kvaliteetset materjali nii, et see õpilastele ka meelde jääks.

• Rohkem praktilisi katseid. 90% teadmistest omandab inimene visuaalsel teel. Kui õpilane näeb katset mingist nähtuse toimimisest reaalses elus, siis see jääb talle paremini meelde ja ta saab sellest lihtsamini aru. Veel parem oleks, kui oleks eksperimente, kuhu õpilased saaks ise käe külge panna. Siinkohal tuleks rõhutada, et koolide loodusteaduste alase hariduse rahastamist tuleks parendada, sest praegu jäävad mitmed katsed mitte ainult õpetajate viitsimatuse, vaid ka rahastuse taha, kuna katsevahendid siiski maksavad midagi. Mainiks veel ära, et ideaalis võiks sisaldada loodusteaduste eksam ühte praktilist katset, nii nagu võõrkeele eksam sisaldab suulist osa. Kuigi tegemist oleks meetmega mis tõstaks eksami läbiviimise hinda ja ajakulu, tõstaks see oluliselt eksami sisukust ja kvaliteeti.
• E-õppe võimaluste ulatuslikum kasutamine. Kasutada tasuks veebikeskondi (näiteks Moodle) kuhu õpetajad saaksid üles laadida erinevaid ainega seotud videosid, helifaile, artikleid ajalehtedest ja ajakirjadest jne. Täiendav materjal õpikule aitaks mõnel õpilasel asjadest ehk paremini aru saada, lisaks võimaldaks andekamatel õpilastel end tavapärase õppekavaga oluliselt rohkem täiendada. Ka saaks e-õppe keskkonda panna e-kontrolltöid, mille abil saaks õpilased kontrollida oma teadmisi ja neid täiendada enne päris kontrolltöid. See võimaldaks õpilastel saada paremaid tulemusi õppetöös ja tõstaks nende moraali. Lisaks kõigele muule pooldan e-õppe lahenduste ulatuslikumat kasutamist seetõttu, et tudengina näen, et loengu tüüpi haridus on jäänud ajale jalgu ja ei sobi enam päris hästi XXI sajandi haridussüsteemi. Mina kujutan ideaalis koolitundi ette kõigest kontakttunnina, kus õpilased saavad esitada küsimusi seoses kodus läbiuuritud lugemismaterjaliga või etteantud ülesannetega. Samuti võiks jääda kontakttund keerukamate näidisülesannete koos lahendamise jaoks ning kontrolltööde ja laboritööde sooritamiseks. Ülejäänud õppetöö jaoks võiks jääda siiski kodu ja raamatukogu.

Mida varem, seda parem

Nii nagu sai kirja pandud oma eelmises postituses, siis oleks võimalik loodusteaduste riigieksam läbi viia juba aastal 2015. Kõik on kinni ainult tahtmises. Tuleb vaid leida piisav rahastus,  (Kuigi rääkides noorte inimeste tulevikust, on üldse imelik mainida piisava rahastuse leidmist) moodustada ekspertkomisjon, kes määrab ainete osakaalu eksamil ning küsimuste sisu ja leida hindajad riigieksamite parandamiseks. Ei tundu just väga keeruline. 

Mida kaugemale selle eksami ellukutsumist edasi lükata, seda rohkem kannatab reaalhariduse kvaliteet. Kui ei võeta kuulda minu arvamust, siis usun, et praeguste trendide jätkudes jõuame lihtsalt ükskord seisu, et ülikoolid hakkavad üldhariduskoolidelt küsima: "oot-oot, keda te nüüd siia saadate." Et seda ei juhtuks, tuleb tegutseda juba praegu, ennetusega on tunduvalt odavam ja lihtsam tegeleda, kui tagajärgedega. Nii on see kõikides eluvaldkondades.

Ideid Tallinna liikluse arendamiseks

Selline võib tulevikus välja näha Haabersti ringristmik

Liiklusest Tallinnas on viimasel ajal meedias rohkem räägitud. Peamiseks põhjuseks Pärnu maantee ja seal oleva trammitee remont, mis mitmete liiklejate elu ajutiselt keerukamaks on muutnud. Üks põhjuseid, miks remont taolises kohas nii palju probleeme põhjustab on selles, et endiselt ei ole leitud rohtu sellele, et ühest linna otsast teise liiklevad inimesed ei saa vältida kesklinna. On aga selge, et probleemid enne ei lahene, kui nende lahendamise suunas samme ette ei võeta.

Millised on lahendused?
Kesklinna ummistumise vältimine teoorias ei ole sugugi keeruline. Tuleb vaid lahendada mure, kuidas saada Lasnamäe ja Pirita inimesed Mustamäele ja Õismäele nii, et kesklinnast ei peaks läbi sõitma. Osa Lasnamäe inimestest, need, kes elavad Peterburi tee lähedal saavad, tõsi küll, Mustamäele (ja sealt edasi Õismäele) Järvevana tee kaudu, kuid teistel inimestel on olukord vähe raskem.

Et seda muret lahendada, peaks valmima kaks tähtsat objekti, mis liikluskoormust kesk- ja südalinnas oluliselt leevendaks. Nendeks on Põhjaväil ja Haabersti ringristmik. Mõlemast objektist on linnavalitsus rääkinud ajast, mil mul habeme asemel veel piimaudemed olid, tegudeni pole aga siiamaani jõutud. Kahjuks.

Põhjaväilast
Põhjaväil looks just eelkõige Pirita elanikele võimaluse möödasõiduks kesklinnast. Paraku on selle rajamine seotud mitmete takistustega. Esiteks tuleks osa teed ehitada merre, s.t rajada praeguste Kadrioru majade taha merre teetamm, kuna kusagile mujale enam tee kahjuks ei mahu. Antud piirkond on lihtsalt nii täis ehitatud. See tähendab, et kokku tuleb puutuda insenertehniliste probleemidega, millega just igapäevaselt kokku ei puututa. Teine probleem on see, et kuidas mahutada ära tulev liiklus Telliskivi piirkonda? Hetkel on sealkandis tee väga kitsas ning majad kohe tee ääres. Tunneli või silla või teetammiga, nagu Kadriorus, seal probleemi ei lahenda. Tegelikult ongi ainus võimalus teeäärne kinnisvara kokku osta, majad maha lammutada ja siis (vähemalt) kaks sõidurada ja kergliiklusteed juurde ehitada. Paraku tõstab selline teguviis Põhjaväila hinda veelgi. Rääkimata sellest, et elanikud on kindlasti väga tugevalt vastu minema kolimisele ja kergesti oma kinnisvarast ei loobu.

Paraku on Põhjaväil siiski investeering, mida ei saa vältida ja mille pidev tuleviku lükkamine toob ainult kahju. Ummikud kesklinnas, kesklinna teede remont, inimeste kaotsiminev aeg, närvid ja tervis. kõik see läheb lõpuks kallimaks kui on investeering, mida nõuab Põhjaväil. Millal see valmida võiks, seda on raske ennustada. Arvestades kui kaua läks aega Ülemiste liiklussõlme projekteerimise ja ehitamisega, siis enne 2020. aastat kindlasti selle valmimist ei näe, isegi kui täna ilmutataks poliitilist tahet ja antaks projektile käik sisse. Siia aga on maetud teine kurb kala. Tundub, et hetkel tahe selle objekti järele puudub, näiteks räägitakse, et järgmisena võetakse ette Haabersti ringristmik, mis on ka väga tähtis ning ootab samuti juba pikki aastaid valmimise järjekorras.. Samas tuleb see kindlasti valmis teha enne kui kaob võimalus kasutada ELi rahasid, sest omal käel Põhjaväila valmis tegemine on äärmiselt keeruline.

Haabersti ringristmik
Mainiksin kohe ära, et minu silmis peaks Haabersti ringristmik tulema koos tunneliga Kopli poolsaare ja Rocca al Mare vahel (võimaliku väljumisega Al Mare Bowlingu juures), mis võimaldaks Põhja-Tallinna liikluse kulgemist Õismäele ilma kesklinna piirkonda läbimata. Praegu selline võimalus puudub. (Põhimõtteliselt võib Sõle - Paldiski aamntee ristmiku juba tinglikult kesklinnaks lugeda)

Lisaks sellele peaks Haabersti ringristmiku uuendamine sisaldama Rannamõisa tee laiendamist neljarajaliseks Tabasaluni, või vähemalt Kakumäe Selverini, sest just see tee on minu meelest üheks pudelikaeltest antud piirkonnas.

Samuti peaks ülekäigud tulevikus asendama seal jalakäijate tunneliga, et liiklusvool oleks antud kohas sujuvam ning liiklusõnnetusi oleks vähem. Hetkel on Haabersti ringristmik kõige õnnetusterohkem ristmik Eestis ning pole lahtlustki, et selles osas tuleks midagi ette võtta.

Kõige selle juures sooviksin, et Haabersti ringristmik suudetaks renoveerida niimoodi, et ringi keskel olev rohelus säiliks. Tallinnas peaaegu puuduvad liiklussõlmed, kus oleks ka veidi rohelust. Haabersti võiks jääda selles osas meeldivaks erandiks. Selle kõige juures saan aru, et suure tõenäosusega on vajadus mitmetasandilisuse järgi. Kuid mitmetasandilisuse võib saavutada ka tunneli(te) abil.

Veel lahendusi?
Iseenesest on veel üks lahendus, mis välistaks vajaduse uute kallite liiklussõlmede järele. Selleks on rajada metroo ringliin Tallinna alla. Kulgeda võiks see nii.: algaks Kopli poolsaare juurest, läheks läbi Reisisadama juurest, sealt Pirita rannahooneni, sealt keeraks Lasnamäe peale (Kiirtrammi endise depooni). Lasnamäe juurest tuleks piki kanalit Kadrioru alguse juurde,  sealt Viru keskuse alt läbi, siis Pärnu maantee alt Mustamäeni (Järvevana-Pärnu mnt ristmik-> Tammsaare tee), Mustamäelt Väike-Õismäeni ja sealt Rocca Al Mare kaudu taas Kopli poolsaareni.

Kuigi metroo on väga kallis, aitaks see tunduvalt vähendada liikluskoormust maa peal, kiirendaks inimeste tööle jõudmist ning aitaks kaasa ka keskkonnahoiule teataval määral, kuna metroo näol on tegemist elektritranspordiga. Samuti looks metroo ehitus ja selle käigus hoidmine juurde hulganisti uusi töökohte.

Idee loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Alates sellest aastast on kasutusel uus riigieksamite süsteem. Gümnaasiumi lõpetamiseks on vajalik sooritada vaid kolm eksamit: eesti keel, inglise keel ja matemaatika. See tähendab, et jäävad olemata mitmed riigieksamid, mis senini toimunud: ajalugu, ühiskonnaõpetus, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, vene keel ja saksa keel. Teadmisi on aga vaja nendeski ainetes ja neid teadmisi tuleks ka kuidagi kontrollida.

Reaalteadused au sisse
Väga palju on viimastel aastatel olnud juttu reaalteaduste olulisusest ning sellest, et nende õpetamisele tuleks koolis rõhku panna. Olles ise reaalteaduste huviline ning nähes, mis toimub Eesti haridussüsteemis, nõustun antud väitega ning toetan reaalalade populariseerimist kahe käega. Seetõttu tundubki mulle äärmiselt kummastav, et alles on jäetud vaid ühe reaalala, matemaatika, riigieksam ning teiste ainete eksamid on sealjuures ära kaotatud. Riik töötab justkui omaenda sõnadele vastu. Selleks, et oleks tugev reaalhariduse tase, peab olemas olema kontroll selle taseme üle, võimalus seda mõõta. Kui kaovad ära vastavate ainete riigieksamid, siis vastav kontrollmehhanism kaob. Seetõttu panen ma omalt poolt ette kutsuda neljanda riigieksamina ellu loodusteaduste riigieksam.

Loodusteaduste riigieksam - mis loom see on?
Loodusteaduste riigieksam, nagu nimigi ütleb, mõõdaks teadmisi loodusteadustes - füüsikas, keemias, bioloogias ja geograafias. Kuna kõikides koolides antud aineid süvendatud kujul ei õpita (kahjuks) siis võiks eksam mõõta iga aine puhul vastava aine minimaalse riikliku õppekava sisust arusaamist. Osakaal ainete vahel võiks olla 25/25/25/25 ehk siis füüsika annab 25 %, keemia annab 25 %, bioloogia annab 25 % ja geograafia annab 25 %. Teemad, mis käsitletakse antud eksamil, võiks olla võimalikult eluliselt. Seda selleks, et ellu astuv noor gümnaasiumilõpetaja omaks võimalikult terviklikku, maalähedast ja elutervet maailmapilti.

Mida eksamil küsida?
Kui ma olen juba välja käinud mõte loodusteaduste riigieksamist, siis oleks ka igati aus, kui ma tooksin välja valdkonnad ja küsimused, mida antud eksam käsitleda võiks.

• Füüsika: Newtoni II seadus, et noored saaksid aru, miks maanteel kiirustamine on vale. Võimsus, et saadaks aru, et V8 mootor pole otstarbekas Eestis, termodünaamika ja ringprotsess, et saadaks aru kust energia tuleb ning miks on tarvis maju soojustada ning energiat kokku hoida.
• Keemia: Galvaanilised paarid, et ei pandaks kokku vask- ja alumiinium juhtmeid. Happed ja alused ning nende mõju inimesele ja keskkonnale, et ei tehtaks kahju endale ega ümbritsevale. Tähtsaimate kemikaalide saamine, et tekiks ettekujutus, kuidas üks või teine igapäevane aine meie elus tekib.
• Bioloogia: DNA, dominantsed ja retsesiivsed geenid, et paremini mõista pärilikust. Valkude, rasvade jne toime organismis, et mõistetaks paremini tervisliku toitumise ja tervislike eluviiside vajadust.
• Goegraafia: Eesti kaart, Eesti majandus ja eesti demograafia. Euroopa kaart, ELi liikmesmaad, nende pealinnad, majanduslik tase, rahvaarv ja muu tähtsam statistika. Seda selleks, et tuntaks oma kodumaad ja tähtsaimaid liite, kuhu Eesti kuulub.

Millal võiks eksami ellu kutsuda?

Minu poolest juba 2015. aasta kevadel. Kui suudeti ühe aasta ümber muuta endine eksamisüsteem praeguseks, siis ei tohiks olla probleem lisada aastaga praegusele kolmele eksamile neljas.

Yummy-funny pancake party

Pancakes are yummy

I`m a guy, who is usually the quiet type. I don`t go out much. Therefore, everytime I have a chance to go out or I`m invited somewhere, it`s a big thing for me.

On Tuesday, 4th of March, I was walking around my Uni (Tallinn University of Technology). I don`t do that much anymore, because I have no lessons and I´m concentrating on writing my thesis. So I was walking around and just for kicks, I stepped into Students House. It`a place in Uni where studentns can relax, chill, sit down, learn, play games and have a drink. And suddenly someone said "Hello"

When I turned my head to see where this greeting was coming from, I saw a group of foreign exchange students. We have plenty of those in TUT since we are opened and well known university, probably. So they greeted my and invited me to play cards. I joined, because I had nothing better to do at the moment and it looked like fun. So we played cardgames, had a chat and so on. When we finished, they suddenly gave my a flaier and invited me to a pancake party on Friday 7th. I was quite suprised, because like I said earlier, I don`t get invited out a lot and these people had just met me. I took the flayer and accepted the invitation, I may be the "Socially akward penguin" type of guy, but I`m also kind of "yes-man" type of guy, who when given a chance, grasps it.

On Friday evening I made myself neat and clean and stepped towars the place When I arrived, it came out that I was amongst the first ones. Typical me. Hosts and other people greeted me and introduced themselves, unfortunately I have already forgotten most of names, I have a bad memory for names, but good memory for faces. After that they asked me what kind of pancakes I like. It was a pancake party after all and they were already busy making them. So I ordered my pancakes with ham and cheese, I like salty pancakes more than sweet ones. They made very good pancakes, I liked them. But there is a small twist. I put Nutella, whipped cream and bananas on my ham and cheese pancake. Others were like "What the hell, you actually like this way" And I was like "Yes I do, I`m crazy like that." And honestly cheese-ham-Nutella-whipped cream-banana combo realy is tasty, atleast I like it.

After the panckes were eaten, games played and all the people had arrived, we sat down for a group discussion. The discussion was about Jesus and how some people have found God for themeselves. Turned out that some members of the group were Christians. I`m not a very religious person, but it was still interesting for me to listen. It`s great that some people truely believe in something, have someone or something to rely on and are not afraid to share their views and opinions. One of the host later admited that this event was published as a pancake party on purpose, otherwise some wouldn`t have come. Maybe this is true, if I had been invited to a group discussion instead of chill and relax party I would have hesitated. But now that I know these people, and they seem nice, I would go to an event hosted by them, because know I know that they are cool and good persons.

Rakett 69 IV hooaeg 8. saade

Kaaluvihtide ülesanne nõudis kõrget taset loogikas
Foto: Rakett 69 FB leht

Hooaja kaheksandas saates keskenduti loogika valdkonna ülesannete lahendamisele. Ülesanded olid sellised, et algul ei pure ega pure läbi, kuid kui oled lahenduse ära näinud, siis lööd käega otsa ette ja sõnad: "Kuidas ma küll ometi ise selle peale ei tulnud?" Taolised ülesanded ajavad vahetevahel mind küll närvi, sest panevad mind kui kaua õppinud tudengit ennast üsna totakana tundma, kuid see selleks.

Seekordsed ülesanded olid järgnevad:

• Kaaluvihtide ülesanne. Kaheksa raskuse hulgast tuli leida üks, mis on teistest raskem ja seda tuli teha kahe kaalumisega. Ise mõtlesin ja mõtlesin ning leidsin, et vähem kui kolme kaalumisega seda teha ei saa. Minu lahendus oleks olnud järgmine: Oleksin pannud neli raskust ühele poole ja neli teisele poolele. Ülespoole jäänud vihid oleksin pannud kõrvale ja alla vajunud vihid jaganud kaheks võrdseks osaks ning korranud operatsiooni veel kaks korda, et leida kõige raskem viht. Tegelik lahendus, mida kohtunikud aga ootasid, tekitas minus järjekordse "doh" momendi. Nimelt tuli vihid jagada 3-3-2. Kui kolmesed kuhjad jäänuks kaaludel võrdseks, oleks selge, et raskem viht on kahe teise hulgas ja raskema oleks saanud selgitada teise kaalumisega. Kui aga üks kolmestest kihtidest vajub alla, siis alla vajunud kolmest tuleb üks kõrvale panna ja kahte neist omavahel kaaluda. Kui kaal jääb võrdseks, siis on raskeim nüüd kõrvale pandud viht, kui aga üks kaalupooltest alla vajub, siis on raskeim see, mis vajub kaalul allapoole. Lihtne lahendus iseenesest, aga kaugeltki mitte nii lihtne selle peale tulla. Ometi tulid selle lahenduse peale kõik tiimid. Palju õnne, Taavi, sa oled loogikas nõrgem kui gümnaasiumijuntsud.
• Strobopilt. Tuli fotoaparaadi abil jäädvustada pingpongi palli liikumine nii, et pall jätaks fotole palju üksikuid jälgi. Pika aja vältel liikumistee saamine fotoaparaadil ei ole sugugi keeruline. Tuleb kasutada lihtsalt pika säriaega, kuid ainult säriajaga mängides saab pildile ühe pika valge juti liikumisteena, seda aga tuleb ülesande püstituse tõttu vältida. Nipp seisnes antud ülesande puhul selles, et meeskonnad pidid meisterdama laual leiduvate vahenditega kavala katiku mehanismi, mis kord varjab valguse objektiivi eest, kord jälle laseb valguse läbi. Nii jääb pall pildile erinevates kohtades üksikute punktidena. Kõige paremini õnnestus antud ülesanne rohelistel, sinised tihedalt kannul. Oranžide puhul sai määravaks vast see, et seekord olid nad kahekesi siniste kolme ja roheliste nelja vastu, mistõttu jai jõust ja nõust lihtsalt puudu, mis teha.
• Pallide arv. Tuli leida pallide arv kastis. Kohtunike lahendus seisnes sellest, et võtad kastist välja 100 palli, märgistad ära ning paned kasti tagasi, segades palle hoolikalt. Nüüd võtad uuesti kastist palle, näiteks 200 ja vaatad, mitmel pallil kriips peal on. Leiad näiteks 16 palli, sellisel juhul on pallide arv kastis 100*200/16 = 1250. ehk siis kasutada tuleks tõenäosus teooriad. Kuid saate vaimule kohaselt suutsid osalejad kasutada kõiki muid meetodeid peale selle, mida oodati. Üsna ootuspärane tulemus, ütleks ma Raketi vilistlasena. Isegi uusi ühikuid suudeti tuletada, milleks oli kuupmarker siniste esitluses. Lõppkokkuvõtes pakkus lähimale roheline tiim, järgnesid oranzid ja siis sinised. Ei maksaks vast mainidagi, et kõigi tulemused olid tegelikusest ikka väga kaugel, ms sa teed, mõnikord lihtsalt läheb nii.

Seekord pidi saate lõpus lahkuma Kaisa oranzide tiimist, millest on väga kahju. Tegelikult aga on kahju kõikidest lahkujatest, sest omas mõttes on kõik Raketti saatesse pääsenud noored võitu väärt. Kaisa lahkumine tähendab aga seda, et järgmises saates peab Aksel üksinda vastu saama siniste ja roheliste meeskonndadele. Kuidas see välja kukub, näeb juba nädala pärast.

Rakett 69 IV hooaeg 7. saade

Gaaside tuvastamise katse oli kõige vaatemängulisem
Rakett 69 FB lehelt

Rakett 69 selle hooaja seitsmenda saate läbivaks teemaks oli keemia. Antud saade oli väga huvitav vaadata, kuid tuletas mulle samal ajal meelde, et keemia ei olnud teps mitte minu tugevaim ala koolis. Samas endalgi oli omal ajal vahva saates katseklaaside-kolbidega möllata, kuigi tulemus ei olnud alati see, mis oodatud.

Nii nagu tavaks, tuli ka seekord meeskondadel lahendada kolm ülesannet, mis seondusid saate teemaga. Seekordsed ülesanded olid:

• Gaaside tuvastamine. Toru külge oli kinnitatud viis õhupalli. Kaks suunaga taeva poole, seega õhust kergemate gaasidega täidetud, ning kolm allapoole rippumas, seega õhust raskemate gaasidega täidetud. Teada oli, et õhupallides olevad gaasid on: heelium, vesinik, süsihappegaas, propaan ja väävelheksafluoriid. Tuli määrata, milline gaas on millises pallis. Kuna heelium ja vesinik on mõlemad õhust kergemad, siis ülemised õhupallid on emb-kumb. Määravaks on siin see, et heelium on inertgaas ja ei põle, samas kui vesinik põleb vägagi hästi, tehes pauku isegi palja õhuga reageerides. Seega, kumb õhupall teeb süüdates suurema paugu, see on vesinik, teine järelikult aga heelium. Ka rippuvates õhupallides olevade gaaside tuvastamine on lihtne. Kuna väävelheksafluoriid on teiste gaasidega võrreldes oluliselt raskem, on see juba käega katsudes (tõstes) selgelt eristatav. Süsihappegaasi ja propaani eristamine käib samal põhimõttel mis ülemistel õhupallidel, propaan põleb hästi, samas kui süsihappegaas ei põle. Massi põhjal neid eristada ei saa, kuna propaanil ja süsihappegaasil on üks ja sama molaarmass. Antud ülesande lahendamisega said toime kõik meeskonnad.
• Võistluse teiseks ülesandeks oli trikoloori valmistamine klaasanuma sisse laual leiduvate ainete ja vahendite abil. Antud ülesanne pandi sisse seoses sellega, et antud saate eetrisse minek toimus Vabariigi aastapäeva ligiduses. Ülesannet jälgides meenus mulle, kuidas minu tiim (sinine tiim) omal ajal pidi liimi valmistama, seega võis juba ette näha, et tuleb palju katse-eksi meetodit. Ei pidanud pettuma, kuid vaatamata ohtrale katsetamisele, olid tiimid edukamad, kui mina omal ajal. (Tõsi oma liimi saime me tööle, mingil müstilisel põhjusel, teadust oli asjasse vähe segatud) Igatahes, tagasi ülesande juurde. Tiimidel oli kasutada piim, vesi, õli, atsetool, toiduvärvid, spaatlid, klaasanum, kindad, prillid ja veel mõned vahendid. Ainete segamise mõte seisnes selles, et kogupandavad ained ei seguneks omavahel, vaid jääks valades kihtidesse. Samuti pidi silmas pidama seda, et kõige raskem aine oleks põhjas ja kõige kergem peal. Ideaalne lahendus oleks olnud soolaga segatud või paljas piim põhjas. Seda värvida pole vaja, kuna piim juba on valget värvi. Teine kiht oleks õli, millesse on segatud musta värvipigmenti. Toiduvärvi kasutada ei saa, kuna see ei segune õliga. Viimane kiht oleks atsetool, millesse tilgutatud paar piiska sinist toiduvärvi. Kirsiks tordil oleks see, kui kõik ained oleks valatud spaatli abil (nagu Juhan Koppeli esituses ülesande näites) et anuma seinad ei saaks teise ainega kokku. Antud ülesandega tulid paremini toime oranž ja roheline meeskond, sinine meeskond (sinisel värvil on keemiaga vist mingi karmavärk selles saates) jäi ajahätta ja sine värv (oo seda irooniat) jäi lisamata.
• Viimaseks ülesandeks oli vedeliku muutmine lillast läbipaistvaks nii, et ei lisata ei vedeliku ega tahkist. Kuidas siis seda teha? Lihtne, gaasi abil. Kolvis olel lilla vedelik oli NaOH vesilahus, millele oli lisatud indikaatorit, mis aine happelisuse muutumisel muudab värvi. Kuna NaOH on ise aluseline, tuli vedeliku muuta happelisemaks. Üks happelistest gaasidest on süsihappe gaas. Süsihappegaasi saamine on õnneks üks kergemaid asju, selleks tuleb vaid segada äädikat ja söögisoodat või siis segada kokku söögisooda, sidrunhappe pulber ning lisada vett. Tähtis oli siin ülesande juures see, et toru, mis viib söögisooda lahuse juurest lilla vedeliku juurde, tuleb lillasse vedelikku sisse suruda, et gaasi saaks neelduda aines. Vastasel juhul voolab süsihappegaas kolvist välja ja kasutegur on null. Kahjuks oranž tiim toru vedelikku viimise peale ei tulnud, kuid said muidu aru, mida on vaja teha. Sarnaselt trikoloori ülesandega näitas selle ülesande puhul parimat esitust roheline meeskond.

Saate lõppedes olid kaalukausil oranzi meeskonna kapten ja sinise meeskonna kapten. Seekord pidi saates lahkuma Kaisa sinisest meeskonnast. Põhiliselt nõrga meeskonna juhtimise tõttu. Vähemasti seda ütleks ma saatest nähtu põhjal. Tean omast kogemusest, et tegelikult jääb 90% tegevusest publikule nägemata.

Tänane episood pani mind tõsisemalt mõtlema, kui kaugele ma ise uue formaadiga saates jõuaks. Ma olen küll üsna OK meeskonnatöös, kuid liidri roll võib mulle mõnikord üle jõu käia. Seetõttu on tunne, et praegu ei pruugiks ma niigi kaugele jõuda, kui jõudsin teisel hooajal. Samas mine sa tea, ehk jõuaks ka, ja veel kaugemalegi.

Joo mahla - toetad doonorlust

Õige mahla tunneb ära
kampaaniakleepsu järgi.

Täna märkasin PERHi Verekeskuse kodulehel ühte toredat uudist, nimelt on nüüdsest inimestel tekkinud veel üks suurepärane võimalus, kuidas panustada doonorluse arengusse. Selleks ei tule teha midagi keerulist, tuleb vaid osta Põltsamaa tomatimahla, õunamahla või jõhvika-granaatõunajooki. Selliselt toimides toetab ostja iga ostuga 1 sendiga PERHi Verekeskust.

1 sent ei pruugi tunduda paljuna, kuid kui mahla oste koguneb palju, koguneb ka spalju sente ning tõtt-öelda kulub Eestis tegutsevatele verekeskustele ära igasugune rahaline toetus. Iga panus, kuitahes väike, on oluline ning lõpuks saab mitmest väikesest killust üks suur saavutus. Seega, kui te pole (veel) doonor, kuid tahate panustada doonorluse arengusse, kasvõi natukene, pole tarvis teha midagi muud, kui osta pakk kampaaniakleebisega Põltsamaa mahla ja juba oletegi teinud väikese heateo. Mis tuletab meelde, et pean nüüd ise poodi lippama. :)