Kunsti ja kehalise kasvatuse hindamisest koolides

Kunsti ilu on vaataja silmades

Seoses läheneva õpetajate streigiga on hakatud rääkima ka õppetööst, selle kvaliteedist ja korraldamisest. Ühe taolise artikli juures märkasin ma kommentaari, mille sisu oli, et kunst pole hinnatav, kuidas saab hinnata õpilase tööd, kui igaüks mõistab kunsti isemoodi.

Nõustun väitega ja arvan, et kunst ja ka kehaline kasvatus peaksid olema arvestuse ained ja seda kuni gümnaasiumi lõpuni. Ehk siis hindamise skaala on arvestatud - mittearvestatud.

Rääkides nüüd lähemalt kunstiõpetusest, siis leian, et hinnete panemine selles aines on üks faktoritest, mis tapab loovuse. Ei saa panna inimesele kehvemat hinnet kui ta tahab joonistada rattaid kandilisena ja joonlauda kõverana. Võib-olla just veidrustest kasvab välja midagi uut geniaalset. Kui on vaja õpetada mingeid konkreetseid oskusi, siis saab seda teha näiteks ka teistes ainetes, perspektiivi saab näiteks õpetada joonestamises. Kunstiõpetus peaks olema just selline aine, kus laps saab välja elada oma emotsioone ja loomingulisust, ilma, et teda kritiseeritaks või hinnataks mingi lati järgi. just hinnete panemine soodustab minu meelest kunstiõpetuses nn halli telliskivi töid, mis näevad välja küll esteetilised, kuid on oma kompositsioonilt väga sarnased.

Ka kehaline võiks olla minu meelest arvestuse aine. Kõik inimesed ei ole looja poolt loodud võrdsena, inimesed on oma füüsiselt vägagi erinevad, seda eriti teismeeas. Leian, et kehaline kasvatus peaks eelkõige panema noore lugu pidama oma kehast ja tervisest ning lugu pidama ausast spordist. Tähtis pole see, et sa nüüd jookseksid mingi distantsi konkreetse ajaga või hüppaksid nii ja nii mitu meetrit kaugust, tähtis on see, et õpilane annaks endast maksimumi ja areneks ning oleks järjepidav. Skaala A-MA aitaks õpilaste motivatsiooni üleval hoida, kuna oletame, et keegi, kes püüab igast väest, aga on nõrk, saab pidevalt ainult kahtesi-kolmesi normide järgi, siis lõpuks tapab see teotahte ja õpilane enam ei üritagi.

Siinkohal tuletan ma hea sõnaga meelde enda kehalise õpetajat, kes kasutas hindamiseks küll hindeid, kuid kes arvestas väga palju õpilaste motivatsiooni ja püüdlikusega, normatiivid olid tema jaoks enamasti juhindumiseks, kuigi ka neid ta vaatas. Jääb meelde, et selle õpetaja tundi mindi hea meelega, liigutati end aktiivselt ja õhkkond oli pingevaba. Samuti jäi alles konkurentsi ja võistluslikuse moment. Kahjuks kõigil õpetajaga niimoodi ei vea, mistõttu näeks parandusvõimalust väikeses hindamissüsteemi korrigeerimises, kuigi kui õpetajaga pole üldse vedanud, ei aita ka see.