 |
| Puupead ühiskonnas - kas Eesti tulevik? |
Selle artikliga seoses tekkis mul tahtmine veel kord tagasi pöörduda eelmise, gümnaasiumireformi puudutava, artikli juurde. Kuidas me saame eeldada, et noored õpivad edasi, kui juurdepääs järgmistele haridustasemetele on raskendatud? Selle all pean silmas tulevast gümnaasiumite kaugust väikeasulatest ja õppekohti gümnaasiumis.
Tõsi, gümnaasiumi kaugus või seal olevate kohtade arv määrab praegu väheste noorte saatuse. Praegu on põhiliseks mureks motivatsioon või see, et tingituna rasketest majanduslikest tingimustest tuleb minna varakult tööturule, et endale ja/või oma perele elatist teenida.
See on paraku aga tupiktee, sest madal haridustase tähendab seda, et karjääriredelil väga kõrgele tõusta ei saa. See aga toob automaatselt kaasa selle, et töötasu on madal. Madal töötasu tähendab seda, et kogu summa kulub üürile, kommunaalmaksetele, toidule, riietele jne. Kõrvale ei õnnestu midagi panna või saab kõrvale panna väga vähe. See aga tähendab seda, et noor jääbki töö orjaks, edasiõppimise võimalused kahanevad iga mööduva aastaga, sest mida pikem paus jääb õpingutesse, seda raskem on uuesti alustada.
Motivatsiooniga on see lugu, et asi on kinni inimese enda väärtushinnangutes ja koduses kasvatuses. Samas näen vähemalt ise süüd ka meedial, mis kultiveerib lihtsa elu arusaama ja pettekujutlema, et raha tuleb kergelt kätte. Selle all pean silmas igasuguste "staaride" ja "ärimeeste" propageerimist. Kuid mitte ainult kasvatus ja väärtushinnangud ei mõjuta motivatsiooni, vaid ka haridussüsteem ise. On mõistetav, et kuivade faktide õppimine võib eriti teismeeas olla üks kontimurdev tegevus. Aga just põhiliselt faktiõppele on praegused põhikoolide ja gümnaasiumite õppekavad üles ehitatud. Kahjuks ei oska ma öelda, mis oleks otsene rohi, et ravida noorte motivatsioonipuudust ja äratada nende huvi tunnis räägitava vastu. Ainsad meetodid, mida ma oskaks soovitada, on eluliste näidete kasutamine, kus teadmisi rakendada (eriti matemaatikas ja füüsikas on see oluline) ning kaasaegsete õppevahendite ja meedotide kasutamine nagu Powerpoint esitlused, videod, külalisesinejad, rühmatööd jne.
Põhjus, miks ma üldse hakkasin seda kirjatüki kirjutama, on see, et mind šokeerib madala haridustasemega inimeste hulk Eestis. Olen teadnud senini, et kehva haridusega inimeste hulk on Eestis suur, kuid ma poleks osanud arvata, et seis on nii hull. Selle probleemiga peab tulevikus Eesti tõsiselt tegelema, (tegeleb ka praegu, aga kas siis ei tegeleta piisavalt, või kasutatakse probleemide lahendamiseks ebasobivaid meetmeid, mine võta nüüd kinni) sest madalast haridustasemest johtuvalt kerkivad esile mitmed tõsised probleemid, mis pärsivad majanduse arengut ja ühiskonna heaolu üldiselt.
Peamised probleemid, mis kaasnevad inimeste üldise madala haridustasemega, on töötus ja oskustööjõu puudus. Eestis on ka praegu imelik situatsioon, kus on kümneid tuhandeid töötuid, samas kui mitmed kõrgtehnoloogilised firmad kurdavad oskustööjõu puuduse üle. See tähendab, et inimestele oleks küll võimalik pakkuda tööd, aga inimestel pole piisavat haridustaset või nõutavaid oskusi. Töötusega omakorda kaasnevad järgmised mured, esiteks tuleb töötutele maksta toetusi, see on suur koormus riigikassale, lisaks tekitab pikaajaline töötus stressi ja käegalöömise tunnet ning seetõttu pikaajalise suure töötuse tingimustes suureneb kuritegevus, mis omakorda lisab koormust riigi erinevatele struktuuridele.
Töötust aitaks leevendada ja tööjõu puuduse probleemi kahandada kvaliteetse ümber- ja täiendõppe süsteemi olemasolu. See tegelikult ka praegu eksisteerib. On olemas täiskasvanute gümnaasiumid ja töötukassa pakub töötutele erinevaid koolitusi. Kuid see süsteem ainult leevendab muresi. Praegune süsteem lihtsalt ei jõua ümber- ja täiendkoolitust pakkuda piisavas mahus piisavalt kiirest kuna põhiharidusega inimeste hulk on lihtsalt nii meeletu. Seega tuleks selle murega hakata tegelema juba enne selle tekkimist, ehk siis põhikoolis. Kuidas vähendada siis põhikoolis väljalangevust, seda ennetada?
Ühte meetodit ma juba kirjeldasin, ehk siis elukohased näited, kaasaegsed õppevahendid ja rohkem õpilaste kaasamine tundi rühmatööde kaudu. Tehakse seda muidugi ka praegu, aga leian, et võiks tegeleda veel suuremas mahus. Lisaks on veel samme, mida minu meelest võiks rakendada, juhul kui riigi majanduslik seisukord seda muidugi võimaldab.
1) Piisavad sotsiaaltoetused majanduslike raskustega peredele, et õpilane saaks soetada kõik hädapäraselt vajamineva ja ei peaks olema sunnitud tööle minema.
2) Rohkem individuaalsust.Põhiharidusega noored on loobunud koolis raskes eas ja mõnikord piisaks edasiõppimiseks-pingutamiseks sellest, et keegi kuulaks ära või annaks nõu. Muidugi peaks olema selle jaoks koolipsühholoog, kuid iga kool seda luksust vist endale lubada ei saa (Vähemasti mina pole kuulnud, et igas Eesti koolis oleks koolipsühholoog), samuti ei julge noor alati ise oma murega minna ja vajab pisikest tõuget. Ka on rohkem individuaalsust vaja seetõttu, et mõnele õpilasele on vaja ülesannet pikemalt-põhjalikumalt lahti seletada, kuna kõik pole ühtviisi kiire taibuga. Ei kujuta samas ette kuidas seda individuaalsust saavutada, kui HM tahab "efektiivsuse" sildi all õpetajate arvu vähendada, ehk siis üks õpetaja peab tundi andma suurele arvule õpilastele.
3) Viimane mõte on mul selline kiirelt tulnud uitmõte, kuid ka see võib midagi aidata.Nimelt anda ka põhikoolis vajaduse korral võimaluse valida mida õppida ja mida mitte. Ehk siis kui õpilasele ei meeldi matemaatika, kuid talle meeldib ajalugu ja ta teab, mida sellega teha, siis anda talle võimalus puhtalt ajaloole keskenduda. Ehk saab siis temast kunagi suurepärane giid või muuseumitöötaja, mitte elus pettunud labidamees, kes kiristab hambaid matemaatikas põrumise pärast. See tuletab mulle meelde ka ühte Einsteini ütlust, mis käis umbes nii: "Iga inimene on geenius, lihtsalt rumalana tunduvad inimesed pole leidnud oma õiget rakendust."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar