 |
| Ehitatav Enefit 280 tehas Auveres Narva lähistel. Pilt tehtud mõnda aega tagasi. Praegusel kujul jaam hoopis valminum. |
Ekskursioon ise sai alguse hommikul kell 8. Reisieelset elevust rikkus vaid sombune ilm, päikesepaisteline oleks olnud palju kenam. Igatahes, algas päev kogunemisega. Juba alguses oli näha, et reisiseltskond tuleb väike. Lõpuks kogunes meid 11, kui ma mööda ei pane. Sellest on kahju, et nii vähesed tudengid võtavad vaevaks kasutada sellist võimalust. Sa saad näha kohta, mida muidu ei näe, saad näidata end ettevõtele ja seda kõike veel tasuta. Noh, nagu öeldakse, pole mõistus oma teha. Ise leian, et sellistest võimalustest tuleks kahe käega kinni haarata.
Kui buss oli kohale jõudnud, võeti peale veel pirukad ja joogid TTÜ sööklast ning siis võeti suund Jõhvi. Sinna ka peale paaritunnist sõitu lõpuks jõuti. Jõhvis asus meie ekskursiooni esimene külastuskoht. Nimelt üks osa Eesti Energia Tehnoloogiatööstusest. Seal tegeletakse erinevate soojustehniliste seadmete ja muude suurte metallkonstruktsioonide projekteerimisega, konstrueerimisega ning EE kaevandustes töötavate seadmete ja sõidukite remondiga. Sinna kohale jõudes kostitati meid kõigepealt kohvi ja pirukatega. (Mis sest, et meil endal oli bussis ka, logistika vist vähe "longas", aga ei hullu.) Sellesamase kohvipausi käigus seletati lähemalt ka mis ettevõtmisega seal siis tegemist on. Sain teada huvitava fakti, et selle asutuse eelkäijaks oli Energoremont, mis asutati 1959. aastal. Peale kohvipausi istutai meile pähe ilusad valged kiivrid ning seejärel seadsime sammud tuurile. Kõigepealt külastasime kontoriosa, kus töötasid insenerid ilusti rivis laudade taga ja klõbistasid usinasti oma arvutites. Põgusa vestluse käigus giidiga saime teada, et suurem osa töötajaid kõneleb seal vene keelt ning praktikale tulles saab selle üsna kiiresti selgeks, isegi kui sa seda enne eriti ei oska. Mis ma oskan öelda, Ida-Virumaal töötamise võlud ja valud. Siinkohal ei maksaks arvata, et eesti keelt üldse ei kuule, seda lihtsalt kasutatakse vähem kui keskmine tudeng harjunud on. Siis vaatlesime erinevaid tšehhe. Kõigepealt suurte metalldetailide lõiketöötlemise (plasmalõikus antud juhul) ja painutamise tšehh. Seejärel vaatlesime tšehhi kus oli igat sorti masinaid mida ma elus esimest korda oma silmaga nägin. (radiaalpuurpink siis) Seal oli kõike alates freesidest lõpetades karusseltreipinkidega. Kerge irooniaga võib öelda, et kui te ei leia sobiliku masinat sealt, siis ei leia te seda ka mujalt Eestist. Siis nägime termotöötluse töökoda kus tegeltakse karastamise, tsementiitimise ja kõige muu tähtsaga. Esimest korda õnnestus näha sellisel kujul töökoda. Ka TTÜs on paar karastusahju, kuid need on nagu nukuköögid võrreldes sellega mida ma seal nägin. Peale seda käisime vaatlemas veel ka värvimistöökoda ning masinate remonditöökoda. Viimases õnnestus näha ka ühte puurseadmega vankrit, mis nägi välja nii nagu oleks 99% elust elatud ning vanuseks piltlikult öeldes sajand. Ilmeks näide sellest, kui masin töötab peaaegu 24/7, vähemalt nii on "keiss" osade kaevandustes töötavate masinatega. Seejärel suunduti tagasi peamaja juurde, kus tagastasime kivrid ning asusime sõitma järgmis objekti suunas.
Ekskursiooni teiseks sihtkohaks oli Auvere, kus asub Eesti Energia poolt ehitatav uus Enefit-280 õlitehas. Neile, kes pole Eesti geograafiaga väga kodus, siis neile teadmiseks, et tegelikult asub uus õlitehas otse Eesti Elektrijaama taga vana õlitehase kõrval. Ehitus on peaaegu valmis. Ainult mõned viimistlevad tööd ja häälestus. Meile öeldi, et kui kõik läheb hästi, siis aasta lõpus annab tehas juba toodangut. Kui kohale jõudsime, siis oli väike viperus, nimelt läksime alguses kogemata sisse valest kohast, kuid ei hullu, uuesti bussipeale ning juba mõne minuti pärast olime õige tõkkepuu taga. Bussilt maha tulles tuli vastu meile üks ekskursiooni saatjatest, kelle esimene küsimus oli, et kuidas on meil lood vene keelega. Iva seisnes selles, et meile määratud kohapealne giid, kes pidi meile seletama tehase tööpõhimõtet ja kes pidi meile ringkäigu tegema, oskas ainult vene keelt. Võite isegi eeldada, mida me oma vene keele oskuse kohta ütlesime. No mis siis ikka, kogunesime kontorisse, mis oli kokku pandud kümnetest sinistest konteineritest, mida tavaliselt võib ehitusplatsil märgata. Enefiti ehitusplatsil oli neid aga lausa sadu, kõik alates eluruumidest ja kontoritest lõpetades sööklaga oli tehtud konteineritest komplekteeritud blokidesse. Nii me seal siis kontoris maha istusime ja ootasime, mis juhtuma hakkab. Siis tuli meie giid ja alustas oma esitlusega. Bussile vastu tulnud isik proovis küll tõlkida alguses meile eesti keelde teksti, kuid varsti loobus, kuna ei osanud isegi kõiki erialaseid termineid eesti keelde panna. Pärast pisikest ajurünnakut leiti noor blond neiu, kes hakkas vene keelt meie jaoks inglise keelde tõlkima. Nagu arvata võite, siis paremat tulemit sellest väga palju ei tulnud. Selline kurb-koomiline vahejuhtum siis. Kuid sellest hullu pole, sest olgu see tekst inglise, vene või eestikeeles, teemast on ikka keeruline simese hooga aru saada. Põhimõtest ja põhiosadest oli võimalik aru saada ka kenade värviliste piltide järgi mis seinale kuvati.
Pärast ettekannet pandi meile pähe kiivrid ja anti selga helkurvestid - ohutus ennekõige. Siis seadsime sammud valmiva objekti enda poole. Enefit 280-st saab siis uus Eesti Energia tehas, mille toodanguks on põlevkiviõli ja madala oktaanarvuga bensiin. Meile seletati, et autole kõlblik bensiin peab evima suuremat oktaanarvu, selle jaoks on vaja aga rafineerimistehast, mis peaks valmima umbes 2016. Seega autokütuse masstootmisest Eestis saame rääkida alles mõne aasta pärast, kuid valgus tunneli lõpus juba paistab. Lühidalt öeldes vaatasime hoonet seest ja väljas, selle tähtsamaid sõlmi. Kõige kõrgem punkt, kuhu me ronisime, oli "ainult" 20 meetrit, kuid sellest piisas, et mul endal jalg kergelt tudisema hakkab. Nimelt tehakse ju jalgealune pind sellsitel objektidel sõrestikmetallist ja kui sa näed enda jalge all 20 meetrit sisuliselt vaba maad, siis õõnsaks võtab kergelt küll. Trepp ise asus hoone välisküljel. Ehitis ise on veel tublisti kõrgem, täpse kõrguse jään võlgu, ütleme, et üle kolmekümne meetri kindlasti. Igatahes väljast vaadatuna võtab see ehitis ahhetama. Pärast tiiru ehitusobjektil seadsime sammud sööklasse. Lõuna oli väga hea, sest portsud on seal suured ja maitse üsna OK. Söökla, nagu kõik muugi seal platsil, oli kokku pandud konteineritest, nii nagu ma ka varem mainisin. Seetõttu seal ruumiga väga priisata pole, kuid lühiajaliselt kannatab täitsa olla. Peale lõunat käisime veel korra nö kontoris, Seal tagastasime kiivrid ja vestid ning jagasime muljeid nähtuks, seda siis omamoodi eesti-inglise-vene keelse vestluse käigus. Enne lahkumist anti veel igale osalejale meene milleks oli kiletatud A4 värvifoto valmivast objektist. Seejärel läksime bussipeale ja asusime tagasiteele Tallinnasse, kuhu jõudsime umbes pool kuus õhtul.
Minule jäid igatahes positiivsed ja meeldejäävad muljed antud ekskursioonist ja loodan, et tulevikus avaneb vel võimalusi taolistel osaleda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar