Mõtteid gümnaasiumireformist

Pink Floyd  "Another brick in the wall" - Kas Eesti hariduse tulevik?

Viimasel ajal, eriti seoses õpetajate streigiga, on uuesti aktiivsemalt meediapilti tõusnud gümnaasiumite reformimine Eestis.

Põhipunkt, mida reform ette näeb, on see, et gümnaasiumite arvu kärbitakse praeguselt umbes 220-lt 80-le. Reformaatorite visioonis saab olema tuleviku gümnaasiumis 3 pralleeli, igas 28 õpilast, ehk siis 252 õpilast gümnaasiumi kohta. Kiire matemaatika näitab, et ideaaltingimustel on seega gümnaasiumihariduse omandamise võimalus korraga 252*80 = 20160 õpilasel, ehk siis 6720-l ühel aastal sündinutel.

Kuna iseseisvusaastatel on sündinud umbes 15 000 last aastas, tähendab see seda, et gümnaasiumiharidust võimaldatakse ainult 45% noortele. Muidugi võib ajada klassid suuremaks kui 28 õpilast, kuid siis kannataks õppekvaliteet (veelgi).

On mitmeid põhjuseid, miks ma olen taolisele reformile vastu:

1. Liiga suured klassikollektiivid ei lase tekkida korraliku ühtsustunnet. Olles ise läbi elu õppinud suurtes klaasides, 30+ õpilast, tean öelda, et väga vabalt on võimalik, et suurtes klassides sa mõne inimesega peaaegu et ei räägigi aastate jooksul. Samas klassisisene õhkkond mõjutab inimeste psüühikat ja seeläbi ka tervist. Ma küll ei suuda seda tõestada konkreetsete faktidega, kuid leian, et väiksemas kollektiivis õppimine on tervislikum. Samuti aitab väiksem arv õpilasi õpetajal individuaalsemalt läheneda. See on erti oluline näiteks keeletundides.

2. Kui läheb gümnaasiumite kaotamiseks, siis kaovad ennekõike just väikesed maagümnaasiumid. Mis tähendab seda, et väikese maakoha lapsed peavad hakkama koolis käima suurtes maakonnakeskustes. See tähendab aga igapäevast liikumist kuni mõnikümmend kilomeetrit. Kui antud piirkonnas puudub veel korralik rongi- või bussiühendus, muutub olukord eriti keeruliseks. Samuti pole paljudel maal elavatel lapsevanematel sellist raha, mida panna lapse (laste) transpordi alla iga kuu. Ka pole igas peres autot. See tähendab aga seda, et paljude noorte jaoks lõigatakse haridustee ära, lihtsalt majanduslikel põhjustel. See ei ole arukas, kuna niigi on Eesti meeste haridustase madal ja kvalifitseeritud tööjõu puudus suur. Gümnaasiumireform praegusel kujul ainult süvendab sotsiaalseid, haridusega seonduvaid, probleeme. Seega, kui minnakse edasi gümnaasiumireformiga, on tähtis, et HM (haridusministeerium) näeks ette ka tasuta koolibusside võrgu rajamise. Just nimelt tasuta. Leian, et bussiühenduste rajamine tuleb odavam kui õpilaskodude rajamine. Püüan seda järgnevate lihtsustatud arvutustega tõestada.

Üks TTÜ ühikas mahutab minu mäletamist mööda c.a 200 õpilast. Uusim ühikas, mis avati 2009. aastal maksis vanas rahas umbes 250 000 000 kr, ehk siis 16 000 000 €. Oletame, et iga õpilaskodu peab mahutama pool sellest, ehk siis 100-120 õpilast. (Kõik ju õpilaskodu kohta ei vaja). see teeks ühe õpilaskodu hinnaks c.a 8 000 000 €. Kõigi allesjäävate gümnaasiumite juurde õpilaskodu ehitama ei pea (suurtes linnades) ja ei saakski, kuna kooli ümbrus täis ehitatud. Kuid oletame, et õpilaskodu on vaja poolte allesjäävate gümnaasiumite juurde, seega 40 õpilaskodu. Lihtne korrutustehe näitab, et vajalik summa on sellisel juhul 40*8 000 000 = 320 000 000 € ehk umbes 5 mlrd krooni vanas rahas. See on absurdne summa ja on siililegi selge, et odavam on rajada koolibusside võrk ja/või pidada üleval praegust gümnaasiumitevõrku.

3. Veel üks asi, mis mind häirib on just vajadus õpilaskodude järele. 10. klassi minev õpilane on üldjuhul umbes 16-aastane. Leian, et see on liiga vara, et inimene peaks olema sunnitud pere juurest ära kolima. 16-aastane inimene on veel sotsiaalse küpsemise järgus, sellises hilises murdeeas, mistõttu on pere ja toetavate inimeste lähedus endiselt väga oluline. Kui see noor inimene peab nüüd eemale kolima perest ja ta ei tunneta lähedaste inimeste teotust, siis võib see suurendada koolistressi ja seeläbi kahjustada pikemas plaanis inimese tervist. Lisaks veel see, et isegi kui õpilaskodu koht võimaldatakse tasuta (milles ma Eesti puhul julgen kahelda) siis toidu eest tuleb ikka maksta ja tervise huvides peab inimene sööma kolm korda päevas. Käies kodukoha lähedases koolis, jääb kooli arvele vaid üks söögikord päevas. Kolm korda päevas aga kooli juures söömine paneb õpilase, õigemini tema vanemate, rahakotile tugeva põntsu. Tuleb meeles pidada, et erinevalt tudengitest gümnaasiumiõpilased tööl ei käi, seda eriti seetõttu,, et neid töökohti, mis sobiks nende haridustasemele, on vähe. Samuti on gümnaasiumis õppimisel koormus suur, mistõttu töötamiseks aega nagu ei jäägi.

4. Gümnaasiumireformi järsul rakendamisel jääks tööta suur hulk õpetajaud. Ütleme, et igas kaotatavas gümnaasiumis õpib praegu 50-100 õpilast. Seega õpetajaid on umbes 20 kooli kohta. Kui ära kaob 220-80 = 140 gümnaasiumi, siis tähendab see seda, et 2800 õpetajat jäävad tööta, lisaks veel abipersonal nagu kokkad, koristajad, kooliõed, turvatöötajad, raamatukogu hoidjad jne. Arvestades töötute niigi suurt määra, ei ole uute töötute juurde tekitamine arukas. See tõstab riigi koormust, kuna on vaja maksta töötuhüvitisi ja muid sotsiaalseid toetusi, samas jääb maksuraha vähemaks. Lisaks tekitab suur (eriti kõrgharitute) koondamine pingeid ühiskonnas. Olgu, ehk ei ole olukord nii hull, kuna osad õpetajaid saavad minna teenitult pensionile ja osad saavad tööd suurenevates gümnaasiumites, kuid suur hulk töötuid jääb sellegi poolest.

5. Johtuvalt eelmisest punktist. Kuidas sa meelitad tööle noori õpetajaid, kui on saadetud selge signaal, et lähiaastatel hakkame kärpima nii mis tolmab. Väike palk niigi peletab eemale noori õpetajakutsest huvitunuid, demotivaatorite lisamine ei ole seega kuigi arukas.
Kuna olen selgitanud põhjalikult põhjuseid, miks ma reformile vastu olen, siis seletan ka, kuidas ma näen asja lahendust. Minu meelest on asi lihtne. Reform toimub tegelikult ise, orgaaniliselt. Paljudes koolides jäävad õpetajad liiga vanaks ajapikku, mistõttu nad lähevad pensionile ja väiksematesse koolidesse enam õpetajaid ei jää. Ka on väikeste maakohtade iive tugevalt negatiivne, mistõttu pole juba lähitulevikus kellelegi kooli avada ja kool kaob. Need vähesedki allesjäänud, rikkam osa neist, läheb niigi linna õppima, seega vähemalt teatud määral on gümnaasiumite mure iselahenev. Ka on mõte, et võiks olla "kirik keset küla" ehk siis gümnaasiumite arvu vähendatakse jõumeetdil, kuid miinimumsuurust tuuakse allapoole. Minu variant on näiteks 24 õpilast klassis ja 2 paralleeli, see teeb 144 õpilast gümnaasiumiastmes, ehk siis 144/252 = 57% praegu plaanitust.