Reaalainete populaarsusest

Einsteini sarnaseks reaalteaduste spetsialistiks
saamine pole paraku noorte eestlaste
esimeste prioriteetide hulgas.

Mõni päev tagasi jäi mulle veebiavarustes rännates silma artikkel, mille sisuks oli, et Eestis on mureks noorte vähene huvi reaalainete õppimise vastu. Huvitav küll, aga minu jaoks taoline asi küll uudisena ei tule. Antud mure on olnud Eestis juba aastaid, võib juba öelda, et aastakümneid, sest reaalalade populaarsuse langus sai laias laastus alguse juba 90-ndatel.
Sellele vaatamata treitakse iga aasta valmis suurel hulgal taolisi artikleid, millele heal juhul järgneb ka teatud arutelu. Tegudeni, mis viiks olukorra paranemiseni aga jõutud ei ole.

Tahaksin siinkohas kirja panna mõned oma mõtted, mis on viinud minu meelest taolise olukorrani. Üks suurtest mõjutajatest on meedia. Põhimõteliselt kogu meedia; ajakirjad, televisioon, raadio ja internet, haibivad "staare" ja pehmemate alade esindajaid. Viimastel aastatel on jooksnud tele-ekraanil lugematul hulgal tõsielusarju, näiteks Eesti Tippmodell, Eesti otsib superstaari, Tantsud tähtedega, Buss, Baar, Džunglistaar, Kohver jne. Pea kõikide nende saadete sisu võib üldiselt kokku võtta nii, et tule, ole ilus ja särav ning sa võidad. Samas sarju, mis räägiks teadlastest ning inseneridest või propageeriks ka tõsisemaid teadusi nagu näiteks matemaatika või füüsika, on äärmiselt vähe. Praegugi oskan nimetada vaid Rakett 69-t ja Püramiidi tipus. Kanal 2-s olev Galileo on kusagil poole peal teaduse ja lõbumaailma vahel.

Kuidas see on siis seotud vähese huviga reaalteaduste vastu? Asi on nimelt selles, et kogu selles staarimaanias ja kõmuajakirjanduse valguses võib noorele jääda ekslik mulje, et lihtsalt olles kena, aktiivne, kuulus ja/või tutvustega, siis sellest piisab elus läbilöömiseks. Mõned ka muidugi löövad nii läbi, aga selliseid on mõned üksikud. Samas reaalainete õppimine tõepoolest on keeruline ning sellele tuleb aega ja vaeva pühendada. Et inimene on juba oma loomult laisk, siis kiputakse valima pehmeid alasi ja minema kergema väljapääsu leidmise teelt, sest sellist suhtumist meedia ju tegelikult propageerib.

Teine punkt, mis pelutab noori eemale, on tunnustuse puudumine ja on seotud eelneva jutuga. Nimelt tahab iga inimene, sõltumata sellest kas ta on laulja või insener, et teda tähele pandaks. Kuna aga eelnevast punktist lähtuvalt võib öelda, et teadusspetsialistedele ja spetsialistidele üldse pööratakse Eestis teenimatult vähe tähelepanu, siis valivad noored müügimehe, majanduse või mõne muu pehme eriala lihtsalt mõttega, et siis on suurem tõenäosus silma paista.

Et oma mõtet tõestada, siis küsiks inimeste käest, kui paljudele ütlevad midagi nimed Björn Koop ja Rein Luik? Arvatavasti vähe. Ometi on tegemist rahvusvaheliselt hinnatud Eesti spetsialistidega. Kuid nime Getter Jaani teavad pea kõik eestlased. Nii, et point proven.
Mina näen asja lahendusena seda, et ühiskond tervikuna peaks väärtushinnanguid mõnevõrra ümber hindama. Ka meedia peaks rohkem ennast kontrollima ning vaatama, mida lastakse teleekraanile või mida avaldatakse paberil, sest meedial on ehk isegi suurem võim inimeste käitumise üle kui arvata võiks.

P.S Täna kirjutab EPL Online õpilaskodude murest. Teemast, millest mina juba tükk aega tagasi oma blogis kirjutasin. Tore, et ka avalik meedia on hakanud selle teema osas ärkama. Artikkel on ise siin: http://www.epl.ee/news/arvamus/2400-gumnasisti-hakkaks-elama-opilaskodus.d?id=64232251