Mälestusi muuseumiöölt

KUMU

Eile toimus järjekordselt iga-aastane muuseumiöö, mille raames oli inimestel võimalus õhtusel ajal tasuta muuseumeid käia külastamas.

Kasutasin seda võimalust minagi ja käisin ära KUMUs. Kuigi see on olnud juba piki aastaid avatud, siis ma polnud sinna varem sattunud. Kuna aga eile sai käia muuseumites tasuta, siis otsustasin haarata härjal sarvist ning lõpuks ometi ära käia.

Kohapeale jõudes tabas mid natukene ootamatu vaatepilt, nimelt oli muuseumisse pääsemiseks väga pikk saba. Ma küll teadsin, et muuseumiööl võib külastajaid olla tavapärasest rohkem, kuid sellist massi ei oleks osanud küll ette näha. Järjekord oli tingitud sellest, et korraga lasti muuseumisse sisse teatud hulk inimesi, et ei tekiks liiga suurt ülerahvastatust. Ise pidin järjekorras seisma umbes pool tundi. Võin julgusega öelda, et see oli minu elu pikim saba, kus ma ise olen seisma pidanud.

Järjekorras seistes jäi silma veel üks detail. Nimelt oli kuulda väga palju vene keelt, nii ees kui taga. Eesti keelt peaaegu ei kostnudki. Võib-olla oli tegemist turismigruppidega, kes kasutasid ära muuseumiöö poolt pakutut võimalust tasuta külastada ja seeläbi raha kokku hoida. Turismigruppe eeldan seepärast, kuna kahtlen selles, et Lasnamäe ja Kopli elanikel tuli ootamatu tuhin näha Eesti kunsti. Samas võis jääda ka asjast petlik mulje, kuna venekeelne elanikkond ongi oma olemuselt häälekam ja aktiivsem, eestlased on rohkem vaiksemad ja kannatlikumad sabatajad.

Muuseumis sees sai kahjuks näha ainult kahte väljapanekut. Suurem osa ruumidest, kus on vanem või lihtsalt väärtuslikum kunst, inimesi ei lastud. Samas ka mõistetav, kuna nii suur rahvamass nagu on muuseumiööl, tekitab riske ja kunst on siiski hindamatu. Väljapanekutest oli siis näha okupatsiooniaegne Eesti kunst ja vanaaegste Eesti filmide kinoplakatide väljapanek.

Üks emotsioon, mis jäi veel muuseumi külastusest, oli see, et muuseum tundub seest väike. Väljast vaadates tundub küll suur hoone, aga sees liikudes on kuidagi kitsas. Isegi kui suur rahvamass välja arvata, siis võiksid ruumid rohkem avarustunnet pakkuda, aga see on lihtsalt minu arvamus.

Tahaks veel ära mainida, et omal ajal muuseumile asukohta valides on täitsa täppi pandud. Muuseum on täpselt seal, kus ta olema peab. Ümber ringi rohelus ja vaikus. Meri on lähedal ning läheduses on mitmeid teisi tähtsaid kultuuriobjekte, sealhulgas Kadrioru loss, Presidendi kantselei, Kardioru luigetiik jpm.