Ideid Tallinna liikluse arendamiseks

Selline võib tulevikus välja näha Haabersti ringristmik

Liiklusest Tallinnas on viimasel ajal meedias rohkem räägitud. Peamiseks põhjuseks Pärnu maantee ja seal oleva trammitee remont, mis mitmete liiklejate elu ajutiselt keerukamaks on muutnud. Üks põhjuseid, miks remont taolises kohas nii palju probleeme põhjustab on selles, et endiselt ei ole leitud rohtu sellele, et ühest linna otsast teise liiklevad inimesed ei saa vältida kesklinna. On aga selge, et probleemid enne ei lahene, kui nende lahendamise suunas samme ette ei võeta.

Millised on lahendused?
Kesklinna ummistumise vältimine teoorias ei ole sugugi keeruline. Tuleb vaid lahendada mure, kuidas saada Lasnamäe ja Pirita inimesed Mustamäele ja Õismäele nii, et kesklinnast ei peaks läbi sõitma. Osa Lasnamäe inimestest, need, kes elavad Peterburi tee lähedal saavad, tõsi küll, Mustamäele (ja sealt edasi Õismäele) Järvevana tee kaudu, kuid teistel inimestel on olukord vähe raskem.

Et seda muret lahendada, peaks valmima kaks tähtsat objekti, mis liikluskoormust kesk- ja südalinnas oluliselt leevendaks. Nendeks on Põhjaväil ja Haabersti ringristmik. Mõlemast objektist on linnavalitsus rääkinud ajast, mil mul habeme asemel veel piimaudemed olid, tegudeni pole aga siiamaani jõutud. Kahjuks.

Põhjaväilast
Põhjaväil looks just eelkõige Pirita elanikele võimaluse möödasõiduks kesklinnast. Paraku on selle rajamine seotud mitmete takistustega. Esiteks tuleks osa teed ehitada merre, s.t rajada praeguste Kadrioru majade taha merre teetamm, kuna kusagile mujale enam tee kahjuks ei mahu. Antud piirkond on lihtsalt nii täis ehitatud. See tähendab, et kokku tuleb puutuda insenertehniliste probleemidega, millega just igapäevaselt kokku ei puututa. Teine probleem on see, et kuidas mahutada ära tulev liiklus Telliskivi piirkonda? Hetkel on sealkandis tee väga kitsas ning majad kohe tee ääres. Tunneli või silla või teetammiga, nagu Kadriorus, seal probleemi ei lahenda. Tegelikult ongi ainus võimalus teeäärne kinnisvara kokku osta, majad maha lammutada ja siis (vähemalt) kaks sõidurada ja kergliiklusteed juurde ehitada. Paraku tõstab selline teguviis Põhjaväila hinda veelgi. Rääkimata sellest, et elanikud on kindlasti väga tugevalt vastu minema kolimisele ja kergesti oma kinnisvarast ei loobu.

Paraku on Põhjaväil siiski investeering, mida ei saa vältida ja mille pidev tuleviku lükkamine toob ainult kahju. Ummikud kesklinnas, kesklinna teede remont, inimeste kaotsiminev aeg, närvid ja tervis. kõik see läheb lõpuks kallimaks kui on investeering, mida nõuab Põhjaväil. Millal see valmida võiks, seda on raske ennustada. Arvestades kui kaua läks aega Ülemiste liiklussõlme projekteerimise ja ehitamisega, siis enne 2020. aastat kindlasti selle valmimist ei näe, isegi kui täna ilmutataks poliitilist tahet ja antaks projektile käik sisse. Siia aga on maetud teine kurb kala. Tundub, et hetkel tahe selle objekti järele puudub, näiteks räägitakse, et järgmisena võetakse ette Haabersti ringristmik, mis on ka väga tähtis ning ootab samuti juba pikki aastaid valmimise järjekorras.. Samas tuleb see kindlasti valmis teha enne kui kaob võimalus kasutada ELi rahasid, sest omal käel Põhjaväila valmis tegemine on äärmiselt keeruline.

Haabersti ringristmik
Mainiksin kohe ära, et minu silmis peaks Haabersti ringristmik tulema koos tunneliga Kopli poolsaare ja Rocca al Mare vahel (võimaliku väljumisega Al Mare Bowlingu juures), mis võimaldaks Põhja-Tallinna liikluse kulgemist Õismäele ilma kesklinna piirkonda läbimata. Praegu selline võimalus puudub. (Põhimõtteliselt võib Sõle - Paldiski aamntee ristmiku juba tinglikult kesklinnaks lugeda)

Lisaks sellele peaks Haabersti ringristmiku uuendamine sisaldama Rannamõisa tee laiendamist neljarajaliseks Tabasaluni, või vähemalt Kakumäe Selverini, sest just see tee on minu meelest üheks pudelikaeltest antud piirkonnas.

Samuti peaks ülekäigud tulevikus asendama seal jalakäijate tunneliga, et liiklusvool oleks antud kohas sujuvam ning liiklusõnnetusi oleks vähem. Hetkel on Haabersti ringristmik kõige õnnetusterohkem ristmik Eestis ning pole lahtlustki, et selles osas tuleks midagi ette võtta.

Kõige selle juures sooviksin, et Haabersti ringristmik suudetaks renoveerida niimoodi, et ringi keskel olev rohelus säiliks. Tallinnas peaaegu puuduvad liiklussõlmed, kus oleks ka veidi rohelust. Haabersti võiks jääda selles osas meeldivaks erandiks. Selle kõige juures saan aru, et suure tõenäosusega on vajadus mitmetasandilisuse järgi. Kuid mitmetasandilisuse võib saavutada ka tunneli(te) abil.

Veel lahendusi?
Iseenesest on veel üks lahendus, mis välistaks vajaduse uute kallite liiklussõlmede järele. Selleks on rajada metroo ringliin Tallinna alla. Kulgeda võiks see nii.: algaks Kopli poolsaare juurest, läheks läbi Reisisadama juurest, sealt Pirita rannahooneni, sealt keeraks Lasnamäe peale (Kiirtrammi endise depooni). Lasnamäe juurest tuleks piki kanalit Kadrioru alguse juurde,  sealt Viru keskuse alt läbi, siis Pärnu maantee alt Mustamäeni (Järvevana-Pärnu mnt ristmik-> Tammsaare tee), Mustamäelt Väike-Õismäeni ja sealt Rocca Al Mare kaudu taas Kopli poolsaareni.

Kuigi metroo on väga kallis, aitaks see tunduvalt vähendada liikluskoormust maa peal, kiirendaks inimeste tööle jõudmist ning aitaks kaasa ka keskkonnahoiule teataval määral, kuna metroo näol on tegemist elektritranspordiga. Samuti looks metroo ehitus ja selle käigus hoidmine juurde hulganisti uusi töökohte.

Kuningas on surnud, elagu kuningas

Vesivärava Grill Kadriorus

Eelmise aasta lõpus liikusid kuuldused, et minu lemmik burgerikoht, Vesivärava Grill, suletakse ja seda pikemaks ajaks. [1] Õnneks ei olnud kuulujuttudel alust ning pärast seda, kui jõulupühad läbi said, avati 2. jaanuaril koht uuesti. Kuna olen uudishimulik inimene ja uudishimu sai must ka lõpuks võitu, siis läksin täna kohapeale, et uurida, kas koht on endine ja burgerid sama head.

On küll, ütleks pärast burgeri ärasöömist. Burgerid on endiselt sama head, kui mitte paremad. Mõningad muutused antud koha juures siiski toimunud on. Nimelt on ära läinud üks endistest põhivendadest, arvatavasti just tema lahkumine inspireeris enneaegsed kuuldused sulgemisest meedias. Samuti on muutunud mõnevõrra menüü ja hinnakiri. Hetkel on menüüs 5 burgerit endise umbes tosina asemel ning hinnad võrreldes aasta lõpuga c.a 5 % tõusnud, v.a juustuburger, mille hind on samaks jäänud. Samas hinnatõus on mõistetav, toidu hinnad muudkui kallinevad, ning palgad, elekter, üür ja muud kommunaalkulud tahavad maksmist.
Väikese muudatusena, kuid Vesivärava paadunud fännile kindlasti märgatavana, on muudetud burgerite nimesid, nt. endine "True-Blue" on nüüd lihtsalt peekoniburger sinihallitusjuustuga. See on küll pisike detail, aga originaalsed nimed annavad üldiselt veelgi pisikest särtsu juurde niigi headele burgeritele.

Fännidel, kes burgerite arvu vähenemist märgates mõtlevad, et neil jääb nüüd oma lemmik saamata, ei pea põdema. Nimelt saab nüüd ka ametlikult burgerile lisasi vahele osta, (enne pidi ise väheke initsatiivi selles osas üles näitama) mistõttu saab mõnest "standardburgerist" vaevata oma endise lemmiku. Nt. juustuburger + muna = endine "Munaburger" Peekoniburger + mädarõigas = endine "Peekoniburger mädarõikaga" jne. Monsterburgeriga on vist vähe keerulisem, aga kui väga kenasti paluda, siis küll ka see kokku klopsitakse.

P.S Õnnestus ära näha ka agent "Mõmmi" kellest Vesivärava Facebooki lehelt eelmine aasta mõnikord lugeda sai. Vesivärava uus FB leht asub ise aga siin, kes oma endise ja praeguse lemmikburksikoha kohta infot soovib [https://www.facebook.com/VesivaravaGrill]

[1] http://www.tallinncity.ee/2632428/vesivarava-grill-sulgeb-uksed

Vesivärava burger viib keele alla

Vesivärava Grill asu Kadriorus
aadressil Vesivärava 42

Eile sai huvi pärast jalutatud Kadriorgu ja külastatud sellist söögikohta nagu Vesivärava Grill. Põhjuks selleks oli väga lihtne. Nimelt ilmus hiljuti Postimehe Tallinn City veebilehel artikkel, kus tunti huvi parima burgerikoha vastu Tallinnas. Lausa sajad kommentaarid artikli all kiitsid sellist kohta nagu Vesivärava Grill. Minule tuli see tõtt öelda üllatusena, sest varasemalt polnud ma taolisest kohast kuulnudki.

Nimetatud koha puhul kiideti head maitset ja värskeid naturaalseid tooraineid, mis soetatakse iga päeva hommikul. Samas hoiatati krõbedate hindade ja pikkade järjekordade eest. Juba puhtalt huvi pärast tekkis soov sinna minna, et vaadata kas kogu see kiidulaul on ka õigustatud. Niisiis seadsin sammud Kadrioru poole.

Leiab kiiresti ülesse ning menüü on rikkalik
Antud kohta ei ole tegelikult sugugi raske leida. Vesivärava Grill asub Vesivärava 42, Kadrioru staadioni vastas üle tee, jalutades hakkab antud koht hästi silma. Kohale jõudes nägin, et kommentaarid pole liialdanud. Tubli kümme inimest ootas järjekorras oma burgerit ja teised kümme nosisid kättesaadud rooga laua ääres, seega on tegemist suhteliselt populaarse kohaga. Hinnakiri ei ole kirves, kuid see ei ole ka odav lõbu. Burgerite hinnad ulatuvad 3.50-st 7.90-ni, valikus on umbes kümme burgerit. Burgereid leiab sealt igale maitsele ning mida hinnakirjas edasi, seda uhkemaks läheb sisu. Ise otsustasin võtta klassikalise juustuburgeri "Classic" mis tundus olema riskivaba valik, arvestades, et ma pole selles kohas varem näinud. Tellimuse sisseandmisel pannakse kirja ka nimi, et pärast saaks kutsuda sind burgerile järele. Ooteaeg on vähemalt 10 minutit, see on kirjas ka menüü allosas.

Värske tooraine, kuid võib ilma jääda
Et aega kiiremini surnuks lüüa, võib vaadata, kuidas burgerid valmivad. Vesivärava burgerid küpsetatakse valmis külastajate silme all õues värskest tooraines. See on ka saladus nende burgerite hea maitse taga. Värsked toorained tähendavad aga ka seda, et õhtusel ajal võite oma burgerist ilma jääda, kuna selle koha kreedo on mitte varuda toiduaineid ette, et säilitada oma toodangu värskus ja hea maitse.
Nii ka mina seal siis aega sisustasingi ja vaatasin, kuidas suured kotletid küpsevad. Ah jaa, see on hea koht ära mainida, et burgeri vahele pandav kotlet on seal kaks-kolm korda paksem kui Hesburgeris või McDonaldsis, juba ainuüksi see õigustab kõrgemat küsitavat hinda. Igal juhul saab antud koha burgerist kõhu vaevata täis. Enne, kui järjekord jõudis minuni, sai burgeri kätte hea hulk inimesi, inimesed on nõus päris pikalt ootama, et selle koha burgerit saada.

Burger hea, kiitus kokale
Lõpuks sain minagi oma burgeri kätte. Burger oli nii suur, et mul oli tõsiseid raskusi, et seda mõlemalt poolt haugata, kuid toime ma tulin. Lisaks kohalikule kotletile sisaldas juustuburger juustuviilu (kuidas siis muidu), tomatit, lehtsalatit, punast sibulat ja ketšupit. Kogu kooslus oli suurepärane. Lisaks sellele, et burger oli väga maitsev, oli ta ka mahlane. Seda toon esile seetõttu, et liha teiste kiirtoidukohtade burgerites kipub üsna kuivaks jääma. Nii mahlaka suutäie kõrvale pole jook isegi hädavajalik, saab ka ilma hakkama.
Pärast burgeri lõpetamist jõudsin veendumusele, et kiitus antud koha suhtes on õigustatud. Kuna ma jäin sööduga väga rahule, siis tundsin endal lasuvat kohustust ka mõned kiitussõnad öelda. Seetõttu käisingi enne lahkumist veel kassaluugi juurest läbi, et anda edasi kiidusõnad burgeri eest. Paistis, et minu komplimendist oldi positiivselt üllatatud.

Kuigi kiirtoidu propageerimine ei ole päris õige, siis ütlen, et kes õhtul liikumas läbi Kadrioru ja keda nälg näpistab, siis seda kohta karta ei tasu ja võib julgesti läbi astuda.

"Kiliseb, koliseb, hüppab ja möliseb"

Kadrioru tramm - kiliseb, koliseb, hüppab ja möliseb.
Piltlikult väljendades

Täna käisin hommikul värsket õhku hingamas Kadrioru luigetiigi ääres. Selleks, et sinna jõuda, tuli mul kasutada hulgaliselt emotsioone pakuvat "suurepärast" Tallinna ühistransporti.

Emotsioone pakkuv oli just trammisõidu osa. Nimelt sõites Viru keskuse juurest Kadrioru poole trammiga nr. 1 tegi tramm kohutavat müra ja salong vibreeris tuntavalt. Sellest johtuvalt ka artikli pealkiri pandud. Kuna trollid-bussid on üldjuhul uued ja mugavad, siis istudes ühelt teisele on vahe hästi tunda. Eriti minusugusel, kes trammiga tegelikult harva sõidab. On tunda, et trammid on vanad ja rööbasteed väsinud.

Selle kõige valguses tahaksin taas küsida kui õigustatud on nn. tasuta ühistransport? Kui tõesti on Tallinna LOV-l mingi vaba raha, siis võiks selle investeerida veeremi ja infrastruktuuri (ikka veel ei meeldi mulle sõna taristu) uuendamisse. Nimelt on seis just trammide osas eriti nutune, ka trollidega (vähemalt osadega neist) pole olukord kiita. Bussidega on lood üsna head, selles osas pole midagi ette heita. Näiteks alustas just juuni alguses liinil sõitmist 15 uut MANi liinibussi. (http://www.tallinnapostimees.ee/861906/tana-soitsid-liinile-uued-firma-man-bussid/) Kokku telliti 35 bussi.

Väikese vahepõikena ja meeldetuletusena eelnevatele postitustele trolliliikluse olukorrast Tallinnas. Suur hulk trolle läheb sellel ja järgmisel aastal mahakandmisele. Kokku kantakse 2012-2013 aastal maha 47 trolli. (http://www.tallinnapostimees.ee/783982/uhistranspordiettevotete-liitmine-tahendab-trolliliikluse-haabumist/)
Trollide hindasi on raske leida, kuna tegemist pole päris massikaubaga, siiski õnnestus leida 2006. aasta hinnad. tollal maksis lühike troll 340 000 € ja liigendtroll 470 000 €. (http://wwx.postimees.ee/211106/esileht/siseuudised/tallinn/229941.php?r) Oletades, et trollide hind on jäänud samaks ning trollid õnnestuks saada baashinnaga (See on küll ebareaalne, aga andmeid lihtsa matemaatilise mudeli jaoks on vaja) siis nende 47 trolli asendamiseks vajalik hind on 25*340 000 + 22*470 000 = 8 500 000 + 10 340 000. = 18 840 000 €. Kuna Tallinn on nimetanud oma "idee" aastaseks kuluks 20M € (http://www.tallinnapostimees.ee/782308/veebis-kaib-alternatiivne-tasuta-uhistranspordi-kusitlus/), siis selgub, et jättes selle kampaania tegemata, saaks kõik trollid, mis vajavad asendamist, asendatud ja korraga välja ostetud. Üks mure oleks seega vähem. Tegelikult saaks teha veelgi enam, kuna sõiduvahendeid üldjuhul korraga välja ei osteta, vaid võetakse liisingusse.

Tagasi trammide juurde. Lubatud on ja arvatavasti ka teostatakse, suuresti tänu Euroopa rahadele, 4. trammiliini kordategemine ja sellele 15 uue trammi soetamine. (http://www.tallinnapostimees.ee/868300/trammi-ja-trollibussikoondis-kuulutab-valja-trammihanke/)
See on iseenesest ju väga tore. Aga miks ainult 4. trammiliin? Ehk miks ainult see tee korda tehakse ja ainult sinna uued trammid pannakse? Senini põhjendatakse seda sellega, et trammiliinil nr. 4 on enim kasutajaid ja seda kasutavad ka turistid.
Minu meelest aga lähenetakse asjale tsipa vale nurga alt, nimelt on Tondi-Ülemiste trammitee üsna heas korras praegu, seda suuresti täna Tartu maantee pikenduse remondile mõned aastad tagasi. Samas Kopli trammiteed ja Kadrioru trammiteed on üsna nutuses seisus ja vajaks väga remonti. Seda nii teetammi kui rööbaste osas. Ning kui sellist asja väidab vähenõudlik transpordikasutaja nagu mina, siis võib uskuda, et asi on hull. Sama lugu ka trammidega. Olen kindel, et ka Kopli püsielanik keevitaja Vasja tahaks aeg-ajalt sõita uues mugavas trammis, on ta ju ikkagi ka maksumaksja. Tuua uued trammid sõitmiseks ainult briti poissmees Michealile ning Pärnu mnt rikaste ja ilusate rajooni ärimees Märdile on ikkagi tsipa vale. Ka elementaarne loogika ütleb, et remonti tuleks alustada sealt, kus seda kõige rohkem vaja on.

Kui teha korda Kadrioru trammiteed ja panna ka 1. ja 3. trammiliinile uusi tramme liikuma, siis olen kindel, et turistid kasutaks trammi rohkem sinna sõitmiseks, eelistaks seda bussile. Ka jääksid ära kohalike "kiliseb-koliseb" artiklid, sellised, mida ma praegu kirjutan. Tuleb ju silmas pidada, et lisaks hinnale mõjutab ühistranspordi kasutatavust selle kvaliteet ja maine ning kahe viimasega on Tallinnas raskusi, vähemalt elektrit kasutava transpordi osas. Isegi kui tuleb tasuta ühistransport, siis maine sellest ei parane, või kui paraneb, siis minimaalselt. Kvaliteet kannatab kindlasi. Seega taaskord: kasutada tuleb raha ratsionaalselt, mitte tasuta transporti pole vaja, vaid kvaliteetset transporti on vaja. Kvaliteetne - uued, puhtad ja töökorras sõiduvahendid, mis talvel soojad ja suvel jahedad, saabuvad peatusesse õigeaegselt, käivad tihedalt hommikust õhtuni, on loogiliste marsruutidega ning pidurdavad ja kiirendavad nii, et nina ja kukal ei saa integreeritud kolpa.

Mälestusi muuseumiöölt

KUMU

Eile toimus järjekordselt iga-aastane muuseumiöö, mille raames oli inimestel võimalus õhtusel ajal tasuta muuseumeid käia külastamas.

Kasutasin seda võimalust minagi ja käisin ära KUMUs. Kuigi see on olnud juba piki aastaid avatud, siis ma polnud sinna varem sattunud. Kuna aga eile sai käia muuseumites tasuta, siis otsustasin haarata härjal sarvist ning lõpuks ometi ära käia.

Kohapeale jõudes tabas mid natukene ootamatu vaatepilt, nimelt oli muuseumisse pääsemiseks väga pikk saba. Ma küll teadsin, et muuseumiööl võib külastajaid olla tavapärasest rohkem, kuid sellist massi ei oleks osanud küll ette näha. Järjekord oli tingitud sellest, et korraga lasti muuseumisse sisse teatud hulk inimesi, et ei tekiks liiga suurt ülerahvastatust. Ise pidin järjekorras seisma umbes pool tundi. Võin julgusega öelda, et see oli minu elu pikim saba, kus ma ise olen seisma pidanud.

Järjekorras seistes jäi silma veel üks detail. Nimelt oli kuulda väga palju vene keelt, nii ees kui taga. Eesti keelt peaaegu ei kostnudki. Võib-olla oli tegemist turismigruppidega, kes kasutasid ära muuseumiöö poolt pakutut võimalust tasuta külastada ja seeläbi raha kokku hoida. Turismigruppe eeldan seepärast, kuna kahtlen selles, et Lasnamäe ja Kopli elanikel tuli ootamatu tuhin näha Eesti kunsti. Samas võis jääda ka asjast petlik mulje, kuna venekeelne elanikkond ongi oma olemuselt häälekam ja aktiivsem, eestlased on rohkem vaiksemad ja kannatlikumad sabatajad.

Muuseumis sees sai kahjuks näha ainult kahte väljapanekut. Suurem osa ruumidest, kus on vanem või lihtsalt väärtuslikum kunst, inimesi ei lastud. Samas ka mõistetav, kuna nii suur rahvamass nagu on muuseumiööl, tekitab riske ja kunst on siiski hindamatu. Väljapanekutest oli siis näha okupatsiooniaegne Eesti kunst ja vanaaegste Eesti filmide kinoplakatide väljapanek.

Üks emotsioon, mis jäi veel muuseumi külastusest, oli see, et muuseum tundub seest väike. Väljast vaadates tundub küll suur hoone, aga sees liikudes on kuidagi kitsas. Isegi kui suur rahvamass välja arvata, siis võiksid ruumid rohkem avarustunnet pakkuda, aga see on lihtsalt minu arvamus.

Tahaks veel ära mainida, et omal ajal muuseumile asukohta valides on täitsa täppi pandud. Muuseum on täpselt seal, kus ta olema peab. Ümber ringi rohelus ja vaikus. Meri on lähedal ning läheduses on mitmeid teisi tähtsaid kultuuriobjekte, sealhulgas Kadrioru loss, Presidendi kantselei, Kardioru luigetiik jpm.