Millised töökohad tulevikus säilivad?

Tulevikus jääb töökohti vähemaks

Mida aeg edasi, seda enam räägitakse kodanikupalgast. Seda põhjusel, et mida aeg edasi, seda rohkem töökohti kaob ning kuidagi peab ju inimestele sissetuleku tagama. Kuid mitte kodanikupalgast ei taha ma järgnevalt rääkida, vaid sellest kui palju ja millised töökohad tulevikus alles jäävad.

Alustame lihtsamast, ehk sellest, millised töökohad suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Sellisteks töökohtadeks on eelkõige tootmistööd, mida on võimalik lihtsasti asendada robotidega. Samuti muud tööd, mida arvutite arenedes ja piisavalt nutika programmide olemasolul on võimalik masinatega asendada. Ka lihtsamad tööd teenindussektoris asenduvad näiteks iseteeninduskassadega. Viimane on juba praegu Eestiski üsna lihtsalt nähtaval.
Lühidalt olgu siis välja toodud nimekirjana:

• Tootmistööline/liinitööline
• Bussi-, trolli-, trammi-, rongi- ja taksojuhid.
• Kassapidajad supermarketites.

Samas on palju selliseid ameteid, mis tulevikus suure tõenäosusega alles jäävad. Tegemist on ametitega, mis nõuavad kõrget intelligentsust, loovust ja mis kõige olulisem, inimliku lähedust. Loovust arvutile õpetada ei saa (on küll "Watson" superarvuti, aga massidesse ei jõua selline tase kunagi) ning inimliku lähedust ei hakka masin kunagi asendama. Seetõttu võib vägagi suure tõenäosusega öelda, et  ka 20 aasta pärast on järgmised töökohad kindlasti olemas:

• Õppejõud, õpetaja, kasvataja
• Õde, arst
• Psühholoog, psühhiaater
• Insener
• Kokk
• Kunstnik, näitleja, muusik, kirjanik

Kahe viimase kategooria allesjäämise puhul võib esile tuua just loovusfaktorit. Robot võib küll köögis teha asju valmisretsepti järgi (McDonaldsis näiteks) tavalist toitu, aga lihast ja luust kokk oskab lisada selle "erilise faktori" ning vastavalt oludele ka  üht-teist muuta iga roa juures.

Näitlejate ja muusikutega on aga nii, et laval tahame ikka näha esinemas inimest, mitte masinat. Vaevalt, et "Romeo ja Julia" oleks nii hingemattev, kui see oleks ette kantud kahe Honda Asimo poolt.

Vaadates aga allesjäävate töökohtade nimekirja üldise pilguga, siis selgub, et inimesed peavad järjest rohkem panema rõhku haridusele ja elukestvale õppele. Ning mitte ainult akadeemilisele haridusele, vaid ka üldisele haritusele ning sotsiaalsetele oskustele, sest just viimane eristab inimest masinast enim. Lühidalt kokku võttes, kui soovitakse ka tulevikus olla tööjõuturul konkurentsivõimeline, siis tuleb osata millegagi eristuda. 

Sammuke lähemal omamaisele kütusele

VKG Petroter tehnoloogial põhinev õlitehas

Täna jõudis Eesti päevalehtede lugejani uudis, et Viru Keemia Grupp on sõlminud lepingu diislikütuse valmistamise tehase rajamiseks koos sinna kuuluva kompleksiga maagaasist vesiniku tootmiseks. Tehingu maksumuseks on ligikaudu 400 miljonit eurot ning tehase töötlemisvõimsuseks on planeeritud 750 000 tonni põlevkiviõli aastas. [1]

Kui ei saa uksest, saab aknast
Lisaks VKG-le on pikka aega rafineerimistehase rajamise mõteid mõlgutanud ka Eesti Energia. Paraku tuli EE üsna hiljuti avalikuse ette teatega, et enda diislitehase plaanidest loobutakse ning keskendutakse koostööle VKG-ga. [2]
Loodus aga teatavasti tühja kohta ei salli ning juba täna tuli VKG avalikuse ette oma hanke tulemustega. Peamised põhjused, miks EE loobus mõtest rajada oma rafineerimistehas, on majanduslikud. Kalkulatsioonid näitasid, et diislikütuse tootmiseks vajaliku kompleksi rajamine osutuks oluliselt kallimaks kui seni arvatud. Lisaks on EE-l raskusi oma Enefit tehnoloogial põhineva õlitööstuse käimasaamisega ning on näha, et hetkel suunab EE oma ressursse selle töökorda seadmisega.

Koostöö on võti
Juba täna on selge, et VKG enda õlitoodang ei ole piisav, et tulevast tehast toormega varustada. Seega on koostöö EE-ga ja Kiviõli Keemiatööstusega hädavajalik. Kuna Eestis kipub konkurents mõnikord varjutama koostööd, siis loodan, et antud juhul saab asjas asja. Samas eeldused on head, sest antud koostööst võidaks kõik. EE saaks hea hinnaga müüa oma õli suures koguses ning VKG saaks suure tulu toodetud kütuste müügist.

Head ja vead
Nii nagu iga asja puhul, on ka antud projektil omad head ja vead. Positiivse külje pealt tasuks mainimist eelkõige see, et uus rafineerimistehas loob uusi töökohti Ida-Virumaale, kus tööpuudus hetkel väga suur ning iga töökoht on väga teretulnud nähtus. Lisaks aitaks toodetud kütuste müük suurendada tunduvalt Eesti ekspordinumbreid.
Halb on see, et on oht, et toodetud kütust ei pruugi Eestis saada müüagi. EL-i normatiivid muutuvad järjest rangemaks ning isegi praegu on põlevkivist valmistatud diislil raskusi nõuete piiresse jäämisega. Isegi kui lubataks toodetud kütuste müüki Eestis, siis tuleks seda segada erinevate lisanditega või tavalise diiselkütusega, mis muudab kütuselt saadava kasumimarginaali väiksemaks. Mustim stsenaarium näeb ette, et kogu toodetud kütus tuleb eksportida EL-ist väljapoole. Kuna aga nõudlus Hiinas ja Indias kasvab, siis ei pruugigi see nii väga halb asi olla.

Millal siis?
EE rääkis oma plaanides aastast 2016. Kuna VKG on alles välja selgitanud hanketulemused, siis ilmselt lükkub aastanumber, mil kodumaist diislit näha saab aasta või kahe võrra tulevikku. Siiski muutub unistus kodumaisest kütusest järjest reaalsemaks ning on juba peagi käega katsutav.

[1] http://www.e24.ee/1262016/vkg-valis-diislikutuse-tehase-ehitaja
[2] http://www.e24.ee/1250160/eesti-energia-loobub-diislitehasest

Kuidas minna elektriautode projektiga edasi?

(Kuri)kuulus Mitsubishi i-MiEV

Kuna eile kirjutasin ma elektriautode laenutuse teemal, siis täna tuli mul mõte kirjutada sellest kuhu võiks investeerida raha siis kui peaks juhtuma, et võetakse ette veel üks saastekvootide müügi projekt. Ideid, kuhu võiks elektriautode projekti Eestis edasi arendada, on mul kogunenud aja jooksul päris mitu. Järgnevalt nendest ideedest lühidalt.

Akude ümbertöötlemise ja uude akude tootmise tehas
Kuna aku on elektriauto osa, mis põhimõtteliselt kulub kõige kiiremini (halvemal juhul juba 3-5 aastaga läbi), siis tähendab see seda, et uus peab olema kohe käepärast võtta. Uute akude tootmiseks on aga tarvis uusi materjale. Kuna Eestis ja Euroopa Liidus hinnatakse keskkonnahoidu väga, siis oleks kõige mõistlikum võta materjal uute akude tarbeks vanadest akudest. Et mitte viia seda tööd ja saadavat tulu eestis välja oleks mõtekas rajada Eestisse pisike ettevõte või tehas, mis töötleb vanad akud ümber metallideks ja siis võib-olla võimaluse korral toodab ka uued akud.
Tunnistan, et sellise ettevõte rajamine ei oleks odav. samuti tuleb see varustada kallite seadmetega ning võimsus (mida reaalselt ka vaja) ei tuleks väga suur, 10-15 tonni aastas. mis vastab 500-750 i-MiEVi akupakkile. Kuid tuleb arvestada, et sellise ettevõtte loomine annaks mitmeid hüvesid. need oleksid järgnevad:

• Kümned kõrgepalgalised töökohad Eesti inseneridele. Lisaks inseneride, tudengite ja ülikoolide know-how areng.
• Uute akude varustuskindlus. Vajalikud uued akud on kohe käepärast võtta, mitte ei pea neid mitu nädalat või kuud Jaapanist ootama.
• Vanad akud ei lähe lihtsalt prügimäele, vaid nendega tehakse midagi kasuliku. 
• Kõrgtehnoloogilise ekspordi tõstmine, juhul kui võimsust jääb üle ja toodangut saab ka Eestist välja viia.

Pistikhübriidid elektriautode asemel
Juhul, kui tulevaste hangete käigus soovitakse veel saada autosid, siis oleks mõistlik puhtalt elektriautode asemel pistikhübriidid. Näiteks Mitshubishil endal on kevadel tulemas müügile pistikhübriid Outlanderi baasil. Kuigi pistikhübriid kasutab ka bensiinimootorit, on selle sõiduulatus oluliselt suurem (c.a 500 km) ning talvel on salong palju soojem. Lisaks, kui rääkida konkreetselt Outlanderist, siis toimetulek Eesti teeoludega on oluliselt parem.
Uue hanke korras poleks enam ka nii palju uusi autosi vaja, piisaks näiteks 200-st autost. Oma olemuselt sobiks Outlanderi pistikhübriid mitmetele riigiasutustele ja muudele organisatsioonidele. Näiteks olen näinud Tallinna peal kiirabi värvides bensiinimootoriga Outlanderit. Kuid lisaks kiirabile sobiks selline auto ka politseile (kriminaaljälitus, mitte liikluspolitsei, kes vajaks rohkem Impreza ja Evo tüüpi sõidukeid), päästeametile, RMK-le kuid miks mitte ka Riigikogu või KOV töötajatele.
Ostutoetusi vast enam laiendada pole mõtet, kuna isegi praeguse ärakasutamine on suure küsimärgi all.

Laadimisvõrgu laiendamine Eestis ja Eestist välja
Praeguse seisuga on Eestis umbes 160 kiirlaadijat. See on enam-vähem piisav arv, kuid seda võiks siiski mõnevõrra suurendada. Seda eriti väiksemates kohtades, kus "tsivilisatsiooni" eriti pole ja abi väga kergesti ei jõua. Laadijate täpset vajaliku aru on raske öelda, vaevalt teavad seda spetsialistidki, kuid suurendamine 200-240-ni tundub küll mõistlik.
Lisaks riigisisele laadimisvõrgule tuleks mõelda ka riigivälisele võrgule. Praeguse võrgu suurim viga on see, et Eestis elav elektriauto oamnik on justkui vang, Eestis välja ta oma autoga minna ei saa. Teoreetiliselt küll saab, kuid see oleks väga ebamugav. Seega oleks mõistlik laiendada oma laadimisvõrgustiku Riiani, nii Mõisakülast kui Valgast, Peterburini ja Helsingini. Muidugi ei peaks Eesti seda tegema puhtalt omast taskust, vaid teiste riikidega kahasse.
Lisaks Eesti elektriauto omanike sõiduvõimaluste avardamisele teeniks see ka teist eesmärki. Nimelt liiguvad jutud, et EL tahab kehtestada oma laadijate standardit, mis erineb Eesti omast. Eesti võrk muutuks niimoodi kasutuks. Üksinda oleks ELi survele raske vastu seista, kuid kui lisaks meile hakaks meil kehtivat laadijastandarit kasutama ka näiteks Läti, leedu, soome ja Venemaa, siis oleks oma positsioonide kaitsmine tunduvalt kergem. Võib minna ehk isegi nii hästi, et teatud osa Euroopast hakkab järgima Eesti standardit.

Tasuta kontroll ja täiendused EE poolt
Minu meelest võiks olla nii, et kui soetad elektriauto, siis EE inimesed tulevad sulle koju ning vaatavad, kas sinu kodu elektrisüsteem kannatab laadija poolt nõutava koormuse välja. Kui ei, siis tehakse vajalikud ümberehitustööd tasuta. Ehk siis koduse laadimise ülevaatamine oleks elektriauto hinna sees. Seda kõike võiks vabalt rahastada riigi rahade või tulevaste kvooditehingute eest. Vajalik on see kõik selleks, et tagada ohutus, nii enda, kodu kui auto oma. Ei taha ju, et juhtuks nii nagu juhtus hiljuti, kui üks elektriauto laadimise ajal maha põles.