Kuidas parandada olukorda kaugliinidel?

Skeem minu visioonist

Seoses aastavahetusega hakkas Eesti raudteedel kaugliine opereerima Elron. (Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva, Tallinn-Viljandi, Tallinn-Pärnu) Sellest tingituna on tõusnud palju nurinat igapäevaste rongikasutajate hulgas.

Peamine kriitika on langenud rongide mahutavusele ja muutunud graafikutele, mistõttu osad inimesed ei saa enam õigel ajal tööle või kooli. Rongide mahutavus on saanud kriitika osaliseks kuna kolme- ja neljavagunilised Stadler Flirt rongid omavad tunduvalt vähem iste- ja seisukohti kui endised viie või kuue vaguniga Riia DR1B rongid. Sellest johtuvalt on olemine uutes rongides kitsam, reisjate arv ju ei muutu, ning on juba ette tulnud, et osad reisijad peavad Tartust või Viljandist Tallinna sõitma püstijalu.

Rongide füüsilise suurusega jääb paraku nii nagu on, seda muuta ei saa. Ronge saab pikemaks muuta vaid kahevagunilisi Stadlereid sappa haakides, need peaksid aga kohale jõudma jooksvalt selle aasta jooksul. Mida aga saab muuta, on rongigraafikud. Ehk siis kui panna rongid liikuma inimestele sobivamatel kellaaegadel ning tihedamalt, siis peaks koormus jaotuma ühtlaselt ning ülerahvastuse probleem peaks mõnevõrra hajuma. Kuidas seda aga teha?

Tallinnast-Tapani ei ole muret, sest Tapani jookseb kaks raudtee haru, mistõttu seal võib rongid panna liiklema nii kiiresti, kui on vaja. Sealt edasi Tartuni aga on juba keerulisem, kuna edasi läheb üks raudteeniit. Samade probleemidega seisavad vastamisi ka Tallinn-Viljandi ja Tallinn-Pärnu liin. Minu poolt oleks kolm lahendust, mis võiks probleeme mõnevõrra leevendada ning mis ei nõua rongide ümberehitamist (väga kallis).

• Taskud. Iga jaama juures peaks olema tasku (väike eraldi raudtee niit teisel pool perooni) kuhu mahub ära vähemalt kaks neljavagunilist Stadlerit (varuga). Nii saab olla jaamas korraga kaks rongi, üks suunaga Tallinna poole, teine suunaga Tallinnast eemale. Tehes sellised taskud kõikidesse jaamadesse, mida läbib üheharuline raudteeniit, saab panna rongid oluliselt tihedamini liikuma. 
• Samuti oleks abi haruteede rajamisest, kuna reisirongi liiklust takistavad oluliselt ka kaubarongid. Kui aga teha suuremate jaamade juurde 1-1,5 km pikkused haruteed, siis kaubarongid saaks vahepeal tõmmata kõrvale, et reisirongid saaks neist mööduda. See näib küll kallis investeering, kuid on seda väärt. Erinevalt reisirongidest ei ole kaubarongidel kohale jõudmisega nii kiire ja nad võivad teha ka mitu peatust. Tapa-Tartu lõigul võiks sellise haru teha näiteks Jõgevale.
• Üheniidilistel raudteeharudel, kus jaamade vahekaugused suurimad, tõsta reisikiirus 160 km/h-ni. Kuna paratamatult on kiiruse tõstmine 120 km/h-lt 160 km/h-ni väga kallis (tingituna täiendavatest investeeringutest ohutusse) siis tasub seda teha vaid lõikudel, kust sellest tingituna saadav ajavõit on suurim, et õigustada investeeringut. Suurem kiirus tähendab kiiremat kohalejõudmist ning kiirem kohalejõudmine tähendab seda, et inimesed on kergemini nõus kannatama teatud ebamugavusi, näiteks püstine seljatugi või püstiseismine.

Loodan, et mõni raudteespetsialist satub seda postitust lugema, sest ise ma usun küll, et nendest ideedest võiks vähemalt mingil määral kasu olla. Iseasi kust ja kuidas leitakse investeeringud selliste muudatuste jaoks, kuid leida need siiski tuleks. Klientide rahulolu on firma pikaajalist tulevikku silmas pidades äärmiselt oluline.

Rail Balticu Eesti vaksal Laagrisse

Arvatavasti sellised rongid hakkavad eestlasi Varssavi vedama

Täna ilmus Postimehe veebiväljaandes järjekordne uudis Rail Baltic teemal [1], milles oli juttu sellest, et välja on valitud ja avalikustamiseks valmis esimesed trassivariandid. Artiklis on mainitud, et tulevane Tallinna vaksal võiks asuda Ülemistel. Sellega seoses tahaksin kirja panna oma mõtted ja selgitada, miks ei pruugi olla Ülemiste vaksali asukohana olla parim valik.

Ülemiste puudused
Kes korragi Ülemiste kanti sattunud, teavad, et seal on väga kitsas. Ühel pool asub lennujaam ja teisel pool Ülemiste järv. Vahelt jookseb kitsa niidina Tallinn-Tartu maantee. Samuti jäävad ümbrusesse Ülemiste kaubanduskeskus ja Ülemiste ärikeskus. Seega mina küll ei kujuta ette kuhu võiks tulla tulevase Ülemiste vaksali ehitusplats. Viimasegi vaba platsi sealkandis hõivas üks peagi kerkiv kaubanduskeskus.
Lisaks sellele on Ülemiste liikluskoormus juba praegu talumatu. Kui aga praegusele liiklusele lisanduks Eestist välja sõitvad ja siia tulevad turistid ning nendega seotud liiklus, siis arvatavasti ootaks ees väikene liiklus-apokalüpsis.
Seetõttu panen ise ette, et palju paremaks asukohaks on Laagri. Täpsemalt peale Laagri Maksimarketit, Tallinna piiri ääres.

Miks rajada vaksal Laagrisse?
Järgnevalt toon välja punktid, miks minu meelest on Laagri tulevase vaksali asupaigana parem kui Ülemiste.

• Maa hind on Laagri kandis odavam kui Ülemistel, seega saab ehituseks vajaliku krundi kätte oluliselt soodsamalt kui kesklinnas Ülemiste kandis. Lisaks sellele on oht omandivaidlusteks palju väiksem, kuna Laagri kandis on maaomanike arvatavasti vähem ning usutavasti neil nii suuri pretensioone ei ole oma maatükki müümisel.
• Ruumi on rohkem, mistõttu ehitamisel ei pea arvestama iga viimase kui ruutsentimeetriga. See annab arhitektidele vabamad käed, võimaldab ehitada avarama vaksalihoone ning on võimalus rajada rohkem parkimiskohti, millest võib tulevikus palju abi olla.
• Ligidusse jääb Tallinn-Pärnu maantee, mistõttu saaks vaksali ühendada kaugliinide bussijaamaga. Sinna saaks suunata Riia, Vilnuse ja Peterburi bussid. Peterburi bussid saaksid Narva maanteele natuke edasi sõites ja siis Saue juurest Vasakule Tallinna ringteele liikudes.Bussijaama ja rongijaama ühendamine võimaldaks seda, et Peterburist bussiga tulijad saavad kohe mugavalt samas hoones rongile ümber istuda. 
• Ligidusest läheb mööda Tallinn-Keila elektriraudtee. Rajades jalakäijate tunneli Urda peatusest vaksalini, on võimalik Riiast, Vilnusest ja Varssavist saabunutel kohe ümber istuda ja sõita mugavalt kesklinna. Siinkohal oleks abiks ka see, kui Elektriraudtee pikendaks kaheharulist raudteed Pääskülast Udrani, mis võimaldaks selleks tarbeks rongidel tihedamalt käia.
• Läheduses on hotell (Salzburg) ja poed (Maksimarket ja Rimi), seetõttu on saabunud turistil kõik käe-jala ulatuses. Ka Ülemistel oleksid poed lähedal, kuid hotell(id) jäävad natukene kaugemale kui Laagris.
• Lühem distants (Riiani), see muudab raudtee ehituse kiiremaks ja odavamaks. Samuti jäävad ära ehitusvaidlused Tallinna linna sees.
• Kohaliku elu elavdamine. Vaksal annaks Laagrile kui (peaaegu) Tallinna osale uue hingamise. Looks töökohti antud piirkonda ning ärgitaks kohalike rohkem paikseks jääma.

Kui lugedes tekkib mõtteid või kommentaare, siis võib oma arvamusest kirjutada kommentaaride all. Argumenteeritud diskussioon on alati teretulnud.

[1] http://www.postimees.ee/1353676/rail-balticu-trassivariandid-avalikustamiseks-valmis

Mõtteid Rail Baltic teemal

Tulevane marsruut viib Tallinnast otse Berliini

Selle nädala alguses kirjutas Postimees, et Raplamaa elanikud on mures Rail Balticu tulevase trassi valiku pärast ning kardavad, et valmiv raudtee võib nende külad ja asulad pooleks lõigata. [1] Antud artikliga seoses ning Rail Balticu taas veidi suuremasse huviorbiiti tõusmisega otsustasin ma kirja panna ka mõned oma mõtted ja küsimused seoses tulevase super-raudteega.

• Trassi valik saab olema keeruline. Eelpool viidatud artiklis peetakse silmas trassivarianti 7G. See tähendab, et projekteerijad kaaluvad mitmeid trassivariante ning neid on ikka päris mitu. Seega saab trassivalik olema pikaajaline protsess, kuigi otsustamiseks väga kaua aega ei ole. Suur valikute arv näitab, et inimeste huvidega vähemalt püütakse arvestada, selline mulje jääb igatahes. Milline see valik aga lõpuks ka ei ole, siis kellegi maad läbib trass igal juhul. Siin tekibki dilemma. Ühest küljest toetan eraomandi puutumatust ning austan inimeste soove rahule ja privaatsusele. Teisest küljest kusagilt peab ju trass jooksma ning raudteed on vaja. Lisaks tuleb silmas pidada, et eramaalt võib raudtee (peale kokkuleppeid) läbi joosta, aga ei tohi seda teha looduskaitsealade (Natura) koha pealt. Kuna selliseid alasi (minu teada) on vaidlusalusel territooriumil omajagu, siis kitsendab see oluliselt trassi võimaliku paiknemist. Viimaks ei maksa unustada fakti, et kuna tegemist on KIIRraudteega, siis peab trass olema võimalikult sirge ja ei saa olla eriti kurviline.
• Viimasel ajal ilmunud artiklites on mainitud tulevase raudteekoridori laiuseks 350 m. Sellest 50 m ala on piiratud traataiaga ja ülejäänu on lihtsalt lage maa, n.ö turvala. Olles ise transpordiala üliõpilane jääb mulle mõistetamatuks, miks turvalala peab olema just nii lai. Oleks täitsa huvitav lugeda vastutavate inimeste kommentaare. Tehnikahuvilisena olen lugenud artikleid ning vaadanud ka filme muu maailma kiirraudteedest ning senini ei ole kusagil hakanud silma nii laiad koridorid. Kuid nii palju see infokild on andnud, et nüüd on mulle palju selgem miks Rail Balticu ehitus nii kallis saab olema. Tuleb välja, et lisaks kahele paarile tuttuutele rööbastele ja liipritele, uuele teetammile, traataiale ja elektrifitseerimisele tuleb lagedaks teha suur hulk maad. See tähendab puude ja põõsaste maha raiumist, maade tasandamist, kivide veeretamist ja õhkamist jne. Usun, et teha raudteekoridor veidi kitsamana, näiteks 50+50+50, aitaks ehitusele kuluvat raha tublisti kokku hoida. Samas ei tohiks ohutus olulisel määral kannatada saada. Põhiosa ohutusest tagab traataed, mis takistab inimestel ja loomadel raudteed ületada. Ainus, mis lage maa juurde annab on see, et näeb varakult kas keegi läheneb raudteele või mitte, kuid kiirrongi kiirust arvestades see midagi ei muutu. Muidugi võib nii laia koridori põhjuseks olla ka tuulekeerised, suure lauppinnaga c.a 250 km/h liikuvad rongid tekitavad meeletuid tuulekeeriseid ja kui arvutused näitavad, et nende keeriste tõttu on vaja 350 m laia koridori, siis midagi vastu vaielda ei saa. Tuulekeerised on näiteks ka põhjuseks, miks LaManche´i tunnelis rongide kirus piiratud on.
• Mõnevõrra tekitab küsimusi tulevase rongi kiirus. Erinevad allikad on maininud kiiruseks 220-240 km/h. Tõsi ta on, et võrreldes praeguste kiirustega Baltimaade raudteevõrgus on see hiiglaslik samm edasi, kuid sama kindel on fakt, et praegusele Lääne-Euroopa tasemele jääb see tublisti alla. Maailma Top 10 kiirrongid sõidavad kõik üle 300 km/h ning selle kõrval näib tulevase Rail Balticu kiirus aeglane. [2] Seega, kui juba kiirrong teha, siis teha ta tõeliselt kiire. Ei maksa unustada, et RB valmib alles 10 aasta pärast, heal juhul, ja siis tunduvad praegu projekteeritud-saavutatavad kiirused veel aeglasemana kui praegu. Sellepärast panengi ette projekteerida rongi reisikiiruseks näiteks 260-280 km/h ja tippkiiruseks ütleme 340 km/h. Võitu ajas ei pruugigi see nii suurt anda, kuid nii kallide raudteeprojektide puhul ei tohi unustada ka riikliku prežtiisi küsimust. Igal juhul oleks tore, kui kiiruses edestaks tulevane RB venelaste Sapsani ja rootslaste X-2000-t. Ka reklaamlause "Tunni ajaga Riiga" oleks väga kõva müügiargument. Praegu, muuses, on projekteeritud riiga jõudmise aeg 1,5 tundi. Kas selle aja hulka on ka arvestatud peatust Pärnus, ma ei tea.
• Tulevased peatused. Kindel on see, et tulevane rong peatub Tallinnas, Riias, Kaunases ja Varssavis (ja Berliinis kui edasi sõita). Teiste peatuste osas selgus veel puudub. Kuna tegemist on siiski kiirrongiga siis on selge, et väiksemates kohtades see lihtsalt peatuda ei saa. lihtsalt hoovõtt ja pidurdusmaa selliste kiiruste juures võtab meeletu ma. Samuti on kiirrongi puhul tähtis saavutada võimalikult hea keskmine kiirus. Sellest kõigest johtuvalt on selge, et peale Tallinna tuleb Eestisse maksimaalselt veel üks RB peatus, kui tuleb. Kõige loogilisem variant on Pärnu, kuna Pärnu näol on tegemist ainsa vähegi arvestatava suurusega linnaga Tallinn-Riia suunal. Pärnu peatusest rääkides, omaks see linnale suurt positiivset mõju, kuna suveperioodil pääseks välisturistid kergemini Pärnu randa ja teistese terviseasutustesse. Pärnu rand pidavat olema ju heal tasemel ning peaks turiste melitama küll. Lisanduvad turistid tähendavad aga olulist lisatuluallikat pärnule ning kuna ükski Eesti linn just ülisuure rikkusega ei hiilga, siis vaevalt sellisest võimalusest ära öeldakse.
• Mõni võib nüüd küll öelda, et olen roosade prillidega, kuid usun, et RB rongid võiks valmis ehitada Baltimaades, sealhulgas Eestis. Inseneridest ja ettevõtedest ei tohiks ju puudus olla, kolme riigi peale ikka vajalikud vahendid kokku kraabib. Võib-olla mõne üksiku komponendiga tekib raskusi. Ka know-how on tegelikult olemas, mõnikümmend aastat tagasi valmis Riia vagunitehases kiirrong ER-200, mis sõitis Moskva-Peterburi liinil. Kiiruse loeb vast juba nimest välja. Seega teadmised kuidas kiireid ronge teha ja kuidas nad käituvad on tegelikult juba olemas ning kuna RB ei tule (esialgu) oluliselt kiirem ning ka kaetav distants (Tallinn-Varssavi) on sarnane, siis peaks olemasolevaid kogemusi saama kasutada küll. Rongide ehitus võiks olla Baltimaades sellepärast, et kuna tegemist on nii mahuka investeeringuga, millel ka omaosalus vägagi krõbe, siis võiks vähemalt osa investeeringutest tulla tagasi Baltikumi. Lisaks rongidele võiks ju kohapeal, Baltimaades, teostada ka teiste ehitusega seotud vahendite - liiprite, rööbaste, elektrikaabli jne, tootmist. Lisaks raha sissetoomisele looks ju tootmine juurde uusi töökohti, mida ei ole kunagi üleliia. Samuti oleks see hea väljakutse ülikoolides olevatele õppejõududele ja tulevastele inseneridele, kes saaks tõsise reaalelulise pähkli kallal pureda.

Loodan, et väljatooduid mõtteid oli huvitav lugeda. Kui nende mõtetega seoses tekib lugejatel endil mõtteid või kommentaare, siis võib need julgelt kommentaaride all kirja panna. 

[1] http://www.postimees.ee/1303488/tallinna-berliini-kiirrongitee-seab-inimesed-keeruliste-valikute-ette
[2] http://www.businessinsider.com/the-10-fastest-trains-in-the-world-2012-11?op=1

Kuidas minna elektriautode projektiga edasi?

(Kuri)kuulus Mitsubishi i-MiEV

Kuna eile kirjutasin ma elektriautode laenutuse teemal, siis täna tuli mul mõte kirjutada sellest kuhu võiks investeerida raha siis kui peaks juhtuma, et võetakse ette veel üks saastekvootide müügi projekt. Ideid, kuhu võiks elektriautode projekti Eestis edasi arendada, on mul kogunenud aja jooksul päris mitu. Järgnevalt nendest ideedest lühidalt.

Akude ümbertöötlemise ja uude akude tootmise tehas
Kuna aku on elektriauto osa, mis põhimõtteliselt kulub kõige kiiremini (halvemal juhul juba 3-5 aastaga läbi), siis tähendab see seda, et uus peab olema kohe käepärast võtta. Uute akude tootmiseks on aga tarvis uusi materjale. Kuna Eestis ja Euroopa Liidus hinnatakse keskkonnahoidu väga, siis oleks kõige mõistlikum võta materjal uute akude tarbeks vanadest akudest. Et mitte viia seda tööd ja saadavat tulu eestis välja oleks mõtekas rajada Eestisse pisike ettevõte või tehas, mis töötleb vanad akud ümber metallideks ja siis võib-olla võimaluse korral toodab ka uued akud.
Tunnistan, et sellise ettevõte rajamine ei oleks odav. samuti tuleb see varustada kallite seadmetega ning võimsus (mida reaalselt ka vaja) ei tuleks väga suur, 10-15 tonni aastas. mis vastab 500-750 i-MiEVi akupakkile. Kuid tuleb arvestada, et sellise ettevõtte loomine annaks mitmeid hüvesid. need oleksid järgnevad:

• Kümned kõrgepalgalised töökohad Eesti inseneridele. Lisaks inseneride, tudengite ja ülikoolide know-how areng.
• Uute akude varustuskindlus. Vajalikud uued akud on kohe käepärast võtta, mitte ei pea neid mitu nädalat või kuud Jaapanist ootama.
• Vanad akud ei lähe lihtsalt prügimäele, vaid nendega tehakse midagi kasuliku. 
• Kõrgtehnoloogilise ekspordi tõstmine, juhul kui võimsust jääb üle ja toodangut saab ka Eestist välja viia.

Pistikhübriidid elektriautode asemel
Juhul, kui tulevaste hangete käigus soovitakse veel saada autosid, siis oleks mõistlik puhtalt elektriautode asemel pistikhübriidid. Näiteks Mitshubishil endal on kevadel tulemas müügile pistikhübriid Outlanderi baasil. Kuigi pistikhübriid kasutab ka bensiinimootorit, on selle sõiduulatus oluliselt suurem (c.a 500 km) ning talvel on salong palju soojem. Lisaks, kui rääkida konkreetselt Outlanderist, siis toimetulek Eesti teeoludega on oluliselt parem.
Uue hanke korras poleks enam ka nii palju uusi autosi vaja, piisaks näiteks 200-st autost. Oma olemuselt sobiks Outlanderi pistikhübriid mitmetele riigiasutustele ja muudele organisatsioonidele. Näiteks olen näinud Tallinna peal kiirabi värvides bensiinimootoriga Outlanderit. Kuid lisaks kiirabile sobiks selline auto ka politseile (kriminaaljälitus, mitte liikluspolitsei, kes vajaks rohkem Impreza ja Evo tüüpi sõidukeid), päästeametile, RMK-le kuid miks mitte ka Riigikogu või KOV töötajatele.
Ostutoetusi vast enam laiendada pole mõtet, kuna isegi praeguse ärakasutamine on suure küsimärgi all.

Laadimisvõrgu laiendamine Eestis ja Eestist välja
Praeguse seisuga on Eestis umbes 160 kiirlaadijat. See on enam-vähem piisav arv, kuid seda võiks siiski mõnevõrra suurendada. Seda eriti väiksemates kohtades, kus "tsivilisatsiooni" eriti pole ja abi väga kergesti ei jõua. Laadijate täpset vajaliku aru on raske öelda, vaevalt teavad seda spetsialistidki, kuid suurendamine 200-240-ni tundub küll mõistlik.
Lisaks riigisisele laadimisvõrgule tuleks mõelda ka riigivälisele võrgule. Praeguse võrgu suurim viga on see, et Eestis elav elektriauto oamnik on justkui vang, Eestis välja ta oma autoga minna ei saa. Teoreetiliselt küll saab, kuid see oleks väga ebamugav. Seega oleks mõistlik laiendada oma laadimisvõrgustiku Riiani, nii Mõisakülast kui Valgast, Peterburini ja Helsingini. Muidugi ei peaks Eesti seda tegema puhtalt omast taskust, vaid teiste riikidega kahasse.
Lisaks Eesti elektriauto omanike sõiduvõimaluste avardamisele teeniks see ka teist eesmärki. Nimelt liiguvad jutud, et EL tahab kehtestada oma laadijate standardit, mis erineb Eesti omast. Eesti võrk muutuks niimoodi kasutuks. Üksinda oleks ELi survele raske vastu seista, kuid kui lisaks meile hakaks meil kehtivat laadijastandarit kasutama ka näiteks Läti, leedu, soome ja Venemaa, siis oleks oma positsioonide kaitsmine tunduvalt kergem. Võib minna ehk isegi nii hästi, et teatud osa Euroopast hakkab järgima Eesti standardit.

Tasuta kontroll ja täiendused EE poolt
Minu meelest võiks olla nii, et kui soetad elektriauto, siis EE inimesed tulevad sulle koju ning vaatavad, kas sinu kodu elektrisüsteem kannatab laadija poolt nõutava koormuse välja. Kui ei, siis tehakse vajalikud ümberehitustööd tasuta. Ehk siis koduse laadimise ülevaatamine oleks elektriauto hinna sees. Seda kõike võiks vabalt rahastada riigi rahade või tulevaste kvooditehingute eest. Vajalik on see kõik selleks, et tagada ohutus, nii enda, kodu kui auto oma. Ei taha ju, et juhtuks nii nagu juhtus hiljuti, kui üks elektriauto laadimise ajal maha põles.