Lehevaatamisi kokku

Kuvatud on postitused sildiga Ida-Virumaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ida-Virumaa. Kuva kõik postitused

13.1.14

Jah fosforiidile

Ülgase fosforiidikaevandus 1930-ndatest
Oma seekordsele blogipostitusele inspireeris mind provokatiivset pealkirja panema 7. jaanuaril ülikoolis nähtu. Nimelt toimus sel päeval TTÜ-s fosforiidi kaevandamise teemaline üritus, kus osad inimesed kandsid kollaseid T-särke, millele oli mustalt rasvase tekstiga trükitud "Ei fosforiidile"

Kes need inimesed olid ja mida nad TTÜ-st otsisid, sellele andis vastuse 9. jaanuaril EPL Online-is ilmunud artikkel. Nimelt oli tegu Lääne-Virumaa inimeste, TTÜ spetsialistide ja VKG esindajate vahelise kokkusaamisega, et arutada fosforiidi kaevandamise võimalusi. Esialgu küll soovitakse piirduda uurimuslike puuraukude tegemisega.

Suur vastuseis
Paraku on kohalikud elanikud vastu isegi puuraukude rajamisele. Mõned on läinud isegi nii kaugele, et nimetavad praegu toimuvat teiseks fosforiidisõjaks. Mina nii kaugele ei läheks, sest vähemalt meedia vahendusel pakutava põhjal jääb mulje, et VKG vähemalt üritab konstruktiivset dialoogi luua ja mitte kohalikest niisama sõita.

Oinastena, vabandust väljendi eest, paistavad antud juhul hoopis kohalikud. Milleks olla vastu geoloogilistele uuringutele? Äkki selgub nende kaudu, et fosforiit polegi kaevandatav või on kaevandatav kiht nii õhuke, et see ei tasu ennast majaduslikult ära. Kui nii, siis saaks ju uuringutega küsimuse kiirelt kaelast ära ja kõik saaks oma eluga rahulikult edasi minna. Praegu aga asi vindub ja vindub.

Ma ei ütle, et kohalikud peaks nüüd toetama pimesi kaevandusele loa andmist, kuid paarile strateegilisele puuraugule küll vastu ei maksaks seista. Raske uskuda, et mõni üksik puurauk suudaks loodusele korvamatut kahju tekitada. Siinjuures lisaks ma, et ma ei usu, et ka täismahus kaevandus looduse täielikult rikuks. Tehnoloogiad on viimase fosforiidisõjaga võrreldes tunduvalt arenenud ning ka inimeste teadlikus ning vastutustundlikus on läinud tunduvalt paremuse poole.

Plussid
Fosforiidi, kui maavara, kasutusele võtmisel oleks mitmeid plusse, toon lihtsustatud kujul välja kõige olulisemad:

  • Riigile tekkib täiendav tulubaas laekuvatest keskkonnamaskudest tulenevalt sellest, et seda tuleb tasuda iga kaevandatava maavara pealt. Lisaks täiendavad laekumised sotsiaalmaksu näol, mida tasutakse uutelt loodavatelt töökohtadelt.
  • Uued töökohad kaevanduses endas, lisaks raudteel, VKG kontoris ja paljudes teistes kohtades. Uued töökohad loovad sotsiaalset kindlust ühiskonnas. Eriti teretulnud on uued töökohad just Virumaal, mistõttu kohalik vastuseis näib mõistetamatu, kuna nemad võidaks ju sellest enim. (Tõsi, ka kaotaks enim) Samuti leeveneb surve töötukassale ja on suur tõenäosus kuritegevuse vähenemiseks antud piirkonnas.
  • Kohaliku infrastruktuuri areng. Seoses kaevandusega rajatakse kindlasti uusi teid ja raudteid, mistõttu ühendus teiste suuremate keskustega paraneb. Samuti luuakse uusi elupindu (täiendavale tööjõule) ja on võimalik isegi see, et rajatakse uusi koole, lasteaedu, poode, päästekomandosi ja muud heaks eluks vajaliku.
Miinused
Nii nagu iga asja puhul ikka, siis lisaks plussidele kaasneb paratamatult ka teatud hulk miinuseid.
  • Mõju keskkonnale. Kaevandustegevusega, täpsemalt kaevandamisega kaasneva müra ja vibratsiooniga, võib mõjutatud saada osade taimede ja loomade elukeskkond. Kuid see on paratamatus. Lisaks ei näe, et keegi kurdaks põlevkivi kaevandamise kahjulike mõjude üle, kuigi seda tehakse üsna maapinna lähedalt. (10-80 m pole maailma mastaabis kaevandamise mõttes mingi sügavus)
  • Mõju põhjaveele. Nii nagu iga kaevandustegevusega, saab mõjutatud kohalik vee keskkond. Samas ei näe ma siingi probleemi. Esiteks juba praegu läbivad Pandivere veesooned osaliselt fosforiidirikkaid kihte (kui arvestada kui ligidal on maapinnale vesi ning kui sügaval asub fosforiit) mistõttu vähemalt teoorias ei tohiks ju kohaliku põhjavee kvaliteet oluliselt muutuda. Ja kui peakski juhtuma, et mõju on oodatust suurem, siis kindlasti oleks VKG (usun seda heauskselt) nõus igasse kohalikku majapidamisse rajama piisavalt sügava puuraugu ja korraliku filtersüsteemi, et joogivesi vastaks kõikidele nõuetele.
Loodus või inimene?
Kui vaadelda miinuseid ja plusse, siis on justkui kaks varianti. Saan valida kas inimese heaolu unustades looduse või olla ilusas looduses tühjade käte ja tööta. Tegelikus on vist kusagil vahepeal. Fosforiit ei too küll kohest rikkust õuele, kuid kohe kindlasti ei saa nimetada fosforiiti ka looduse hävitajaks. See oleks narr. On ju fosforiit ise osake loodusest.

Hämmastab see, et vastuallkirju fosforiidi kaevandamisele ja uuringutele on kogutud väidetavalt üle 4000. Arvestades allkirjade arvu, jääb mulje justkui mõned on andnud allkirja seepärast, et lihtsalt millelegi vastu olla. Miks ei tehta allkirjade kogumist fosforiidi kaevandamise ja uuringute toetamiseks? Mina küll oleksin nõus alla kirjutama. Muidugi lisaklausliga, et kohalikest ei sõideta üle, loodust tõesti püütakse maksimaalselt säästa ning kogutud maksud lähevad kaevanduse ümbruses elavate inimeste arenguks.

Seda, mida tagasi anda, peaks olema omajagu. VKG ise on välja käinud numbri 70M €, mida riik kaevandamisest laekuvate maksude näol saab. Targu on jäetud mainimata kogused, mille puhul selline maksusumma laekub, kuid mul on kuri kahtlus, et need kogused on suured. Kuidas ka ei ole, midagi tuleb ikka. Nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata ja ei ole head ilma halvata.

Loodan, et lähitulevikus inimeste vastuseis fosforiidi kaevandamisele leeveneb ja üritatakse näha sellega kaasas käivaid positiivseid külgi.



7.6.13

Sammuke lähemal omamaisele kütusele

VKG Petroter tehnoloogial põhinev õlitehas
Täna jõudis Eesti päevalehtede lugejani uudis, et Viru Keemia Grupp on sõlminud lepingu diislikütuse valmistamise tehase rajamiseks koos sinna kuuluva kompleksiga maagaasist vesiniku tootmiseks. Tehingu maksumuseks on ligikaudu 400 miljonit eurot ning tehase töötlemisvõimsuseks on planeeritud 750 000 tonni põlevkiviõli aastas. [1]

Kui ei saa uksest, saab aknast
Lisaks VKG-le on pikka aega rafineerimistehase rajamise mõteid mõlgutanud ka Eesti Energia. Paraku tuli EE üsna hiljuti avalikuse ette teatega, et enda diislitehase plaanidest loobutakse ning keskendutakse koostööle VKG-ga. [2]
Loodus aga teatavasti tühja kohta ei salli ning juba täna tuli VKG avalikuse ette oma hanke tulemustega. Peamised põhjused, miks EE loobus mõtest rajada oma rafineerimistehas, on majanduslikud. Kalkulatsioonid näitasid, et diislikütuse tootmiseks vajaliku kompleksi rajamine osutuks oluliselt kallimaks kui seni arvatud. Lisaks on EE-l raskusi oma Enefit tehnoloogial põhineva õlitööstuse käimasaamisega ning on näha, et hetkel suunab EE oma ressursse selle töökorda seadmisega.

Koostöö on võti
Juba täna on selge, et VKG enda õlitoodang ei ole piisav, et tulevast tehast toormega varustada. Seega on koostöö EE-ga ja Kiviõli Keemiatööstusega hädavajalik. Kuna Eestis kipub konkurents mõnikord varjutama koostööd, siis loodan, et antud juhul saab asjas asja. Samas eeldused on head, sest antud koostööst võidaks kõik. EE saaks hea hinnaga müüa oma õli suures koguses ning VKG saaks suure tulu toodetud kütuste müügist.

Head ja vead
Nii nagu iga asja puhul, on ka antud projektil omad head ja vead. Positiivse külje pealt tasuks mainimist eelkõige see, et uus rafineerimistehas loob uusi töökohti Ida-Virumaale, kus tööpuudus hetkel väga suur ning iga töökoht on väga teretulnud nähtus. Lisaks aitaks toodetud kütuste müük suurendada tunduvalt Eesti ekspordinumbreid.
Halb on see, et on oht, et toodetud kütust ei pruugi Eestis saada müüagi. EL-i normatiivid muutuvad järjest rangemaks ning isegi praegu on põlevkivist valmistatud diislil raskusi nõuete piiresse jäämisega. Isegi kui lubataks toodetud kütuste müüki Eestis, siis tuleks seda segada erinevate lisanditega või tavalise diiselkütusega, mis muudab kütuselt saadava kasumimarginaali väiksemaks. Mustim stsenaarium näeb ette, et kogu toodetud kütus tuleb eksportida EL-ist väljapoole. Kuna aga nõudlus Hiinas ja Indias kasvab, siis ei pruugigi see nii väga halb asi olla.

Millal siis?
EE rääkis oma plaanides aastast 2016. Kuna VKG on alles välja selgitanud hanketulemused, siis ilmselt lükkub aastanumber, mil kodumaist diislit näha saab aasta või kahe võrra tulevikku. Siiski muutub unistus kodumaisest kütusest järjest reaalsemaks ning on juba peagi käega katsutav.

[1] http://www.e24.ee/1262016/vkg-valis-diislikutuse-tehase-ehitaja
[2] http://www.e24.ee/1250160/eesti-energia-loobub-diislitehasest