Quo vadis, Õismäe trolliliiklus?

Sellised bussid hakkavad asendama Õismäe trolle
Foto: Mihkel Maripuu, Postimees

Alates 1. jaanuarist järgmisel aastal ei liigu enam 6. ja 7. liini trollid ning need asendatakse bussiliinidega nr. 42 ja 43. [1] Nendel liinidel hakkavad sõitma uued Volvo 7900 Hybrid hübriidbussid, mis hiljuti Tallinnasse soetati.

Kuna ka 8. trolliliin ei tööta enam ammu (lõpetas aprill 2000), tähendab antud uudis seda, et esimest korda alates 4. juulist 1980 ei liigu Õismäe suunal enam ükski troll. [2] 35 aasta pikkune periood Õismäe suunalises trolliliikluses saab läbi.

Võib eeldada, et trolliliiklus antud suunal kaob jäädavalt, sest lisaks trollidele kaovad ära ka Õismäe suunalised trolliliinid, seda eelkõige järgmisel aastal algava Haabersti ringristmiku rekonstrueerimistööde tõttu.Liinide uuesti taastamine ja uuemate trollide soetamine on aga nii kallis (ühekordne investeering) et selle peale lähitulevikus loota ei saa.

Isegi kui Haabersti ringristmik ei läheks järgmine aasta remonti, ei saa mööda vaadata faktist, et Tallinnas liikuvad vanimad trollid on juba pea 30 aastat vanad (mudelid Tr14 ja Tr15) ning elavad oma viimaseid hingetõmbeid. [3] Lähima 1,5 aasta jooksul peakski minema viimased škodad hingusele, mis tähendab, et 2017. aasta seeisuga jääb Tallinnasse vaid 51 trolli. need on siis uuemad Solarise trollid, mis sellel sajandil soetatud. Viimaste vanemate trollide mahakandmine peaks kuulu järgi tähendama ka seda, et töö lõpetab ka 9. trolliliin, mis siis samuti bussidega asendatakse, kuid selle juhtumine peaks jääma ülejärgmisesse aastasse.

Trollide asendamist hübriidbussidega põhjendatakse tavaliselt sellega, et trollid on kallimad kui bussid ning kontaktvõrgu hooldamine on tülikas ja kulukas. Mõlemad faktid on iseenesest õiged, kuid paraku jäetakse rääkimata asja teine pool.

• Trollid on kuni kaks korda pikema elueaga kui bussid, vaadakem kasvõi Tallinna vanimate trollide ja busside vanusevahet ning seisukorda.
• Troll ei tekita heitgaase linnas. Bussid aga küll. Kui soovime linnas puhtamat õhku tuleks panustada just elektritranspordile. Fakt, et elekter tuleb Narva elektrijaamadest ja need saastavad, ei päde, sest esiteks on elektrijaamad läinud meil järjest puhtamaks ning järjest enam kasutavad trollid nn. rohelist energiat, mis tuleb tuulest, päikesest, Soome tuumajaamadest või Läti hüdroenergiast.
• Elekter on odavam kui kütus ning seda saab toota kodumaal. Majanduslik või tekib seega kasutamise käigus. Lisaks fakt, et kui põhjusel X tabab meid kütuseembargo, siis ei jää vähemasti elektritransport seisma.

Viimaks, kui Tallinn soovib olla rohelise mõtteviisiga linn ja eeskujuks teistele, siis tuleks käituda viimastele trendidele vastupidiselt, asendada busse trollidega, mite trolle bussidega. Olgu tegemist hübriidbussiga või mitte, kuid buss jääb bussiks, iseasi, kui tegemist oleks 100% elektriliste akudel või kütuseelementidel töötavate bussidega.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/3438785/uuel-aastal-enam-trolliga-oismaele-ei-saa
[2] http://www.tallinnlt.ee/ettevottest/veerem/trollibussid/tallinna-trolliliikluse-ajalugu-2/
[3] http://www.tallinnlt.ee/ettevottest/veerem/trollibussid/trolliveerem/

Iga uus on ammu unustatud vana

Star Wars episood VII: Jõud tärkab
Allikas: Google

Eile sai üle pika aja taas kinos käidud. Vaatamas käisin Tähte Sõja kauaoodatud seitsmendat filmi. (Star Wars episode VII: Force Awakens) Ühe raksuga õnnestus ära näha ka Coca Cola Plaza uus Scape saal, kuhu ma varem sattunud ei ole. Järgnev arvustus sisaldab spoilereid, lugemine omal vastutusel.

Alustuseks ütleksin, et uut filmi, mis on ilmunud pika aega peale esimesi filme, on vaata, et lausa jõuga üritatud siduda eelmiste filmidega. Seetõttu leiab ka uuest filmist mitmeid juba tuntuid tegelasi: Leia, Han Solo, Luke Skywalker, C3-PO, R2-D2 ja Chewbacca.
Peab möönama, et kaunis kentsakas on näha hallijuukselisi Leiat ja Han Solot. Kuidagi harjumatu, aga samas tore, et mingil moel loogilist ajajoont jälgitakse.

Teine detail, mis üsna hästi silma hakkab, on see, et Lucasfilm. Ltd on nüüdsest Disney omanduses. Kuidas? Nimelt, üks uutest peategelastest, droid BB-8 kõlab ja käitub nagu veidike küpsem versioon Wall-E-st. Kohati jäi küll mulje suurte laste lastefilmi vaatamisest.

Kui juba uute tegelaste peale jutt läks, siis ka neid on ohtralt. Rey, Finn, Poe ja Kylo-Ren. Pluss muud uued pisirollid. tegelasi on filmis lausa nii palju, et fookus kipub kohati kaduma. Siiski joonistub filmist välja lõpuks kaks-kolm olulisemat tegelast, keda on lootust näha ka kaheksandas ja üheksandas filmis. Rääkides Kylo-Ren`ist, siis on ta ilmekas näide sellest, et ka heade vanemate lapsed võivad aeg-ajalt metsa taha pöörata. Et filmi siiski mitte liiga palju ette rikkuda, ei hakka ma siinkohal ütlema, kes tema vanemad on.

Rääkides "vanast heast" vastasseisust, jõu tume pool ja jõu hele pool, tekib küsimus, kuidas hea poole hoidjad kohati nii "äpud" on, et pärast pahalaste mutta tagumist (Surmatähe õhkulaskmine ning Darth Vaderi ja Darth Sidiouse hukkumine) ei suuda neid jälgida ja lasevad neil kasvada veel tugevamaks kui enne.

Füüsikaseaduste jälgimist ei saa ulmefilmilt muidugi oodata, kuid seekord on nad isegi ennast ületanud. Ülevalguskiirus (mis ekraanilt näib nagu nätsu venimine) ning kosmoselaev, mis on isegi vanast Surmatähest viis korda suurem. Mingi usutavuse piir võiks jääda. Kusjuures, on huvitav, et ühel hetkel vajab pahalaste hävituslennuk kahte pilooti (piloot ja laskur) ning järgmisel hetkel tuleb juba ühega toime. Seega lisaks füüsikaseadustele on ka filmisisese järjepidevusega teatud probleeme.

Kas Tallinn vajab uut superhaiglat?

Lääne-Tallinna Keshaigla sissepääs

07. septembril Postimehes ilmunud uudise kohaselt on Tallinna linnapea Edgar Savisaar välja tulnud ideega koondada Ida-Tallinna Keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla raviüksused ning moodustada nende baasil uus superhaigla, mille hooned tuleksid Lasnamäele.

Jättes hetkel kõrvale antud projekti maksumuse ja teostatavuse ning selle, kust leitakse ka Lasnamäelt piisavalt maad sellise projekti jaoks, väärib analüüsi selle mõtte plussid ja miinused. Neid plusse ja miinuseid tuleb hoolikalt ja tõsiselt kaaluda, sest tehtav otsus mõjutaks suurt osa Tallinna ja Põhja-Eesti elanikkonnast.

Plussid:

• Rajades uue hoone nullist, on selle projekteerimisel võimalik arvestada kõigi tänapäevastele haiglatele esitatavate nõuetega. Aeg-ajalt on olemasoleva ümberehitamine keerukam, kallim ja ajamahukam kui millegi täiesti uue ehitamine. Lisaks tehnilistele nüansidele on võimalus luua oluliselt paremad ruumilahendused võrreldes senisega.
• Parkimisvõimaluste parandamine. Nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui ka Lääne-Tallinna keskhaigla on hädas piisava arvu parkimiskohtade puudumisega. Eriti kimpus on sellega esimene. Lääne-Tallina Keskhaigla kasuks räägib vähemasti bussipeatuse ligidus sissepääsule. Uue haigla rajamisel on võimalus juba eos ette näha piisav arv parkimiskohti ning  mugav juurdepääs nendele. Tegemist pole sugugi väheolulise detailiga, kuna tänasel päeval liiguvad paljud inimesed autoga ning selline detail on seega patsiendile väga oluline. Lisaks parkimiskohtadele ei tohi muidugi ära unustada ka mugavat ühistranspordi ühendust, mis tähendab, et mõningaid bussiliine tuleb korrigeerida, et tagada mugav juurdepääs tulevasele superhaiglale kõigile.
• Kompetentsi ja infrastruktuuri parem koondamine ühte kohta. Haiglate ühinemisel ja ühe hoone olemasolul on võimalik koondada mingi kindla eriala spetsialistid ühte kohta, mis teoorias peaks tõstma meditsiinipersonali vahelist mõttevahetust ning seega ka arstide kompetentsi ja ravikvaliteeti. Sama loogika jätkub uute seadmete ostmise juures, pole vaja osta samu aparaate kahte eraldi kohta, piisab kui soetatakse üks seade ühte kohta. Muidugi tuleb seejuures arvestada seda, et hangitava seadmestikuga suudetakse ära teenindada sama hulk patsiente mis enne ühendamist. Ravijärjekorrad ühendamisega pikeneda ei tohi!

Miinused:

• Arstiabi kaugeneb. Kui inimene sai seni abi Kesklinnast (ITK) või Haabersti piirilt (LTK), siis uue haigla valmimisel peaks ta hakkama käima palju kaugemale, lausa linna serva. See muudab arsti külastamise palju pikemaajaliseks ja ebamugavamaks patsiendile. Ajafaktorit ei maksa unustada ka kiirabi juures, kes patsiente haiglasse toimetab. Kui kasvab haiglase toimetamise aeg, kasvab ka risk inimese elule. 

Esile kerkivad küsimused

Lisaks plussidele ja miinustele tekitab selline projekt ka rida küsitavusi, millele oleks hea saada vastused enne kui selle projektiga edasi liigutakse.

• Kust võetakse personal (arstid, õed, IT, haldus), kes haiglas tööle hakkab? Kolimine ei toimu üleöö ning mingi aeg peavad inimesed töötama mitmes haiglas (nii vanades kui uutes). Samal ajal on juba praegu ITK-l ja LTK-l endal raskusi meditsiinipersonali leidmisel. Seega, kui tekib ootamatu nõudluse kasv, siis on selge, et hetkeliselt seda täita pole võimalik. Raviasutuste ühendamisel peab silmas pidama ka seda, et personali hulk ei tohi väheneda, seda selleks, et saaks teenindatud kõik abivajajad ja järjekorrad ei kasvaks. 
• Kust plaanitakse võtta vahendid antud hoone ehitamiseks? Haigla on üks kallimaid ühiskondlike ehitisi üldse tingituna karmimatest ehitusnõuetest. Sama kallis ja kallimgi veel on selle sisustamine. Võttes sealjuures arvesse ka Tallinna piiratud ressursse tekib tõsine küsimus kust loodetakse leida piisav kapital nimetatud haigla rajamiseks ning mille arvelt see tuleks?
• Mis saab vanadest hoonetest? Kui uus haigla on valmis, siis mis saab vanadest ITK ja LTK hoonetest? Linnal peab olema selge plaan nende jaoks. Linnal ega linnaelanikel pole vaja järjekordseid tondilosse, eriti veel nii suuri. Tegemist pole mitte ainult silmariivava nähtusega ja mainekahjuga, vaid ka ohuallikaga kõigile, kes selliseid kohti lähemalt uurima lähevad. Rajades aga uue hoonestu peab silmas pidama, et kohalik elaniketihedus ega hoonete kõrgus ja miljöösse sobivus ei saaks varasemaga võrreldes kardinaalselt erinema.

Mida arvavad teised?

Antud idee suhtes on juba jõudnud sõna võtta mitmed süsteemis sees olevad spetsialistid. On esinenud nii kriitilisi arvamusi (Imbi Moks: suurimaks haiglaks saamine üksi arstiabi paremaks ei muuda) kui ka positiivseid hinnaguid (Kalev Karu: Tallinna haiglate liitmine on hea idee).

Kuna tegemist on alles üsna värske ideega, siis hinnangud põhinevad rohkem emotsioonidel, kuid kui plaaniga soovitakse tõsisemalt edasi minna, siis võib kindel olla, et järgnevad ka sügavamad analüüsid.

Kodumaine autokütus varsti reaalsus?

Enefit 280 õlitehas ehitusjärgus olles

Küsimusele kohe vastates, siis paraku ei. Täiesti kodumaist autokütust tanklatest veel niipea ei saa. Kui üldse kunagi. Küll aga võib osutuda reaalsuseks fakt, et paaki valatava autokütuse toore hakkab tulema Eestist.

Nimelt ilmus eile Postimehes artikkel, kus on öeldud, et Eesti Energia on kuulutanud välja hanke seadmete saamiseks õlitehastele, mis suudavad tootmisjääkidena tekivatest gaasidest eraldada bensiini.

Iseenesest on tegu positiivse uudisega, sest veel mõned aastad tagasi oli mootorikütuste Eestis tootmine pigem unistus kui reaalne võimalus. Ka seekord on tegu siiski "peaaegu kohal, aga mitte päris" situatsiooniga, sest ehkki põlevkiviõli gaasidest saab toota bensiini, ei sünni see kohe paaki panna. Enne "paagikõlbulikust" tuleb see saata rafineerimistehastesse, kus siis seda teiste fraktsioonide ja lisanditega segatakse. Paraku Eestis ühtegi refineerimistehast hetkel pole, mistõttu saab see tootmine (mis annab kõrgeima lisandväärtuse) asuma välismaal. Sellegi poolest võib nimetada äri tulusaks, sest isegi toorbensiinil on suurem väärtus kui ahjudes põletataval põlevkivil või põlevkiviõlil.

Tulusus sõltub siiski ka sellest kui kalliks seadmed lähevad ning kui suur reaalne toodangumaht suudetakse saavutada. Pudrumägesid ja piimajõgesid ilmselgelt oodata ei maksa, kuid vähemalt kasumlikult opereerimine oleks küll mõistlik soov. Vast on sellega ka ehk arvestatud, sest vastasel juhul Eesti Energia sellist investeeringut ei teeks. Tänaseid otsuseid võib omamoodi vaadelda ka kui investeeringut tulevikku, sest naftahind ei püsi igavesti 40$ / barrel peal ja kui see tõusma hakkab, tõuseb ka põlevkivi baasil kütuste hind, mis on vesi veskile, kui seadmed selleks ajaks töös ja valmis on.

Doktoranditoetuse artikkel Postimehes

Ma ei ole pea poolteist kuud oma blogisse kirjutanud. Pole eriti põhjust olnud, kuna vahepeal ei ole ühtegi head ideed tulnud ega põhjapanevat sündmust toimunud. Kuid täna on küll põhjust üle pika aja oma "veebipäevikusse" kirjutada.

Nimelt avaldati täna Postimehe veebilehel arvamusrubriigis minu kirjutatud artikkel. Ülipisikeste muudatustega kusjuures, mis on tegelikult üsna harukordne. Antud artikkel valmis EÜLi (Eesti Üliõpilaskondade Liit)  palvel ning kuna ma ise olen soovinud juba pika aega doktoranditoetuse nimel võidelda, siis otseloomulikult vastasin ma "jah". Sellist võimalust ei saa käest lasta, kuna minu blogi loevad tõtt-öelda vähesed inimesed, kuid Postimeest siiski üsna paljud. Nii saan oma sõnumi ka laiemale publikule edasi anda.

Artikli valmimine ja avaldamine on ajastatud praegusesse hetke sellepärast, et hiljuti avati uuesti koalitsioonileping, mistõttu nüüd on õige aeg teha häält nendel, kelle huvid esialgsest koalitsioonilepingust välja jäid. Jääb vaid loota, et nüüd siiski saavad EÜLi eesmärgid, sealhulgas doktoranditoetuse tõstmine, vähemalt mingil määral täidetud.

Praeguse tagasiside põhjal on mitmed inimesed minu artikliga väga rahule jäänud, mida mul autorina on positiivne kuulda. Veel positiivsemalt oleksin ma meelestatud siis, kui see artikkel aitab ka mingisuguste tulemusteni jõuda.

Ära süüdista mängu, vaid mängijat

GTAs saab teha kõike, mida hing ihaldab. Kuid see on ikkagi kõigest mäng.

Järgnevat väikest mõtteavaldust motiveeris mind kirja panema 19. mail Postimehes ilmunud artikkel: "Kui mäng muutub reaalsuseks".

Viidatud artiklis on tõstatatud probleem, et arvutimäng "GTA V" on kättesaadav ka alla 18-aastastele, vaatamata sellele, et mäng omab PEGI 18 reitingut. Antud reiting tähendab seda, et mäng sisaldab sellisel määral vägivalda, ropendamist, alastust ja muid faktoried, mis muudavad selle mängu alaealistele üsnagi sobimatuks.

Alustades juriidilistest nüansidest, siis ei saa Eestis keelduda lastele sellise mängu müümisest, sest ükski Eesti seadus ei reguleeri mängude müüki ja kättesaadavust, erinevalt siis alkoholi- ja tubakatoodetest. Lisaks ei hakka ükski müüja loobuma vabatahtlikult tulust, sest sellest sõltub poe käive ja müüja enda palk.
Teiseks pole sellistest piirangutest tegelikult mingit kasu, sest kui isa või ema ostab selle mängu koduarvutile, siis väike laps pääseb niikuinii sellele ligi. Pole mõtet piirata ühe toote müüki, mille lõpp-tarbijat ja lõpp-tarbimist mingilgi määral kontrollida ei saa.

Kuid seadused seadusteks, räägiks olulisemast. Probleem pole mitte selles, et mäng on vägivaldne (uskuge või mitte, aga selliseid mänge on ikka väga palju, pole GTA ainuke patune), vaid selles, et mängu mängijad on kaotanud reaalsustaju ja sotsiaalse närvi. Ei suudeta vahet teha virtuaalsel maailmal ja reaalsel maailmal.
Sellisel juhul pole süüdi mitte mäng, vaid vanemad, kes ei leia lapse jaoks aega või ei oska teda kasvatada, valesti valitud sõbrad ja ennekõike inimene ise.

Süüdistades mängu tuletaksin meelde kuulsast kõnekäändu: "Relvad ei tapa inimesi, inimesed tapavad inimesi". Seega mäng on viimane mida süüdistada. Muuseas, GTA mängus ei pea ilmtingimata tapma (kuigi osades missioonides tuleb ka seda teha) või maniakaalselt liiklusreegleid eirates sõitma. Paljud valikud on tegelikult mängija enda teha ning kui mängija teebki karmimad valikud, siis on see mängija, mitte mängu mure.

Probleeme tuleks otsida pigem sealt, miks on noored selliseks muutunud ja miks neil üldse tekkib tahe selliseid mänge mängida ja neis ennast maksimaalselt välja elada. Just sealt peaksid hakkama psühholoogid (ja ühiskond üldiselt) probleeme ja vastuseid otsima, mitte sealt, kes kellele milliseid arvutimänge müüd.

P.S Olen isegi elu jooksul mänginud mitmeid erinevaid GTA versioone ja üllatus-üllatus, olen sellele vaatamata täiesti normaalne ja arukas inimene.

Hariv lugemine pedagoogika huvilistele

Hariv lugemine kõigile pedagoogikavaldkonna huvilistele

Viimasel ajal, õigemini juba hea hulk aastaid, pole ma tõsisemalt kokku puutunud ilukirjanduse ja pehmemaid valdkondi käsitlevate õpikutega.
Minu luguemisvara piirdub üldiselt erinevate tehnikalaste teatmeteoste, populaarteaduslike ajakirjade ja päevalehtedega.

Seda parem on mul soovitada ühte pedagoogika alast raamatut, mis minus huvi on äratanud. Tegemist on Peep Leppiku raamatuga "Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis". Antud raamat sisaldab palju huvitavaid mõtteid ja tähelepanekuid seoses laste õpetamisega koolis.

Peab ütlema, et ei juhtu just tihti kui sellise valdkonna raamat mind köitma hakkab. Huvitavaks muudab raamatu just autori suur elukogemus ning eluterve ja läbi mõeldud lähenemine erinevatele küsimustele. Autor omab laia silmaringi kuna on palju viidatud teistele autoritele, teiste riikide kogemustele, ajaloolistele faktidele ja nende analüüsile.

Tõtt-öelda poleks ma selle raamatuga ehk kokku puutunudki, aga see raamat anti mulle lugemiseks õppeaine "Pedagoogiline psühholoogia" raames. Kui muidu olen üsna tõrges kohustusliku kirjanduse suhtes, siis antud raamatut olen küll lugenud hea meelega. Kui seda raamatut ei leia ülesse raamatupoodidest, siis tasub pöörduda raamatukogudesse, sest antud raamat on igal juhul uurimist väärt, nii õpilaste, õpetajate, lapsevanemate kui ka ametnike ja poliitikute poolt.

Tesla Powerwall - mis see on?

Tesla Powerwall - samm lähemale iseseisvale kodusele elektritootmisele

30. aprillil esitles Tesla Motors Los Angeleses oma uut toodet Powerwall. Selle sammuga astus muiu innovaatliste elektriautode tootjana tuntud firma tugeva sammu energeetika-sektorisse.

Mis on Powerwall?
Lihtsalt ja lühidalt öelduna on Powerwall seina peale riputatav akupakk, mis võimaldab salvestada päikesepaneelidest ja/või elektrituulikutest kogutud energiat mis muidu üle jääks ja niisama raisku läheks. Powerwall on tubli samm edasi off-grid lahenduste suunas. Off-grid tähendab seda, et puudub ühendus Eesti Energiaga ja mistahes muu elektrimüügifirmaga. See tähendab sõltumatust elektrihinna kõikumiste suhtes ning samuti jäävad olemata absurdselt kallid liitumistasud.

Tehnilised näitajad
igapäevaseks kasutamiseks mõeldud mudel on mahutavusega 7 kWh ja selle maksumuseks on $3000. Igapäevane kasutus tähendab seda, et seda võib laadida ja tühjendada pidevalt. Tagavaravooluallikana, UPSina, toimiv mudel on mahutavusega 10 kWh ja maksumusega $3500. Neil, kel sooviks ehitada off-grid lahendus, on abiks esimene variant.

Seadme pidev väljundvõimsus on 2 kW. See on võimsus mida seade välja anda pidevalt. Tipuvõimsus on 3.3 kW. Seade talub temperatuurivahemiku -20 kuni +43 Celsciuse järgi, seega võib selle riputada ka õue garaaži seina peale, kui siseruumides kohta ei leia. Gabariidid on 1300x860x180 mm ning seadme massiks on 100 kg. Seega päris ise seda paika ei tõsta, aga väikese seltskonna ja professionaalse elektriku abi on kõik mis vaja.

Seadmeid saab üksteisega ühendada kuni 9, mis tähendab, et igapäevase lahenduse suurim mahutavus on 63 kWh ja UPSina toimiva lahenduse puhul 90 kWh. Mõlemad numbrid peaksid olema enam kui piisavad ka Eesti oludes.

Tehasepoolne garantii on 10 aastat ning väikese lisatasu eest saab seda laiendada 20 aastani, seega tasuvusaeg ja vastupidavus probleemiks ei tohiks tulla.

Rohkem saab lugeda: www.teslamotors.com/powerwall

Millal Eestisse?
Nendel Eesti koduomanikel, kes juba kasutavad päikesepaneele või tuulikuid ning kel eelpool loetu südame kiiremalt põksuma pani, pean kahjuks veidikene indu jahutama. Vähemalt esialgu Powerwall Eestis ega ka mujal ELis ametlikult müüki ei tule. Esialgu keskendutakse rohkem USA turule. ELi turule hakatakse rohkem tähelepanu pöörama siis, kui valmib Tesla Gigafactory. Gigafactory on Tesla rajatav tehas, kus hakatakse tootma akusid Tesladele ja Powerwallidele. Tehas ise paraku enne aastat 2017 ei valmi ning täisvõimsuse saavutab tehas alles aastal 2020. Samas väga kurvastada ei tasu. Tesla Eesti Fännklubi on andnud mõista, et nad püüavad huvilistele saada esimesed Powerwall`id juba varem. Loodame siis parimat, et mõni tõesti ka Eestisse varem jõuaks.

Konkurents tänavatoidu turul karmistub

Uulits on mõnusa "rotika" interjööriga, paras, mitte üle pingutatud.

Eile õnnestus mul pärast TTÜ jooksul osalemist külastada sellist söögikohta nagu Uulits. Uulits asetseb Kadaka Selveri vastas üle tee, majas kus ennemuiste tegutses Toidutare.

Põhimõtteliselt on Uulits ülesehitatud samale kontseptsioonile kui Diner. Pakutakse värskest toorainest valmistatud maitsvaid burgereid, mille keskmeks on suurekaaluline loomalihast valmistatud grillil küpsetatud pihv. Maitsva burgeri kõrvale käivad loomulikult juurde meeldiv teenindus ja omapärane interjöör.

Kui mõne Vanalinna või Kalamaja kohviku puhul on "rotika" stiiliga (mõni ütleb ka söökla stiil) veidi üle võlli mindud, siis Uulitas on kõike parasjagu. Kõige vahvam element on euroalustest tehtud diivanid. Ainsaks miinuseks ehk see, et veidi kõrged on, minul igatahes jäid jalad õhku rippuma.

Sarnaselt Dinerile tuleb ka Uulitsas varuda kannatust, sest ooteajad on pikad. Samas head asjad ongi ootamist väärt. Oma hinnaklassilt on Uulits vaid kriipsu võrra kallim Dinersit, kuid üldjoontes suhteliselt sarnane.

Näib, et kvaliteetseid burgereid ja snäkke pakkuva stiilse söögikoha kontseptisoon on saanud Tallinna söögikohtade turul üsna populaarseks ning konkurents antud turusektoris karmistub üha enam. Iseenesest on see tervitatav. Hinnad püsivad mõistlikul tasemel ning toit ja teenindus püütakse hoida alati suurepärasel tasemel. Tahaks vaid loota, et kõik need kohad ka säilivad, sest kõik need kohad on toredad ja samuti seal töötavad inimesed.

Tasub vaid lõpetuseks öelda, et Uulitsa vast ainsaks miinuseks on asukoht. Kui mu üks sõpradest poleks mulle mõned nädalad tagasi maininud, et selline koht on olemas, ei teaks ma vast siiamaani. Asukoht on küll suure kaupluse vastas ja kõrval on suur autotee, kuid koht ise jääb veidi puude varju ja mööda viib vaid üks hädine jalgrada, mida väga tihedasti ei kasutata. Sellegipoolest näib seal kliente olema, mis tähendab, et jutud antud kohast on siiski levinud.

Kuidas võidelda kütuseaktsiisi tõusu vastu?

Honda FCX Clarity - alternatiiv, kuid mitte veel soodne

Viimastel päevadel on inimeste seas tekitanud palju kõneainet valitsuse kava tõsta otsustavalt kütuseaktsiisi, mis mõningate ekspertide hinnangul võib halvemal juhul tähendada seda, et kütuseliiter hakkab maksma rohkem kui meie naaberriigis Soomes.

On selge, et taoline otsus on inimestele väga vastukarva ning mõjutab olulisel määral inimeste väljaminekuid ja tarbijakäitumist.
Kuna maal elavad inimesed ei saa oma sõite tegemata jätta ning peaministri soovitus kasutada säästlikumaid autosid kuulub pigem musta huumori rubriigi valdkonda, siis tuleb antud mure lahendamiseks leida teine vaatenurk. Tegelikult on vastus küsimusele äärmiselt lihtne. Ei tule vaadata mitte säästlikumaid autosid (kuigi mõnel juhul on ju ka see võimalus), vaid tuleb minna täiesti uute kütuste kasutamise peale autodes. Järgnevalt analüüsin alternatiivide kasutamise võimalust Eesti Vabariigi tingimustes.

1. CNG
CNG - compressed natural gas.  CNG on maakeeli kokkusurutud maagaas e. metaan. Kokkusurutud tähendab, et paagis on see gaasilisel kujul suure rõhu all.
Eestis on hetkel viis CNG tanklat: kaks Tallinnas, ning üks Tartus, Pärnus ja Narvas. CNG hind tanklates on hetkel 0,779 €/kg. Seega on surugaas tunduvalt odavam bensiinist ja diislist ning kuna maagaasi aktsiisi märkimisväärset tõusu lähiajal näha ei ole, siis vahe kasvab tulevikus CNG kasuks.
Eestis on CNG-d kütusena kasutavad autod täiest müügil, kuid tasub arvestada, et nad on bensiinimootoriga analoogidest natukene kallimad. Samuti peab soetamisel silmas pidama seda, et CNG tankimisvõimalusi on Eestis hetkel veel hõredalt. Näidetena CNG autodest võiks välja tuua škoda Octavia G-Tec, Opel Zafira Tourer CNG ja Fiat Doblo CNG Turbo.

2. LPG
LPG - liquefied petroleum gas. LPG e. eesti keeles väljendatuna vedel propaan on samuti üks variant, mida kaaluda. Kuigi ka LPG liigitud gaasiautode alla, siis on tal võrreldes CNG-ga mitmeid erinevusi. Esiteks on kütus autos vedelal kujul, mitte gaasilises. Teiseks on LPG gaasiseade autole järelpaigaldatav. Järelpaigaldust saab teha nii bensiini- kui ka diiselmootoriga autodele ning LPG seadme hind jääb sõltuvalt silindrite arvust ja mootori keerukusest tüüpiliselt 900-1500 € vahele.
Võrreldes CNG-ga on LPG tanklavõrk Eestis suhteliselt heas seisus. Juba ainuüksi Alexela vedelgaasitanklaid on hetkel 20. LPG liitrihind hetkel on orienteeruvalt 0,549 €/l. Samas tuleb tähelepanu juhtida sellele, et LPG kulu liitrites võib olla kuni kolmandiku (üldiselt siiski ligikaudu +10%) võrra suurem kui bensiinil/diislil, seega hinnavõidu kalkuleerimisel tuleb seda silmas pidada.
Samas, arvestades milline on LPG hind ja ja gaasiseadme maksumus ning vaadates bensiini ja diisli hindasid, siis tavapärase läbisõidu juures peaks tasateenimine ja võit algama juba aasta-poolteise sõitmise järel. Suurema läbisõidu korral tuleb võit kiireminigi.

3. Elekter
Tänu mõned aastad tagasi toimunud saastekvoodi tehingule Mitsubishiga, on elektriautod Eesti oludes üsnagi hea alternatiiv sisepõlemismootoriga autodele. Saadaval on lai valik elektriautosid alates Mitsubishi i-MiEV-ist kuni Tesla Model S-ni (tõsi, viimast mitte ametliku kohaliku esinduse kaudu). Lisaks sellele on Eestis üle 150 avaliku kiirlaadija mis on jaotunud ühtlaselt üle Eesti territooriumi, seega ei tohiks tekkida probleemi sellega kust särtsu juurde saada.
Tuuakse küll puudustena esile vähest läbisõitu (mis minu meelest on suhteline) ja külmetamist talvel, kuid need on tehnilised probleemid, mis sisuliselt juba lahendatud või lähiajal lahendamisel, s.t kõvasti paranemas.

Veel võimalusi...
Lisaks eelpool toodud alternatiividele on veel võimalusi, mida bensiini või diisli asemel kasutada, paraku pole need võimalused veel (mõnel juhul ka enam) Eestis kätte saadavad, kuid muutuv turusituatsioon võib seda kiiresti muuta. Need võimalused oleksid:

• Kütuseelement e Fuel-Cell. Kütuseelement võimaldab gaasilisest rõhu all olevast vesinikust toota elektrit. Fuel-Cell autot võib vaadelda kui oluliselt suurenenud läbisõiduga elektriautot. Paraku tuleb viimane luksus hinnaga, sest kütuseelemendiga autot on endiselt väga kallid (70 000 €+) ja vähe levinud. Samuti on mureks vesinikutanklate puudumine Eestis.
• Puugaasigeneraator. Alternatiividest ehk kõige huvipakkuvam. Suureks plussiks on kodumaine taastuv kütus, mis kergesti kätte saadav ja odav. Miinuseks kindlasti seadme suured gabariidid ja madal võimsus. Samuti tuleb kütust kaasa võtta sõna otseses mõttes laadungiga. Teisest küljest oleks tegemist hea ja silmatorkava jõuallikaga hobiautole. Igapäeva sõitudeks pole see kahjuks siiski parim alternatiiv, kuid alternatiiv siiski. Mureks on veel see, et autodele sobilike puugaasigeneraatoreid on Eestis raske leida, veel raskem aga leida firmat, mis neid autodele paigaldab. Samas võib Soomes näha (selle põhjal mis mina aastate jooksul kuulnud-lugenud olen) ringi sõitmas mitmeid puugaasigeneraatoriga autosid, seega ei saa öelda, et pudel sõitmine täiesti võimatu oleks.
• Biokütused / etanool. Eestis on minevikus müüdud etanooli sisaldavat bensiini, kahjuks seda enam ei tehta. Biokütus võib olla üldjuhul kahel kujul: E85 ja E100. Number näitab etanooli sisaldust kütuses, ehk viimane on juba puhas alkohol. Antud kütus on (teoorias) soodne ja ka keskonnasõbralikum võrreldes bensiini ja diisliga. Laiema leviku pidurdajaks lisaks kütusemüüjate leigusele võib tuua kaks faktorit. Esiteks vajab etanooli sisaldavate kütuste kasutamine selleks sobiliku mootorit ning Eestis vähemalt hetkel selliseid kasutavaid autosid ei müüda. Mingi periood müüs taolisi autosid Saab, kuid see mark on nüüdseks ajalugu. Teine takistav tegur on alkoholiaktsiis. Ma võin eksida, kuid vähemasti minu teada on etanoolil, mida kasutatakse kütusena sama kõrge aktsiis, kui sellel mis müügil joogina. Arvestades seda võib etanool olla kallimgi kui bensiin kütusena, kuid vaadates teiste riikide praktikat peaks ta olema siiski tunduvalt odavam, kuna esiteks on tootmine odavam ja teiseks, nagu varem öeldud, on tegu keskkonnasõbraliku kütusega.

Mõtted ja arvamused kütuseaktsiisi ja sobilike alternatiivde kohta on teretulnud kommentaariumis.

Doktoranditoetuse tõusu nõuavad teisedki

Õuna on peetud ikka üheks hariduse sümboliks.

Doktoranditoetusest olen oma blogis kirjutanud varemgi. Sellele vaatamata sooviks ma selle teema veelkord üles võtta. Seda põhjusel, et (nagu selgub) ma ei ole ainus, kes selle teema ülevalhoidmise eest häälekalt võitleb.

Nimelt juhtus mulle täna näppu 19. märtsi Eesti Päevaleht.(Nr. 54) 10. leheküljel, arvamuse rubriigis jäi mulle silma väike uudisnupp, mille oli kirjutanud Liina Hirv, kes on Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse aseesimees. Uudisnupp ise kandis pealkirja "Doktoranditoetust tuleb tõsta".

Kuigi tekst ise oli lühike, andis see probleemi sisu üsna hästi edasi. Tsiteeriksin otse ühte punkti, mis väga hästi annab edasi probleemi ja näitab ära, miks on vajalik doktoranditoetuse tõstmine nüüd ja piisavas ulatuses: "Doktoritöö kaitsmiseni jõuab nelja aastaga umbes iga viies doktorant. 2000. aastal oli keskmine doktoriõppe kestus 62 kuud, 2011. aastal juba 80. kuud. Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüsi lõppraportist ilmneb, et pooled doktorandid põhjendavad õpingute venimist kooli kõrvalt tehtava palgatööga, mida üldjuhul tehakse majanduslikuks toimetulekuks."

Artiklist selgub veel, et EÜL (Eesti Üliõpilaskondade Liit) on teinud ettepaneku, et doktoranditoetus võiks olla 80% Eesti keskmisest palgast (nii nagu see oli doktoranditoetuse kehtestamise hetkel 2004. aastal)
See visioon ei erinegi väga minu mõttest, et doktoranditoetus võiks olla 60-80% eelmise aasta III kvartali bruto mediaanpalgast. Kuigi ka mulle meeldiks, et toetus oleks 80% keskmisest palgast, siis tuleb vaadata ka seda, kui vastuvõetav riigieelarvele see on. Doktorantide arv on siiski omajagu suur ja riigieelarve vahendid on piiratud, mis tähendab, et ükskõik kui väga me ei sooviks head teha, tuleb arvestada ka reaalseid võimalusi. Kui aga selgub, et 80% keskmisest palgast doktoranditoetusena on võimalik, siis kindlasti tuleb selline määr ka kehtestada. see on oluline Eesti haridust ja tulevikku silmas pidades.

Linn peab kasvama väljapoole, mitte sissepoole

Arhitekti visioon Õismäe uutest tornidest
Allikas: etv.err.ee

Selle kuu alguses rääkis ETV saade "Pealtnägija" projektist, mis näeb ette Haabersti ringristmiku ligidusse mitme kõrghoone ehitamist. [1]
Kuigi võib eeldada, et antud projekt ei teostu, vähemasti mitte lähiaastatel, siis juba paljalt ideele rajada niigi tihedasse elurajooni veel elu- ja büroohoneid olen ma vastu.
Linn peaks laienema väljapoole, mitte sissepoole. Magalarajoonides, nagu Õismäe, Mustamäe ja Lasnamäe, tuleks vältida niigi tihedale hoonestusele täiendava juurde tekitamist.Seda põhjusel, et liiga tihe elukeskkond tekitab erinevaid probleeme ja ebamugavusi.

Tiheasustusest tingitud probleemid
Erinevate suurlinnade kogemus on selgelt välja toonud mured, mida toob kaasa endaga tiheasustus. Kuigi Tallinn pole maailma mõistes sugugi suurlinn, siis vähendatud mastaapides saab mitmed mured siia üle kanda. Enne, kui nende teemadega pole tegeletud, ei tasu mõelda Tallinna tiheasustuse aladele uute majade ehitamisest. Samuti näitan järgmiste punktidega ära, miks on arukas laieneda linnast väljapoole, mitte ehitada juba niigi kitsastesse kohtadesse uusi hooneid.

• Liiklus. Haabersti ringristmik on alatihti hädas ummikutega. Samuti on tegemist kõige õnnetusterohkema ristmikuga Eestis. Sellest tingituna oleks arulage teha midagi sellist, mis antud ringristmiku koormust veelgi suurendab. Kuigi lubatakse, et järgmisest aastast läheb antud ristmik remonti ja olukord leeveneb, siis pole sellest mingit kasu, kui täiendav läbilaske võime kohe (ja mitmekordselt) kohe ära kasutatakse.
• Õhusaaste. Lisaks mürale ja närvikulule tekitab liiklus ka õhusaastest süsihappegaasi ja väävli- ning lämmastikuühendite näol. Sellele sekundeerib suurte majade vahel keerlev tolm ja muud osakesed, mis tingitud looduse vähesusest ja hoonestuse tihedusest. Kõik lenduvad osakesed ja mittepuhas õhk mõjutavad aga ümbruskonnas elavate inimeste tervist ja mitte just kõige paremas suunas.
• Tuulekoridorid ja vähene päike. Kõrghoonetega, eriti kui nad on paigutatud tihedalt, on see mure, et ligiduses olevate majade alumiste korrusteni ja maapinnani ei jõua päikesevalgus. Vähene päikesevalgus aga mõjutab taas inimeste tervist, nii psühholoogilist kui füüsilist.
• Koormus elektrivõrgule, soojatrassidele ja kanalisatsioonidele. Kui palju inimesi elab ühes kohas, siis on selge, et nad kasutavad ka ära suure hulga energiat. Selle alla käib nii soojus- kui ka elektrienergia. Samuti langeb suure koormuse alla kanalisatsioonivõrk. See tähendab esiteks seda, et erinevad rikked on altid tekkima ning kui nad tekivad, siis kannatab selle all väga suur hulk inimesi, mis tähendab, et ümbritsevate rahulolu oma elukeskkonnaga saab aeg-ajalt kannatada. Teiseks rajades suuremaid võrke, kasvavad kulud progresiivselt, kuna kui samal maalapil elab kaks korda rohkem inimesi, siis nende varustamiseks tuleb rajada olulisemalt jämedamad kaablid ja torud, samuti teha rohkem hargnemisi, rohkem kontrollsüsteeme jne.
• Parkimine. Juba praegu on parkimine Tallinna magalarajoonides õudusunenägu. Samal ajal pole siiamaani suutnud linn (ega ka eraettevõtjad) rajada parkimismaju, et rahuldada magalarajoonide kasvavat parkimisnõudlust. Seda kõike arvestades on uute kõrghoonete rajamine magalarajoonide keskele mõtlematu, sest kus hakkavad sellisel juhul parkima nende majade elanike autod. Kuigi uute hoonete juurde praegusel ajal juba rajatakse parkimiskohti, siis kõrghoonete puhul tekib küsimus, kas neid suudetakse rajada piisavalt ning kas arendajad raatsivad vaadusel täiendavaid parkimismaju rajada. Lisaks parkimiskohale saamine üldse, kui vaadata punkti "Liiklus"
• Lasteaia- ja koolikohad. Kui rajatakse uued elu- ja büroohooned kusagile, siis võib olla kindel selles, et töötajatel ja elanikel on ka lapsed ning need lapsed tuleb päeval ka kusagile panna. Täpsemalt lasteaeda ja kooli. See tähendab, et uue hoonestu rajamisel tuleb arvestada ka täiendava nõudlusega lasteaia- ja koolikohtade järele. Selle nõudluse katmiseks on kaks varianti: kas rajada uued lasteaiad ja koolid, või suurendada olemasolevate koormust. Minu teada esimest varianti Eestis tihti ei harrastata, seega jääb üle teine variant. Kuna aga massikoole kirutakse niigi ning nende kahjulik efekt on teada, siis milleks neid täiendavalt juurde tekitada? Õismäe koolid on praegugi üsna suured ja ülerahvastatud. Mis saab siis, kui rajada suur elamuhoonete kompleks sinna veel juurde. 
• Ühistransport. Täiendav hulk inimesi vajab ka täiendavad transporti. Kuna kõik inimesed ei saa endale autot lubada või ei soovi seda kogu aeg kasutada, tähendab see seda, et suureneb koormus ühistranspordile. Tekib vajadus täiendavate trollide ja busside, ehk ka trammide järele ning vajadus uute liinide järgi. suurlinnades on see mure lahendatud üldjuhul metrooga, aga Tallinna puhul sellest unistada ei maksaks. Õismäel aga ühistransporti juurde ei teki. Hoopis vastupidi, nimelt peaks järgmisel aastal kaduviku teed minema trolliliinid nr. 6 ja nr. 7. Tõsi, need asendatakse bussiliinidega, kuid see toob jälle täiendava õhusaaste, millest ma eespool kirjutasin.

Kuhu laieneda?

Artikli alguses käisin välja mõtte, et linn peaks laienema väljapoole, seega oleks aus mainida kuhu ning kuidas. Õnneks Eestis vabast pinnast puudu ei jää, sellepärast pole vaja muretseda.
Kaks esimest varianti, mis löövad pähe on:

• Laagri ja Saue vahele jääv Pärnu maantee äärne ala
• Männiku ja Saku vahele jääv ala.

Esiteks on nendes kohtades vaba ruumi ning teiseks võimaldaks antud piirkondadesse ehitamine mingil hetkel Sakul ja Sauel Tallinnaga üheks linnaks kasvada. Tekiks niiöelda Suur-Tallinn.

Rääkides uutest elamu- ja büroopindadest Tallinna sees, siis on Põhja-Tallinn, täpsemini Kopli liinid täiesti kasutamata potentsiaal. Tõsi, see on jäänud senini erinevate nurjunud hangete taha. Samuti oleks võimalust laieneda Suur-Sõjamäele, kuhu annaks rajada uusi elumaju endise dvigateli hoonete asemele. Tõsi, osadel elanikel võib olla vastumeelne sellisel juhul pidev lennuki- ja rongimüra tingituna antud koha eripärast.

[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/7badec55-94a4-4541-917c-b8a7fc1655fa

Kui ideest saab reaalsus...

Minu disainitud võtmehoidja

17. märtsil toimus TTÜs avatud uste päev ning kuna ma olen alati suur huviline taolistel üritustel, siis astusin korraks ka ise läbi. Muidu oli minu jaoks nähtu tavapärane, kuid Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonna boksi juures õnnestus mul väikese üllatuse otsa komistada. Nimelt nägin ma seal võtmehoidjat, mis minu disainitud ning mida ma enam eriti ei lootnudki tootmises näha.

Rääkides asjast lähemalt, siis 2013. aasta kevadel korraldas Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskond välja konkurssi leidmaks sobivaimat meenet oma teaduskonnale. Huvilisena võtsin konkursist osa minagi, kuigi olen ise mehaanikateaduskonna inimene. Üllatusena sain hiljem teada, et mul on õnnestunud konkurss võita, kuigi minu ideeks oli kõigest lihtlabane võtmehoidja.

Aususe huvides olgu mainitud, et esialgne kavand erines natukene lõpptootest (kuigi mitte väga palju, kolbide motiiv näiteks on säilinud originaalsena), nimelt tuli tehnilistest piirangutest tingituna kavandit veidi muuta: Vähendada läbimõõtu, muuta detaili õhemaks jne. Viimase kavandiga võrreldes on lõpptootele juurde tulnud vaid ülemine vertikaalne liist. Arvan, et jäikuse huvides, et kolvid ära ei murduks rõnga sees, on ju tegemist vaid 2,5 mm paksuse detailiga.

Et saan hoida enda disainitud võtmehoidjat omas käes, pakub suurt rahuldust. Mitte miski ei tee inseneri õnnelikumaks, kui näha oma projekteeritud toodet reaalsuses füüsilisel kujul ja edukalt toimivana. Tahaks loota, et selliseid edusamme tuleb mul ette ka tulevikus.

Suured tänud kõigile minu valijatele

Mustamäe-Nõmme ringkonna laua lauakaunistus.
Klotsid Kamahouse`ilt, idee minult.

Täna oli see tähtis päev, kui selgusid 2015. aasta Riigikogu valimiste tulemused. Mul on hea meel selle üle, et minu erakond, Eesti vabaerakond, sai Riigikokku sisse ja seda lausa 8 inimesega. Samuti on mul hea meel selle üle, et Riigikokku sai minu koduringkonna, Mustamäe-Nõmme, kandidaat Ain Lutsepp.

Ise sain ma noore, esmakordselt kandideeriva ja mitte just tuntud kandidaadina 69 häält. Siinkohal tahaksin tänada kõiki inimesi, kes mind usaldasid ning mind väärt kandidaadiks pidasid ja mulle oma hääle andsid. Suur-suur aitäh teile.

Kuigi see tulemus ei olnud selline, nagu ma ise oleks lootnud, (sihiks oli seatud 100+ häält) siis kogenumad erakonnakaaslased lohutasid mind sellega, et algaja kohta on tegu päris hea tulemusega ning kurvastada ei tasu. Arvan, et tasub neid uskuda, kuid ikkagi oleks hing ihanud veidi enamat. Väikest pettumust tundsin, kuid positiivne peoõhkkond ei lasknud tujul täitsa nulli minna. Samas, homme on juba uus päev ning paljud valimised on veel alles tulemas.

Kuidas ma Valimisstuudios käisin

Otse Valimisstuudios, 28.02.2015, peaministrite debatil.

Eile (28.12.2015) tekkis mul täiesti omapärane võimalus olla stuudiokülaline ETV saates Valimisstuudio, kusjuures tegemist oli Valimisstuudio kõige tähtsama saatega, peaministrite debatiga.. Pakkumise tegi mulle erakonnakaaslane, kes meie kandidaatide seast stuudiopublikut otsis. Väga pikalt ma pakkumise peale ei mõtelnud, vaid andsin oma nõusoleku. Ei juhtu ju just igapäev, et sul on võimalik olla saate salvestamisel kohapeal, eriti veel nii tähtsa saate salvestusel.

Olgu ära mainitud seegi, et õhkkond stuudios, ja seega ka elamus, on hoopis midagi muud kui kodus teleka tagant vaadates. Saate sisul ei hakkaks ma oma postituses seekord isegi pikalt peatuma. Usun, et paljud nägid isegi debati oma silmaga ja tegid sellest omad järeldused. Neile, kes debati vaadata ei saanud, teadmiseks, et debatt on järelvaadatav. Saadet on võimalik järelvaadata ETV koduleheküljel: http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/valimisstuudio/saated/da30ad67-5eb8-401f-af5a-b7e7e408332a

Huvitav oli publiku seisukoha pealt vaadatuna see, et publiku hulgas oli mitmeid tähtsaid isikud, see näitab kui oluline see debatt inimeste (ja erakondade) jaoks oli. Publiku hulgas olid näiteks: Urve Tiidus, Igor Gräzin, Eerik Niiles Kross, Priit Toobal, Siret Kotka ja veel mitmed teised poliitmaastikul tuntud inimesed.

Pärast saate salvestust sai veel tehtud sõbralik grupipilt meie toetajameeskonna ja peaministrikandidaadi Andres Herkeliga. Seejärel läks aga igaüks oma teed, kuna aeg hiline ja kõik soovisid tänaseks tähtsaks päevaks välja puhata.

Kuidas ma trammi vaderiks sain

CAF Urbos 3 juhikoht.

Mõnda aega tagasi korraldas Tallinna Linnatranspordi AS nimekonkurssi, et leida sobivad nimed uutele, Tallinnas sõitma hakkavatele trammidele. Osalesin ka ise antud konkursil ning saatsin omalt poolt päris mitu nimepakkumist. Paraku oli minu kiri saadetud nii palju aega tagasi, et olin suutnud selle juba ära unustada. Seepärast tuligi mulle üllatusena selle nädala alguses mulle saadetud meil, milles olin kutsutud Tallinna Trammiparki võtma vastu väikest meenet, kuna üks minu pakutud nimedest osutus selliseks, mis ühele uutele trammidest pandi. Olgu ära mainitud, et selleks nimeks oli Koidula.

Lisaks minule oli kohale kutsutud ka teised trammide vaderid. Kõigile anti tänutäheks nime pakkumise eest TLT termokruus. Vägagi asjalik meene minu meelest. Pärast meenete jagamist ning käesurumist Taavi Aasaga (kes ka üritusest osa võttis ning auhindu jagas) oli võimalus ka uude trammi sisse piiluda ning mõned pildid teha. Ise proovisin lausa juhikohal istumise ära. Päris mõnus tundus.

Uue trammi (ainsaks silmapaistvaks) veaks on ehk liiga kitsad istmed, mis silma järgi 35-37 cm laiaks disainitud, mistõttu isegi minu kasvu inimesel (160 cm) õla ja puusaruumi napiks kipub jääma. Aga see seletab ka selle, kuidas vanades trammides on 3 istet reas, uutes 4. Vihjeks veel nii palju, et istmete vahelt läbi minnes tuleb kõhu sissetõmbamist harjutada. Aga muidu oli igati moodne ja kena tramm, kuigi kuus infoekraani salongis on veits overkill.

Tipikate marss Toompeale oli tore

Eesti lipp lehvimas Pika Hermani tornis 24.02.2015
Foto: DELFI, Hendrik Osula

Tänane päev oli mulle juba kuues kord osa võtta sellisest üritusest nagu Tipikate marss Toompeale.
Neile, kes TTÜ tudengid ei ole, olgu lühidalt öeldud, et tegemist on üritusega, kus hommikul sõidetakse koos trolliga Toompeale, vaadatakse ära lipu heiskamine Pika Hermani torni, kuulatakse ära Riigikogu esimehe kõne, marsitakse koos seejärel Reaalipoisi monumendi juurde et pärjad asetada, peale seda Vabadussõja võidusamba juurde (samuti pärgade asetamiseks) ja lõpuks pubisse sooja tee ja piruka juurde.

See aasta oli hea see, et ilm oli soe. mäletan aastat 2011, kui tekliga väljas olles oleks peaaegu kõrvad peast külmetanud. Kui nüüd vihma ka poleks sadanud ja päike paistnuks, oleks täitsa priima olnud. Külmetamise oht on eelkõige seetõttu, et enne hümni ja Riigikogu esimehe kõnet tuleb tükk aega ühe koha peal parajaks passida. Kui liiga hilja tulla, ei pruugi lossihoovis enam ruumi olla. Või on parimad kohad läinud.

Ei saa öelda, et see aasta oleks kuidagi eriline (sündmuste mõttes) olnud, selles mõttes, et midagi tavatut ei juhtunud, kõik (omapärased) elemendid olid paigas nagu ikka, sealhulgas:

• troll läheb Keemia peatuses rahvast puupüsti täis ja ime, et veel edasigi liigub
• isamaaliste laulude laulmine trollis, kusjuures kõvasti, valesti ja mitmehäälselt
• tuututavad autod Reaalipoisi juures, kes üritavad kõigest väest läbi saada, kuigi näevad, et üritus ja inimmass on ees
• õlle ja siidri klaasid juuakse pubis ära kiiremini, kui ettekandjad neid täis jõuavad lasta

Pubist rääkides, siis seal läks nii nagu ikka, kõige enam aega üritusest. (Ja oli kõige huvitavam osa üritusest) Alguses küll tuli omaette nohiseda, aga siis õnnestus asuda vestlusesse kaasdoktorantidega teaduskonnast. Pubi plussiks oli see, et see aasta oli telekal hääl maha keeratud. Mul on muidu siiamaani eelmisest aastast flashback`id "tõn-tõ-tõn-tõ-tõn-tõn-tõn, "Tervist, härra president" tõn-tõ-tõn....." Vaesed sõdurid, kes seda koha peal peavad läbi elama :)

Ma ju ütlesin...

Varsti ei näe enam ei selliseid trolle ega ka seda liini numbrit kandvaid trolle

Veidi enam kui aasta tagasi avaldasin ma oma blogis postituse "Tallinna trolliliikluse tume tulevik", kus avaldasin muret trolliliikluse salamisi kaotamise üle Tallinnas.
Nüüd, aasta hiljem, tuleb välja, et ma pole oma oletustega eksinud. See Selgus kui lugesin sel nädalal avaldatud artiklit "Tallinn asendab Õismäe-suunalised trollid hübriidbussidega".

Küll olen eksinud mõnevõrra detailides. Kui ma ise ennustasin, et kõigepealt lähevad kaduvikuteed Kopli suunaline liin nr. 9 ja Balti-Jaama suunalised liinid nr. 4, nr.5 ja nr. 7, siis nüüd tuleb välja, et kõigepealt lähevad kaotamisele Õismäe-suunalised trolliliinid nr 6 ja nr.7.
Hea küll, liinid ise kaotamisele otseselt ei lähe, trollid asendatakse hübriidbussidega, kuid mõte ikka jääb, et trollid ja trolliliinid kaovad.

Trolliliinide kaotamist põhjendatakse sellega, et järgmisel aastal läheb remonti Haabersti ringristmik (milles ma ka julgeks kahelda, kuna seda remonti on oodatud 10+ aastat) ning asendusteedele ja muldkehadele ei saa ajutisi trolliliine vedada. Veider vabandus, arvestades seda, et bussid saab sõitma panna remondi ajal ja trolle nüüd siis ei saa, kuigi sama suured sõidukid ju iseenesest.

Miks mind antud teema üldse torgib? Esiteks toetan ma keskkonnasõbraliku eluviisi, seda nii transpordi, ehituse kui ka energeetika osas. Teiseks olen tehnikahuviline ning pean lugu moodsast ja kaasaegsest transpordist. Trollidelt bussidele üleminek, isegi kui tegu on hübriidbussidega, on paraku tagasiminek.
Ainuke viis mulle seda talutavaks teha (trollide kaotamist see on) on kasutusele võtta elektribussid, s.t bussid, mis sõidavad 100% elektriga ning saavad oma energia akudest või kütuseelemendist. Arvestades aga selliste busside hinda, siis miks mitte jääda trollide juurde. Isegi kui päris uusi trolle ei jõua osta, võib ju ometigi kaaluda ka veidi pruugitud trollide soetamist.

P.S škoda trollid võiks jääda liiklusesse või ka muuseumi juba ainuüksi sellepärast, et näidata turistidele (ja iseseisvusajal sündinud nooremale põlvkonale) sotsialismiaja transporditehnika tippsõna. Ilma irooniata, nimetage veel mõni tänapäevane bussi/trolli mark ja mudel, mis Eesti teedel ja Eesti kliimas 30+ aastat vastu peab. Respekt siinkohal Tšehhidele (Tšehhoslovakkidele).

Riigikogu valimiste süsteem vajab muudatusi

Osasid paragrahve oleks tarvis muuta, et muuta vlimissüsteemi õiglasemaks.

Kuigi 2015. aasta Riigikogu valimistel on osalemas 10 erakonda ja nendest 6 on välja tulnud täisnimekirjadega, ei ole kõik sugugi nii hiilgav demokraatlikus süsteemis kui paistab. Paljude jaoks on tulnud osalemine väga raskelt ja jäänud pea olemata. Siit veel edasi minnes tuleb silmas pidada, et vaid väga vähesed neist osutuvad ka reaalselt valituks. Ehk isegi liiga vähesed. Sellest mõttest tingituna paneksin kirja mõned oma mõtted, kuidas minu arvates saaks Riigikogu valimiste süsteemi paremaks muuta.

1. Valimiskünnis erakondadele tuleb alandada 4%-ni.
Praegu kehtiva süsteemi järgi on valimiskünnis 5%. Ehk on see liiga kõrge, sest kuidas muidu seletada olukorda, et Riigikogus on hetkel vaid 4 erakonda. Selleks, et aga ühiskond oleks esindatud Riigikogus võimalikult laiapõhjaliselt, on tarvis vähemalt 5-6 erakonda. Selleks, et seda aga saavutada, oleks mõistlik langetada valimiskünnist.
4% võiks valimiskünnis olla sellepärast, et see on lihtne, üheselt arusaadav täisarv. 4% on piisav, et esindada kindlat hulka inimesi. Näiteks 2013. aasta KOV valimistel sai Vaba Tallinna Kodanik just 4% häältest, mis häälte arvuna tähendas 8 500 häält. Arvan, et keegi ei vaidle vastu, et see on juba piisav arv hääli, et näidata ära, et tegu on pädevate inimstega, kes väärivad kohta esinduskogus.

2. Valimiskünnis üksikkandidaatidele tuleb alandada 1%-ni.
Kuna üksikkandidaat on võrreldes erakondadega nõrgemas seisus valimiste ajal, siis peaks üksikkandidaatidele sätestatud valimiskünnis olema madalamal võrreldes erakondadele kehtestatud valimiskünnisega. Nõrgem olek väljendub eelkõige selles, et üksikkandidaadi rahalised vahendid on oluliselt piiratumad, mistõttu ei saa ta teha endale massilist välikampaaniat plakatite, voldikute, telkide ning tele- ja radioreklaami näol. Samuti on üksikkandidaadi ajaline ressurss piiratum, et ennast võimalikele valijatele tutvustada. Sellest tingituna võrdsustaks madalam valimiskünnis üksikkandidaatidele mänguvälja valimiste ajal.
Miks just 1%? Aga seepärast, et 1% häältest tähendab ühte kohta Riigikogus ja rohkem positsioone üks inimene endale võtta ei saa. On aga absurd, et üksinda Riigikokku kandideeriv inimene peaks korjama mitme erakonna liikme jagu hääli. Indiviidi tasemel peab valimissüsteem olema võrdne.

3. Lubada erakondade valimisliidud Riigikogu valimistel.
Lisaks liiga kõrgele valimiskünnisele on väikeste erakondade mureks killustatus. Hääled jagunevad nende vahel, kuna kellelgi pole piisavalt suurt tuntust ja/või ressurssi, et endale reklaami teha. Seetõttu peaks olema lubatud erakondade vahelised valimisliidud, nii nagu see oli 90-ndatel. Nii on lootust, et saadakse ühiselt sisse ning ka tuntuid inimesi on võimalik niimoodi lihtsamini nimekirja panna. Samuti väheneb ressursside küsimus, kui leivad ühte kappi pannakse.

4. Valimiskautsjon langetada 195 € peale.
Praegune valimiskautsjon, mis nendel valimistel on võrdne ühe miinimumpalgaga, s.t 355 €-ga, on liiga kõrge.
Sellise summa tasumine käib paljudele neile, kes hetkel parlamendivälistes erakondades, üle jõu. Seetõttu on kahjuks langetatud mitmeid mittekandideerimise otsuseid. See on aga vale. Inimese võimalus osaleda demokraatlikes protsessides ja valitsemises, ei tohiks jääda majandusliku tsensuse taha.
Samaaegselt ei tohiks olla kautsjon ka liiga väike, et vältida "pullimeeste" kandideerimine ning panna inimesed sügavamalt mõtlema enne seda kui nad langetavad otsuse valimistel osalemise kohta. Sellest tingituna leian, et kuldne kesktee on kehtestada kautsjon, mis on pool miinimumpalgast, tänase seisuga siis 195 €. Antud summa on juba oluliselt jõukohasem kui 355 €, kuid samas mõtleb inimene kaks korda, enne kui sellise raha välja käib.

5. Erakondade rahastamise skeem õiglasemaks
Praegune olukord on selline, kus parlamendierakonnad jagavad omavahel ca 5,4 mln € riigieelarvest tulevat raha aastas, samal ajal kui parlamendivälised erakonnad ei saa maksumaksjatelt midagi ja elatuvad liikmemaksust ja annetustest.  [1][2] Selline olukord ei ole õiglane ja seda tuleks kindlasti muuta.
Mina omalt poolt pakuksin välja mõned punktid, mis muudaks süsteemi õiglasemaks nii parlamendivälistele erakondadele kui ka maksumaksjale.

• Riigieelarvest jagatavat summat tuleb alandada vähemalt poole võrra. Jagatav summa peab jääma alla 2,7 mln  € aastas.
• Raha tuleb jagada ka Riigikokku mittesaanud erakondadele ja üksikkandidaatidele, vastavalt saadud häälte arvule.
• Seada riigipoolse toetuse saamise eelduseks liikmemaksu korrapärane korjamine. Piiriks võiks olla, et vähemalt 35-40% liikmetest maksab korrapäraselt liikmemaksu.

6. Seada latt kõrgemale Riigikogu liikmele esitatavatele nõuetele

Nii mõnigi kord on kuulda inimeste seas kurtmist, et Riigikogus on liiga palju endisi sportlasi, muusikuid teletähti ja muid tuntud nägusi, samal ajal on spetsialiste vähem kui võiks. Tuleb tunnistada, et selle väitega võib mõnel määral nõustuda. Sellest tingituna leian, et Riigikogu liikmele võiks lisaks praegusega kehtestada järgmised täiendavad nõuded:

• Kõrghariduse (vähemalt bakalaureus) või rakenduskõrghariduse olemaolu
• Vähemalt 3 aastat järjepidevat töökogemus era- või avalikus sektoris. Seda selleks, et vältida otse noortekogust soojale kohale saamine.

7. Riigikogus tohiks olla vaid kaks järjestiku ametiaega
Selleks, et Riigikogu liime töö ei muutuks "eluaegseks", tuleks kehtestada piirang, et Riigikogus tohib olla vaid kaks ametiaega järjest. Seejärel tuleb üks koosseis teha vahet või lõplikult mõne uue väljakutse juurde siirduda.
Kahe ametiaja piirang tagaks ka piisava rotatsiooni Riigikogus, kuna teatud hetkest alates lihtsalt tuleb uutele nägudele ruumi teha. Samas tagab kaks ametiaega järjest Riigikogus olemise võimalus selle, et toimib teatud järjepidevus ja uude koosseisu jäävad ka juba mõned kogenumad liikmed.

8. Siduda Riigikogu liikme palk miinimumpalgaga ja kaotada kuluhüvitised
Selleks, et Riigikogu oleks rohkem motiveeritud tegema midagi ka vaesemate heaks, võiks siduda Riigikogu liikme palga miinimumpalgaga. Kui senini on olnud Riigikogu liikme palk umbes 4 Eesti keskmist, siis uus viis oleks näiteks 10 miinimumpalka.
Samuti võiks täiesti ära kaotada sellise mõiste nagu kuluhüvitised ning nende asemel lihtsalt tõsta Riigikogu liikme palka summa võrra, milline on keskmise Riigikogu liikme keskmine kuluhüvitiste saamise määr senini. Selline võtte aitaks muuta Riigikogu liikme teenistust läbipaistvamaks, ainsaks sissetulekuks palk ja ei midagi muud.

9. Tuleb üle minna üleriigilistele avatud nimekirjadele.
Kuna Eesti on nii väike riik, siis võiks kaaluda Riigikogu valimiste ajaks ühe üleriigilise piirkonna kehtestamist. Täpselt nii, nagu see on Euroopa Parlamendi valimistel. Ütlen ausalt, et ma pole selle ideega novaator, antud lahenduse on välja pakkunud teisedki inimesed. [3]
Samuti võiks kehtida üleriigiline avatud nimekiri, see tähendab, et Riigikokku saavad vaid 101 esimest enim hääli saanud inimest sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Niimoodi välistataks mõnesaja häälega tundmatu inimese sisse saamine ja teisalt sunniks see poliitikuid ka oma kodukohast kaugemal olevate piirkondade muredele tähelepanu pöörama, kuna avatud nimekirjade puhul hakkab lugema iga hääl.
Samuti kaob suurerakondadel sellise muudatuse järel mõte treida "häältemagneteid" kuna isegi kui esimesed saavad palju hääli, siis tagumised saavad jälle väga vähe ning jäävad Riigikogust välja, sisse saavad aga häältearvult kusagil keskel olevad inimesed.

10. Asendusliige valitakse vastavalt häälte arvule, mitte üldnimekirjale.
Tugevalt seotud eelmise punktiga. Asendusliige määratakse selle muudatuse alusel nii, et sisse saavad üleriigilises avatud nimekirjas 102, 103, 104 jne olevad inimesed. Erakondlikud üldnimekirjad kaotaksid nii oma mõtte (Erakondlikud üldnimekirjad jääksid vaid selle mõttega, et näha kes millise erakonna koosseisus kandideerib) ja kaoks võimalus soosida omasid jopesid, s.t ettepoole pannakse "paremaid inimesi" ja välja jäävad need, kes reaalselt hääli korjanud või mõtetega panustanud.
Väike konks on sees, et kui näiteks valitusse läheb kolm Vabaerakonna liiget, siis asendusliikmed võetakse nende seast, kes on Vabaerakonna liikmetena kolm enim hääli saanud inimest mitte esialgu sissesaanutest. See peaks aitama vältida olukorda, et mõne erakonna mõjuvõim (kohtade arv) Riigikogus endas väheneb valitsusse minekuga.

Jokker: Vastuhääle andmise võimalus ebameeldivale kandidaadile
Järgnev mõte on selline, mis paljudele võib meeldida ja paljudele kindlasti ei meeldi ning mille reaalne läbiminek valimisseadusesse on kõige ebatõenäolisem. Nimelt võiks valimiste ajal olla valimissedelil lisaks poolthääle lahtrile ka vastuhääle lahter. Vastuhääle lahtrisse saaks kirjutada selle kandidaadi numbri ringkonna või üleriigilisest nimekirjast (Kuidas valimisseadus parasjagu kehtib) keda kohe kindlasti võimu juures näha ei taheta. Antud täiendusega valimiste süsteemi juures lubataks ka negatiivne häälte saldo, s.t vastuhääli on rohkem kui poolthääli. See näitaks selgelt ära, et antud isik on ebapopulaarne ja ta ei tohiks inimeste hinnangul võimu juurde pääseda. Taas pole tegemist päris minu enda ideega, vaid antud varianti on aegade jooksul välja pakutud teiste inimeste poolt. Nimetatud muudatus tooks kaasa selle, et poliitik ei saaks ühte valjagruppi soosides teisi inimeste gruppe täiesti "üle lasta", vaid ta peab jõudu mööda arvestama kõigi huvide ja arvamustega. See aga tooks kaasa õiglasema ja ausama poliitika.

Artikkel viimati muudetud 15.02.2015 kell 21:45 (V versioon)

[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/5edfb7ac-5382-4ece-b36c-d0bfec8772c5
[2] http://uudised.err.ee/v/eesti/5e322d05-9ad6-4124-ba17-50fa78469f9f'
[3] http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/02/13/eesti-ei-vaja-sisepiire

Kandidaat nr. 607 - Taavi Simson

Valmis on saanud minu kampaaniavideo, mis tutvustab minu platvormi 2015. aasta Riigikogu valimisteks. Antud videos ma räägin, mille eest ma seisan, miks ning mida täpsemalt ma plaanin selle heaks ellu viia. Olen Eesti Vabaerakonna kandidaat Mustamäe-Nõmme ringkonnas ning minu kandidaadinumber on 607.

Kellel on soov minuga isiklikult kohtuda, siis selleks on järgmised võimalused:

• Pühapäev, 08.02.2015, kell 16:00 Nurri Kassikohvikus Tartu mnt 24
• Neljapäev, 12.02.2014, kell 18:00, Pööning, Akadeemia tee 24, ENLi korraldatud RNK3 Varivalimisdebatil (Valimisdebati teemaks on "Õiglane valimisiga")

P.S Platvormiga seoses tekivatele küsimuustele olen ma hea meelega valmis vastama kommentaarides.

Vabaerakonna doonoriaktsioon oli edukas

Rõõmsalt sidemetes. Neli juba andnud, kaks veel toolis.
Vasakult paremale: Taavi Simson, Maris Meriste, Moonika Haukanõmm, Ivika Puust, Tiia Välk Nool
Pildilt puuduvad Jaanus Luka, Veana Heinmets ja Georg Kirsberg

21. jaanuari õhtul, kui väljas oli juba pimedaks läinud, otsustas rühm Vabaerakonna liikmeid teha koos midagi toredat. Nii otsustatigi minna Ädala 2 asuvasse PERHi Verekeskusesse ühiselt verd andma ja inimestele head tegema.
Inimesi oli omajagu, kokku oli meid kaheksa. Üks fotograaf ja seitse doonorit, kellest kuus said verd anda. Seega igati õnnestunud aktsioon. Paralleelelt andis Tartus verd teine grupp Vabaerakonna doonoreid, seega võib öelda, et tegu oli üleriigilise aktsiooniga. Great success!.
Mulle endale jäid üritusest igatahes positiivsed mälestused ning ka teised inimesed olid heatujuliselt meelestatud, seega on lootust, et sarnast aktsiooni õnnestub ehk korrata ka tulevikus. Ainuke asi, mida ehk veidi kahetseda on see, et pärast oleks võinud valida ikka suure šokolaadi, mina aga valisin šokolaadimedali ja helkuri. Koju jõudes oli see šokolaad juba unustatud :)

Siinkohal kasutan veel võimalust ja kutsun teisigi inimesi minema doonoriks. Doonoriveri on äärmiselt oluline patsientide ravis, näiteks raskete operatsioonide või sünnituste juures, kuna verd tehislikult toota ei saa. Lisaks on Eestis doonoreid praegu umbes 2,8 % elanikkonnast, mis jääb alla WHO poolt soovitatud 4%-le. Seega on täiendus doonorite ridadesse igati teretulnud.
Vereloovutust ei maksa kuidagi peljata. Tegelikult on see isegi täitsa mõnus. Samuti on verekeskuse töötajad igati toredad.Vereandmisest saab hea enesetunde, teadmise, et on aidatud päästa elu ja tagatipuks saab peale vereloovutust endale ka väikese kruusi, šokolaadi või uue paari sokke või kindaid.

Kel soov doonoriks minna on, tasub muidugi tutvuda piirangute ja nõuetega:
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=11
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=138

Miinimumpalgast, tulumaksust ja tulumaksuvaba miinimumist

Riik peab maksumaksjate rahaga heaperemehelikult ringi käima

Nii nagu Eestis tavaks saanud (aga ka teistes riikides kipub niimoodi olema), tulevad vaesed poliitikutele meelde enne valimisi. Kahju muidugi, et ülejäänud neli aastat on need inimesed justkui unustuse hõlmas. Sellega seoses kerkivad iga kord esile teemadena miinimumpalk, tulumaks ja tulumaksuvaba miinimum. Antud teemad on sees iga erakonna programmi majanduse osas nagu aamen kirikus.
Kuna käes on jälle valimiste periood ning nimetatud teemadel käib jälle tuline arutelu, õigemini teineteise ületrumpamine lubadustega, mõtlesin, et paneksin ka omaenda seisukohad antud küsimustes kirja. Nii teavad inimesed, kes minu poolt hääletavad, mida minult oodata on.

Miinimumpalk
Mul ei ole midagi selle vastu, et inimestel oleks kõrge elatusstandard ja hea sissetulek, kuid ma kohe mitte ei saa jätta ütlemata, et Sotsiaaldemokraatide lubadus 800-eurosest miinimumpalgast on puhas mull. Räägimata Keskerakonna poolt õhku visatud 1000 €.
Peame vaatama praegust olukorda riigis. Hetkel töötab miinimumpalga või selle lähedase töötasu eest kümneid tuhandeid inimesi.Sellest võib järeldada, et praegune tööturg on orienteeritu odavale kvalifikatsioonita tööjõule. Kui nüüd liiga järsku ja liiga palju miinimumpalka tõsta, siis me mitte ei tõsta inimeste heaolu, vaid teeme asjad hullemaks, kuna kümned tuhanded jääksid lihtsalt ilma tööta. See jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks, see on reaalsus.
Sellest kõigest tingituna leian, et miinimumpalga tõus peaks toimuma sellises tempos, mis võimaldab firmadel kohaneda, leida viisid toote või teenuse lisandväärtuse tõstmiseks ning töötajate ümber- ja täiendõppeks.
Praegune poliitika näeb ette miinimumpalga tõusu 10% aastas. Seda võib tunduda vähe, seda võib tunduda palju, kuid tegelikuses on see ka suhteliselt maksimum, mida Eesti majandussüsteem vastu peab, ilma kahjudeta, minu tunnetuse järgi. Siiski võiks kaaluda ka tõusu 12-13% aastas, kuid mitte rohkem, selleks, et vältida liiga suuri koondamiste lainet ja inflatsiooni.
Kuna inimesed üldjuhul protsentidesse väga ei taha süveneda, siis ma panen puust ja punaselt kirja, mida see tähendab. Praegu on miinimumpalk Eestis 390 €. (alates 01.01.2015)
Kui tõstame miinimumpalka 10% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 571 € aastas.
Kui tõstame miinimumpalka 13% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 636 € aastas.
571 € ise on juba oluliselt parem kui 390 €, iseasi, kuidas käitub vahepeal inflatsioon. Siiski on tegemist summaga, millega võiks juba rahule jääda.
Teatud punktist alates võiks aga loobuda miinimumpalga teatud numbriga määramisest ja siduda selle mingi muu majandusliku näitajaga. Minu meelest võiks miinimumpalk olla 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast. Kuna eelmine aasta oli brutomediaanpalk ca 750 €, siis miinimumpalk peaks tänavu olema selle loogika järgi 450 €. Seega on, kuhu tõusta.

Tulumaks
Alustan sellest, et mina astmelist tulumaksu ei poolda. Inimesi ei tohi karistada selle eest, et nad on haritumad, edukamad ja teenivad selle eest paremat töötasu. Seetõttu olen veendunud, et ühetaoline tulumaks, nagu on senini olnud, peaks jääma. Küsimus on vaid protsendis. Kuna on vaja leida katte kuludele, mis tekivad tulumaksuvaba miinimumi tõstmisel, siis on selge, et see protsent peab olema suurem kui praegune 20%. Samas ei tohi tõsta seda protsenti ka liige kõrgele. Tunnetuslikult eeldan, et optimaalne tulumaksu protsent uues maksusüsteemis võiks jääda vahemikku 22-24.

Tulumaksuvaba miinimum
Nii nagu miinimumpalga puhul, pooldan ka tulumaksuvaba miinimumi puhul kindla suhtarvu kasutamist, mitte fikseeritut summat. Kui miinimumpalga puhul pidasin õigustatuks 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast, siis tulumaksuvaba miinimum võiks olla omakorda 60% miinimumpalgast.
Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine jätab inimeste rahakoti oluliselt rohkem raha kui tulumaksu langetamine, seda eriti vaesemate inimeste hulgas.

Kui tulumaksuvaba miinimumi ei puudutata ja tulumaksu langetatakse, siis käärid rikaste ja vaeste vahel suurenevad. Kui tulumaksuvaba miinimumi tõsta ja ja tõsta ka tulumaksu, siis käärid vähenevad.
Kääride vähendamine aga ei ole populism, vaid siiski oluline teema, kuna kaine mõistusega vaadeldes aitab sotsiaalsete lõhede vähendamine maandada pingeid ühiskonnas ja erinevate ühiskonna gruppide vahel.

Riigikogu valimiste reklaamklipp

Minust valminud väike reklaamklipp Riigikogu valimiste kampaaniaks. Suur tänu minu poolt kõigile asjaosalistele, tänu kellele see klipp valmis ja tänavatele jõudis. Klipp ise peaks olema nähtav 15.01-20.01 Kadaka Selveri ja Tondi-Tammsaare tee ristmiku juures olevatel suurtel ekraanidel.
Antud klipp on heaks võimaluseks natukenegi rohkem pilti saada valimiste ajal, mis loodetavasti kajastub teatud määral ka häälte arvus.

Täiendav informatsioon 17.01.2015 seisuga:
Kahjuks on selgunud, et minu, aga ka paljude teiste EVA kandidaatide, klipid tänavatele siiski ei jõua erinevatel põhjustel. Seega on minu klipp paraku vaadeldav vaid minu blogis ja YouTube`i kanalis. Kuid ei hullu, raskused ongi mõeldud võitmiseks ning küll leiab mõne teise tee veidi rohkem pilti saada.

Vabaerakond kinnitas oma valimisnimekirja

Mina Eesti Vabaerakonna Asutaval Kogul 20.09.2014

Täna, 11.01.2015, toimus Kamahouse`is Eesti Vabaerakonna erakorraline üldkoosolek, kus kinnitati erakonna üldnimekiri ja ringkondade nimekirjad 2015 aasta Riigikogu valimisteks. Samuti kinnitati programmimuudatused ja peaministri kandidaat.

Minu jaoks seisnes tänase päeva tähtsus suuresti selles, et sain teada oma koha üldnimekirjas. Oma kohta ringkonna nimekirjas teadsin juba veidi varasemalt. Olgu siis mainitud, et oma ringkonnas, mis on Mustamäe-Nõmme, olen ma 6. kohal ning üleriigilises üldnimekirjas 62. kohal. (Alates 13.01.2015 on minu koht üldnimekirjas 61)
Pole ju tegelikult sugugi paha noore algaja kandidaadi kohta. Kõrgemat kohta polekski ehk mõtet taga ajada, sest antud valimised on mulle eelkõige teadmiste ja kogemuste kogumiseks.

Toon ka siinkohal välja Mustamäe-Nõmme ringkonna nimekirja eesolevatel valimistel.

1. Ain Lutsepp
2. Sergei Metlev
3. Anne Hansberg
4. Tõnu Ploompuu
5. Tarmo Kaldma
6. Taavi Simson
7. Margus Jaago
8. Eda Heinla
9. Jaan Uustalu
10. Ülo Mattheus

Nagu näha, on meie ringkonna nimekiri üsnagi laiahaardeline. On nii mehi kui naisi, vanu kui noori, inimesi reaalaladelt kui ka humanitaaria valdkonnast. Usun, et antud isikute kooslus on piisavalt mitmekülgne, et hoomata kõikide ühiskonnagruppide valupunkte ja soove ning viia ellu Eestile sobiliku ja edasiviivat poliitikat. Kellel soov antud nimekirjas olevate kandidaatidega lähemalt tuttavaks saada, siis 17.01 ja 18.01 toimuvad ringkonna telgiüritused, vastavalt siis Nõmme turu ja Lepistiku bussipeatuse juures.

Loodan, et inimesed võtavad vähemasti vaevaks tutvuda, mida Vabaerakond endast kujutab ja kes on selle liikmed. Hääle andmine oleks muidugi juba väga tore. Miks anda Vabaerakonnale oma hääl te küsite? Tihti kurdetakse, et vanad jõud ei tee seda, mida rahvas ootab, on seisak ja võimust kinni hoimine. Kui aga samal ajal aetakse juttu, et "uued künnist niikuinii ei ületa" ning antakse hääl ikka nendele samadele vanadele, siis ei maksa ka imestada kui muudatusi ei toimu. Kui on soov muudatusteks ning uueks teeks tuleb julgeda kõrvale astuda sisetallatud rajast ning anda võimalus uutele. 

Sõnavabadusest

"Je suis Charlie" - "Mina olen Charlie"
Väljend, mida viimastel päevadel meedias palju näha on olnud.

7. jaanuaril 2015 šokeeris vaba demokraatliku maailma Pariisis toimunud terrorirünnak satiirilise ajalehe Charlie Hedbo toimetusele, mille käigus sai surma 12 inimest. Ründajateks olid islamiäärmuslased ning ajendiks olid antud väljaandes avaldatud Muhamedi kujutavad ja islamiteemalised karikatuurid.

Kõigepealt sooviks avaldada kaastunnet hukkunute omastele ning nende sõpradele ja tuttavatele. Terrorismile ja teistelt elu võtmisele ei ole mingit õigustust, olgu ajend milline tahes.

Samas tuletas antud sündmus meile kõigile  teravalt meelde, et vahel on sõnaõigusel ja vabal eneseväljendusel väga kõrge hind, eriti siis kui me kippume antud õigusega liiale minema. Ei tohi unustada, et suurte õigustega kaasnevad ka suured kohustused. Tuleb jälgida, et sõnad ja teod, mida me teeme, ei teeks haiget ega solvaks meie kõrval olevaid inimesi. Ehkki sõnavabadus tähendab justkui seda, et võime öelda mida tahame kelle kohta tahame millal tahame, siis samaaegselt on meil kohus seda tehes jääda väärikaks ning säilitada ka lugupidamine ja austus inimese suhtes, kelle kohta me midagi lausume.

Vaadates pilte, mida on aegade jooksul Charlie Hedbo külgedel avaldatud, siis võib öelda, et tegemist oli õnnetusega, mis hüüdis tulles. Kui sa elad riigis, kus elab väga suur moslemi kogukond ning sa avaldad pilte, mis pilavad nende kõige pühamat kuju, siis võib olla kindel, et varem või hiljem sellel mingisugused tagajärjed on. See muidugi ei õigusta seda, mis töötajate suhtes toime pandi, kuid ma usun, et antud sündmust oleks saanud ära hoida. Põhiliselt läbi selle, et oma huumoriga oleks peetud rohkem piiri. Ühte ja sama sõnumit võib anda edasi mitmel moel ning sellsite teemade puhul, mis puudutab erinevaid vähemusrahvuseid, usulahke ja teisi tundlike teemasid, tuleks valida delikaatsem tee. Kui sa räägid ühest ja samast asjast veidikene teistmoodi (või oled sunnitud seda teatud mõttes tegema), siis see ei ole sõnaõiguse piiramine, vaid kaine mõistuse rakendamine ja teiste suhtes austuse säilitamine. Nalja saab teha ka nii, et see, kelle suhtes nalja tehakse, saab naerda.

Radikaalse islami naeruvääristamine võib ju pakkuda mõnele väikese naeru, kuid ei vii probleemide lahendamisele kuidagi lähemale. Pigem vastupidi, nii liigutakse kaugemale. Kui soovitakse lahendada probleeme Lähis-Idas, näiteks ISIS, siis tuleb istuda laua taha, võrdväärsete partneritena ning sisukat ja teineteist austavat dialoogi pidades. lahendusteni jõuda.