ELMO programmi edenemine ja mõtted edaspidiseks

Populaarseim elektriauto Eesti erakasutajate seas - Nissan Leaf

Täna vaatasin puhtalt huvi pärast ELMO (Eesti elektromobiilsuse programm) kodulehte, et näha, kuidas edeneb ostutoetuste taotlemine ja andmine elektriauto soetajate seas. Statistika näitab, et seis ei ole väga kiita, ajavahemikus 1.01.2011-31.03.2013 on rahuldatud ainult 106 ostutoetust. [1]
2014. aasta lõpuks, mil programm lõpeb on seega üsna raske jõuda püstitatud eesmärgini, milleks on 500 ostutoetusega soetatud elektriautot. Pole aidanud ka see, et 2012. aasta keskpaigas laiendati toetust pistikhübriididele.

Mida siis teha?
Kerge matemaatika näitab, et selleks, et programmi edukaks lugeda, peaks ajavahemikus 01.04.2013 - 31.12.2014 saama rahuldatud 394 ostutoetust. Vaadates praegust tempot on antud eesmärgini raske jõuda, kuid on siiski võimalusi kui soodustuste ja boonuste ringi laiendada. Kuigi olen antud teemal, ehk siis mida muuta ostutoetuste süsteemis, ka varem oma blogis kirjutanud, siis toon hea meelega veelkord välja punktid ja ideed, mis minu meelest võiks muuta elektriautode soetamist inimestele atraktiivsemaks.

• Ostutoetuse ulatuse suurendamine. Näiteks 70% elektriautode puhul ja 40-50% pistikhübriidide puhul. Põhjus seisneb selles, et isegi koos ostutoetusega kipub elektriauto olema kallim keskmisest pereautost. Näiteks maksab Nissan Leaf Eestis 36 900 €. Kui saadakse toetuse maksimummäär, milleks on 18 000 € või 50% alghinnast, siis jääb järgi 18 900 €. See aga on ikkagi üsna suur summa, sest Leafist suurema škoda Octavia baashind on näiteks 14 990 €. Seega jääb elektriauto praeguse toetusskeemi puhul ikkagi kallimaks tavalisest pereautost. Kuna aga elektriautodel on teatud puudusi võrreldes tavapärase autoga, siis peaks hind olema võrreldavast autost oluliselt soodsam. Olgu veel öeldud, et toodud võrdlus on teatud määral meelevaldne, kuna Leaf evib oluliselt paremat varustust, kui standardvarustuses Octavia ning kui muretseda võrreldava varustusega Octavia, maksaks see baashinnast kindlasti tuhandeid eurosi enam. Kuid mõte on siiski loodetavasti edasi antud.
• Soodustused kindlustamisel. Leian, et kasko- ja liikluskindlustus võiks olla elektriautodel soodsam, kuna oht õnnetuse sattuda on elektriautodega väiksem. Seda väidan seetõttu, et elektriautod ei ole mõeldud kiiruslikuks sõiduks, kuna on väikese tippkiiruse ja mitte just väga suure kiirendusega. Seetõttu ei ole juhid ahvatletud kiiretele ja äkilistele manöövritele ning sõidavad rahulikumalt. Kui aga sõita rahulikumalt, siis on aega ka liiklust rohkem jälgida ning oht õnnetusse sattuda väheneb. Teine põhjus, miks kindlustus võiks elektriautodele soodsam olla seisneb selles, et elektriautod on otseselt liikluses lühemat aega kui diisel- või bensiinimootoriga sõsarad. Juba oma olemuselt on elektriauto mõeldud linnasiseselt punktist A punkti B sõitma. Suurema osa ajast seisab elektriauto laadimispistiku otsas või parklas. Kui aga auto ei osale liikluses, siis pole ka ohtu õnnetusse sattuda. 
• Tasuta parkimine. Kuna elektriautode osakaal autode üldarvus on väike, siis võiks lubada sellist boonust nagu tasuta parkimine. Kuna parkimisplatsid ja parkimismajad on väga kallid, eriti Tallinna kesk- ja südalinnas, siis võit parkimistasude arvelt oleks üsna heaks boonuseks ja motivaatoriks elektriauto juhile. Mingi periood Tallinna linn võimaldas elektriautodele tasuta parkimist, kuid mingil põhjusel see soodustus kaotati tuues välja absurdse väite, et elektriautosi on liikluses juba liiga palju. Huvitav, kuidas küll sellisele järeldusele tuldi? Igatahes oleks väga teretulnud taolise soodustuse taas kaasutusele võtmine Tallinnas ning selle laiendamine teiste suuremate linnade parkimisaladele.
• Muud boonused. Näiteks laadimise soodsamaks muutmine võrreldes praegusega või odavam sõit praamiga saartele. Alati ei saa vaadata selle mätta otsast kas mingi asi jõuab plussi või miinusesse, antud juhul tuleks püüelda selle poole, et elektriauto jõuaks suurema hulga inimesteni. Selles ju antud programmi mõte ongi. Seetõttu tuleks kaaluda ka lahendusi ja meetodeid, mis esmapilgul võivad anda majandusliku miinust. Samas võita on rohkem kui kaotada, sest boonuste tegemine on igal juhul odavam kui kirjutada korstnasse sadade autode kasutamata ostutoetus. 

[1] http://elmo.ee/statistikat/

Elektriautode laenutuse ideest

Nissan Leafi oma energiavarusi täiendamas

Kahjuks pole mul olnud kaua aega võimalust oma blogisse kirjutada. Ajad on kiired olnud. Kirjutades üle pika aja taas oma blogisse otsustasin teemaks valida teab juba mitmendat korda elektriautod, autoinimene nagu ma olen. Inspiratsiooni artikli tarbeks ei olnud tarvis kaugelt otsida. Nimelt oli tänases Eesti päevalehes artikkel ideest alustada suvest Eestis elektriautode laenutamisega. [1]

Miks laenutus?
Idee näeb ette, et Tallinnas ja Tartus hakatakse laenutama kokku 24 elektriautot. 16 Nissan Leafi ja 8 Mitsubishi iMievi. Laenutuse hinnaks lubatakse c.a 10 € tund. Põhjusena sellele ideele tuuakse seda, et soovitakse propageerida elektriautode inimeste seas.
Mõte on ju iseenesest kena, kuid kas sel ka efekti on? Elektriautod on Eestis nimelt juba 2011. aastast. Seega üsna pika aega. Selle aja jooksul on olnud inimestel küll ja veel võimalusi elektriautodega tutvust teha.
Olukorrast kõneleb üsna hästi ka see, et elektriautode müügitoetus, mis nüüd juba tükk aega ka pistikhübriididele laienenud, ei ole osutunud oodatult populaarseks. Seega propageerimise eesmärki ei pruugi see ettevõtmine kuigi hästi täita. Kuid see ei tähenda seda et idee kohe maha laita tuleks. Elektriautode laenutamisel on ka teatavad plussid.

Soodne rohkem kui ühes mõttes
10 € tund auto laenutuse eest ei ole tegelikult palju, kuid suurima rahalise kokkuhoiu annab tegelikult kasutatav energia. Tõestan seda kohe ühe lihtsama matemaatilise arvutusega.
Oletame, et meil on rendifirma X auto Y mille kütusekulu on 6 l/100 km. Kütuse hinnaks võtame 1, 4 €. 50 km pikkune sõit maksaks seega 6*1,4*50/100 = 4,2 €.
Nissan Leaf suudab reaalselt suvel läbida ütleme 150 km. Üks laadimine maksab 5 €.(Flex-pakett, ELMO koduleht) Seega 50 km pikkune ots maksab 1,65 €.
Seega võit on 2,55 € 50 kilomeetrise otsa puhul. Pikemat distantsi ei hakanud ma välja tooma, kuna näiteks 300 km pikkune ots elektriautoga praegustes oludes ei ole mõeldav. Eriti kui on aja peale minek. Kuid kui on vaba aega laialt käes ning hind esmakohal, siis suviti on ka Tallinn-Valga-Tallinn ots elektriautoga täiesti kaalutav. Lihtsalt suvel tuleb 3-4 laadimispausi aja sisse arvestada, talvel 6-8.
Tegelik hinnavõit aga peaks tulema veel suurem, kuna vähemasti lubatakse, et laadimised on rendi hinna sees.

Plusse on veelgi. 
Lisaks muule peaks elektriauto eeliseks olema võrreldes tavalise rendiautoga töökindlus. Kuna elektriauto on oma olemuselt lihtsam sisepõlemismootoriga autost, siis detaile, mis saaks katki minna, on oluliselt vähem. Seega teelejäämise oht on tunduvalt väiksem. Kui välja arvata mõned probleemid akudega, mis viimasel ajal meedias välja tulnud, siis muretsemiseks põhjust ei ole. Vähemalt minu kõrvu või silmi pole ulatanud ükski uudis sellest, et mõni elektrimootor või muu tähtis detail oleks elektriautodel üles öelnud.

P.S Vaatamata sellele, et olen kirjutanud palju elektriautode teemalisi artikleid, ei ole ma elektriautode fanat. Pigem näen ma tuleviku pistikhübriididel või CNG autodel. Senikaua kuni ei suudeta lahendada akude mahutavuse probleemi, ja sellega läheb veel aastakümneid, siis ei saa elektriautost ilma toetusteta konkurentsivõimelist alternatiivi sisepõlemismootoriga autodele.

[1] http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-elektriautode-laenutus-alustab-juba-tanavu-suvel.d?id=65628822

Elektriautodest vol. 4

Lugedes tänast Autolehte (15.02.2012, nr 489) jäi mulle silma foorumi leheküljel Tõnu Trammi (Whatcar.ee peatoimetaja) lühike arvamus, mille pikemat versiooni on võimalik lugeda Delfist (http://forte.delfi.ee/news/auto/sotsiaaltootaja-meil-on-rangelt-keelatud-halvustada-elektriautosid.d?id=63923851).

Tema kirjatüki peamine mõte seisneb selles, et ta on kõnelenud ühe oma tuttava sotsiaaltöötajaga, kes kasutab elektriautot. Too sotsiaaltöötaja väidab, et olukord elektriautodega on veel hullem kui meedias ilmunud uudiste põhjal paistab. Sellest aga rääkida ei tohi, see on kõrgemalt poolt ära keelatud. Sotsiaalministeeriumis on antud isegi vastav koolitus, kuidas meediaga "suhelda" elektriautode teemal.
Ehk siis otsesõnu öeldes, elektriautode kohta on antud käsk valetada, või kui seda valetamiseks nimetada ei saa, siis tõe tugevaks moonutamiseks. Arusaadavatel põhjustel ei ole välja toodud sotsiaaltöötaja nime, kellega kõneldi.

Seda lühikest kirjatüki lugedes olin kergelt šokeeritud. On ju tegelikult kõigi inimeste huvides omada võimalikult adekvaatset infot elektriautode kohta, isegi tootjal, et ta saaks oma toodangut täiustada. Selliste asjade väljatulek kindlasti ei aita kaasa elektriautode müügile tavainimeste seas (Need kes kasutavad ostmiseks riigipoolset toetust, mitte ei ole mõne KOV töötajad) mis on niigi kasin antud momendil. Kuna müügiprogrammi lõpuni on jäänud ainult 10,5 kuud (Ostutoetuse taotlemise võimalus kuni 31.12.2012) siis järjest süveneb kahtlus, et suur hulk raha ja elektriautosi võib piltlikult öeldes tuulde minna. Sellest on väga kahju, sest ma ise pean lugu ressursside võimalikult efektiivsest kasutamisest.

Milles siis põhiprobleemid seisnevad? Põhiliselt kurdetakse (ka ametlikult) kolme probleemi.

1. Lühike läbisõit. Eestis ülekäinud lühiajaline külmalaine näitas, et kui kraadiklaas langeb alla kahekümne-kahekümneviie külmakraadi, siis kahaneb läbisõit koguni 40-50 km-ni, kuigi osad optimistlikud allikad on väitnud, et kahanemine jääb 70-80 km kanti.

2. Akude külmumine. Kui elektriautot pole külmas tükk aega sisse lülitatud (Minu meelest termin "käivitamine" pole elektriautode puhul kohane) siis auto tööle ei hakka. Selleks aga, et akud oleksid soojas, tuleks hoida elektriautot öö läbi juhtme otsas. Seda aga ei juleta teha, kuna laadimisjuhe on haruldane ja kallis ning pikanäpumehi ikka ledub. Ka ei saa autosid ajada ööseks soojadesse garaažidesse, kuna paljude KOV hoonete juures selline asi lihtsalt puudub.

3. Autos tuleb sõita kinnaste ja mütsiga. Lugedes veebiavarustes erinevaid kommentaare elektriautode salongisoojenduse kohta pean möönama, et jääb mulje justkui oleks tegemist iluvidinaga, sest paistab, et praktilist väärtust antud seade autos ei oma.

Kuid tunneli lõpus on ka veidike valgust paistmas. Samas Autolehs on artikkel sellest, et Eestisse on jõudnud Mitsubishi elektriauto täiendatud versioon, mis on võimsama mootori, kvaliteetsema salongiga ja uuema laadijaga. (Tough luck neil, kellel vanem versioon, kugi jah, mingit suurt hüpet toimunud pole) Uuem laadija on nõrgem kui eelmine, mis tähendab, et laadimine võtab kauem aega, kuid seda tehti (laadijat nõrgemaks siis) eesmärgiga kaitsta kodust elektrisüsteemi. Nimelt kardeti, et osad majapidamised ei pea 16A laadijale vastu, seega muudeti laadija 10A-seks. Kel suurem huvi uuendatud versiooni vastu, sel soovitan selle nädala AL-e muretseda ja vastav kirjatükk läbi lugeda.

Veel elektriautodest

Lisaks eelnevale postitusele on mul veel mõned mõtted seoses elektriautodega.

Kõigepealt soodustustest. Lisaks suuremale ostutoetusele aitaks huvi suurendada kindlasti järgnevad asjad: odavam kaskokindlustus, odavam liikluskindlustus ja võimalus sõita ühistranspordirajal.

Odavam kindlustus, vähemalt minu meelest, on elektriautode puhul õigustatud, sest elektriauto on üldjuhul aeglane ja mitte väga suure kiirendusega (paluks mitte kommentaarides Teslat mainida, sest kui paljud sellega ikka sõidavad või saavad seda endale lubada), mistõttu tõenäosus, et omanik teeb sellega uljaid manöövreid on väike. Samuti veedab elektriauto suurema osa ajast linnas, kus kiirused on väiksemad ja ka õnnetuste tagajärjed väiksemad. Sellest johtuvalt võiks elektriautode kindlustus olla odavam kui sama suure hinna-võimsusega tavaautodel.

Ühistranspordi raja kasutamise õigus on muidugi küsitav, kuid see oleks tore boonus, mida elektriautode juhid saaks kasutada. Kuna elektriautode arv ei ole väga suur, siis ei tohiks see ka ühistransporti segada. Just sellised pisikesed boonused võivad otsustata auto ostu, kui klient on kahe vahel.

Ise olen elektriautode programmi suur toetaja, kuna leian, et Eestil on sellest (elektriautode) programmist palju võita. Saadavad boonused on järgmised:

• Linna õhk muutub puhtamaks, kuna väheneb õhku paisatav süsihappegaasi kogus. See kogus on küll väike, aga kusagilt tuleb ju alustada.
• Mürataseme vähenemine linnas. Elektriautod on vaiksemad kui bensiini -või diiselmootoriga autod.
• Väheneb summa, mis kulutatakse kütuse impordiks. Vajalik elekter elektriautodele toodetakse Eestis kohapeal.
• Uued teadmised akude kestvuse ja käitumise vallas põhjamaises kliimas. Kuigi sarnaseid kogemusi võiks ka Norra käest küsida, on omaenda teadmiste pagas ikkagi omaenda. Neid teadmisi saab kasutada, kui leidub ettevõtteid Eestis, kes soovivad ise hakata akusi või elektriautosi tootma.
• Uued teadmised elektrijagamise ja ülekande osas. Nimelt kui rajatakse kodused laadimispunktid, siis esitab see uusi väljakutseid, kuna majapidamise elektritarve on seetõttu järsult muutv ja suurtes vahemikes (Päevasel ajal väike tarve, kui öösel auto "stepslisse" pista, siis suur tarve. ) Võimaldab arendada tulevikus elektrisüsteeme paindlikumaks ja töökindlamaks.
• Kui kõik elektriautod õnnestub laiali jagada/ära müüa, siis saab Eesti kõige elektrifitseeritumaks riigiks maailmas s.o Eestis saab olema enim elektriautosi miljoni elaniku kohta. See loob aga Eestile rohelise imago, mis praegusel ajal on väga in.

Muidugi on programmil ja elektriautodel ka omad miinused, kuid ei ole halba ilma heata ja vastupidi. Et asi ei tunduks ainult kiitmisena, siis tooksin välja ka miinused mida ma näen.

• Elektriautode kasutamist piirab oluliselt nende väike autonoomsus. Suvel tuleb Tartusse sõites ükskord tee peal laadida, külma talveilmaga isegi kaks korda. See tähendab aga seda, et kui tavalise autoga võtab Tallinn-Tartu ots umbes kaks tundi, siis elektriautoga tuleks arvestada 3-3,5 tundi.
• Johtuvalt väikesest autonoomsusest leian, et sotsiaaltöötajad ei ole ehk see kõige õigem grupp kellele anda elektriautod kuna esiteks on neil palju sõite ja teiseks on need sõidud piirkondades (halvad teed, metsavahed) kus väikesed elektriautod, eriti talvel, võivad hätta jääda. Võib-olla oleks need võinud anda mõnelele linnasisesele taksofirmale, pitsakullerile, MuPo-le jne.
• Laadimine (ka kiirlaadimine) on väga aeganõudev võrreldes tankimisega.
• Laadimisinfrastruktuuri rajamine on kallis ja aeganõudev. Kui aga seda pole, ei osteta autosi, sest sõitmiseks on vaja kohta kus laadida. Laadimisinfrastruktuuri rajamisega oleks tulnud alustada enne autode jagamist ja müüki.

Nii, see peaks olema ka kõik mis mul elektriautode kohta hetkel öelda on.

P.S Oleksin väga tänulik tagasiside-arvamuste eest kommentaaride näol.