Sisepõlemismootorite keelustamisest Eestis

Nissan Leaf

Viimasel ajal on järjest tihedamini kuulda uudiseid selles vallas, et erinevad riigid plaanivad keelata tulevikus sisepõlemis-mootoritega autode müügi. Hiljuti tuli selle uudisega välja Suurbritannia, kes teatas, et alates aastast 2040 seal enam sisepõlemis-mootoriga autosid müüa ei tohi. Et Eesti on riik, kes igati püüab teiste EL-i riikide eeskuju järgida, on otsustatud ka meil see teema arutluse alla võtta. 

Siinkohal tahaksin loota, et tegemist saab olema protsessiga, millele lähenetakse põhimõõtel "üheksa korda mõõda, üks kord lõika". Kuigi olen tuline rohelise transpordi pooldaja (blogis olen sellel teemal kirjutanud mitmeid artikleid), puudutagu see siis autoliiklust või ühistransporti, annan endale aru, et 100% elektrilisele transpordile üleminek ei toimu üleöö ning selle saavutamiseks on vaja astuda tõsiseid samme. Viimased eeldavad ka üsna mahukaid investeeringuid.

Mured kiirlaadijatega

Toon välja kõige lihtsama ja elementaarsema näite. Laadimisvõrgustik. Kui Eesti 2011. aastal sai Mitsubishi käest 500 elektriautot, (kuulus saastekvootide tehing) siis sellega kaasnevalt rajati tervet Eestit kattev kiirlaadijate võrgustik. Paraku rajati see kiirlaadijate võrgustik vaid CHAdeMO standardi järgi, mis maakeeles väljendatuna tähendab seda, et sellega saab laadita vaid Mitsubishi i-MiEV-it, Nissan Leafi ja Renault Zoe`d, teiste autode, näiteks BMW i3 jaoks on see kasutu. Nimelt on vahepealsetel aastatel Euroopa Liit võtnud kasutusele uue, ühte kiirlaadijate standardi CCS (Combined Charging System), mille järgi toodavad elektriautosid kõik Euroopa autotootjad. 

Selleks, et Eestis saaks mugavalt laadida ka VW, BMW, Fordi, Opeli jne elektriautosid tuleks kõik olemasolevad kiirlaadijad välja vahetada. Laadijate vastu, mis toetavad nii CCS kui ka CHAdeMO standardeid. Vastavad laadijad on ABB-l ka tootmises olemas. See juba on mahukas investeering. Kuid lisaks olemasolevatele kiirlaadijatele tuleb neid ka oluliselt juurde ehitada. 

Praegu on Eestis 167 kiirlaadijat ja ca 2000 elektri- või hübriidautot. Sarnastest suhetest lähtuvalt peaks kõige karmima stsenaariumi järgi kiirlaadijaid olema 40 000! (Kui kõik autod oleksid elektrilised või pistikhübriidid) Õnneks nii palju kiirlaadijaid vaja vast pole, sest paljud kindlasti laevad oma autot (vaid) kodus. Reaalse kiirlaadijate arvu vajaduse saab hinnanguliselt määrata ka selle järgi kui vaadata kui palju on Eestis hetkel tanklaid ja tankureid. 

Kodus laadimise võimalused algstaadiumis

Kodulaadimine on teine probleem, mis tuleb lahendada kui soovitakse täiselektrilist transporti. Näiteks Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe paneelmajade juures laadimise võimalus sisuliselt puudub. Ja laadimisvõimaluse tekitamine 90 korterile (9-kordsetel majadel lausa kuni 216 korterile) on väga kallis, mõnel juhul ka võimatu, sest isegi parkimiskohti ei jätku tänases päevas.

Ning kui ka kodulaadijate küsimus õnnestub kuidagi lahendada (kasvõi laadijate jagamise kaudu), siis jääb küsimus kuidas see mõjutab elektritarbimist ning kui suure koormuse paneb see elektrivõrgule. Täiendav koormus võrgule ja suurem elektritarbimine tähendab automaatselt ka kalleid lisainvesteeringuid nii uutesse elektritootmisvõimsustesse kui piisava varuga ülekande süsteemidesse. Kuid lisaks tuleb arvestada ka tarbimisrežiimi mõjuga, kas kõik kasutajad laevad autot öösel, või on see korrapäratu algoritm. Peavalu inseneridele kui palju. Vajalikud investeeringud ja mõttetöö peavad aga tehtud olema enne kui keelustamise otsused vastu võetakse. Vastasel juhul oldakse lihtsalt lõhkise küna ees.

Vaadates ausalt otsa tänasele seisule, siis elektriauto laadimise võimaluse saavad oma kodu juurde rajada kõige lihtsamalt eramajade omanikud. Seda seetõttu, et isegi uute elurajoonide juures pole arvestatud elektriauto laadimise võimalusega, vähemasti pole kuulda olnud. ehk on see mõtteaine ka ehitusseaduse seisukohast?

Lõppsõna

Eelpool olevast lähtuvalt loodan, et enne kui midagi keelatakse ja enne kui pannakse paika millal mida keelata, mõeldakse kõik üksikasjad ja takistused põhjalikult läbi. Seejuures ka see, kuidas soovitud muudatused mõjutavad ülejäänud seadusandlust ja elukorraldust.

Lisaks ei saa unustada, et (müügi) keelustamine autosid tänavatelt ei kaota. Varem ostetud bensiini- ja diiselmootoriga autod jäävad ikka liiklusesse, senikaua kuni neil ressurssi jagub. Ja mõnikord võib seda ressurssi päris kauaks jaguda.

Ning viimaks ei saa üle ega ümber faktist, et otsuseid mõjutab väga palju ka tehniline areng. Selliste otsuste realiseerimiseks peab nii akutehnoloogia kui laadimistehnoloogia jätkama sama kiiret arengut ,kui viimastel aastatel, veel pikka aega.

600 km in an EV with only one day

Me and Nissan Leaf in Tõrva, estonia. 2nd October 2013

Some call me genius, some call me bonkers, only thing sure is that I like electric cars, a lot. That is why I rented a Nissan Leaf and took it on a little journey. To be hounest, this was not my first long-distance test drive with an electric car. On 2nd of August i took a 500 km test drive in Mitsubishi i-MiEV.

Why?
Some may ask why I made this little test. I will answer that question. The test with Nissan Leaf was inspired from the first test with i-MiEV. I made an article about it and the comments were not that supportive. Main critics were that how can you test an electric car in warm weather and only two persons on board. This is not enogh test for an EV. So I decided to take a new test, in colder weather and bigger load while covering greater distance so I could prove critics wrong. I have and I still believe in electric cars and I want to show other people through facts and good argumets that they can trust EVs also.

How?
I made the testdrive on 2nd of October. I had a friend with me, who helped me with driving, we switched places after about every 100 km. We started from the parking lot of Tallinn University of Technology at 7:30 AM and we finished at the same place 11:45 PM, so the duration of the test was 16 hours and 15 minutes.
The route was Tallinn-Pärnu-Tõrva-Valka-Võru-Tartu-Tallinn. Total distance was exactly 600 km. Valka, by the way, is a small town in Latvia, so I can say we had an international trip. Not bad for an EV.
This day was unusually cold, even for Estonian autumn, during first hoursof the test the temperatures were below zero. This, though, did not bother me, on the contrary, this weather helped me to prove the fact that electric car can do well in cold weather.

Leaf did better than I expected. Greatest distance covered was 112 km (Pärnu-Tõrva), which is not bad considering that the weather was cold and the heating system was on. We used only fast charging during the trip. We made 7 fast charging sessions with total time of 4:43:05. I would like to add that if we had been more patient we could have managed only with 6, we did not charge the battery to full capacity every time.
The fact that you have to charge your EV after every 100-120 km on the highway in autumn does not bother me, but the time needed to charge should drop in the future.

Helpful gadgets
The thing I liked most about Leaf was its equipment. My favourite was the steering wheel heating. When you come inside and you have just used fast charger (wcich is most comfortably used without gloves) then it is so good to put your cold hands against the warm steering wheel. The steering wheel warms up suprisingly fast, within ten to twenty seconds if I remember correctly.

Second good thing was Leafs GPS and infoscreen. The GPS has coordinates to all the fast charging stations and from the infoscreen you can see your cars energy consuption, how much the engine is using energy and how much energy goes to heating and other equipment (lights, radio etc).

Third good thing was parking aid with four cameras that gave 360 degree view. This option was so good that I trusted it without looking out of the window (ofcourse one should do that just in case) I managed to park between the lines and in narrow places every time. So buy this extra if you have the chance.

Interesting facts

• On average, Leaf uses 179,6 Wh/km of energy.
• It takes as much time to charge from 80% to 100% as it takes to charge from 10% to 80%
• Using ECO mode (more powerful regenerative breaking) gives you better distance, even on highway.

I hope you enjoy this review. If you have any questions, please let me know under the comments.

Elektriautode teemaline näitus Tartus AHHAA keskuses

Elektriauto Mitsubishi i-MiEVi akupakk ja mootor

Sellel reedel õnnestus mul lõpuks ometi ära käia Tartus AHHAA keskuses, et näha ära seal avatud elektriautode teemaline näitus. Kuna olen ise suur elektriautode huviline ning ka Rakett 69-ga seotud (mis omakorda AHHAAga seotud), siis oli kassas istuv noor neiu mind nõus hea meelega tasuta sisse laskma. Olen talle selle eest ääretult tänulik. Muidugi väikese vastuteenena soovitati mul seda näitust oma blogis või mõnes artiklis ka propageerida. Seda ma siis nüüd teengi. Kirjutanud oleks ma sellest näitusest niikuinii, kuid nüüd vastuteenena plaanin kirjutada vähekene pikemalt kui ehk esialgu plaanis oli.

Küllaldaselt huvitavat lugemist
Kuigi elektriautode teemaline väljapanek võtab enda alla vaid väikese osa kuplialuse saali pindalast, on seal vaatamist ja käega katsumist küllaga. Infotahvlid on selged ja lihtsad ning sealt saab huvitavat infot nii tehnikakauge noor kui ka põhjalikum autohuviline. Umbes 10-l infotahvlil (täpselt üle ei lugenud) võib lugeda järgnevat infot: bensiinimootoriga Mitsubishi i kirjeldus, elektrimootoriga Mitsubishi i-MiEVi kirjeldus, elektriautode lühiajalugu, elektrimootori tööpõhimõte, ELMO programmi sisu, kestvus ja senine edukus (müüdud autode arv) Lisaks veel muud huvitavat infot.

Käsi külge ja nina sisse
Lisaks informatiivsetele stendidele oli väljapanekul ka mitu eksponaati, mida sai käega katsuda ja kuhu sai nina ligemalt juurde pista. Järgnevalt annan nende eksponaatide lühikirjelduse.

• Bensiisinimootoriga Mitsubishi i mootor, käigukast, vedrustus ja bensiinipaak. Isegi mitmetele suurematele autofännidele võib teadmata olla fakt, et Mitsubishi elektriauto i-MiEV baseerub sama firma pisiautol i. Sarnaselt elektriautoga paiknevad ka bensiinimootoriga autol kõik tähtsamad komponendid tagaosas. Kuna auto ise on väike, on seda ka mootor. Töömahuks vaid 660 kuupsentimeetrit. On üllatav, ka minu jaoks, et selline mootor ja ülekanne on suudetud teha nii väikeseks. Mitsubishi i kulub ise Jaapani Kei klassi autode hulka, mis jaapani arusaamade mööda tähendab väikest linnaautot. Kei klass tähendab, et maksimaalne pikkus võib olla 340 cm, laius 148 cm ja kõrgus 200 cm. Maksimaalne töömaht on 660 kuupsentimeetrit ja maksimaalne võimsus 47 kW. [1] 
• Elektrimootoriga Mitsubishi i-MiEVi mootor, ülekanne ja akupakk. Akupakk, nagu näha ka ülalpool toodud pildist, on nii suur, et ma lausa imestan, kuidas insenerid on suutnud selle auto alla paigutada nii, et ruumikus ei kannataks. Samuti on akupakk see, mis on süüdi sellest, et elektriauto on oluliselt raskem kui bensiinimootoriga auto. i-MiEV akupakk kaalub täislaetult umbes 200 kg. Positiivseks küljeks on see, et kogu see lisaraskus asub põhja all, mistõttu juhitavus kannatada ei saa. Teistpidi tuleb jälle veidi kaalusäästu, kuna elektrimootor koos ülekandega peaks minu teada olema natukene kergem kui bensiinimootor koos käigukastiga.
• Elusuuruses Mitsubishi i-MiEV mille sees on sõidusimulaator. Antud eksponaati ma omal käel järgi ei proovinud, kuna sinna oli suur tung mudilaste poolt ning ma ei hakkanud vahele trügima. Igal juhul paistis tegu olema populaarse atraktsiooniga, seega võib järeldada, et asjalik. Kui tuuleklaasile kuvatav ekraanpilt ja mõned lisajuhtmed välja arvata oli tegu igati tavalise elusuuruses i-MiEViga. Seega, kel tahtmist elektriautost ja selle suurusest ning ruumikusest paremat ettekujutust saada, siis tasub sellele autole julgelt ligi astuda.
• Elusuuruses kiirlaadija ja kodulaadijad. Kohe i-MiEVi kõrval asus täissuuruses kiirlaadija ja teisel pool autot kaks kodulaadijat. Seega on ära näidatud, millega neid imevahendeid siis laetakse. Ohutuse huvides on muidugi tegemist mittetöötavate eksponaatidega, kuid välimuse detailides on nad igati sarnased oma päriselu sõsaratega. 

Saab ka sõita

Lisaks stendide vaatamisele ja komponentide lähemalt uurimisele on AHHAA keskuse külastajatel võimalus ka reaalselt elektriautodega sõita. Selle jaoks on AHHAA keskuse ette pargitud kaks elektriautot: Nissan Leaf ja Mitsubishi i-MiEV. Seega, kel soov proovida elektriautot päriselt, siis võimalus on olemas. Ise ma seda võimalust ei kasutanud, kuna erinevate asjaolude tõttu oli minu aeg limiteeritud, kuid inimestel, kel aega ja huvi, soovitan kindlasti võimalusest haarata.

Lõpetuseks ütlen, et minu meelest on tegu toreda ja huvitava näitusega ning võimaluse korral külastaks ma seda veel. Samuti soovitan ma antud näitust külastada kõigil neil, kel vähekenegi huvi elektriautode vastu. Näitus ise peaks jääma avatuks 2014. aasta lõpuni, AHHAA keskuse kodulehel oleva info põhjal.

[1] http://en.wikipedia.org/wiki/Kei_car#660.C2.A0cc_era

ELMO programmi edenemine ja mõtted edaspidiseks

Populaarseim elektriauto Eesti erakasutajate seas - Nissan Leaf

Täna vaatasin puhtalt huvi pärast ELMO (Eesti elektromobiilsuse programm) kodulehte, et näha, kuidas edeneb ostutoetuste taotlemine ja andmine elektriauto soetajate seas. Statistika näitab, et seis ei ole väga kiita, ajavahemikus 1.01.2011-31.03.2013 on rahuldatud ainult 106 ostutoetust. [1]
2014. aasta lõpuks, mil programm lõpeb on seega üsna raske jõuda püstitatud eesmärgini, milleks on 500 ostutoetusega soetatud elektriautot. Pole aidanud ka see, et 2012. aasta keskpaigas laiendati toetust pistikhübriididele.

Mida siis teha?
Kerge matemaatika näitab, et selleks, et programmi edukaks lugeda, peaks ajavahemikus 01.04.2013 - 31.12.2014 saama rahuldatud 394 ostutoetust. Vaadates praegust tempot on antud eesmärgini raske jõuda, kuid on siiski võimalusi kui soodustuste ja boonuste ringi laiendada. Kuigi olen antud teemal, ehk siis mida muuta ostutoetuste süsteemis, ka varem oma blogis kirjutanud, siis toon hea meelega veelkord välja punktid ja ideed, mis minu meelest võiks muuta elektriautode soetamist inimestele atraktiivsemaks.

• Ostutoetuse ulatuse suurendamine. Näiteks 70% elektriautode puhul ja 40-50% pistikhübriidide puhul. Põhjus seisneb selles, et isegi koos ostutoetusega kipub elektriauto olema kallim keskmisest pereautost. Näiteks maksab Nissan Leaf Eestis 36 900 €. Kui saadakse toetuse maksimummäär, milleks on 18 000 € või 50% alghinnast, siis jääb järgi 18 900 €. See aga on ikkagi üsna suur summa, sest Leafist suurema škoda Octavia baashind on näiteks 14 990 €. Seega jääb elektriauto praeguse toetusskeemi puhul ikkagi kallimaks tavalisest pereautost. Kuna aga elektriautodel on teatud puudusi võrreldes tavapärase autoga, siis peaks hind olema võrreldavast autost oluliselt soodsam. Olgu veel öeldud, et toodud võrdlus on teatud määral meelevaldne, kuna Leaf evib oluliselt paremat varustust, kui standardvarustuses Octavia ning kui muretseda võrreldava varustusega Octavia, maksaks see baashinnast kindlasti tuhandeid eurosi enam. Kuid mõte on siiski loodetavasti edasi antud.
• Soodustused kindlustamisel. Leian, et kasko- ja liikluskindlustus võiks olla elektriautodel soodsam, kuna oht õnnetuse sattuda on elektriautodega väiksem. Seda väidan seetõttu, et elektriautod ei ole mõeldud kiiruslikuks sõiduks, kuna on väikese tippkiiruse ja mitte just väga suure kiirendusega. Seetõttu ei ole juhid ahvatletud kiiretele ja äkilistele manöövritele ning sõidavad rahulikumalt. Kui aga sõita rahulikumalt, siis on aega ka liiklust rohkem jälgida ning oht õnnetusse sattuda väheneb. Teine põhjus, miks kindlustus võiks elektriautodele soodsam olla seisneb selles, et elektriautod on otseselt liikluses lühemat aega kui diisel- või bensiinimootoriga sõsarad. Juba oma olemuselt on elektriauto mõeldud linnasiseselt punktist A punkti B sõitma. Suurema osa ajast seisab elektriauto laadimispistiku otsas või parklas. Kui aga auto ei osale liikluses, siis pole ka ohtu õnnetusse sattuda. 
• Tasuta parkimine. Kuna elektriautode osakaal autode üldarvus on väike, siis võiks lubada sellist boonust nagu tasuta parkimine. Kuna parkimisplatsid ja parkimismajad on väga kallid, eriti Tallinna kesk- ja südalinnas, siis võit parkimistasude arvelt oleks üsna heaks boonuseks ja motivaatoriks elektriauto juhile. Mingi periood Tallinna linn võimaldas elektriautodele tasuta parkimist, kuid mingil põhjusel see soodustus kaotati tuues välja absurdse väite, et elektriautosi on liikluses juba liiga palju. Huvitav, kuidas küll sellisele järeldusele tuldi? Igatahes oleks väga teretulnud taolise soodustuse taas kaasutusele võtmine Tallinnas ning selle laiendamine teiste suuremate linnade parkimisaladele.
• Muud boonused. Näiteks laadimise soodsamaks muutmine võrreldes praegusega või odavam sõit praamiga saartele. Alati ei saa vaadata selle mätta otsast kas mingi asi jõuab plussi või miinusesse, antud juhul tuleks püüelda selle poole, et elektriauto jõuaks suurema hulga inimesteni. Selles ju antud programmi mõte ongi. Seetõttu tuleks kaaluda ka lahendusi ja meetodeid, mis esmapilgul võivad anda majandusliku miinust. Samas võita on rohkem kui kaotada, sest boonuste tegemine on igal juhul odavam kui kirjutada korstnasse sadade autode kasutamata ostutoetus. 

[1] http://elmo.ee/statistikat/

Elektriautode laenutuse ideest

Nissan Leafi oma energiavarusi täiendamas

Kahjuks pole mul olnud kaua aega võimalust oma blogisse kirjutada. Ajad on kiired olnud. Kirjutades üle pika aja taas oma blogisse otsustasin teemaks valida teab juba mitmendat korda elektriautod, autoinimene nagu ma olen. Inspiratsiooni artikli tarbeks ei olnud tarvis kaugelt otsida. Nimelt oli tänases Eesti päevalehes artikkel ideest alustada suvest Eestis elektriautode laenutamisega. [1]

Miks laenutus?
Idee näeb ette, et Tallinnas ja Tartus hakatakse laenutama kokku 24 elektriautot. 16 Nissan Leafi ja 8 Mitsubishi iMievi. Laenutuse hinnaks lubatakse c.a 10 € tund. Põhjusena sellele ideele tuuakse seda, et soovitakse propageerida elektriautode inimeste seas.
Mõte on ju iseenesest kena, kuid kas sel ka efekti on? Elektriautod on Eestis nimelt juba 2011. aastast. Seega üsna pika aega. Selle aja jooksul on olnud inimestel küll ja veel võimalusi elektriautodega tutvust teha.
Olukorrast kõneleb üsna hästi ka see, et elektriautode müügitoetus, mis nüüd juba tükk aega ka pistikhübriididele laienenud, ei ole osutunud oodatult populaarseks. Seega propageerimise eesmärki ei pruugi see ettevõtmine kuigi hästi täita. Kuid see ei tähenda seda et idee kohe maha laita tuleks. Elektriautode laenutamisel on ka teatavad plussid.

Soodne rohkem kui ühes mõttes
10 € tund auto laenutuse eest ei ole tegelikult palju, kuid suurima rahalise kokkuhoiu annab tegelikult kasutatav energia. Tõestan seda kohe ühe lihtsama matemaatilise arvutusega.
Oletame, et meil on rendifirma X auto Y mille kütusekulu on 6 l/100 km. Kütuse hinnaks võtame 1, 4 €. 50 km pikkune sõit maksaks seega 6*1,4*50/100 = 4,2 €.
Nissan Leaf suudab reaalselt suvel läbida ütleme 150 km. Üks laadimine maksab 5 €.(Flex-pakett, ELMO koduleht) Seega 50 km pikkune ots maksab 1,65 €.
Seega võit on 2,55 € 50 kilomeetrise otsa puhul. Pikemat distantsi ei hakanud ma välja tooma, kuna näiteks 300 km pikkune ots elektriautoga praegustes oludes ei ole mõeldav. Eriti kui on aja peale minek. Kuid kui on vaba aega laialt käes ning hind esmakohal, siis suviti on ka Tallinn-Valga-Tallinn ots elektriautoga täiesti kaalutav. Lihtsalt suvel tuleb 3-4 laadimispausi aja sisse arvestada, talvel 6-8.
Tegelik hinnavõit aga peaks tulema veel suurem, kuna vähemasti lubatakse, et laadimised on rendi hinna sees.

Plusse on veelgi. 
Lisaks muule peaks elektriauto eeliseks olema võrreldes tavalise rendiautoga töökindlus. Kuna elektriauto on oma olemuselt lihtsam sisepõlemismootoriga autost, siis detaile, mis saaks katki minna, on oluliselt vähem. Seega teelejäämise oht on tunduvalt väiksem. Kui välja arvata mõned probleemid akudega, mis viimasel ajal meedias välja tulnud, siis muretsemiseks põhjust ei ole. Vähemalt minu kõrvu või silmi pole ulatanud ükski uudis sellest, et mõni elektrimootor või muu tähtis detail oleks elektriautodel üles öelnud.

P.S Vaatamata sellele, et olen kirjutanud palju elektriautode teemalisi artikleid, ei ole ma elektriautode fanat. Pigem näen ma tuleviku pistikhübriididel või CNG autodel. Senikaua kuni ei suudeta lahendada akude mahutavuse probleemi, ja sellega läheb veel aastakümneid, siis ei saa elektriautost ilma toetusteta konkurentsivõimelist alternatiivi sisepõlemismootoriga autodele.

[1] http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-elektriautode-laenutus-alustab-juba-tanavu-suvel.d?id=65628822

Nissan Leaf kui päästja?

Nissan Leaf

Täna ilmus postimees.ee majandusleheküljel E24  artikkel, kus Nissan Leafi nimetatakse päästjaks. (http://www.e24.ee/842642/kas-nissanist-saab-paastja/) Päästjaks selles mõttes, et suurendab lootust, et inimestele elektriautode ostutoetuse andmise projekt ei kukugi täiesti läbi.

Nendele, kes artikkleid väga lugeda ei viitsi, olgu lühidalt iva lahti seletatud. Nimelt on mullu juulis alanud ostutoetuse programmi kaudu toetust taotlenud vaid 31 inimest. Nendest 31-st langeb Mitshubishi-Peugeot-Citroen kolmiku arvele 9 ja sel kevadel müüki jõudnud Nissan Leafi arvele 14.  Samas ostutoetus on ette nähtud 500 inimesele ning toetusi saab taotleda kuni selle aasta 31. oktoobrini! On selgelt näha, et kui midagi ei muudeta, siis jääbki ostutoetustele mõeldud summa sihtotstarbeliselt kasutamata.

See, et Nissan Leaf on osutunud populaarsemaks näitab lihtsalt seda, et tegemist on parema autoga. Olgu välja toodud lihtsalt mõned plussid, miks Leaf on parem kui iMiev:

• Nissan on ruumikam, inimestel on rohkem ruumi ja pagasit saab rohkem kaasas vedada.
• Aku on mahukam, seega ka läbisõit on suurem. Kuigi talvel läbisõit väheneb, jääb see ikka Mitshubishist suuremaks ning peaks suuremate külmadega olema subjektiivse hinnagu põhjal c.a 80-100 km.
• Leaf on ilusama disainiga. (Siinkohal tegu autori isikliku hinnanguga)

Kuid ka Leaf üksinda ei suuda aidata sügiseks 500 eraisikutele müüdud autot saavutada, seda vaatamata sellele, et tegu on üllatavalt populaarseks osutunud mudeliga. Olen siiamaani seisukohal, et saavutatud müüginumbrite eesmärki ei aita saavutada mitte mudelite rohkus turul, vaid ostutoetuste tingimuste veelgi soodsamaks muutmine. Leian, et ostutoetuse ulatuse tõstmine 60-70 %-ni hinnast peaks andma soovitud tulemuse. Kuid ka see ei pruugi muidugi 100%-ist garantiid anda.
Viidatud artiklis on öeldud õigesti: kui Leaf midagi muud ei tee, siis vähemasti päästab ta programmi täielikust fiaskost.

Olles optimist, siis arvan, et oktoobriks tuleb praeguste olude säilimisel täis 100-150 ostutoetuse taotlust, kuid rohkemat küll ei julgeks uskuda. Samas olukord saab minna vaid paremaks, selleks annab alust see, et laadimistaristu täieneb pidevalt ning tulevikus ei tohiks laadimine probleemiks kujuneda. (Kuigi jah, ainuke laadimispunkt, mida ma siiamaani oma silmaga olen näinud, asub EE peamaja ees)

Säästlikest autodest

Selle sajandi alguses toodetud säästlik VW Lupo 1.2 TDI

Üle pika aja tuli tahtmine kirjutada põhjalikumalt autode teemal. Seekord siis räägiksin põhjalikumalt elektriautodest ja diiselautodest, täpsemalt sellest, miks eelistada diiselautot elektrimootoriga autole. Et asi oleks selgem, toon diiselmootoriga autode eelised välja punktidena.

1.Ühe paagitäie diisliga pikem distants. Kuna tänapäevased diiselmootorid on üsna ökonoomsed, siis on võimalik paljude diiselautodega läbida ühe paagitäiega üle 1000 kilomeetri. Samas elektriautot tuleb laadida iga 100 km tagant, Eesti külmades talvedes lausa iga 50 km tagant. Maakeeli tähendab see seda, et sõites näiteks Tallinnast Tartusse, tuleb elektriautoga teha mitu peatust, mis kulutab aega, samas diiselmootoriga autoga võib sõita mitu korda edasi-tagasi ilma tankla poole vaatamata.

2. Diiselmootoriga auto on odavam. Võrreldes elektriautoga on sama suur või suurem diiselauto lausa kaks korda odavam. Kui varustus muuta võrreldavaks, siis on hinnavahe natukene väiksem, kuid siiski selgelt tuntav. Näiteks maksab diiselmootoriga škoda Octavia 20 000 € ringis, samas kui Mitsubishi i-Miev maksab 35 000 € ja Nissan Leaf umbes 39 000 €. (Elektriautode hinnad ilma toetuseta) Isegi kui arvesse võtta elektri ja diisli hinnavahet ning kulutusi hooldusele, siis elektriauto ei suuda ennast õigustada.

3. Diiselauto on ruumikam. Elektriautodel võtab suure osa ruumi ära akude komplekt ning selle arvel kannatab nii salongi kui pakiruumi ruumikus. Diiselmootoris on ainsaks ruumivõtjaks kütusepaak ning seetõttu jääb reisjatele ja pagasile rohkem ruumi. Lisaks tähendab akude komplekt lisandunud kaalu, mis mõjub kehvasti auto energiatarbele. Esmapilgul ei oskakski aimata, et Mitsubishi elektriauto kaalub 1080 kg. Tavaliselt on selle suurusklassi autod 200-300 kg kergemad.

4. Salong on talvel soe. Kui olete soetanud vähegi kvaliteetse diiselauto, ei pea te muretsema salongi soojenduse pärast talvel. Just külm salong talviti on üks põhiprobleemidest, mida praegu müüdavatele elektriautodele ette heidetakse.

5. (Peagi) saada olev kodumaine kütus. Aastast 2016 luba EE tootma hakata kodumaist diiselkütust. sel ajal kui bensiiniga sõitvad autod seisavad (naftakrisi korral) ja elektriautod lihtsalt ei suuda liikuda (külmad ilmad) siis teie saate muretult liikuda. See viimane punkt on pigem eeliseks bensiiniautode ees. Kuna ka elekter tuleb kodumaisest toorainest, siis sellest aspektist vaadatuna oleks seis 1:1.

Mainiks veel siia lõppu, et ma ei ole elektriautode vastane. Vastupidi, toetan uusi ja innovaatilisi ideid ja lähenemisi. Asi on lihtsalt selles, et ma leian, et Eesti ilmaolude juures on diiselmootor otstarbekam lahendus. Arvan, et elektrimootoriga autod, mis saavad energia akudelt, sobivad rohkem lõunamaisesse kliimasse. Kui elektriautod saaks oma energia kütuseelementidelt (FuelCell) siis oleks hoopis teine tera. Paraku on kütuselementidel töötavad autod veel liiga kallid ja gaasiline vesinik raske saada ning samuti kallis.Kui aga need probleemid suudetakse ületada, siis võib elektriautodel olla (rohkem) lööki.

Elektriautodest ja nende ostutoetusest

Oma esimese pikema postituse tahan ma kirjutada elektriautode ostutoetuse teemal.

Nagu teada, siis alates sügisest 2011 on võimalik eraisikutel soetada endale elektriauto riigipoolse kuni 50% toetusega. Vaatamata toetusele on inimeste poolne huvi jäänud leigeks ja praeguseks on eraisikute poolt on soetatud mõned üksikud elektriautod 500-st eraldatust.

Vähene huvi on minu meelest tingitud järgnevatest asjaoludest:

• Vaatamata soodustusele jääb elektriauto hind kõrgeks. Elektriauto Mitsubishi iMiev maksab c.a 35 000 €, mis tähendab, et isegi maksimaalse toetusega tuleb selle eest välja käia ligi 18 000 €. See aga on korraliku suurt mõõtu pereauto hind, elektriauto on aga väikse mahutavusega (Mõõtmetelt). Lisaks tulevad kulud laadja soetamiseks.
• Inimesed pole kindlad, kuidas peab elektriautode aku vastu talvistes tingimustes. On teada, et läbisõit talvel võrreldes suvega väheneb, aga kui palju? Osad inimesed on lükkanud elektriauto soetamise tuleviku, et näha "pioneeride" pealt kuidas elektriauto Eesti talveoludes toime tuleb.
• Vähene autonoomsus, isegi suvel, sooja ilmaga ja tuulevaikuses, suudab elektriauto läbida vaid 160 km. Seda on pea 5 korda vähem kui tavalisel bensiini- või diiselmootoriga autol.
• Elektriautode vähene valik turul. Hetkel on saada vaid Citroeni/Peugeot/Mitshubishi mudelid, mis on sisuliselt üks ja seesama mudel. Müügile pole jõudnud Nissan Leaf ega Renault elektriautod.

Mina arvan, et müügiedu aitaks tõsta see, kui tõsta toetuse piirmäär 75% ja laadimispunkt paigaldada tasuta. Kui soovitakse, et inimesed hangiks endale elektriauto, tuleb see teha nii soodsaks kui võimalik, sest tuleb silmas pidada, et elektriauto soetatakse perre teiseks, mitte esimeseks autoks ning rahaga ei ole suurt kellelgi tegelikult priisata.

Leian, et kui jäädaks praeguse toetusmudeli juurde, siis jäävad osad elektriautod müümata ja saastekvootide raha lendab lihtsalt tuulde. Nimelt, kui ma õigesti mäletan, siis ostutoetust saab taodelda kuni 31.12.2012. Jätkates praeguse müügitempoga on kaheldav, kas 1/5-gi plaanitud kogusest õnnestub müüa, seega on aeg astuda samme, kas siis suuremate soodustuste või mõne muu boonuse näol.