Doktoranditoetuse artikkel Postimehes

Ma ei ole pea poolteist kuud oma blogisse kirjutanud. Pole eriti põhjust olnud, kuna vahepeal ei ole ühtegi head ideed tulnud ega põhjapanevat sündmust toimunud. Kuid täna on küll põhjust üle pika aja oma "veebipäevikusse" kirjutada.

Nimelt avaldati täna Postimehe veebilehel arvamusrubriigis minu kirjutatud artikkel. Ülipisikeste muudatustega kusjuures, mis on tegelikult üsna harukordne. Antud artikkel valmis EÜLi (Eesti Üliõpilaskondade Liit)  palvel ning kuna ma ise olen soovinud juba pika aega doktoranditoetuse nimel võidelda, siis otseloomulikult vastasin ma "jah". Sellist võimalust ei saa käest lasta, kuna minu blogi loevad tõtt-öelda vähesed inimesed, kuid Postimeest siiski üsna paljud. Nii saan oma sõnumi ka laiemale publikule edasi anda.

Artikli valmimine ja avaldamine on ajastatud praegusesse hetke sellepärast, et hiljuti avati uuesti koalitsioonileping, mistõttu nüüd on õige aeg teha häält nendel, kelle huvid esialgsest koalitsioonilepingust välja jäid. Jääb vaid loota, et nüüd siiski saavad EÜLi eesmärgid, sealhulgas doktoranditoetuse tõstmine, vähemalt mingil määral täidetud.

Praeguse tagasiside põhjal on mitmed inimesed minu artikliga väga rahule jäänud, mida mul autorina on positiivne kuulda. Veel positiivsemalt oleksin ma meelestatud siis, kui see artikkel aitab ka mingisuguste tulemusteni jõuda.

Ära süüdista mängu, vaid mängijat

GTAs saab teha kõike, mida hing ihaldab. Kuid see on ikkagi kõigest mäng.

Järgnevat väikest mõtteavaldust motiveeris mind kirja panema 19. mail Postimehes ilmunud artikkel: "Kui mäng muutub reaalsuseks".

Viidatud artiklis on tõstatatud probleem, et arvutimäng "GTA V" on kättesaadav ka alla 18-aastastele, vaatamata sellele, et mäng omab PEGI 18 reitingut. Antud reiting tähendab seda, et mäng sisaldab sellisel määral vägivalda, ropendamist, alastust ja muid faktoried, mis muudavad selle mängu alaealistele üsnagi sobimatuks.

Alustades juriidilistest nüansidest, siis ei saa Eestis keelduda lastele sellise mängu müümisest, sest ükski Eesti seadus ei reguleeri mängude müüki ja kättesaadavust, erinevalt siis alkoholi- ja tubakatoodetest. Lisaks ei hakka ükski müüja loobuma vabatahtlikult tulust, sest sellest sõltub poe käive ja müüja enda palk.
Teiseks pole sellistest piirangutest tegelikult mingit kasu, sest kui isa või ema ostab selle mängu koduarvutile, siis väike laps pääseb niikuinii sellele ligi. Pole mõtet piirata ühe toote müüki, mille lõpp-tarbijat ja lõpp-tarbimist mingilgi määral kontrollida ei saa.

Kuid seadused seadusteks, räägiks olulisemast. Probleem pole mitte selles, et mäng on vägivaldne (uskuge või mitte, aga selliseid mänge on ikka väga palju, pole GTA ainuke patune), vaid selles, et mängu mängijad on kaotanud reaalsustaju ja sotsiaalse närvi. Ei suudeta vahet teha virtuaalsel maailmal ja reaalsel maailmal.
Sellisel juhul pole süüdi mitte mäng, vaid vanemad, kes ei leia lapse jaoks aega või ei oska teda kasvatada, valesti valitud sõbrad ja ennekõike inimene ise.

Süüdistades mängu tuletaksin meelde kuulsast kõnekäändu: "Relvad ei tapa inimesi, inimesed tapavad inimesi". Seega mäng on viimane mida süüdistada. Muuseas, GTA mängus ei pea ilmtingimata tapma (kuigi osades missioonides tuleb ka seda teha) või maniakaalselt liiklusreegleid eirates sõitma. Paljud valikud on tegelikult mängija enda teha ning kui mängija teebki karmimad valikud, siis on see mängija, mitte mängu mure.

Probleeme tuleks otsida pigem sealt, miks on noored selliseks muutunud ja miks neil üldse tekkib tahe selliseid mänge mängida ja neis ennast maksimaalselt välja elada. Just sealt peaksid hakkama psühholoogid (ja ühiskond üldiselt) probleeme ja vastuseid otsima, mitte sealt, kes kellele milliseid arvutimänge müüd.

P.S Olen isegi elu jooksul mänginud mitmeid erinevaid GTA versioone ja üllatus-üllatus, olen sellele vaatamata täiesti normaalne ja arukas inimene.

Hariv lugemine pedagoogika huvilistele

Hariv lugemine kõigile pedagoogikavaldkonna huvilistele

Viimasel ajal, õigemini juba hea hulk aastaid, pole ma tõsisemalt kokku puutunud ilukirjanduse ja pehmemaid valdkondi käsitlevate õpikutega.
Minu luguemisvara piirdub üldiselt erinevate tehnikalaste teatmeteoste, populaarteaduslike ajakirjade ja päevalehtedega.

Seda parem on mul soovitada ühte pedagoogika alast raamatut, mis minus huvi on äratanud. Tegemist on Peep Leppiku raamatuga "Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis". Antud raamat sisaldab palju huvitavaid mõtteid ja tähelepanekuid seoses laste õpetamisega koolis.

Peab ütlema, et ei juhtu just tihti kui sellise valdkonna raamat mind köitma hakkab. Huvitavaks muudab raamatu just autori suur elukogemus ning eluterve ja läbi mõeldud lähenemine erinevatele küsimustele. Autor omab laia silmaringi kuna on palju viidatud teistele autoritele, teiste riikide kogemustele, ajaloolistele faktidele ja nende analüüsile.

Tõtt-öelda poleks ma selle raamatuga ehk kokku puutunudki, aga see raamat anti mulle lugemiseks õppeaine "Pedagoogiline psühholoogia" raames. Kui muidu olen üsna tõrges kohustusliku kirjanduse suhtes, siis antud raamatut olen küll lugenud hea meelega. Kui seda raamatut ei leia ülesse raamatupoodidest, siis tasub pöörduda raamatukogudesse, sest antud raamat on igal juhul uurimist väärt, nii õpilaste, õpetajate, lapsevanemate kui ka ametnike ja poliitikute poolt.

Tesla Powerwall - mis see on?

Tesla Powerwall - samm lähemale iseseisvale kodusele elektritootmisele

30. aprillil esitles Tesla Motors Los Angeleses oma uut toodet Powerwall. Selle sammuga astus muiu innovaatliste elektriautode tootjana tuntud firma tugeva sammu energeetika-sektorisse.

Mis on Powerwall?
Lihtsalt ja lühidalt öelduna on Powerwall seina peale riputatav akupakk, mis võimaldab salvestada päikesepaneelidest ja/või elektrituulikutest kogutud energiat mis muidu üle jääks ja niisama raisku läheks. Powerwall on tubli samm edasi off-grid lahenduste suunas. Off-grid tähendab seda, et puudub ühendus Eesti Energiaga ja mistahes muu elektrimüügifirmaga. See tähendab sõltumatust elektrihinna kõikumiste suhtes ning samuti jäävad olemata absurdselt kallid liitumistasud.

Tehnilised näitajad
igapäevaseks kasutamiseks mõeldud mudel on mahutavusega 7 kWh ja selle maksumuseks on $3000. Igapäevane kasutus tähendab seda, et seda võib laadida ja tühjendada pidevalt. Tagavaravooluallikana, UPSina, toimiv mudel on mahutavusega 10 kWh ja maksumusega $3500. Neil, kel sooviks ehitada off-grid lahendus, on abiks esimene variant.

Seadme pidev väljundvõimsus on 2 kW. See on võimsus mida seade välja anda pidevalt. Tipuvõimsus on 3.3 kW. Seade talub temperatuurivahemiku -20 kuni +43 Celsciuse järgi, seega võib selle riputada ka õue garaaži seina peale, kui siseruumides kohta ei leia. Gabariidid on 1300x860x180 mm ning seadme massiks on 100 kg. Seega päris ise seda paika ei tõsta, aga väikese seltskonna ja professionaalse elektriku abi on kõik mis vaja.

Seadmeid saab üksteisega ühendada kuni 9, mis tähendab, et igapäevase lahenduse suurim mahutavus on 63 kWh ja UPSina toimiva lahenduse puhul 90 kWh. Mõlemad numbrid peaksid olema enam kui piisavad ka Eesti oludes.

Tehasepoolne garantii on 10 aastat ning väikese lisatasu eest saab seda laiendada 20 aastani, seega tasuvusaeg ja vastupidavus probleemiks ei tohiks tulla.

Rohkem saab lugeda: www.teslamotors.com/powerwall

Millal Eestisse?
Nendel Eesti koduomanikel, kes juba kasutavad päikesepaneele või tuulikuid ning kel eelpool loetu südame kiiremalt põksuma pani, pean kahjuks veidikene indu jahutama. Vähemalt esialgu Powerwall Eestis ega ka mujal ELis ametlikult müüki ei tule. Esialgu keskendutakse rohkem USA turule. ELi turule hakatakse rohkem tähelepanu pöörama siis, kui valmib Tesla Gigafactory. Gigafactory on Tesla rajatav tehas, kus hakatakse tootma akusid Tesladele ja Powerwallidele. Tehas ise paraku enne aastat 2017 ei valmi ning täisvõimsuse saavutab tehas alles aastal 2020. Samas väga kurvastada ei tasu. Tesla Eesti Fännklubi on andnud mõista, et nad püüavad huvilistele saada esimesed Powerwall`id juba varem. Loodame siis parimat, et mõni tõesti ka Eestisse varem jõuaks.

Konkurents tänavatoidu turul karmistub

Uulits on mõnusa "rotika" interjööriga, paras, mitte üle pingutatud.

Eile õnnestus mul pärast TTÜ jooksul osalemist külastada sellist söögikohta nagu Uulits. Uulits asetseb Kadaka Selveri vastas üle tee, majas kus ennemuiste tegutses Toidutare.

Põhimõtteliselt on Uulits ülesehitatud samale kontseptsioonile kui Diner. Pakutakse värskest toorainest valmistatud maitsvaid burgereid, mille keskmeks on suurekaaluline loomalihast valmistatud grillil küpsetatud pihv. Maitsva burgeri kõrvale käivad loomulikult juurde meeldiv teenindus ja omapärane interjöör.

Kui mõne Vanalinna või Kalamaja kohviku puhul on "rotika" stiiliga (mõni ütleb ka söökla stiil) veidi üle võlli mindud, siis Uulitas on kõike parasjagu. Kõige vahvam element on euroalustest tehtud diivanid. Ainsaks miinuseks ehk see, et veidi kõrged on, minul igatahes jäid jalad õhku rippuma.

Sarnaselt Dinerile tuleb ka Uulitsas varuda kannatust, sest ooteajad on pikad. Samas head asjad ongi ootamist väärt. Oma hinnaklassilt on Uulits vaid kriipsu võrra kallim Dinersit, kuid üldjoontes suhteliselt sarnane.

Näib, et kvaliteetseid burgereid ja snäkke pakkuva stiilse söögikoha kontseptisoon on saanud Tallinna söögikohtade turul üsna populaarseks ning konkurents antud turusektoris karmistub üha enam. Iseenesest on see tervitatav. Hinnad püsivad mõistlikul tasemel ning toit ja teenindus püütakse hoida alati suurepärasel tasemel. Tahaks vaid loota, et kõik need kohad ka säilivad, sest kõik need kohad on toredad ja samuti seal töötavad inimesed.

Tasub vaid lõpetuseks öelda, et Uulitsa vast ainsaks miinuseks on asukoht. Kui mu üks sõpradest poleks mulle mõned nädalad tagasi maininud, et selline koht on olemas, ei teaks ma vast siiamaani. Asukoht on küll suure kaupluse vastas ja kõrval on suur autotee, kuid koht ise jääb veidi puude varju ja mööda viib vaid üks hädine jalgrada, mida väga tihedasti ei kasutata. Sellegipoolest näib seal kliente olema, mis tähendab, et jutud antud kohast on siiski levinud.

Kuidas võidelda kütuseaktsiisi tõusu vastu?

Honda FCX Clarity - alternatiiv, kuid mitte veel soodne

Viimastel päevadel on inimeste seas tekitanud palju kõneainet valitsuse kava tõsta otsustavalt kütuseaktsiisi, mis mõningate ekspertide hinnangul võib halvemal juhul tähendada seda, et kütuseliiter hakkab maksma rohkem kui meie naaberriigis Soomes.

On selge, et taoline otsus on inimestele väga vastukarva ning mõjutab olulisel määral inimeste väljaminekuid ja tarbijakäitumist.
Kuna maal elavad inimesed ei saa oma sõite tegemata jätta ning peaministri soovitus kasutada säästlikumaid autosid kuulub pigem musta huumori rubriigi valdkonda, siis tuleb antud mure lahendamiseks leida teine vaatenurk. Tegelikult on vastus küsimusele äärmiselt lihtne. Ei tule vaadata mitte säästlikumaid autosid (kuigi mõnel juhul on ju ka see võimalus), vaid tuleb minna täiesti uute kütuste kasutamise peale autodes. Järgnevalt analüüsin alternatiivide kasutamise võimalust Eesti Vabariigi tingimustes.

1. CNG
CNG - compressed natural gas.  CNG on maakeeli kokkusurutud maagaas e. metaan. Kokkusurutud tähendab, et paagis on see gaasilisel kujul suure rõhu all.
Eestis on hetkel viis CNG tanklat: kaks Tallinnas, ning üks Tartus, Pärnus ja Narvas. CNG hind tanklates on hetkel 0,779 €/kg. Seega on surugaas tunduvalt odavam bensiinist ja diislist ning kuna maagaasi aktsiisi märkimisväärset tõusu lähiajal näha ei ole, siis vahe kasvab tulevikus CNG kasuks.
Eestis on CNG-d kütusena kasutavad autod täiest müügil, kuid tasub arvestada, et nad on bensiinimootoriga analoogidest natukene kallimad. Samuti peab soetamisel silmas pidama seda, et CNG tankimisvõimalusi on Eestis hetkel veel hõredalt. Näidetena CNG autodest võiks välja tuua škoda Octavia G-Tec, Opel Zafira Tourer CNG ja Fiat Doblo CNG Turbo.

2. LPG
LPG - liquefied petroleum gas. LPG e. eesti keeles väljendatuna vedel propaan on samuti üks variant, mida kaaluda. Kuigi ka LPG liigitud gaasiautode alla, siis on tal võrreldes CNG-ga mitmeid erinevusi. Esiteks on kütus autos vedelal kujul, mitte gaasilises. Teiseks on LPG gaasiseade autole järelpaigaldatav. Järelpaigaldust saab teha nii bensiini- kui ka diiselmootoriga autodele ning LPG seadme hind jääb sõltuvalt silindrite arvust ja mootori keerukusest tüüpiliselt 900-1500 € vahele.
Võrreldes CNG-ga on LPG tanklavõrk Eestis suhteliselt heas seisus. Juba ainuüksi Alexela vedelgaasitanklaid on hetkel 20. LPG liitrihind hetkel on orienteeruvalt 0,549 €/l. Samas tuleb tähelepanu juhtida sellele, et LPG kulu liitrites võib olla kuni kolmandiku (üldiselt siiski ligikaudu +10%) võrra suurem kui bensiinil/diislil, seega hinnavõidu kalkuleerimisel tuleb seda silmas pidada.
Samas, arvestades milline on LPG hind ja ja gaasiseadme maksumus ning vaadates bensiini ja diisli hindasid, siis tavapärase läbisõidu juures peaks tasateenimine ja võit algama juba aasta-poolteise sõitmise järel. Suurema läbisõidu korral tuleb võit kiireminigi.

3. Elekter
Tänu mõned aastad tagasi toimunud saastekvoodi tehingule Mitsubishiga, on elektriautod Eesti oludes üsnagi hea alternatiiv sisepõlemismootoriga autodele. Saadaval on lai valik elektriautosid alates Mitsubishi i-MiEV-ist kuni Tesla Model S-ni (tõsi, viimast mitte ametliku kohaliku esinduse kaudu). Lisaks sellele on Eestis üle 150 avaliku kiirlaadija mis on jaotunud ühtlaselt üle Eesti territooriumi, seega ei tohiks tekkida probleemi sellega kust särtsu juurde saada.
Tuuakse küll puudustena esile vähest läbisõitu (mis minu meelest on suhteline) ja külmetamist talvel, kuid need on tehnilised probleemid, mis sisuliselt juba lahendatud või lähiajal lahendamisel, s.t kõvasti paranemas.

Veel võimalusi...
Lisaks eelpool toodud alternatiividele on veel võimalusi, mida bensiini või diisli asemel kasutada, paraku pole need võimalused veel (mõnel juhul ka enam) Eestis kätte saadavad, kuid muutuv turusituatsioon võib seda kiiresti muuta. Need võimalused oleksid:

• Kütuseelement e Fuel-Cell. Kütuseelement võimaldab gaasilisest rõhu all olevast vesinikust toota elektrit. Fuel-Cell autot võib vaadelda kui oluliselt suurenenud läbisõiduga elektriautot. Paraku tuleb viimane luksus hinnaga, sest kütuseelemendiga autot on endiselt väga kallid (70 000 €+) ja vähe levinud. Samuti on mureks vesinikutanklate puudumine Eestis.
• Puugaasigeneraator. Alternatiividest ehk kõige huvipakkuvam. Suureks plussiks on kodumaine taastuv kütus, mis kergesti kätte saadav ja odav. Miinuseks kindlasti seadme suured gabariidid ja madal võimsus. Samuti tuleb kütust kaasa võtta sõna otseses mõttes laadungiga. Teisest küljest oleks tegemist hea ja silmatorkava jõuallikaga hobiautole. Igapäeva sõitudeks pole see kahjuks siiski parim alternatiiv, kuid alternatiiv siiski. Mureks on veel see, et autodele sobilike puugaasigeneraatoreid on Eestis raske leida, veel raskem aga leida firmat, mis neid autodele paigaldab. Samas võib Soomes näha (selle põhjal mis mina aastate jooksul kuulnud-lugenud olen) ringi sõitmas mitmeid puugaasigeneraatoriga autosid, seega ei saa öelda, et pudel sõitmine täiesti võimatu oleks.
• Biokütused / etanool. Eestis on minevikus müüdud etanooli sisaldavat bensiini, kahjuks seda enam ei tehta. Biokütus võib olla üldjuhul kahel kujul: E85 ja E100. Number näitab etanooli sisaldust kütuses, ehk viimane on juba puhas alkohol. Antud kütus on (teoorias) soodne ja ka keskonnasõbralikum võrreldes bensiini ja diisliga. Laiema leviku pidurdajaks lisaks kütusemüüjate leigusele võib tuua kaks faktorit. Esiteks vajab etanooli sisaldavate kütuste kasutamine selleks sobiliku mootorit ning Eestis vähemalt hetkel selliseid kasutavaid autosid ei müüda. Mingi periood müüs taolisi autosid Saab, kuid see mark on nüüdseks ajalugu. Teine takistav tegur on alkoholiaktsiis. Ma võin eksida, kuid vähemasti minu teada on etanoolil, mida kasutatakse kütusena sama kõrge aktsiis, kui sellel mis müügil joogina. Arvestades seda võib etanool olla kallimgi kui bensiin kütusena, kuid vaadates teiste riikide praktikat peaks ta olema siiski tunduvalt odavam, kuna esiteks on tootmine odavam ja teiseks, nagu varem öeldud, on tegu keskkonnasõbraliku kütusega.

Mõtted ja arvamused kütuseaktsiisi ja sobilike alternatiivde kohta on teretulnud kommentaariumis.

Doktoranditoetuse tõusu nõuavad teisedki

Õuna on peetud ikka üheks hariduse sümboliks.

Doktoranditoetusest olen oma blogis kirjutanud varemgi. Sellele vaatamata sooviks ma selle teema veelkord üles võtta. Seda põhjusel, et (nagu selgub) ma ei ole ainus, kes selle teema ülevalhoidmise eest häälekalt võitleb.

Nimelt juhtus mulle täna näppu 19. märtsi Eesti Päevaleht.(Nr. 54) 10. leheküljel, arvamuse rubriigis jäi mulle silma väike uudisnupp, mille oli kirjutanud Liina Hirv, kes on Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse aseesimees. Uudisnupp ise kandis pealkirja "Doktoranditoetust tuleb tõsta".

Kuigi tekst ise oli lühike, andis see probleemi sisu üsna hästi edasi. Tsiteeriksin otse ühte punkti, mis väga hästi annab edasi probleemi ja näitab ära, miks on vajalik doktoranditoetuse tõstmine nüüd ja piisavas ulatuses: "Doktoritöö kaitsmiseni jõuab nelja aastaga umbes iga viies doktorant. 2000. aastal oli keskmine doktoriõppe kestus 62 kuud, 2011. aastal juba 80. kuud. Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüsi lõppraportist ilmneb, et pooled doktorandid põhjendavad õpingute venimist kooli kõrvalt tehtava palgatööga, mida üldjuhul tehakse majanduslikuks toimetulekuks."

Artiklist selgub veel, et EÜL (Eesti Üliõpilaskondade Liit) on teinud ettepaneku, et doktoranditoetus võiks olla 80% Eesti keskmisest palgast (nii nagu see oli doktoranditoetuse kehtestamise hetkel 2004. aastal)
See visioon ei erinegi väga minu mõttest, et doktoranditoetus võiks olla 60-80% eelmise aasta III kvartali bruto mediaanpalgast. Kuigi ka mulle meeldiks, et toetus oleks 80% keskmisest palgast, siis tuleb vaadata ka seda, kui vastuvõetav riigieelarvele see on. Doktorantide arv on siiski omajagu suur ja riigieelarve vahendid on piiratud, mis tähendab, et ükskõik kui väga me ei sooviks head teha, tuleb arvestada ka reaalseid võimalusi. Kui aga selgub, et 80% keskmisest palgast doktoranditoetusena on võimalik, siis kindlasti tuleb selline määr ka kehtestada. see on oluline Eesti haridust ja tulevikku silmas pidades.