30 EAP nõue (esialgsel kujul) tähendab seda, et igal semestril peab tudeng koguma 30 EAP või enam selleks, et jääda tasuta kohale. Arvan, et sellisel kujul ei ole nõue õigustatud ja halvendab noorte kõrghariduse kättesaadavust. Miks, seda selgitan järgnevalt.
Päevad ei ole vennad. Mõni semester on raskem ja mõni kergem. See tähendab seda, et sul võib minna viis semestrit hästi, aga üks läheb ikka halvemini. Arvestades seda, kuidas on üles ehitatud õppekavad, eriti reaalaladel, siis kipub selleks semestriks olema esimene semester. Ei maksa kohe kooli astuva noore reaalala inimese motivatsiooni ja tulevikuvõimalusi veega alla lasta. Eriti arvestades seda, et reaalaladel lõpetajate ja seal õpivate inimeste hulk on niigi väike. Praegusel kujul seaduse vastuvõtmine tähendaks seda, et matemaatikat ja füüsikat nõudvatel erialadel jääks klassiruumid veelgi tühjemaks. Vaadates seda, mis minu ümber toimub, siis julgeksin väita, et praegusel kujul seaduse vastuvõtmine tähendaks seda, et mõne raskema eriala lõpetajad võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel, isegi kui alustajaid on saja ringis.
Kui soovitakse nii väga vastu võtta täiskoormusel õppimise nõuet, siis pakuksin omalt poolt välja kaks alternatiivi.
1) Tudeng peab koguma aastas kokku 60 EAP, see kui palju sellest 60-st esimese semestriga täis tuleb, pole oluline.
2. Tudeng saab õppida 3 aastat tasuta mahust sõltumata, kõik mis peale 3-ndat õppeaastat 180-st EAP-st puudu jääb, tuleb tudengi taskust.
Samas jääb ikagi mulle arusaamatus, miks ikka justkui väe võimuga seda täiskoormuse nõuet vaja on? Tähtis on ju lõpetajate kvaliteet ja oskused, mitte see kui kiiresti inimene paberi kätte saab. Pealegi pole väiksema koormusega õppimine tihti laiskuse süü, vaid on tingitud muudest teguritest. Need tegurid on järgnevad:
1) Tudeng peab käima tööl, et kinni maksta ühika üür ja kommunaalkulud, osta ühistranspordi pilet, osta toit jne. Praegune õppetoetus (mis on 55 €) ei kata seda mingil moel. Tööl käimine on elu sund, sest kõigil pole vanemaid, kes jaksaks nii palju toetada, et kõik kulutused kinni maksta ja kui sa oled näiteks Tartu tudeng, siis Tallinnas õppides pole sul muud valikut kui ühikat rentida, sest iga päev bussi või rongiga sõita on kallis, ajamahukas ja absurdne.
2) Tudeng panustab aktiivselt mõnda tudengiorganisatsiooni või MTÜ-sse. Kuna seal tegutsemine on tasustamata ja vabatahtlik ning võtab palju aega, siis sinna inimeste leidmine ei ole lihtne. Inimest ei tohiks karistada ühiskondliku aktiivsuse eest ja selle eest, et ta soovib midagi teiste heaks ära teha. Kui inimene panustab tõsiselt organisatsiooni (10-20 tundi nädalas) siis on arusaadav, et mõned ained jäävad sellega seoses ehk natukeseks venima.
Need kaks tegurit on üldjuhul peamised, kuid adekvaatseid põhjuseid õppingute venimisel võib olla veelgi.
On ütlus, et kui töötab, ära puutu. Praegusel juhul on seda ütlust tarvis meenutada. Arvan, et praegune süsteem, kus tasuta kohal püsimiseks on vaja täita vähemalt 75 % semesris on ennast õigustanud ja seda võiks kasutada ka tulevikus.
Loodetavasti võetakse otsustajate poolt kuulda mõistuse häält ja tullakse tudengitele selle nõudmise osas vastu, sest tarku ja harituid inimesi on Eestil vaja nii palju kui võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar