Kuidas parandada olukorda kaugliinidel?

Skeem minu visioonist

Seoses aastavahetusega hakkas Eesti raudteedel kaugliine opereerima Elron. (Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva, Tallinn-Viljandi, Tallinn-Pärnu) Sellest tingituna on tõusnud palju nurinat igapäevaste rongikasutajate hulgas.

Peamine kriitika on langenud rongide mahutavusele ja muutunud graafikutele, mistõttu osad inimesed ei saa enam õigel ajal tööle või kooli. Rongide mahutavus on saanud kriitika osaliseks kuna kolme- ja neljavagunilised Stadler Flirt rongid omavad tunduvalt vähem iste- ja seisukohti kui endised viie või kuue vaguniga Riia DR1B rongid. Sellest johtuvalt on olemine uutes rongides kitsam, reisjate arv ju ei muutu, ning on juba ette tulnud, et osad reisijad peavad Tartust või Viljandist Tallinna sõitma püstijalu.

Rongide füüsilise suurusega jääb paraku nii nagu on, seda muuta ei saa. Ronge saab pikemaks muuta vaid kahevagunilisi Stadlereid sappa haakides, need peaksid aga kohale jõudma jooksvalt selle aasta jooksul. Mida aga saab muuta, on rongigraafikud. Ehk siis kui panna rongid liikuma inimestele sobivamatel kellaaegadel ning tihedamalt, siis peaks koormus jaotuma ühtlaselt ning ülerahvastuse probleem peaks mõnevõrra hajuma. Kuidas seda aga teha?

Tallinnast-Tapani ei ole muret, sest Tapani jookseb kaks raudtee haru, mistõttu seal võib rongid panna liiklema nii kiiresti, kui on vaja. Sealt edasi Tartuni aga on juba keerulisem, kuna edasi läheb üks raudteeniit. Samade probleemidega seisavad vastamisi ka Tallinn-Viljandi ja Tallinn-Pärnu liin. Minu poolt oleks kolm lahendust, mis võiks probleeme mõnevõrra leevendada ning mis ei nõua rongide ümberehitamist (väga kallis).

• Taskud. Iga jaama juures peaks olema tasku (väike eraldi raudtee niit teisel pool perooni) kuhu mahub ära vähemalt kaks neljavagunilist Stadlerit (varuga). Nii saab olla jaamas korraga kaks rongi, üks suunaga Tallinna poole, teine suunaga Tallinnast eemale. Tehes sellised taskud kõikidesse jaamadesse, mida läbib üheharuline raudteeniit, saab panna rongid oluliselt tihedamini liikuma. 
• Samuti oleks abi haruteede rajamisest, kuna reisirongi liiklust takistavad oluliselt ka kaubarongid. Kui aga teha suuremate jaamade juurde 1-1,5 km pikkused haruteed, siis kaubarongid saaks vahepeal tõmmata kõrvale, et reisirongid saaks neist mööduda. See näib küll kallis investeering, kuid on seda väärt. Erinevalt reisirongidest ei ole kaubarongidel kohale jõudmisega nii kiire ja nad võivad teha ka mitu peatust. Tapa-Tartu lõigul võiks sellise haru teha näiteks Jõgevale.
• Üheniidilistel raudteeharudel, kus jaamade vahekaugused suurimad, tõsta reisikiirus 160 km/h-ni. Kuna paratamatult on kiiruse tõstmine 120 km/h-lt 160 km/h-ni väga kallis (tingituna täiendavatest investeeringutest ohutusse) siis tasub seda teha vaid lõikudel, kust sellest tingituna saadav ajavõit on suurim, et õigustada investeeringut. Suurem kiirus tähendab kiiremat kohalejõudmist ning kiirem kohalejõudmine tähendab seda, et inimesed on kergemini nõus kannatama teatud ebamugavusi, näiteks püstine seljatugi või püstiseismine.

Loodan, et mõni raudteespetsialist satub seda postitust lugema, sest ise ma usun küll, et nendest ideedest võiks vähemalt mingil määral kasu olla. Iseasi kust ja kuidas leitakse investeeringud selliste muudatuste jaoks, kuid leida need siiski tuleks. Klientide rahulolu on firma pikaajalist tulevikku silmas pidades äärmiselt oluline.