Ära süüdista mängu, vaid mängijat

GTAs saab teha kõike, mida hing ihaldab. Kuid see on ikkagi kõigest mäng.

Järgnevat väikest mõtteavaldust motiveeris mind kirja panema 19. mail Postimehes ilmunud artikkel: "Kui mäng muutub reaalsuseks".

Viidatud artiklis on tõstatatud probleem, et arvutimäng "GTA V" on kättesaadav ka alla 18-aastastele, vaatamata sellele, et mäng omab PEGI 18 reitingut. Antud reiting tähendab seda, et mäng sisaldab sellisel määral vägivalda, ropendamist, alastust ja muid faktoried, mis muudavad selle mängu alaealistele üsnagi sobimatuks.

Alustades juriidilistest nüansidest, siis ei saa Eestis keelduda lastele sellise mängu müümisest, sest ükski Eesti seadus ei reguleeri mängude müüki ja kättesaadavust, erinevalt siis alkoholi- ja tubakatoodetest. Lisaks ei hakka ükski müüja loobuma vabatahtlikult tulust, sest sellest sõltub poe käive ja müüja enda palk.
Teiseks pole sellistest piirangutest tegelikult mingit kasu, sest kui isa või ema ostab selle mängu koduarvutile, siis väike laps pääseb niikuinii sellele ligi. Pole mõtet piirata ühe toote müüki, mille lõpp-tarbijat ja lõpp-tarbimist mingilgi määral kontrollida ei saa.

Kuid seadused seadusteks, räägiks olulisemast. Probleem pole mitte selles, et mäng on vägivaldne (uskuge või mitte, aga selliseid mänge on ikka väga palju, pole GTA ainuke patune), vaid selles, et mängu mängijad on kaotanud reaalsustaju ja sotsiaalse närvi. Ei suudeta vahet teha virtuaalsel maailmal ja reaalsel maailmal.
Sellisel juhul pole süüdi mitte mäng, vaid vanemad, kes ei leia lapse jaoks aega või ei oska teda kasvatada, valesti valitud sõbrad ja ennekõike inimene ise.

Süüdistades mängu tuletaksin meelde kuulsast kõnekäändu: "Relvad ei tapa inimesi, inimesed tapavad inimesi". Seega mäng on viimane mida süüdistada. Muuseas, GTA mängus ei pea ilmtingimata tapma (kuigi osades missioonides tuleb ka seda teha) või maniakaalselt liiklusreegleid eirates sõitma. Paljud valikud on tegelikult mängija enda teha ning kui mängija teebki karmimad valikud, siis on see mängija, mitte mängu mure.

Probleeme tuleks otsida pigem sealt, miks on noored selliseks muutunud ja miks neil üldse tekkib tahe selliseid mänge mängida ja neis ennast maksimaalselt välja elada. Just sealt peaksid hakkama psühholoogid (ja ühiskond üldiselt) probleeme ja vastuseid otsima, mitte sealt, kes kellele milliseid arvutimänge müüd.

P.S Olen isegi elu jooksul mänginud mitmeid erinevaid GTA versioone ja üllatus-üllatus, olen sellele vaatamata täiesti normaalne ja arukas inimene.

Hariv lugemine pedagoogika huvilistele

Hariv lugemine kõigile pedagoogikavaldkonna huvilistele

Viimasel ajal, õigemini juba hea hulk aastaid, pole ma tõsisemalt kokku puutunud ilukirjanduse ja pehmemaid valdkondi käsitlevate õpikutega.
Minu luguemisvara piirdub üldiselt erinevate tehnikalaste teatmeteoste, populaarteaduslike ajakirjade ja päevalehtedega.

Seda parem on mul soovitada ühte pedagoogika alast raamatut, mis minus huvi on äratanud. Tegemist on Peep Leppiku raamatuga "Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis". Antud raamat sisaldab palju huvitavaid mõtteid ja tähelepanekuid seoses laste õpetamisega koolis.

Peab ütlema, et ei juhtu just tihti kui sellise valdkonna raamat mind köitma hakkab. Huvitavaks muudab raamatu just autori suur elukogemus ning eluterve ja läbi mõeldud lähenemine erinevatele küsimustele. Autor omab laia silmaringi kuna on palju viidatud teistele autoritele, teiste riikide kogemustele, ajaloolistele faktidele ja nende analüüsile.

Tõtt-öelda poleks ma selle raamatuga ehk kokku puutunudki, aga see raamat anti mulle lugemiseks õppeaine "Pedagoogiline psühholoogia" raames. Kui muidu olen üsna tõrges kohustusliku kirjanduse suhtes, siis antud raamatut olen küll lugenud hea meelega. Kui seda raamatut ei leia ülesse raamatupoodidest, siis tasub pöörduda raamatukogudesse, sest antud raamat on igal juhul uurimist väärt, nii õpilaste, õpetajate, lapsevanemate kui ka ametnike ja poliitikute poolt.

Tesla Powerwall - mis see on?

Tesla Powerwall - samm lähemale iseseisvale kodusele elektritootmisele

30. aprillil esitles Tesla Motors Los Angeleses oma uut toodet Powerwall. Selle sammuga astus muiu innovaatliste elektriautode tootjana tuntud firma tugeva sammu energeetika-sektorisse.

Mis on Powerwall?
Lihtsalt ja lühidalt öelduna on Powerwall seina peale riputatav akupakk, mis võimaldab salvestada päikesepaneelidest ja/või elektrituulikutest kogutud energiat mis muidu üle jääks ja niisama raisku läheks. Powerwall on tubli samm edasi off-grid lahenduste suunas. Off-grid tähendab seda, et puudub ühendus Eesti Energiaga ja mistahes muu elektrimüügifirmaga. See tähendab sõltumatust elektrihinna kõikumiste suhtes ning samuti jäävad olemata absurdselt kallid liitumistasud.

Tehnilised näitajad
igapäevaseks kasutamiseks mõeldud mudel on mahutavusega 7 kWh ja selle maksumuseks on $3000. Igapäevane kasutus tähendab seda, et seda võib laadida ja tühjendada pidevalt. Tagavaravooluallikana, UPSina, toimiv mudel on mahutavusega 10 kWh ja maksumusega $3500. Neil, kel sooviks ehitada off-grid lahendus, on abiks esimene variant.

Seadme pidev väljundvõimsus on 2 kW. See on võimsus mida seade välja anda pidevalt. Tipuvõimsus on 3.3 kW. Seade talub temperatuurivahemiku -20 kuni +43 Celsciuse järgi, seega võib selle riputada ka õue garaaži seina peale, kui siseruumides kohta ei leia. Gabariidid on 1300x860x180 mm ning seadme massiks on 100 kg. Seega päris ise seda paika ei tõsta, aga väikese seltskonna ja professionaalse elektriku abi on kõik mis vaja.

Seadmeid saab üksteisega ühendada kuni 9, mis tähendab, et igapäevase lahenduse suurim mahutavus on 63 kWh ja UPSina toimiva lahenduse puhul 90 kWh. Mõlemad numbrid peaksid olema enam kui piisavad ka Eesti oludes.

Tehasepoolne garantii on 10 aastat ning väikese lisatasu eest saab seda laiendada 20 aastani, seega tasuvusaeg ja vastupidavus probleemiks ei tohiks tulla.

Rohkem saab lugeda: www.teslamotors.com/powerwall

Millal Eestisse?
Nendel Eesti koduomanikel, kes juba kasutavad päikesepaneele või tuulikuid ning kel eelpool loetu südame kiiremalt põksuma pani, pean kahjuks veidikene indu jahutama. Vähemalt esialgu Powerwall Eestis ega ka mujal ELis ametlikult müüki ei tule. Esialgu keskendutakse rohkem USA turule. ELi turule hakatakse rohkem tähelepanu pöörama siis, kui valmib Tesla Gigafactory. Gigafactory on Tesla rajatav tehas, kus hakatakse tootma akusid Tesladele ja Powerwallidele. Tehas ise paraku enne aastat 2017 ei valmi ning täisvõimsuse saavutab tehas alles aastal 2020. Samas väga kurvastada ei tasu. Tesla Eesti Fännklubi on andnud mõista, et nad püüavad huvilistele saada esimesed Powerwall`id juba varem. Loodame siis parimat, et mõni tõesti ka Eestisse varem jõuaks.

Konkurents tänavatoidu turul karmistub

Uulits on mõnusa "rotika" interjööriga, paras, mitte üle pingutatud.

Eile õnnestus mul pärast TTÜ jooksul osalemist külastada sellist söögikohta nagu Uulits. Uulits asetseb Kadaka Selveri vastas üle tee, majas kus ennemuiste tegutses Toidutare.

Põhimõtteliselt on Uulits ülesehitatud samale kontseptsioonile kui Diner. Pakutakse värskest toorainest valmistatud maitsvaid burgereid, mille keskmeks on suurekaaluline loomalihast valmistatud grillil küpsetatud pihv. Maitsva burgeri kõrvale käivad loomulikult juurde meeldiv teenindus ja omapärane interjöör.

Kui mõne Vanalinna või Kalamaja kohviku puhul on "rotika" stiiliga (mõni ütleb ka söökla stiil) veidi üle võlli mindud, siis Uulitas on kõike parasjagu. Kõige vahvam element on euroalustest tehtud diivanid. Ainsaks miinuseks ehk see, et veidi kõrged on, minul igatahes jäid jalad õhku rippuma.

Sarnaselt Dinerile tuleb ka Uulitsas varuda kannatust, sest ooteajad on pikad. Samas head asjad ongi ootamist väärt. Oma hinnaklassilt on Uulits vaid kriipsu võrra kallim Dinersit, kuid üldjoontes suhteliselt sarnane.

Näib, et kvaliteetseid burgereid ja snäkke pakkuva stiilse söögikoha kontseptisoon on saanud Tallinna söögikohtade turul üsna populaarseks ning konkurents antud turusektoris karmistub üha enam. Iseenesest on see tervitatav. Hinnad püsivad mõistlikul tasemel ning toit ja teenindus püütakse hoida alati suurepärasel tasemel. Tahaks vaid loota, et kõik need kohad ka säilivad, sest kõik need kohad on toredad ja samuti seal töötavad inimesed.

Tasub vaid lõpetuseks öelda, et Uulitsa vast ainsaks miinuseks on asukoht. Kui mu üks sõpradest poleks mulle mõned nädalad tagasi maininud, et selline koht on olemas, ei teaks ma vast siiamaani. Asukoht on küll suure kaupluse vastas ja kõrval on suur autotee, kuid koht ise jääb veidi puude varju ja mööda viib vaid üks hädine jalgrada, mida väga tihedasti ei kasutata. Sellegipoolest näib seal kliente olema, mis tähendab, et jutud antud kohast on siiski levinud.

Kuidas võidelda kütuseaktsiisi tõusu vastu?

Honda FCX Clarity - alternatiiv, kuid mitte veel soodne

Viimastel päevadel on inimeste seas tekitanud palju kõneainet valitsuse kava tõsta otsustavalt kütuseaktsiisi, mis mõningate ekspertide hinnangul võib halvemal juhul tähendada seda, et kütuseliiter hakkab maksma rohkem kui meie naaberriigis Soomes.

On selge, et taoline otsus on inimestele väga vastukarva ning mõjutab olulisel määral inimeste väljaminekuid ja tarbijakäitumist.
Kuna maal elavad inimesed ei saa oma sõite tegemata jätta ning peaministri soovitus kasutada säästlikumaid autosid kuulub pigem musta huumori rubriigi valdkonda, siis tuleb antud mure lahendamiseks leida teine vaatenurk. Tegelikult on vastus küsimusele äärmiselt lihtne. Ei tule vaadata mitte säästlikumaid autosid (kuigi mõnel juhul on ju ka see võimalus), vaid tuleb minna täiesti uute kütuste kasutamise peale autodes. Järgnevalt analüüsin alternatiivide kasutamise võimalust Eesti Vabariigi tingimustes.

1. CNG
CNG - compressed natural gas.  CNG on maakeeli kokkusurutud maagaas e. metaan. Kokkusurutud tähendab, et paagis on see gaasilisel kujul suure rõhu all.
Eestis on hetkel viis CNG tanklat: kaks Tallinnas, ning üks Tartus, Pärnus ja Narvas. CNG hind tanklates on hetkel 0,779 €/kg. Seega on surugaas tunduvalt odavam bensiinist ja diislist ning kuna maagaasi aktsiisi märkimisväärset tõusu lähiajal näha ei ole, siis vahe kasvab tulevikus CNG kasuks.
Eestis on CNG-d kütusena kasutavad autod täiest müügil, kuid tasub arvestada, et nad on bensiinimootoriga analoogidest natukene kallimad. Samuti peab soetamisel silmas pidama seda, et CNG tankimisvõimalusi on Eestis hetkel veel hõredalt. Näidetena CNG autodest võiks välja tuua škoda Octavia G-Tec, Opel Zafira Tourer CNG ja Fiat Doblo CNG Turbo.

2. LPG
LPG - liquefied petroleum gas. LPG e. eesti keeles väljendatuna vedel propaan on samuti üks variant, mida kaaluda. Kuigi ka LPG liigitud gaasiautode alla, siis on tal võrreldes CNG-ga mitmeid erinevusi. Esiteks on kütus autos vedelal kujul, mitte gaasilises. Teiseks on LPG gaasiseade autole järelpaigaldatav. Järelpaigaldust saab teha nii bensiini- kui ka diiselmootoriga autodele ning LPG seadme hind jääb sõltuvalt silindrite arvust ja mootori keerukusest tüüpiliselt 900-1500 € vahele.
Võrreldes CNG-ga on LPG tanklavõrk Eestis suhteliselt heas seisus. Juba ainuüksi Alexela vedelgaasitanklaid on hetkel 20. LPG liitrihind hetkel on orienteeruvalt 0,549 €/l. Samas tuleb tähelepanu juhtida sellele, et LPG kulu liitrites võib olla kuni kolmandiku (üldiselt siiski ligikaudu +10%) võrra suurem kui bensiinil/diislil, seega hinnavõidu kalkuleerimisel tuleb seda silmas pidada.
Samas, arvestades milline on LPG hind ja ja gaasiseadme maksumus ning vaadates bensiini ja diisli hindasid, siis tavapärase läbisõidu juures peaks tasateenimine ja võit algama juba aasta-poolteise sõitmise järel. Suurema läbisõidu korral tuleb võit kiireminigi.

3. Elekter
Tänu mõned aastad tagasi toimunud saastekvoodi tehingule Mitsubishiga, on elektriautod Eesti oludes üsnagi hea alternatiiv sisepõlemismootoriga autodele. Saadaval on lai valik elektriautosid alates Mitsubishi i-MiEV-ist kuni Tesla Model S-ni (tõsi, viimast mitte ametliku kohaliku esinduse kaudu). Lisaks sellele on Eestis üle 150 avaliku kiirlaadija mis on jaotunud ühtlaselt üle Eesti territooriumi, seega ei tohiks tekkida probleemi sellega kust särtsu juurde saada.
Tuuakse küll puudustena esile vähest läbisõitu (mis minu meelest on suhteline) ja külmetamist talvel, kuid need on tehnilised probleemid, mis sisuliselt juba lahendatud või lähiajal lahendamisel, s.t kõvasti paranemas.

Veel võimalusi...
Lisaks eelpool toodud alternatiividele on veel võimalusi, mida bensiini või diisli asemel kasutada, paraku pole need võimalused veel (mõnel juhul ka enam) Eestis kätte saadavad, kuid muutuv turusituatsioon võib seda kiiresti muuta. Need võimalused oleksid:

• Kütuseelement e Fuel-Cell. Kütuseelement võimaldab gaasilisest rõhu all olevast vesinikust toota elektrit. Fuel-Cell autot võib vaadelda kui oluliselt suurenenud läbisõiduga elektriautot. Paraku tuleb viimane luksus hinnaga, sest kütuseelemendiga autot on endiselt väga kallid (70 000 €+) ja vähe levinud. Samuti on mureks vesinikutanklate puudumine Eestis.
• Puugaasigeneraator. Alternatiividest ehk kõige huvipakkuvam. Suureks plussiks on kodumaine taastuv kütus, mis kergesti kätte saadav ja odav. Miinuseks kindlasti seadme suured gabariidid ja madal võimsus. Samuti tuleb kütust kaasa võtta sõna otseses mõttes laadungiga. Teisest küljest oleks tegemist hea ja silmatorkava jõuallikaga hobiautole. Igapäeva sõitudeks pole see kahjuks siiski parim alternatiiv, kuid alternatiiv siiski. Mureks on veel see, et autodele sobilike puugaasigeneraatoreid on Eestis raske leida, veel raskem aga leida firmat, mis neid autodele paigaldab. Samas võib Soomes näha (selle põhjal mis mina aastate jooksul kuulnud-lugenud olen) ringi sõitmas mitmeid puugaasigeneraatoriga autosid, seega ei saa öelda, et pudel sõitmine täiesti võimatu oleks.
• Biokütused / etanool. Eestis on minevikus müüdud etanooli sisaldavat bensiini, kahjuks seda enam ei tehta. Biokütus võib olla üldjuhul kahel kujul: E85 ja E100. Number näitab etanooli sisaldust kütuses, ehk viimane on juba puhas alkohol. Antud kütus on (teoorias) soodne ja ka keskonnasõbralikum võrreldes bensiini ja diisliga. Laiema leviku pidurdajaks lisaks kütusemüüjate leigusele võib tuua kaks faktorit. Esiteks vajab etanooli sisaldavate kütuste kasutamine selleks sobiliku mootorit ning Eestis vähemalt hetkel selliseid kasutavaid autosid ei müüda. Mingi periood müüs taolisi autosid Saab, kuid see mark on nüüdseks ajalugu. Teine takistav tegur on alkoholiaktsiis. Ma võin eksida, kuid vähemasti minu teada on etanoolil, mida kasutatakse kütusena sama kõrge aktsiis, kui sellel mis müügil joogina. Arvestades seda võib etanool olla kallimgi kui bensiin kütusena, kuid vaadates teiste riikide praktikat peaks ta olema siiski tunduvalt odavam, kuna esiteks on tootmine odavam ja teiseks, nagu varem öeldud, on tegu keskkonnasõbraliku kütusega.

Mõtted ja arvamused kütuseaktsiisi ja sobilike alternatiivde kohta on teretulnud kommentaariumis.

Doktoranditoetuse tõusu nõuavad teisedki

Õuna on peetud ikka üheks hariduse sümboliks.

Doktoranditoetusest olen oma blogis kirjutanud varemgi. Sellele vaatamata sooviks ma selle teema veelkord üles võtta. Seda põhjusel, et (nagu selgub) ma ei ole ainus, kes selle teema ülevalhoidmise eest häälekalt võitleb.

Nimelt juhtus mulle täna näppu 19. märtsi Eesti Päevaleht.(Nr. 54) 10. leheküljel, arvamuse rubriigis jäi mulle silma väike uudisnupp, mille oli kirjutanud Liina Hirv, kes on Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse aseesimees. Uudisnupp ise kandis pealkirja "Doktoranditoetust tuleb tõsta".

Kuigi tekst ise oli lühike, andis see probleemi sisu üsna hästi edasi. Tsiteeriksin otse ühte punkti, mis väga hästi annab edasi probleemi ja näitab ära, miks on vajalik doktoranditoetuse tõstmine nüüd ja piisavas ulatuses: "Doktoritöö kaitsmiseni jõuab nelja aastaga umbes iga viies doktorant. 2000. aastal oli keskmine doktoriõppe kestus 62 kuud, 2011. aastal juba 80. kuud. Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüsi lõppraportist ilmneb, et pooled doktorandid põhjendavad õpingute venimist kooli kõrvalt tehtava palgatööga, mida üldjuhul tehakse majanduslikuks toimetulekuks."

Artiklist selgub veel, et EÜL (Eesti Üliõpilaskondade Liit) on teinud ettepaneku, et doktoranditoetus võiks olla 80% Eesti keskmisest palgast (nii nagu see oli doktoranditoetuse kehtestamise hetkel 2004. aastal)
See visioon ei erinegi väga minu mõttest, et doktoranditoetus võiks olla 60-80% eelmise aasta III kvartali bruto mediaanpalgast. Kuigi ka mulle meeldiks, et toetus oleks 80% keskmisest palgast, siis tuleb vaadata ka seda, kui vastuvõetav riigieelarvele see on. Doktorantide arv on siiski omajagu suur ja riigieelarve vahendid on piiratud, mis tähendab, et ükskõik kui väga me ei sooviks head teha, tuleb arvestada ka reaalseid võimalusi. Kui aga selgub, et 80% keskmisest palgast doktoranditoetusena on võimalik, siis kindlasti tuleb selline määr ka kehtestada. see on oluline Eesti haridust ja tulevikku silmas pidades.

Linn peab kasvama väljapoole, mitte sissepoole

Arhitekti visioon Õismäe uutest tornidest
Allikas: etv.err.ee

Selle kuu alguses rääkis ETV saade "Pealtnägija" projektist, mis näeb ette Haabersti ringristmiku ligidusse mitme kõrghoone ehitamist. [1]
Kuigi võib eeldada, et antud projekt ei teostu, vähemasti mitte lähiaastatel, siis juba paljalt ideele rajada niigi tihedasse elurajooni veel elu- ja büroohoneid olen ma vastu.
Linn peaks laienema väljapoole, mitte sissepoole. Magalarajoonides, nagu Õismäe, Mustamäe ja Lasnamäe, tuleks vältida niigi tihedale hoonestusele täiendava juurde tekitamist.Seda põhjusel, et liiga tihe elukeskkond tekitab erinevaid probleeme ja ebamugavusi.

Tiheasustusest tingitud probleemid
Erinevate suurlinnade kogemus on selgelt välja toonud mured, mida toob kaasa endaga tiheasustus. Kuigi Tallinn pole maailma mõistes sugugi suurlinn, siis vähendatud mastaapides saab mitmed mured siia üle kanda. Enne, kui nende teemadega pole tegeletud, ei tasu mõelda Tallinna tiheasustuse aladele uute majade ehitamisest. Samuti näitan järgmiste punktidega ära, miks on arukas laieneda linnast väljapoole, mitte ehitada juba niigi kitsastesse kohtadesse uusi hooneid.

• Liiklus. Haabersti ringristmik on alatihti hädas ummikutega. Samuti on tegemist kõige õnnetusterohkema ristmikuga Eestis. Sellest tingituna oleks arulage teha midagi sellist, mis antud ringristmiku koormust veelgi suurendab. Kuigi lubatakse, et järgmisest aastast läheb antud ristmik remonti ja olukord leeveneb, siis pole sellest mingit kasu, kui täiendav läbilaske võime kohe (ja mitmekordselt) kohe ära kasutatakse.
• Õhusaaste. Lisaks mürale ja närvikulule tekitab liiklus ka õhusaastest süsihappegaasi ja väävli- ning lämmastikuühendite näol. Sellele sekundeerib suurte majade vahel keerlev tolm ja muud osakesed, mis tingitud looduse vähesusest ja hoonestuse tihedusest. Kõik lenduvad osakesed ja mittepuhas õhk mõjutavad aga ümbruskonnas elavate inimeste tervist ja mitte just kõige paremas suunas.
• Tuulekoridorid ja vähene päike. Kõrghoonetega, eriti kui nad on paigutatud tihedalt, on see mure, et ligiduses olevate majade alumiste korrusteni ja maapinnani ei jõua päikesevalgus. Vähene päikesevalgus aga mõjutab taas inimeste tervist, nii psühholoogilist kui füüsilist.
• Koormus elektrivõrgule, soojatrassidele ja kanalisatsioonidele. Kui palju inimesi elab ühes kohas, siis on selge, et nad kasutavad ka ära suure hulga energiat. Selle alla käib nii soojus- kui ka elektrienergia. Samuti langeb suure koormuse alla kanalisatsioonivõrk. See tähendab esiteks seda, et erinevad rikked on altid tekkima ning kui nad tekivad, siis kannatab selle all väga suur hulk inimesi, mis tähendab, et ümbritsevate rahulolu oma elukeskkonnaga saab aeg-ajalt kannatada. Teiseks rajades suuremaid võrke, kasvavad kulud progresiivselt, kuna kui samal maalapil elab kaks korda rohkem inimesi, siis nende varustamiseks tuleb rajada olulisemalt jämedamad kaablid ja torud, samuti teha rohkem hargnemisi, rohkem kontrollsüsteeme jne.
• Parkimine. Juba praegu on parkimine Tallinna magalarajoonides õudusunenägu. Samal ajal pole siiamaani suutnud linn (ega ka eraettevõtjad) rajada parkimismaju, et rahuldada magalarajoonide kasvavat parkimisnõudlust. Seda kõike arvestades on uute kõrghoonete rajamine magalarajoonide keskele mõtlematu, sest kus hakkavad sellisel juhul parkima nende majade elanike autod. Kuigi uute hoonete juurde praegusel ajal juba rajatakse parkimiskohti, siis kõrghoonete puhul tekib küsimus, kas neid suudetakse rajada piisavalt ning kas arendajad raatsivad vaadusel täiendavaid parkimismaju rajada. Lisaks parkimiskohale saamine üldse, kui vaadata punkti "Liiklus"
• Lasteaia- ja koolikohad. Kui rajatakse uued elu- ja büroohooned kusagile, siis võib olla kindel selles, et töötajatel ja elanikel on ka lapsed ning need lapsed tuleb päeval ka kusagile panna. Täpsemalt lasteaeda ja kooli. See tähendab, et uue hoonestu rajamisel tuleb arvestada ka täiendava nõudlusega lasteaia- ja koolikohtade järele. Selle nõudluse katmiseks on kaks varianti: kas rajada uued lasteaiad ja koolid, või suurendada olemasolevate koormust. Minu teada esimest varianti Eestis tihti ei harrastata, seega jääb üle teine variant. Kuna aga massikoole kirutakse niigi ning nende kahjulik efekt on teada, siis milleks neid täiendavalt juurde tekitada? Õismäe koolid on praegugi üsna suured ja ülerahvastatud. Mis saab siis, kui rajada suur elamuhoonete kompleks sinna veel juurde. 
• Ühistransport. Täiendav hulk inimesi vajab ka täiendavad transporti. Kuna kõik inimesed ei saa endale autot lubada või ei soovi seda kogu aeg kasutada, tähendab see seda, et suureneb koormus ühistranspordile. Tekib vajadus täiendavate trollide ja busside, ehk ka trammide järele ning vajadus uute liinide järgi. suurlinnades on see mure lahendatud üldjuhul metrooga, aga Tallinna puhul sellest unistada ei maksaks. Õismäel aga ühistransporti juurde ei teki. Hoopis vastupidi, nimelt peaks järgmisel aastal kaduviku teed minema trolliliinid nr. 6 ja nr. 7. Tõsi, need asendatakse bussiliinidega, kuid see toob jälle täiendava õhusaaste, millest ma eespool kirjutasin.

Kuhu laieneda?

Artikli alguses käisin välja mõtte, et linn peaks laienema väljapoole, seega oleks aus mainida kuhu ning kuidas. Õnneks Eestis vabast pinnast puudu ei jää, sellepärast pole vaja muretseda.
Kaks esimest varianti, mis löövad pähe on:

• Laagri ja Saue vahele jääv Pärnu maantee äärne ala
• Männiku ja Saku vahele jääv ala.

Esiteks on nendes kohtades vaba ruumi ning teiseks võimaldaks antud piirkondadesse ehitamine mingil hetkel Sakul ja Sauel Tallinnaga üheks linnaks kasvada. Tekiks niiöelda Suur-Tallinn.

Rääkides uutest elamu- ja büroopindadest Tallinna sees, siis on Põhja-Tallinn, täpsemini Kopli liinid täiesti kasutamata potentsiaal. Tõsi, see on jäänud senini erinevate nurjunud hangete taha. Samuti oleks võimalust laieneda Suur-Sõjamäele, kuhu annaks rajada uusi elumaju endise dvigateli hoonete asemele. Tõsi, osadel elanikel võib olla vastumeelne sellisel juhul pidev lennuki- ja rongimüra tingituna antud koha eripärast.

[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/7badec55-94a4-4541-917c-b8a7fc1655fa