Elektriautode ostutoetus muutus mõistlikumaks

Edaspidi saab ostutoetust ka pistikhübriididele

Täna andis Eesti Vabariigi valitsus teada, et elektriautode ostutoetuste süsteemis on tehtud paar olulist täiendust. Esiteks pikendati ostutoetuste andmise tähtaega 2014. aasta lõpuni, (Seni oli see selle aasta lõpuni) teiseks laiendati toetust ka pistikhübriididele.

Kõigepealt tahaksin ära märkida, et see on suurepärane samm minu meelest, sest kui senini on taotletud elektriauto ostutoetust 43 korral, millest rahuldatud on 27 taotlust, siis nüüd on lootust seoses toetuse alla käivate autode ringi laienemise ja taotluste esitamise tähtaja pikendamisega, et müüakse ära 500 plaanitud sõidukit.

Kui senini on müüki pärssinud laadimiskohtade nappus (üleriigiline kiirlaadimisvõrgustik valmib alles selle aasta lõpuks) ja kitsas mudelivalik, siis alates selle aasta lõpust peaks minema asjad ülesmäge. Oma elementaarset loogikat kasutades eeldan, et tõus tuleb just nimelt pistikhübriidide arvelt. Seda seetõttu, et nad on küll elektriautodega samas hinnaklassis, kuid nende läbisõit ühe laadimise/tankimisega on kordades suurem, muutes nad puhtatest elektriautodest, mis sõidavad ainult aku abil, praktilisemaks.

Neile, kes iga päev elektriautode teema vastu huvi ei tunne ja tehnikaterminites väga ei orienteeru, olgu lühidalt ära seletatud mida kujutab endast pistikhübriid. (taas üks tore eestikeelne värdsõna, kas pole)
Pistikhübriid on hübriidauto, mis on võimeline sõitma puhtalt elektri jõul ning mille akusi saab laadida kodusest seinakontaktist. Hübriidauto on omakorda sõiduvahend, kus jõuallikana on omavahel kombineeritud bensiini- või diiselmootor ja elektrimootor.
Pistikuhübriidid on näiteks Toyota Prius Plug-In Hybrid, Chevrolet Volt ja Opel Ampera. Väljatoodud mudelid peaksid lähiajal ka Eestis müügile jõudma. Toyota Priuse pistikhübriid variant on tavaversioonist tuhandeid eurosi kallim, mistõttu on ostutoetus igati omal kohal. Kallim hind on tingitud suuremast akupakkist ja täiendavast laadimisvõimalusest. USA näitel on tavalise Priuse ja pistikhübriid versiooni hinnad vastavalt 24 000 $ ja 32 000 $.

Pistikhübriidide ostutoetus saab olema mõnevõrra väiksem kui täielikult elektri jõul liikuvatel autodel. Seda seetõttu, et eesmärgiks on ikkagi elektriautode kasutamise propageerimine. Pistikhübriididele kohandatav toetus pannakse vastavuse aku mahutavusega, seega mida suurema akuga pistikhübriidi ostate, seda suurem on toetus.

• Kui aku mahutavus on 16 kWh ja enam, siis toetuse ülemmääraks on 30% auto hinnast, kuid mitte enam kui 12 000 €.
• Kui aku mahutavus on 12-15,9 kWh, siis on ülemmääraks 9000 €.
• Kui aku mahutavus 8-11,9 kWh, siis on ülemmääraks 6000 €.
• Kui aku mahutavuseks on 4-7,9 kWh, siis on ülemääraks 3000€.

Siinkohal tuletaks meelde, et elektriautode toetus oli 50% ostuhinnast, kuid mitte enam kui 18 000 €.

Miks on toetuste summad just sellised? Siinkohal midagi keerulist ei ole ja asja saab selgeks teha lihtsa matemaatikaga. Nagu öeldud sai, siis maksimaalne toetuse määr on 30% ja 12 000 €. Kui 30% auto hinnast on 12 000 €, siis tähendab see seda, et auto täishind on 12 000/0,3 = 40 000 €, mis üllatus-üllatus on Opel Ampera/Chevrolet Volt baashind Eestis. Ehk nagu iMiev-gi puhul fikseeritakse toetuse määrad kindla mudeli järgi.

Tahaks loota, et lisaks Priusele, Amperale ja Voltile saab näha ka teiste tootjate pistikhübriide Eestis. Lisaks Toyotale, Chevroletile ja Opelile on või on tulemas pistikhübriidid Volvolt, Fordilt, BMW-lt ja Fiskerilt. Kuigi jah, BMW ja Fisker on sellisest hinnaklassist, et Eestis vaevalt ostjaid leidub, isegi koos toetusega. Samas mine sa tea, ehk leidub Eestis mõni rikas, rohelise mõtlemisega ja trenditeadlik inimene.

Jääb loota, et programmi täiendamisest on kasu ning tulemusi saab näha juba lähitulevikus. Igal juhul on nüüd programm oluliselt mõistlikum kui enne.

Mis saab vanadest rongidest?

Vana hea Läti raud DR1B depoonumbriga 3714

Täna juhtusin internetist taas lugema artiklit, mis seotud uute elektri- ja diiselrongide saabumisega Eestisse. Nimelt alates 2015. aastast hakkab nii lähiliine kui kaugliine (Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu, Tallinn-Viljandi, Tallinn-Rakvere ja Tallinn-Narva) teenindama Elektriraudtee. Seega selline firma kui Edelaraudtee lakkab eksisteerimast. Tõsi, rööpad ja jaamahooned jäävad esialgu Edelaraudtee valdusesse ning selle eest saavad nad veel tulu teenida. [1]

Mina aga tahaksin kirjutada on mõteid seoses vanade rongide teemaga. Nimelt on selge, et kui saabuvad uued rongid, siis vanad enam ei liigu. Siit tekibki küsimus, et mida nendega edasi teha, sest niisama neid seisma ei jäeta.

Muuseumieksponaadid tulevastele põlvedele
Leian, et vähemalt osad vanadest rongidest võiks alles jätta muuseumieksponaatidena tulevastele põlvedele vaatamiseks, et noored näeksid, milliste rongidega on Eestis sõidetud. Igast rongitüübist võiks alles jätta ühe eksemplaari. Elektrirongidest siis ühe ER1 (ümara ninaga) ja  ER2 (kandiline nina) eksemplari, diiselrongidest ühe DR1A (ümar nina) ja DR2B (kandilisem nina) Kes soovib lähemalt näha pilte Eesti, aga ka teiste Baltimaade rongipargist, soovitan külastada lehekülge
http://gallery.balticrailpics.net/index.php?cat=2.
Neile, kes soovivad teada asja tehnilist külge, soovitan otsida wikipedia lehekülgi, mis on üsna põhjalikud. Teine võimalus on kasutada rongitootja kodulehekülge. Jah, lugesite õigesti, need rongid on ikka veel tootmises. DR1 seeria rongid on raudteemaailma Inglise kuningannad, praktiliselt surematud. Kodulehekülg on siin, kahjuks küll tekst vene keeles, sest inglise keelne versioon on töös, kuid Google translate aitab alati, kel raskusi. http://www.rvr.lv/ru/3_1_1.html
Võimalike asupaiku, kus saaks ronge hoida, on isegi mitu. Ise pakuksin välja kaks kohta. Üks variant oleks panna rongid Tartu Lennundusmuuseumi juurde ja moodustada Transpordimuuseum. Kuna ka lennukid ise on suured transpordivahendid ja nõuavad palju ruumi, siis ruumikitsikus seal mureks ei saa. Teine võimalus oleks viia rongid Haapsalu vanasse raudteejaama, kus ka praegu tegutseb Eesti Raudteemuuseum ning kus mõned vanad vagunid juba seisavad. Mõlema variandi puhul oleks eriti tore, kui leitaks vahendid, et rongidele katus peale ehitada, et nad kauem säiliks.

Vanade rongide müük teistesse riikidesse
NSVLi viljastavates tingimustes juhtus tihtilugu nii, et liiduvabariigi toodang rändas üle maailma laiali. Nii pole ka Läti rongid siinkohal erand. Riikide nimekiri, mis kasutab sarnaseid ronge Eestile on üllatavalt pikk: Aserbaidžaan, Gruusia, Kasahstan, Läti, Leedu, Valgevene Venemaa ja Ukraina. Lisaks veel teised riigid mis kasutavad Läti toodangu teisi mudeleid. [2] Kusjuures seal sõitvate eksemplaride arv on kordades suurem kui Eestis.
Nii olekski üks võimalus müüa vanad rongid neisse riikidesse, mis kasutavad samu ronge mis Eesti. Kasu oleks kahekordne: esiteks saaks ostev riik endale heas korras olevad koosseisud, mis võimaldavad tihendada graafikuid, teiseks saaks küsida suuremat summat rongide kui sõiduvahendite eest kui neid vanarauda viies. Seega rahaline võit Eestile. (Või siis Edelaraudteele, sest neile kuuluvad hetkel rongid)
Muidugi tuleks müües arvestada sellise asjaga kui on seda rööpavahe. Kuna siinkirjutaja ei ole täpselt kursis kõikide maade rööpavahega, siis kindlate müügikohtadena saaks mainida vaid Lätit, Leedut, Valgevenet ja Venemaad.
Kui tervete rongide müük pole võimalik, siis võib kaaluda ka rongide varuosadeks müümist. See on küll mõnevõrra vähem tulusam ja aeganõudvam variant, kui tervete rongide müük, kuid kindlasti tulusam kui vanarauda saatmine.

Ainult mitte vanarauaks
Üks variant, mida kindlasti ka kaalutakse, on vanade rongide viimine vanarauaks. Ehk siis lihtlabaselt lõigatakse tükkideks ja müüakse EMEXisse metalli hinnaga maha. Loodan siiralt, et seda kaalutakse viimase variandina ning tehakse siis kui tõesti muud võimalust ei leita, ehk siis ei suudeta ühtegi rongi maha müüa või muuseumi eksponaadiks konserveerida.
Leian siiski, et sellise stsenaariumi toimumine on ebatõenäoline, kuna selle juhtumise aluseks saab olla ainult ettevõtja poolne suur laiskus. Nimelt on siililegi selge, et ronge teistesse riikidesse müües või nende pealt muuseumieksponaadina raha teenides saab suuremat tulu kui vanarauda viies, mis sest, et müügiprotsess ja muuseumieksponaadiks muutmise protsess nõuavad rohkem aega, vaeva ja suuremat alginvesteeringut. Milline eraettevõtja ei tahaks siis teenida suuremat tulu? Selle najal ju eraettevõtlus püsibki.

Tulevik?
Isiklikult on mul väike hirm selle pärast, mis saab praegustest rongidest (Jutt hetkel diiselrongidest) lähema kolme aasta jooksul. Kardan, et Edelaraudtee inimestel võib olla tekkinud "kui läks trumm mingu pulgad ka" suhtumine, mis maakeeli väljendatuna tähendab seda, et kui praegu on rongid üsna talutavas seisukorras, siis ei pruugi nad seda olla 2014. aasta lõpuks. Mõeldakse, et kuna me enam niikuinii edasi opereerida ei või, siis tühja neist rongidest.
Täitsa ära laguneda rongidel vast siiski ei lasta, kuna kaks ja pool aastat reisjavedu seisab alles ees ning reisijaid saab vedada ainult siis, kui teenus on kvaliteetne. Samas loota, et viimase kahe ja poole aasta jooksul  tehakse täiendavaid investeeringuid rongidesse, (interjöör, mootor, värvimine) ei maksa. See aga kahandab mõnevõrra rongide müügiväärtust ja potentsiaalsete ostjate ringi. Siinkohal tasuks ära mainida, et Lätis sõitvad eksemplarid näevad vähemalt piltide/videode põhjal tunduvalt kõbusamad välja kui Eestis sõitvad eksemplarid.

Kokkuvõteks siis niipalju, et mina kui tehnikahuviline ja majanduslikult mõtlev inimene looodan, et rongidele leitakse uus hoolitsev omanik või saavad osad rongid uue kodu muueumis ning rongide lihtlabast lammutamist ei toimu. Asjade mõtlemata hävitamine on omane ainult babaritele, eestlased on ju ikkagi kultuurne rahvas.

[1] http://www.e24.ee/908498/edelaraudtee-jaab-suurest-rahast-ilma
[2] http://en.wikipedia.org/wiki/R%C4%ABgas_Vagonb%C5%ABves_R%C5%ABpn%C4%ABca

Kvantiteet pole kvaliteet

TTÜ peahoone

Taaskord on läbi saanud sisseastumise periood Eesti avalik-õiguslikesse ülikoolidesse. Vaatamata sellele, et laste arv Eestis väheneb iga aastaga, tehti vähemalt TTÜ-s ja TLÜ-s vastuvõetud avalduste rekordid. TÜ jäi oma eelmise aasta numbritele alla.

Numbritest siis lähemalt ka: TTÜ-sse laekus kokku 11 347 avaldust, TLÜ-sse 8205 (Seisuga 06.07, vastuvõtt kestis seal 9. juulini) ning TÜ 12 279 avaldust. [1][2]

Ei pea olema hiromant, et ära arvata, millistele erialadele oli ülikoolides suurim konkurss. Nii nagu on juba traditsiooniks kujunenud, olid noorte hulgas populaarseimad n.ö "pehmed" erialad. Näiteks TTÜ-s oli suurim konkurss kiniisvara haldamise ja avaliku halduse erialadele, TÜ-s oli surim konkurss õigusteaduse erialale.

Siiski pole seis väga hull ning asjad näitavad paranemise märke. Nimelt oli see aasta palju huvi ka IT-erialade ning logistika vastu. Seega on näha, et reaalteadustel põhinevaid erialasi pole noored täielikult hüljanud ning soov neid õppida on siiski osadel olemas.

Toetan reaalalasi ja olen natukene vastu pehmetele aladele kahel põhjusel. Esiteks õpin ise eriala, mis väga tugevasti seotud reaalaladega (matemaatika, füüsika, joonestamine) ja teiseks leian, et Eestil on suuremad sanšid saada majanduslikult edukaks, kui meil on insenere, kes suudavad teha tooteid, mida eksportida. Pole kasu müügimeestest kui ei ole tooteid, mida müüa. Saastekvoodi müügile me igavesti ei saa lootma jääda.

Nüüd natukene asjast ka. Postituse pealkiri oli "kvantiteet pole kvaliteet." Nimelt nagu näha arvudest, mida ma välja tõin, siis võib tõlgendada seda nii, et ülikoolid võitlevad ninast veri väljas selle nimel, et saada võimalikult palju tudengeid. Keskendutakse kvantiteedile, tuleks aga keskenduda kvaliteedile. Ühest heast spetsialistist on rohkem kasu kui kolmest keskmisest.

Lisaks jätab selline inimeste endale rabamine rakenduskõrgharidusasutused ja kutsekoolid vaeslapse rolli. Kõrghariduse promomisega pingutatakse minu meelest üle. Diplom ei aita kõiges, sest nagu öeldakse, "load ei sõida." On vaja inimesi, kes oskavad ka kätega midagi ära teha ja sellised inimesed tulevad just kutsekoolidest ja rakenduskõrgkoolidest. Ülikool ei õpeta kokki, elektrikuid, torumehi. Tegemist on hinnatud meistrimeestega, kes suudavad teenida head palka, kui nad oma töös osavad on. Samas igat paberiga valgekraed, kes ülikooli väravatest välja tuleb, ei vaja ühiskond teps mitte.

Noorte keskkooli lõpetajate massilises ülikooli tunglemises on suur mõju just ülikoolide poolses agressiivses reklaamikampaanias, näiteks võis näha TÜ reklaame see aasta Tallinna bussipeatustes suurte postrite kujul, sealjuures ka TTÜ ees. (sic!) kutsekoolidel ja rakenduskõrgkoolidel aga sellist reklaamieelarvet ei ole, kui natukene üldistada, siis kutsekoolide reklaam piirdub poole A4 suuruse teksitiga Linnalehe keskel paaris lehenumbris. Ilmselgelt jääb selline reklaam ülikoolide omade (Muuseas mis tehtud proffesionaalste reklaamifirmade poolt) varju ning noor lõpetaja ehk ei mõtlegi kutsekooli peale, vaid viib oma paberid kohe ülikooli tänu heale reklaamile.

Selle reklaamiraha võiks panna hoopis õppekvaliteedi täiustamiseks (oleme ausad, tegemist on suurte summadega) ja anda teistele õppeasutustele võrdse võimaluse enda hääle näitamiseks. Seda seetõttu, et on imelik jälgida spetsialistide kurtmist, et on puudus oskustöölistest, samas ülikoolide reklaam suviti (puhtalt akadeemiline haridus) lausa tuleb uksest ja aknast sisse. Tuleb jutt ja tegevused kokku viia.

Nüüd veel viimaks sellest, mida pean silmas õppekvaliteedi parandamise all:
1. Väiksem õpilaste arv ühe õppejõu kohta ehk siis rohkem õppejõude
2. Rohkem välis- ja külalisprofessoreid silmaringi laiendamise huvides
3. Uuemad õpikud, maailma tippõpikute tõlkimine

Kindlasti kirjutan kõrgharidusteemadel tulevikus veel, ehk isegi selle suve jooksul.

P.S Põhjus miks ma pole ammu kirjutanud oma blogisse seisneb selles, et suvi on tudengi jaoks kõige töisem aeg.

[1] http://www.postimees.ee/899734/ulikoolid-tombavad-vastuvotule-joone-alla/
[2] http://www.tartupostimees.ee/902022/ulikoolidesse-vastuvott-on-lopusirgel

Tallinna söögikoht #1

Balti jaama kohvik - minu meelest parim söögikoht Tallinnas

Täna käisin Balti jaamas ning astusin läbi ka enda lemmik söögikohast - Balti jaama kohvikust. Pärast külastamist tekkis mul mõte, et võiks avaldada sellele söögikohale tunnustust ja rääkida teistelegi kui vahva kohaga tegu on.

Balti jaama kohvik meeldib mulle järgnevatel põhjustel:

• Toidu hinnad on odavad ja portsionid arvestatava suurusega. Näiteks tšeburek maksab 1 €, lihapirukas 0,9 €, plov 2,10  € jne. Tegemist oleks odava kohaga isegi äärelinna mõistes, aga tegemist on siinpuhul söögikohaga, mis asub kesklinnas.
• Pakutavad toidud on maitsvad ja toitvad. Minu meelest on just Balti jaama lihapirukas Tallinna parim. Ka pannkoogid ja tšeburekid on seal suurepärased.
• Hea asukoht. Balti jaama näol on tegemist olulise transpordisõlmega kus peatuvad rongid, Harjumaa liinide bussid, trollid ja trammid. Oodates bussi või rongi, saab edukalt seal aega puhata, olla soojas ja süüa midagi.
• Avatud köök, toidu valmistamise protsessi on võimalik pealt vaadata. Ehk näed isegi omaenda roa valmimist. See võimaldab kliendil olla kindel kvaliteedis ja peaks välistama ka "mis asi see minu saia vahel on" olukorrad.
• Viisakas ja kiire teenindus. kuigi kliente on seal alati omajagu, siis kunagi ei pea kaua sabas seisma. 

Seega, kui satute Tallinna või lihtsalt viib tee läbi Balti jaamast, siis astuge julgelt sinna sisse.Ahjaa, asukoht ka täpsemalt märgitud. Balti jaama kohvik asub endises lähiliinide vaksali hoones (See suure kupliga) otse ostukeskuse kõrval. Sisse saab mõlemalt poolt maja.

"Kiliseb, koliseb, hüppab ja möliseb"

Kadrioru tramm - kiliseb, koliseb, hüppab ja möliseb.
Piltlikult väljendades

Täna käisin hommikul värsket õhku hingamas Kadrioru luigetiigi ääres. Selleks, et sinna jõuda, tuli mul kasutada hulgaliselt emotsioone pakuvat "suurepärast" Tallinna ühistransporti.

Emotsioone pakkuv oli just trammisõidu osa. Nimelt sõites Viru keskuse juurest Kadrioru poole trammiga nr. 1 tegi tramm kohutavat müra ja salong vibreeris tuntavalt. Sellest johtuvalt ka artikli pealkiri pandud. Kuna trollid-bussid on üldjuhul uued ja mugavad, siis istudes ühelt teisele on vahe hästi tunda. Eriti minusugusel, kes trammiga tegelikult harva sõidab. On tunda, et trammid on vanad ja rööbasteed väsinud.

Selle kõige valguses tahaksin taas küsida kui õigustatud on nn. tasuta ühistransport? Kui tõesti on Tallinna LOV-l mingi vaba raha, siis võiks selle investeerida veeremi ja infrastruktuuri (ikka veel ei meeldi mulle sõna taristu) uuendamisse. Nimelt on seis just trammide osas eriti nutune, ka trollidega (vähemalt osadega neist) pole olukord kiita. Bussidega on lood üsna head, selles osas pole midagi ette heita. Näiteks alustas just juuni alguses liinil sõitmist 15 uut MANi liinibussi. (http://www.tallinnapostimees.ee/861906/tana-soitsid-liinile-uued-firma-man-bussid/) Kokku telliti 35 bussi.

Väikese vahepõikena ja meeldetuletusena eelnevatele postitustele trolliliikluse olukorrast Tallinnas. Suur hulk trolle läheb sellel ja järgmisel aastal mahakandmisele. Kokku kantakse 2012-2013 aastal maha 47 trolli. (http://www.tallinnapostimees.ee/783982/uhistranspordiettevotete-liitmine-tahendab-trolliliikluse-haabumist/)
Trollide hindasi on raske leida, kuna tegemist pole päris massikaubaga, siiski õnnestus leida 2006. aasta hinnad. tollal maksis lühike troll 340 000 € ja liigendtroll 470 000 €. (http://wwx.postimees.ee/211106/esileht/siseuudised/tallinn/229941.php?r) Oletades, et trollide hind on jäänud samaks ning trollid õnnestuks saada baashinnaga (See on küll ebareaalne, aga andmeid lihtsa matemaatilise mudeli jaoks on vaja) siis nende 47 trolli asendamiseks vajalik hind on 25*340 000 + 22*470 000 = 8 500 000 + 10 340 000. = 18 840 000 €. Kuna Tallinn on nimetanud oma "idee" aastaseks kuluks 20M € (http://www.tallinnapostimees.ee/782308/veebis-kaib-alternatiivne-tasuta-uhistranspordi-kusitlus/), siis selgub, et jättes selle kampaania tegemata, saaks kõik trollid, mis vajavad asendamist, asendatud ja korraga välja ostetud. Üks mure oleks seega vähem. Tegelikult saaks teha veelgi enam, kuna sõiduvahendeid üldjuhul korraga välja ei osteta, vaid võetakse liisingusse.

Tagasi trammide juurde. Lubatud on ja arvatavasti ka teostatakse, suuresti tänu Euroopa rahadele, 4. trammiliini kordategemine ja sellele 15 uue trammi soetamine. (http://www.tallinnapostimees.ee/868300/trammi-ja-trollibussikoondis-kuulutab-valja-trammihanke/)
See on iseenesest ju väga tore. Aga miks ainult 4. trammiliin? Ehk miks ainult see tee korda tehakse ja ainult sinna uued trammid pannakse? Senini põhjendatakse seda sellega, et trammiliinil nr. 4 on enim kasutajaid ja seda kasutavad ka turistid.
Minu meelest aga lähenetakse asjale tsipa vale nurga alt, nimelt on Tondi-Ülemiste trammitee üsna heas korras praegu, seda suuresti täna Tartu maantee pikenduse remondile mõned aastad tagasi. Samas Kopli trammiteed ja Kadrioru trammiteed on üsna nutuses seisus ja vajaks väga remonti. Seda nii teetammi kui rööbaste osas. Ning kui sellist asja väidab vähenõudlik transpordikasutaja nagu mina, siis võib uskuda, et asi on hull. Sama lugu ka trammidega. Olen kindel, et ka Kopli püsielanik keevitaja Vasja tahaks aeg-ajalt sõita uues mugavas trammis, on ta ju ikkagi ka maksumaksja. Tuua uued trammid sõitmiseks ainult briti poissmees Michealile ning Pärnu mnt rikaste ja ilusate rajooni ärimees Märdile on ikkagi tsipa vale. Ka elementaarne loogika ütleb, et remonti tuleks alustada sealt, kus seda kõige rohkem vaja on.

Kui teha korda Kadrioru trammiteed ja panna ka 1. ja 3. trammiliinile uusi tramme liikuma, siis olen kindel, et turistid kasutaks trammi rohkem sinna sõitmiseks, eelistaks seda bussile. Ka jääksid ära kohalike "kiliseb-koliseb" artiklid, sellised, mida ma praegu kirjutan. Tuleb ju silmas pidada, et lisaks hinnale mõjutab ühistranspordi kasutatavust selle kvaliteet ja maine ning kahe viimasega on Tallinnas raskusi, vähemalt elektrit kasutava transpordi osas. Isegi kui tuleb tasuta ühistransport, siis maine sellest ei parane, või kui paraneb, siis minimaalselt. Kvaliteet kannatab kindlasi. Seega taaskord: kasutada tuleb raha ratsionaalselt, mitte tasuta transporti pole vaja, vaid kvaliteetset transporti on vaja. Kvaliteetne - uued, puhtad ja töökorras sõiduvahendid, mis talvel soojad ja suvel jahedad, saabuvad peatusesse õigeaegselt, käivad tihedalt hommikust õhtuni, on loogiliste marsruutidega ning pidurdavad ja kiirendavad nii, et nina ja kukal ei saa integreeritud kolpa.

Latitude 59

Latitude 59 logo

7. ja 8. juunil avanes mul võimalus osa võtta konverentsist "Latitude 59." Konverents keskendus Start-Up-ide teemale. Nendele, kes pole terminoloogiaga väga kursis, siis Start-Up-iks kutsutakse väikest alustavat ettevõtet.
(http://latitude59.ee/)

Hea meel on selle üle, et sain konverentsil osaleda tasuta. Selline õnn sai osaks veel mõnele TTÜ tudengile. Samas paljud pidid konverentsile lunastama pääsme, mis kui õigesti mäletan, maksis 59 €. Kuigi kahepäevase rahvusvahelise konverentsi kohta polegi seda hirmus palju.

Konverents ise peeti inglise keeles, sest kõnelejaid-kuulajaid oli mitmest riigist: USA-st, Soomest, Rootsist, Lätist jne. Kõnelejate tase oli väga kõrge, nii palju kui mulle meelde jäi, oli vähemalt kaks inimest Stanfordist. Esinejate hulgas oli nii ettevõtjaid, õppejõude, riskikapitaliste (Venture Capitalist) kui palju teisi spetsialiste. Ühesõnaga kaks päeva tihedat sisukat kuulamist. Kahju on natuke sellest, et kõik kõrva taha ei jäänud, sest kaks päeva kuulata inglise keelset erialast teksti on keeruline. Isegi eesti keeles taolise konverentsi kuulamine vajaks palju vaimujõudu.

Käsitlevate teemade ring oli lai. Tooksin välja vaid mõned, mida sai käsitletud.

• GreenTech (Mõned ütlevad ka CleanTech) ja tervishoiu valdkonna Start-Up-id. Kas neid on mõtekas arendada? Need valdkonnad on leidnud küll palju kõneainet, kuid nende arendamine on kallis ja kulukas. Üks kõnelejatest selles paneelis oli Mart Ustav.
• Lühi- või pika-ajaline ettevõte. (Hot segments vs long tail opportunities)
• Mobile entertainment, ehk siis mobiilne meelelahutus. Teema, milleta vist ei kujutakski seminare Eestis ette. IT  on üks vähestest asjadest, kus meil on tõsiselt kompetentsi ja mitmeid ekspordivõimalusi. Samuti vajab IT vähe algkapitali ja ei vaja materiaalseid ressursse.
• Intellektuaalse omandi kaitse ja seda puudutav seadusandlus.

Lisaks toimus konverentsi sees Start-Up-ide võistlus. Osales c.a 20 lahendust, kõik need olid arvuti või mobiiltelefoni põhised rakendused. Esikoha võitis lahendus, mis kujutab endast seadet, mis jälgib kui kaua ja kus sa pargid ning vastavalt sellele arvutab välja parkimise hinna. Seade kinnitub auto sigaretisüütajasse. Jääb ära unustamise ja parkimistrahvide pool. Ise leian, et tegemist on üsna leidliku lahendusega. Kuigi minu lemmikud olid InSkilled ja Carfitsme. Kui kellelgi on huvi, mida need lahendused endast kujutavad, siis soovitan googeldada või vaadata Latitude59 kodulehte.

Paralleelselt teiste stendidega oli väljas ka Exo-Bike, kes oli kohale toonud lausa kolm elektriratast! Neile, kes veel ei tea, siis Exo-Bike on Eesti firma, kes toodab elektrimootoriga mopeede. Sain isegi teha kahe päeva jooksul paar tiiru. Väga lahe riist ning arvestades seadme tehnilist taset, siis pole ka küsitud hind, c.a 1700 €, palju küsitud.

Loodan, et tulevikus avaneb mul veel võimalusi sellistel huvitavatel konverentsidel osaleda. Neil, kes tekkis küsimusi konverentsi kohta antud artikli põhjal, siis võib esitada küsimusi kommentaarides, vastan nii hästi kui suudan.

Kaia Kanepi suurepärane turniir RG-l

Kaia Kanepi tegi Roland Garrosel

Kaia Kanepi jaoks küll tänase päevaga võistlemine RG-l lõppes, kuid tema tulemusi sellel turniiril võib pidada suurepäraseks.

Üksikmängus jõudis ta veerandfinaali, korrates nii oma 2008. aasta tulemust ning paarismängus jõudis Kanepi oma kaaslase Shuai Zhangiga kolmandasse ringi.

Üksikmängu kronoloogia:
Esimeses ringis läks Kanepi vastamisi Alexandra Panovaga, keda ta võitis 6:3 6:3.
Teises ringis oli tema vastaseks rumeenlanna Irina-Camelia Begu, keda ta võidis 6:4 6:1.
Kolmandas ringis kohtus Kanepi endise maailma esireketi, taanlanna Caroline Wozniackiga, keda ta võitis pikas maraton-matšis 6:1 6:7 (3:7) 6:3. Minu meelest oli Kanepi mäng temaga tema turniiri parim mäng. see, kuidas ta suutis välja tulla teise setti lõpus tekkinud mõõnast, oli suurepärane.
Neljandas ringis oli Kanepi vastaseks Arantxa Rus Hollandist, keda Kaia võitis 6:1 4:6 6:0. Edetabeli koha järgi (97) oleks pidanud vastane olema võidetav kahes setis, kuid eks igal sportlasel ole tõususid ja mõõnasid ning tuleb tõdeda, et edetabeli koht ei ole veel kõik, esisajas on konkurents üsna tihe.
Veerandfinaalis tuli tunnistada maailma teise reketi, venelanna Maria Sharapova, paremust, jäädes talle alla 2:6 3:6. Skoor siiski näitab, et heal päeval on Maria võidetav ning kuigi vastu võtta tuli kaotus, siis kindlasti ei olnud Kaia antud mängus põrandamatiks.

Lahkub rahulolevana
Kuigi esikohta ega ka poolfinaali kohta ei tulnud, siis Kaia vast raskete tunnetega koju ei lähe, kuna kõikide eelduste kohaselt peaks ta uues WTA edetabelis, mis avalikustatakse järgmisel nädalal, tõusma 15. kohale, mis oleks tema jaoks kõrgeim koht kogu tema karjääri vältel. Lisaks heale edetabelikohale õnnestus Kaial saada ka kopsaks auhinnaaha, 166 500 €, mis saab kindlasti targalt investeeritud. Antud auhinnaraha on siis üksikmängu ja paarismängu peale kokku, üksikmängu eest 155 000 € ja paarismängu eest 11 500 €.

Kuid kui Kaia tahaks tõusta TOP10-sse, peaks ta sarnast mängu näitama ka teistel Suure Slämmi turniiridel. Lisaks tuleks tähelepanu pöörata veidi rohkem ka paarismängule, sest osad punktid, mis on edetabelis, tulevad ka paarismängust.

Arvutite kasutamisest loengutes, taas

9GAG - kurjajuur paljudele tudengitele. Arvatavasti
üks põhjustest, miks internet nüüd loengutes keelatud.

Täna märkasin Postimehe veebiversioonis üle pika aja taas artiklit teemal, mis käsitleb arvutite keelamist loengutes.
[1]

Nimelt avaldab TTÜ avaliku halduse instituudi direktor Rainer Kattel arvamust, et arvutite kasutamise keelamine loengutes alates selle aasta veebruarist on kandnud positiivseid vilju. Tudengid panevat nüüd loengus palju paremini tähele ning on loengus osalemises aktiivsemad.

Kõik on õige, aga aru ma ei saa, miks pagana pärast on sellest vaja lausa artikkel teha. On täiesti loogiline, et kui pole selliseid segavaid faktoreid nagu Facebook, 9GAG, MSN ja muud taolised leheküljed, siis suudab tudeng oma tähelepanu palju paremini keskenduda, sest kui tudeng ei ole parajasti veebiavarustes, siis mida muud tal saalis ikka teha on kui õppejõu juttu kuulata. 

Olen ise siiamaani seisukohal, et arvutite, täpsemini interneti kasutamise, keelamine loengutes on õigustatud, seda järgnevatel põhjustel.

• Tudengitel on suurem motivatsioon kuulata õppejõudu ja kaasa mõelda, pole segavaid faktoreid.
• Tudengid harjutavad käekirja, mis osadel nii viletsaks läinud, et brr...  Osad küll tõesti konspekteerivad arvutisse, aga ise olen näinud üsna üksikuid, kes nii kiiresti trükkida suudavad. Pealegi on paberi ja pliiatsiga palju parem jooniseid ja graafikuid konspekteerida. Tahaks näha, kuidas mõni tudeng painti või exceliga hakkab mõnda matemaatilist graafikut konspekteerima.

Viimati kirjutasin antud teemal oma blogis 1. veebruaril käesoleval aastal, seega on selle teema osas pikka aega vaikus valitsenud. Miks see teema jälle ülesse võetud on, seda ma öelda ei oska. Küll aga ütlen nii palju, et viidatud artikli juures olevad kommentaarid on sama paeluvad kui teema ise. Näiteks tuleb sealt välja arvamus, et probleeme tekkitavad just Apple toodangu kasutajad. Kasutajate kohta ma pead ei julge anda, kuid Apple ise on küll üks kurja juur, kuid see on juba hoopis teine jutt....

[1] http://www.postimees.ee/865774/ttu-professor-arvutite-keelamine-loengutes-parandas-oppetood/

Fittesti jooksuseminar

SEB Maraton on alati suure osalejate hulgaga

Täna käisin ühel huvitaval üritusel, nimelt Fittesti jooksuseminaril. Seal anti nõu, kuidas valmistuda septembris toimuvaks SEB Maratoniks. Peakõnelejaks oli inimene, kes on täispika maratoni läbi jooksnud 9 korral. Seega kogemust küll.

Ise käisin seda üritust kuulamas kahel põhjusel. Esiteks oli see väga soodne, kuulamine maksis 1 €. Teiseks see, et minus ikkagi pisike spordipisik sees on, seega oleks hea teada, mida teha ja mida mitte kui mul peakski tekkima hull mõte sügisel osa võtta.
Samas pole ma sedagi otsustanud, kas tahan joosta 10 km või 21,1 km.

Kui mõnel inimesel tekib soov läbi teha mõni suurem jooksuvõistlus, siis sellistel seminaridel tuleks kindlasti osaleda, et teaks, kuidas õigesti ette valmistuda. Vale või ebapiisav ettevalmistus võivad tervisele korvamatut kahju teha. Täispikk maraton, ega samas ka poolpikk maraton, ei ole naljaasi ning nendeks tuleb põhjalikult valmistuda ja omada ka korrektset varustust.

Mälestusi muuseumiöölt

KUMU

Eile toimus järjekordselt iga-aastane muuseumiöö, mille raames oli inimestel võimalus õhtusel ajal tasuta muuseumeid käia külastamas.

Kasutasin seda võimalust minagi ja käisin ära KUMUs. Kuigi see on olnud juba piki aastaid avatud, siis ma polnud sinna varem sattunud. Kuna aga eile sai käia muuseumites tasuta, siis otsustasin haarata härjal sarvist ning lõpuks ometi ära käia.

Kohapeale jõudes tabas mid natukene ootamatu vaatepilt, nimelt oli muuseumisse pääsemiseks väga pikk saba. Ma küll teadsin, et muuseumiööl võib külastajaid olla tavapärasest rohkem, kuid sellist massi ei oleks osanud küll ette näha. Järjekord oli tingitud sellest, et korraga lasti muuseumisse sisse teatud hulk inimesi, et ei tekiks liiga suurt ülerahvastatust. Ise pidin järjekorras seisma umbes pool tundi. Võin julgusega öelda, et see oli minu elu pikim saba, kus ma ise olen seisma pidanud.

Järjekorras seistes jäi silma veel üks detail. Nimelt oli kuulda väga palju vene keelt, nii ees kui taga. Eesti keelt peaaegu ei kostnudki. Võib-olla oli tegemist turismigruppidega, kes kasutasid ära muuseumiöö poolt pakutut võimalust tasuta külastada ja seeläbi raha kokku hoida. Turismigruppe eeldan seepärast, kuna kahtlen selles, et Lasnamäe ja Kopli elanikel tuli ootamatu tuhin näha Eesti kunsti. Samas võis jääda ka asjast petlik mulje, kuna venekeelne elanikkond ongi oma olemuselt häälekam ja aktiivsem, eestlased on rohkem vaiksemad ja kannatlikumad sabatajad.

Muuseumis sees sai kahjuks näha ainult kahte väljapanekut. Suurem osa ruumidest, kus on vanem või lihtsalt väärtuslikum kunst, inimesi ei lastud. Samas ka mõistetav, kuna nii suur rahvamass nagu on muuseumiööl, tekitab riske ja kunst on siiski hindamatu. Väljapanekutest oli siis näha okupatsiooniaegne Eesti kunst ja vanaaegste Eesti filmide kinoplakatide väljapanek.

Üks emotsioon, mis jäi veel muuseumi külastusest, oli see, et muuseum tundub seest väike. Väljast vaadates tundub küll suur hoone, aga sees liikudes on kuidagi kitsas. Isegi kui suur rahvamass välja arvata, siis võiksid ruumid rohkem avarustunnet pakkuda, aga see on lihtsalt minu arvamus.

Tahaks veel ära mainida, et omal ajal muuseumile asukohta valides on täitsa täppi pandud. Muuseum on täpselt seal, kus ta olema peab. Ümber ringi rohelus ja vaikus. Meri on lähedal ning läheduses on mitmeid teisi tähtsaid kultuuriobjekte, sealhulgas Kadrioru loss, Presidendi kantselei, Kardioru luigetiik jpm.

Lõpuks ometi läbi

Enam-vähem selline tunne valdas mind peale eksami lõppu

Täna saabus see kaua oodatud päev -  semestri viimane. Siiski tuli veel täna sooritada üks eksam, kõige raskem nendest kusjuures, tehniline hüdro- ja aeromehaanika. Ja kui see eksam sai ära antud, siis langes justkui koorem õlult - lõpuks ometi puhkus, kolm kuud magusat, päikesepaistelist, puhkust. Kui töö aeg muidugi välja arvata.

Mina kuulun nende õnnelike hulka, kelle jaoks puhkus põhimõtteliselt on alanud - in your face, põhikooli ja gümnaasiumi põngerjad :) Eksamid on kõik kenasti tehtud ja ainuke vaev, mille pärast ma pean muretsema on lõputöö presentatsiooni koostamine ja siis kaitsmine ise. Kuna aga kumbki pole väga ajamahukas tegevus, siis palju muretsema ei pea.

Tänane päev näitas edukalt, et kui sa oled semestri jooksul jooksvalt tubli, loengus aktiivne ning teed eksamid ära varakult ja positiivselt, siis võid suvepuhkusega juba väga varakult alustada. O.K, eksamite tegemise privileeg semestri sees on üldjuhul ainult baka VI semestri tudengite privileeg, aga ikkagi. Nimelt on asja konks selles, et bakalaureuse õppet lõpetavatel tudengitel peavad olema hinded väljas 21. maiks. Õnnistus ja needus üheaegselt, sest kui teised tudengid saavad lihvida mõnda asja poole juunini, siis meie, vaesed lõpetajad, peame juba esimesel katsel täistabamuse saavutama. Karm. Mina õnneks enam selle pärast muretsema ei pea. Nagu öeldakse - don´t worry, itś over.

Vajaduspõhised õppetoetused - vastu võetud

Õppetoetus - seis parem kui enne, aga ikkagi sentide lugemine

Täna kiitis valitsus heaks vajaduspõhiste õppetoetuste seaduseelnõu.
See tähendab, et õppetoetust on võimalik saada ka väikese sissetulekuga tudengitel. Õigemini tudengitel, kellede leibkondadel on väike sissetulek, kui lugeda nõudeid, mille alusel toetust maksma hakatakse.

Siiski hakatakse vajadusepõhist toetust maksma alates 2013/2014 õppeaastast, seega kasinama rahakotiga tudengid peavad veidi kannatust veel varuma. Samas ootamine on seda väärt. 135 € pole küll teab mis suur summa, kuid on tubliks abiks ühika üüri, kommunaalmaksete, transpordi, toidu ja muu kulude katmisel. Paraku ei saa eirata fakti, et kõiki kulutusi 135 € ei kata, mistõttu tuleb ikka mingit tööd teha. Et aga toetust makstakse vaid nominaalajaga õppijatele, siis saab sellest toetusest abi olema vaid neile, kelle närvid, mõistus ja tervis lubavad täisajaga õppida ja samal ajal töötada.

Artiklis oli midagi positiivset ka minu, aga ka teiste andekate tudengite jaoks. Nimelt, vähemalt artikli sõnutsi, säilib senine 55 € toetus neile, kel õppetulemused head. See on suureks lohutuseks, sest kuigi 55 € ei ole väga suur raha, siis on sellest palju abi tõusvate hindade tingimustes. Kui mitte midagi muud, siis 55 € võimaldab soetada näiteks tallinlase tudengi kuukaardi ja korra päevas ülikooli sööklas sooja süüa saada. Senini olin aru saanud, et vana toetuste süsteem kaob uue tulekul ära. Paistab, et olen eksinud ning uus tuleb paralleelselt vana kõrvale.

(Algallikaks: http://www.postimees.ee/844452/valitsus-kiitis-heaks-vajaduspohiste-oppetoetuste-seaduseelnou)

Nissan Leaf kui päästja?

Nissan Leaf

Täna ilmus postimees.ee majandusleheküljel E24  artikkel, kus Nissan Leafi nimetatakse päästjaks. (http://www.e24.ee/842642/kas-nissanist-saab-paastja/) Päästjaks selles mõttes, et suurendab lootust, et inimestele elektriautode ostutoetuse andmise projekt ei kukugi täiesti läbi.

Nendele, kes artikkleid väga lugeda ei viitsi, olgu lühidalt iva lahti seletatud. Nimelt on mullu juulis alanud ostutoetuse programmi kaudu toetust taotlenud vaid 31 inimest. Nendest 31-st langeb Mitshubishi-Peugeot-Citroen kolmiku arvele 9 ja sel kevadel müüki jõudnud Nissan Leafi arvele 14.  Samas ostutoetus on ette nähtud 500 inimesele ning toetusi saab taotleda kuni selle aasta 31. oktoobrini! On selgelt näha, et kui midagi ei muudeta, siis jääbki ostutoetustele mõeldud summa sihtotstarbeliselt kasutamata.

See, et Nissan Leaf on osutunud populaarsemaks näitab lihtsalt seda, et tegemist on parema autoga. Olgu välja toodud lihtsalt mõned plussid, miks Leaf on parem kui iMiev:

• Nissan on ruumikam, inimestel on rohkem ruumi ja pagasit saab rohkem kaasas vedada.
• Aku on mahukam, seega ka läbisõit on suurem. Kuigi talvel läbisõit väheneb, jääb see ikka Mitshubishist suuremaks ning peaks suuremate külmadega olema subjektiivse hinnagu põhjal c.a 80-100 km.
• Leaf on ilusama disainiga. (Siinkohal tegu autori isikliku hinnanguga)

Kuid ka Leaf üksinda ei suuda aidata sügiseks 500 eraisikutele müüdud autot saavutada, seda vaatamata sellele, et tegu on üllatavalt populaarseks osutunud mudeliga. Olen siiamaani seisukohal, et saavutatud müüginumbrite eesmärki ei aita saavutada mitte mudelite rohkus turul, vaid ostutoetuste tingimuste veelgi soodsamaks muutmine. Leian, et ostutoetuse ulatuse tõstmine 60-70 %-ni hinnast peaks andma soovitud tulemuse. Kuid ka see ei pruugi muidugi 100%-ist garantiid anda.
Viidatud artiklis on öeldud õigesti: kui Leaf midagi muud ei tee, siis vähemasti päästab ta programmi täielikust fiaskost.

Olles optimist, siis arvan, et oktoobriks tuleb praeguste olude säilimisel täis 100-150 ostutoetuse taotlust, kuid rohkemat küll ei julgeks uskuda. Samas olukord saab minna vaid paremaks, selleks annab alust see, et laadimistaristu täieneb pidevalt ning tulevikus ei tohiks laadimine probleemiks kujuneda. (Kuigi jah, ainuke laadimispunkt, mida ma siiamaani oma silmaga olen näinud, asub EE peamaja ees)

Vahva Tudengijooks

Tudengijooksu poster

Täna toimus Nõmme spordikeskuses Tudengijooks. Üritus toimus hetkel toimuvate tudengipäevade raames. Distantsiks oli 7,5 km ja osalejaid oli natuke üle 500.

Kuna ma ise pean lugu tervislikest eluviisidest ning minus leidub natuke ka sportliku hasarti, siis sai isegi ennast kirja pandud. Stardis võis mind näha numbri all 329.

Jooksu lõpetasin 252. kohal ajaga natuke üle 46 minuti. Kuigi ma olin endale eesmärgiks seadnud joosta alla 45 minuti, siis ma ei ole sugugi pettunud, sest andsin endast maksimumi. Eriti toredad olid viimased 200 meetrit, kui ma ühe kaasvõistlejaga sprintisin koos, et saada parem positsioon finišis. Kahjuks jäin ma alla, 2 sekundiga, kuid sain see eest vahva ja toreda emotsiooni.


Peale finišijoone ületamist ja kiipide tagastamist sai iga võistleja tasuta spordijoogi ja Fittesti ühe nädala priipääsme. Lisaks veel väike spordijoogipulbri pakk. Esimest kolme meest ja esimest kolme naist autasustati karikaga. Võitja aeg, 23 minutit ja sekundeid peale näitab, et tegemist oli kõrgetasemelise jooksuvõistlusega.


Võistluse korraldus ise jättis positiivse mulje. Stardinumbreid väljastati juba mitu tundi enne starti ning kohapeal oli olemas ka pakihoid. Samuti oli jooksudistantsil iga väikese maa tagant inimene, kes jälgiks, et kõik sujuks ja oleks korraks. Oli näha, et kõik vajalik oli korralikult läbi mõeldud.

Positiivne kogemus Hesburgerist

Mustamäe tee Hesburger

Täna üle pika aja sain positiivse teeninduskogemuse osaliseks. Kohaks Mustamäe tee Hesburgeri kiirtoidu restoran.

Lugu lühidalt siis selline, et tellisin endale ühe burgeri, kuid sellist ei olnud kohe saada, vaid tuli oodata. Istusin siis maha ja võtsin kätte ajalehe. Paraku kujunes ootamine tavapärasest pikemaks. (jõudsin lehe lugemisega juba üsna kaugele) Kartsin juba, et mind on kogemata ära unustatud.

Kui siis burger lõpuks minuni jõuti, siis vabandati kenasti ja pakuti nii pikajalise ootamise eest tasuta kohvi või teed. Kuna ma olen rohkem tee fänn , siis sai võetud tee. Igal juhul jättis mulle selline käitumine restorani töötajate poolt positiivse elamuse ja soovitan siinkohal teistelegi: kui soovite kiirtoidurestoranis head teenindust, siis seadke sammud Mustamäe tee Hesburgerisse. 

Ostuhullus on haigus, vist

Uuenenud Magistrali kaubanduskeskus

Täna avati Mustamäel rekonstrueeritud Magistrali kaubanduskeskus.
Huvi pärast läksin ka ise vaatama, kuna midagi targemat teha hetkel polnud. Kohale jõudes tuli tõdeda, et vaatepilt oli just selline nagu kartsin: pood oli inimestest täiesti tulvil ning liikumisruumi oli raske leida.

Minule kui ratsionaalselt mõtlevale inimesele jääb arusaamatuks, mis ime häda see on, mis just avamise päeval inimesi poodi ajab. Varasemad kogemused teiste poodide avamiselt on ju korduvalt näidanud, et poodide avamise päeval on meeletu tunglemine. Miks mitte lükata uue poega tutvumist mõne päeva võrra edasi, et säästa oma närve ja aega. Just, ka aega, sest vähemrahvastatud poes on kergem liikuda ja asjad saab kiiremini kätte.

Kuid ühte asja pean küll Magistrali kiituseks ütlema. On suudetud vältida teiste suuremate kettide sarnast lollust, et avamispäeva puhul on mingi suur kampaania. Seega suurem rüselus on (veel) olemata olnud. Näiteks tuleb mulle meelde mõne aasta tagune suure Säästumarketi avamine seal samas lähedal kus avapäeval pakuti soodsat suhkrut ja inimesed läksid lolliks kätte. Õnneks ise jälgisin seda tohuvapohu meedia vahendusel.

Eesti tarbija tarbimiskäitumist on üsna huvitav jälgida. Just taoliste poodide avamiste puhul, aga ka poodide suuremate sooduskampaaniate puhul langetakse justkui mingisugusesse massipsühhoosi ja kukutakse ostma. Laotakse korv täis, mõtlemata kas kõiki antuid tooteid tõepoolest vaja läheb. Tänane ei erinenud sellepoolest sugugui, nii palju kui jõudsin ringi vaadata, siis ostukorvid olid üsna täis ja kassajärjekorrad ulatusid pikalt riiulite vahele.

Sellistel päevadel teevad küll poed suurt käivet, kuid iga päev sellist massi näha ei soovita. Seda järgnevatel põhjustel:

• Selline suur ostjate hulk on kassapidajatele ja ka teistele poe töötajatele suur koormus ning pikapeale muutuks selline töötamine närvidele ja tervisele kurnavaks. See omakorda võib panna mõtlema karjäärivahetusele, mis omakorda võib esile kutsuda kaadrivoolavuse. Viimane aga mõjutab kvaliteeti.
• Kui iga päev peaks klient olema pikas järjekorras, siis lõpuks ta tüdineks ja valiks poe kus saab oma toimetused kiiremini korda aetud. See tähendab seda, et kui esile kutsuda lühiajaliselt suur ostjate hulk mingil perioodil, siis võib see hiljem anda tagasilööke kui esialgne periood liiga pikaks osutub.

Need olid siis minu mõtted seoses poe avamisel tekinud emotsioonidega.

Kiiruse piiramisest Eesti teedel

Selliseid märke Eesti teedel see suvi ei kohta

Hiljuti käis Eesti meediast läbi uudis, et tingituna olukorra halvenemisest liikluses jäetakse sellel aastal ära 100 km/h lõigud. Samas 110 km/h lõigud jäävad. (kohtades, kus on neljarealine tee)
See uudis tekitas osades inimestes palju nurinat, kuid ei tohiks seda teha, sest kui rahulikult asja üle mõtelda, siis on tegemist üsna ratsionaalse otsusega.

Ise leian, et see on üsna OK otsus ja mina ennast sellest kõigutada ei lase. Järgenavlt toon välja punktid, miks minu jaoks ei ole vahet, kas suurim piirkiirus on 90 km/h või 100 km/h.
Või siis miks ma pigem pooldan 90 km/h jäämist.

•  Kui märk näitab suurimaks lubatud kiiruseks 90 km/h või 100 km/h, siis näitab see seda, et nii suur on suurim lubatud sõidukiirus. SEE MÄRK EI TÄHENDA, ET NII KIIRESTI PEAB SÕITMA. Siiski pole osad liiklejad sellest aru saanud ja liiguvad nii kiiresti kui lubatud ja vahel ka kiiremini. Kiputakse unustama, et liikluseeskiri sätestab, et sõidukiirus tuleb valida vastavalt ilmastikuoludele, teeoludele ja vastavuses oma kogemuse ja oskustega. Kõigepealt tuleb silmas pidada oma oskusi ja olusi ja alles siis märgist juhenduda.
• Ajaline võit 10 km/h suurema (tipp)kiiruse puhul on olematu. Seda juba seetõttu, et te ei sõida pidevalt 100 km/h või 90 km/h. Vahepeal on ka kurvid, ristmikud, jalakäijate ülekäigu kohad jne Seega kujuneb keskmine kiirus mõnevõrra madalamaks ja suurim lubatud kiirus mõjutab seda vähe. Leian, et 2-3 minutit võitu (Suurema tõenäosusega te rohkem ei võida sõites Tallinnast Tartusse) ei ole väärt riski.
• Suurema piirkiiruse juures on ka peatumisteekond suurem (peatumisteekond on reageerimisteekond + pidurdusteekond) Kui teele satub jalakäija või põder siis võivad tähendada need esmapilgul tühised meetrid vahet elul ja surmal. 
• Õnnetuses mõjuvad jõud suurenevad järsult ka kiiruse väikesel tõusul. Seda väidet saab ilmestada läbi lihtsa kineetilise energia valemi. E =mv2. Kiirusel 90 km/h on kiirus 25 m/s ja kiirusel 100 km/h 27,7 m/s. Oletame, et auto mass on 1000 kg. Seega on esimesel juhul kineetiline energia 625 000 J, teisel juhul 767290 J. Vahe on 1,22 kordne. Seega suurendades kiirust 10 km/h, suurenevad õnnetuse korral jõud 22%, mis tähendab ka 22% suuremat riski tõsiselt viga saada.

Loodetavasti panevad need punktid lugejaid natukene rohkem mõtlema ja vähem kriitikat pilduma piirkiiruse piiramise teemadel.

Patriotism Rootsi moodi

Saab 9-5

Täna juhtusin mööda käima Tallinnas asuvast Ericssoni tehasest ja nägin midagi sellist, mis mind mõnevõrra üllatas. Midagi sellist, mida naljalt iga päev ei näe.

Kõik autod ühte moodi
Nimelt märkasin, et kõik autod, mis olid pargitud nii-öelda bosside poolele, olid KÕIK eranditult Rootsi autod, ehk siis kõik, umbes 20 reas olevat autot, olid kas Volvod või Saabid. Eriti huvitav oli näha just suurt hulka uusi Saabe, sest Saabide tootmine on praeguseks lõpetatud ning liikluspildis neid naljalt ei näe.

Mida on selles positiivset?
Leian, et kodumaise toodangu (On ju ka Ericsson Rootsi päritolu) eelistamine on üks viis, kuidas näidata üles patriotismi. Kuigi omamaine toodang ei pruugi olla alati see parim valik, siis tasuks sellegi poolest eelistada teatud juhtudel kodumaist toodangut. Seda sellepärast, et tarbides kodumaist toodangut, saavad tööd riigis olevad inimesed ja tulud jäävad riiki sisse. Ehk siis lühidalt sõnastatuna - kodumaise toodangu tarbimine aitab turgutada siseriikliku majandust.

Mida oleks sellest näitest õppida eestlastel?
Eestalstel tasuks sellest näitest üht-teist kõrva taha panna. Kui ostetakse lihtsalt väljendatult Poola kartuleid ja Hispaania tomateid ning ka tööstuskaupade osas vaadatakse välisriikide tootjate poole, siis ei maksa imestada, et majandus Eestis kiratseb. Otse loomulikult ei saa kõiki asju osta eestimaiseid, seda juba seetõttu, et kõiki asju Eestis ei toodeta, kuid vähemalt põllumajandustoodete ja mõne muu lihtsama kaubaartikli puhul võiks eelistada Maarjamaa pinnal valmistatut.

Taas kord elektriautodest

Kütuseelemendi toel liikuv Honda FCX Clarity

Inimesed, kes on mu blogiga juba varem tutvunud, on märganud, et olen kirjutanud mitmeid sissekandeid elektriautode teemal. Kuigi alguses, eriti eelmisel sügisel, olin elektriautode suhtes optimistlikum, siis nüüd on minu ind nende suhtes mõnevõrra jahtunud.
Peamiseks põhjuseks sellele on negatiivsete külgede, mida küll teati olemas olevat, palju tugevamini esinemine kui esialgu kardeti. Esiteks siis talvine läbisõit, milleks kujunes ainult 40-50 km suurimate külmadega, samas kui levitati infot, et alla 70-80 km ei tohiks läbisõit ühe laadimisega langeda. Teiseks  suureks miinuseks oli üsna kasutu salongisoojendus, millest tulenevalt pidid elektriautode kasutajad sõitma talvel mütsi ja kinnastega. Kui uskuda meedias levitatud infot. Põhjamaises kliimas on see suureks miinuseks, sest sõltumata sellest kas omanik sõidab elektriautoga või tavalise autoga, ootab ta sellelt mugavusi.
Võimsamat salongisoojendust aga panna ei saa, sest siis sööks see veel rohkem akusi ja autonoomsus langeks veelgi. Siinkohal tahangi jõuda oma jutu ivani. Elektriautodel iseenesest pole viga midagi, kuid neil on üks suur Achilleuse kand, nimelt akud. Kui tahata suuremat läbisõitu, siis on tarvis rohkem akusi. Rohkem akusi aga tõstab auto tühimassi. See omakorda tingib selle, et rahuldava dünaamika saamiseks on vaja võimsamat mootorit. Võimsam mootor tarbib rohkem energiat. Et seda suuremat energiavajadust rahuldada, on tarvis suuremat akupakki. Nagu näha tekib siin kinnine ring. Teatud osa lahendusest on akude mahutavuse suurendamine, täpsemini nende energiatiheduse suurendamine, mille ühik oli, kui ma ei eksi, W*h/kg.
Paraku ei saa ka seda lõputult teha, kuna ühelt poolt piirab hind ja teiselt poolt praegune teaduse tase ja materjalide omadused. Kuid kui nõrga kohaga, akudega, midagi ette võtta ei saa, kas see tähendab siis elektriautode mõtetuks kuulutamist?
Päris nii minu meelest ei ole. Elektriautod võivad saada oma vajaliku energia ka kütuselemendist. Hästi lihtsalt lahtiseletatuna tähendab kütuseelement seda, et autoga on kaasas vesinik, katalüsaatori pinnal (milleks minu teada on plaatina plaat) reageerib see õhus oleva hapnikuga ja selle tulemusena tekib elekter. Jäägiks on ainult veeaur antud protsessi tulemusena, seega keskkonda ei rikuta.
Kütuselemendiga liikuvad autod on paremad, kuna vesinikupaak koos elementidega kaalub vähem kui suur akudepakk ja võimaldab seejuures palju suuremat läbisõitu. Umbes 350-400 km praeguste tehnoloogiate juures. Samas on nad kallimad, kui akudega elektriautod, vesiniku kättesaadavus on piiratud hetkel ning see on kallis ja on ka mõned turvariskid. Näiteks vesinikupaak ise. Nimelt hoitakse gaasilist vesiniku 350-700 barilise rõhu all. Tuleb teha hulk tööd enne seda, enne kui saab olla kindel, et paagid on veakindlad ja ohutud suurtes massides kasutamiseks.
Samas kütuseelementidega autodel perspektiivi on. Just hiljuti teatas Hyundai, et kavatseb juba järgmine aasta toota 1000 vesinikuautot. See on tunduvalt varem võrreldes teiste tootjatega, kes arendavad kütuseelemendiga autosid. Honda, Toyota ja teised plaanivad (suurema) tootmiseni jõuda 2015  aastal. Siiski tuleb möönata, et Honda on juba väikest viisi kütuseelemendiga autosid tootnud. Nimelt on ehitatud mõnikümmend autot FCX Clarity.

Reaalainete populaarsusest

Einsteini sarnaseks reaalteaduste spetsialistiks
saamine pole paraku noorte eestlaste
esimeste prioriteetide hulgas.

Mõni päev tagasi jäi mulle veebiavarustes rännates silma artikkel, mille sisuks oli, et Eestis on mureks noorte vähene huvi reaalainete õppimise vastu. Huvitav küll, aga minu jaoks taoline asi küll uudisena ei tule. Antud mure on olnud Eestis juba aastaid, võib juba öelda, et aastakümneid, sest reaalalade populaarsuse langus sai laias laastus alguse juba 90-ndatel.
Sellele vaatamata treitakse iga aasta valmis suurel hulgal taolisi artikleid, millele heal juhul järgneb ka teatud arutelu. Tegudeni, mis viiks olukorra paranemiseni aga jõutud ei ole.

Tahaksin siinkohas kirja panna mõned oma mõtted, mis on viinud minu meelest taolise olukorrani. Üks suurtest mõjutajatest on meedia. Põhimõteliselt kogu meedia; ajakirjad, televisioon, raadio ja internet, haibivad "staare" ja pehmemate alade esindajaid. Viimastel aastatel on jooksnud tele-ekraanil lugematul hulgal tõsielusarju, näiteks Eesti Tippmodell, Eesti otsib superstaari, Tantsud tähtedega, Buss, Baar, Džunglistaar, Kohver jne. Pea kõikide nende saadete sisu võib üldiselt kokku võtta nii, et tule, ole ilus ja särav ning sa võidad. Samas sarju, mis räägiks teadlastest ning inseneridest või propageeriks ka tõsisemaid teadusi nagu näiteks matemaatika või füüsika, on äärmiselt vähe. Praegugi oskan nimetada vaid Rakett 69-t ja Püramiidi tipus. Kanal 2-s olev Galileo on kusagil poole peal teaduse ja lõbumaailma vahel.

Kuidas see on siis seotud vähese huviga reaalteaduste vastu? Asi on nimelt selles, et kogu selles staarimaanias ja kõmuajakirjanduse valguses võib noorele jääda ekslik mulje, et lihtsalt olles kena, aktiivne, kuulus ja/või tutvustega, siis sellest piisab elus läbilöömiseks. Mõned ka muidugi löövad nii läbi, aga selliseid on mõned üksikud. Samas reaalainete õppimine tõepoolest on keeruline ning sellele tuleb aega ja vaeva pühendada. Et inimene on juba oma loomult laisk, siis kiputakse valima pehmeid alasi ja minema kergema väljapääsu leidmise teelt, sest sellist suhtumist meedia ju tegelikult propageerib.

Teine punkt, mis pelutab noori eemale, on tunnustuse puudumine ja on seotud eelneva jutuga. Nimelt tahab iga inimene, sõltumata sellest kas ta on laulja või insener, et teda tähele pandaks. Kuna aga eelnevast punktist lähtuvalt võib öelda, et teadusspetsialistedele ja spetsialistidele üldse pööratakse Eestis teenimatult vähe tähelepanu, siis valivad noored müügimehe, majanduse või mõne muu pehme eriala lihtsalt mõttega, et siis on suurem tõenäosus silma paista.

Et oma mõtet tõestada, siis küsiks inimeste käest, kui paljudele ütlevad midagi nimed Björn Koop ja Rein Luik? Arvatavasti vähe. Ometi on tegemist rahvusvaheliselt hinnatud Eesti spetsialistidega. Kuid nime Getter Jaani teavad pea kõik eestlased. Nii, et point proven.
Mina näen asja lahendusena seda, et ühiskond tervikuna peaks väärtushinnanguid mõnevõrra ümber hindama. Ka meedia peaks rohkem ennast kontrollima ning vaatama, mida lastakse teleekraanile või mida avaldatakse paberil, sest meedial on ehk isegi suurem võim inimeste käitumise üle kui arvata võiks.

P.S Täna kirjutab EPL Online õpilaskodude murest. Teemast, millest mina juba tükk aega tagasi oma blogis kirjutasin. Tore, et ka avalik meedia on hakanud selle teema osas ärkama. Artikkel on ise siin: http://www.epl.ee/news/arvamus/2400-gumnasisti-hakkaks-elama-opilaskodus.d?id=64232251

Kodumaine kiirtoit

Fazeri rukkiburger, mille leiab Selveri pagariletist

Olen juba pikalt mõelnud, et võiks eksisteerida kodumaine kiirtoidukett. Seoses viimasel ajal levinud uudistega Subway laienemisest Eestisse mõtlesin oma ideest natukene lähemalt kirjutada.

Mida ma siis silmas pean, kui ütlen kodumaine. Kõigepealt pean muidugi silmas toidu toorainet, ehk siis liha, piim, juust, leib, sai ja puu- ning köögiviljad tuleksid kodumaisetelt tootjatelt. Ideaalvariandis võiks tegu olla lausa mahetoodetega, mis tulevad talupidajatelt. See küll tähendaks kõrgemat hinda võrreldes teiste kettidega, kuid tervislikus ja värskus on seda väärt. Lisaks see, et kodumaiste tootjate toodangut kasutades jääb raha riiki ja on majanduslikuks abiks siinsetele inimestele.

Lisaks pean kodumaisuse all silmas seda, et ka kõik muu restorani(de) juures oleks kodumaine. Alates sellest, et söögikohad oleks projekteeritud Eesti arhitektide poolt ja ehitatud eestimaisest toorest, näiteks paekivi, lõpetades sellega, et mööbel ja valgustus oleks tehtud Eesti ettevõtete poolt.
Artikli juures kujtasin ma Fazeri rukkiburgerit just seepärast, kuna leian, et kiirtoti võib olla ka tervislik ja toitel, lisaks sellele, et on kiire ja maitsev. Seetõttu näengi, et tulevases restoranis kasutatakse saiade asemel rukkikukleid. Lisaks sellele, et see on tervislik on see hea reklaam Eesti rahvuslikule toidule. See aitaks ka juurde võita klientide hulgas turiste, kellele meeldib proovida uusi ja eksklusiivseid asju. On ju teada, et muus maailmas on rukkileib suhteliselt vähe tuntud asi.
Kuid lisaks burgeritele peab ju söögikoht ka midagi muud pakkuma. Näiteks kartuleid. Üldiselt on kiirtoiukohtades kartulid õlis fritüüritud. Samas leian, et palju tervislikum oleks neid küpsetada ahjus ja siis hoida kindlal temperatuuril soojas kapis. Ka peavad restoranis olema joogid, kuid tavalise kombinatsiooni Coca-Cola, Fanta ja Sprite asemel võiks eestimaises restoranis olla piim, jogurt, kasemahl ja kummelitee, näiteks.

On veel üks pisike asi, mis mind tavaliste kiirsöögi kohtade puhul häirib. Nimelt tohutu paberi ja papi raiskamine. Kõigepealt reklaam, mis pannakse kõikidele kandikutele. Seda ju loevad tegelikult väga vähesed. Siis veel see, et kõik toidud alates burgeritest kuni pirukateni on mähitud paberisse ning joogid on pappnõudes. See on tegelikult ressursside suur kulutamine. Seetõttu leiangi, et palju parem ning ka soliidsem on serveerida toitu taldrikutelt ning jooke klaasides. See taas muudab söögielamuse natuke kallimaks (nõud ju maksavad palju ning nad kipuvad aeg-ajalt ka katki minema) kuid asi on seda väärt, kuna päris nõudelt söömine muudab kindlasti koha ilmet väärtuslikumaks.

Viimane asi mida tahaksin oma idee juures mainida, on näiteks elektriautode laadimise võimalus restorani juures samal ajal kui omanik sees sööb. Ideaalvariandis võiks pakkuda suure eine ostjale tasuta laadimist. Kuna elektriautod Eestisse niikuinii tulevad, siis võiks olla koht, kus omanik saaks laadimise ajal olla soojas ja samas midagi kasuliku teha. Mõnevõrra sarnane kontseptsioon on Jazz pesulatel. Nimelt on mitme Jazz pesula juures ka Hesburgeri söögikoht, kus omanikud saavad auto pesemise ajal keha kinnitada. Seda võib muidugi vaadata ka vastupidi, inimene tuleb sööma ja laseb vahelduse mõttes autot pesta.

Ma muidugi ei tea, kas ma olen ainus, kes on mõelnud kodumaisele kiirsöögikohale, kuid kahjuks pole keegi veel senini seda teostanud. Praeguste kiirsöögikohtade (McDonalds, Hesburger jne) suurim viga on see, et nende puhul läheb siisemakstav raha riigist välja, esiteks toorainete ostmiseks ja teiseks frantsiisilepingute tõttu, kuna nende näol pole tegemist ju kodumaiste brändidega.

Säästlikest autodest

Selle sajandi alguses toodetud säästlik VW Lupo 1.2 TDI

Üle pika aja tuli tahtmine kirjutada põhjalikumalt autode teemal. Seekord siis räägiksin põhjalikumalt elektriautodest ja diiselautodest, täpsemalt sellest, miks eelistada diiselautot elektrimootoriga autole. Et asi oleks selgem, toon diiselmootoriga autode eelised välja punktidena.

1.Ühe paagitäie diisliga pikem distants. Kuna tänapäevased diiselmootorid on üsna ökonoomsed, siis on võimalik paljude diiselautodega läbida ühe paagitäiega üle 1000 kilomeetri. Samas elektriautot tuleb laadida iga 100 km tagant, Eesti külmades talvedes lausa iga 50 km tagant. Maakeeli tähendab see seda, et sõites näiteks Tallinnast Tartusse, tuleb elektriautoga teha mitu peatust, mis kulutab aega, samas diiselmootoriga autoga võib sõita mitu korda edasi-tagasi ilma tankla poole vaatamata.

2. Diiselmootoriga auto on odavam. Võrreldes elektriautoga on sama suur või suurem diiselauto lausa kaks korda odavam. Kui varustus muuta võrreldavaks, siis on hinnavahe natukene väiksem, kuid siiski selgelt tuntav. Näiteks maksab diiselmootoriga škoda Octavia 20 000 € ringis, samas kui Mitsubishi i-Miev maksab 35 000 € ja Nissan Leaf umbes 39 000 €. (Elektriautode hinnad ilma toetuseta) Isegi kui arvesse võtta elektri ja diisli hinnavahet ning kulutusi hooldusele, siis elektriauto ei suuda ennast õigustada.

3. Diiselauto on ruumikam. Elektriautodel võtab suure osa ruumi ära akude komplekt ning selle arvel kannatab nii salongi kui pakiruumi ruumikus. Diiselmootoris on ainsaks ruumivõtjaks kütusepaak ning seetõttu jääb reisjatele ja pagasile rohkem ruumi. Lisaks tähendab akude komplekt lisandunud kaalu, mis mõjub kehvasti auto energiatarbele. Esmapilgul ei oskakski aimata, et Mitsubishi elektriauto kaalub 1080 kg. Tavaliselt on selle suurusklassi autod 200-300 kg kergemad.

4. Salong on talvel soe. Kui olete soetanud vähegi kvaliteetse diiselauto, ei pea te muretsema salongi soojenduse pärast talvel. Just külm salong talviti on üks põhiprobleemidest, mida praegu müüdavatele elektriautodele ette heidetakse.

5. (Peagi) saada olev kodumaine kütus. Aastast 2016 luba EE tootma hakata kodumaist diiselkütust. sel ajal kui bensiiniga sõitvad autod seisavad (naftakrisi korral) ja elektriautod lihtsalt ei suuda liikuda (külmad ilmad) siis teie saate muretult liikuda. See viimane punkt on pigem eeliseks bensiiniautode ees. Kuna ka elekter tuleb kodumaisest toorainest, siis sellest aspektist vaadatuna oleks seis 1:1.

Mainiks veel siia lõppu, et ma ei ole elektriautode vastane. Vastupidi, toetan uusi ja innovaatilisi ideid ja lähenemisi. Asi on lihtsalt selles, et ma leian, et Eesti ilmaolude juures on diiselmootor otstarbekam lahendus. Arvan, et elektrimootoriga autod, mis saavad energia akudelt, sobivad rohkem lõunamaisesse kliimasse. Kui elektriautod saaks oma energia kütuseelementidelt (FuelCell) siis oleks hoopis teine tera. Paraku on kütuselementidel töötavad autod veel liiga kallid ja gaasiline vesinik raske saada ning samuti kallis.Kui aga need probleemid suudetakse ületada, siis võib elektriautodel olla (rohkem) lööki.

Lahe StartUp TTÜ-s

StartUp-ide korraldajaks on StartUpGarage

31. märtsil toimus TTÜ Tudengimajas järjekorras juba kolmas StartUp. StartUp on ühepäevane tootearendusvõistlus, kus hommikul saavad inimesed kokku, ideedega inimesed presenteerivad oma ideed ja populaarsemate taha neist moodustuvad meeskonnad. Õhtul valitakse välja parim idee, millele antakse ka mentorite toetus, et sellega edasi minna.

Ise osalesin StartUp-il juba kolmandat korda. Sel korral õnnestus ka enda ideele meeskond taha saada, kuigi jah, ühte lisainimest ei saa päris meeskonnaks lugeda. Igal juhul jäi minu tiim jagama päeva lõpuks viiendat kohta. Võistles üldse seitse tiimi. Teistele ideedele toetajaid taha ei tulnud.

Leian, et StartUp-id on lahedad ja kasulikud üritused, seepärast ma neil osalengi. StartUp on suurepärane koht, kus saavad kokku insenerid, disainerid ja turundajad. Läbi ühepäevase võistluse areneb tublisti kuna ajalimiidist lähtuvalt tuleb kiirelt kohaneda inimestega, keda sa suure tõenäosusega näed esimest korda. Samuti õpid asju nägema teiste alade spetsialistide perspektiivist.
Isegi kui ideest väga asja ei saa (nagu minuga seekord läks) siis osaleda tasub ikka, sest kogemusi saab sellegipoolest. Lisaks on võimalus kohata uusi inimesi ja saada uusi mõtteid tuleviku tarbeks.
Ootan juba huviga sügist StartUp-i. Muuseas, sügisene StartUp, kui hästi läheb, tuleb kahepäevane.

Lõbus matemaatika

Geenius, kes lõi Khan Academy - Salman Khan

Kõik meist on mingi periood tegelenud matemaatika ülesannetega mis tunduvad rasked ja mis võtavad isu edasi tegutseda. Kuid matemaatika ei pea olema ilmtingimata kuiv ja igav, see võib olla ka fun ning paljusid teemasid matemaatikas on tegelikult võimalik hästi lihtsalt seletada. Ma ei teadnud, kui lihtne ja fun võib matemaatika olla seni kuni ma puutusin kokku sellise kohaga nagu Khan Academy. (www.khanacademy.org) Siin kohal pean tänama oma sõpra, kes mind selle saidiga tutvustas, jäägu tema nimeks Mister M.

Mis on Khan Academy?
Khan Academy on interaktiivne veebikeskkond, kuhu on üles laetud üle 3000 video matemaatika, füüsika, keemia ja muude teaduste teemal. Kirsiks koogil on aga rohkem kui 300 ülesandest koosnev matemaatika harjutusväljak.  Iga ülesande lahendamise eest saab punkte, samuti saab erinevaid märke teatud saavutuste eest. Mida suuremad saavutused, seda uhkemad märgid. Järgmise taseme ülesannete juurde saab siirduda alles siis, kui eelmise taseme ülesanded on sooritatud. Samuti tuleb ülesandeid iga teatud aja tagant korrata. Seega pikema-ajalisel kasutamisel peaks materjal üsna korralikult kinnistuma. Harjutusväljak katab sisuliselt kõike mida üks inimene võib matemaatikast vajada, alates naturaalarvude liitmisest kuni L´Hospitali reegliteni. Tulevikus lubatakse aga harjutusväljakut veelgi täiendada ning uusi videosi lisandub põhimõtteliselt iga päev.

Fun-iks muudab selle minu jaoks just see märkide ja punktide süsteem, kuna tahtmine on saada järjest uhkemaid märke, siis tekib kerge võistluslik hasart. See on ka hea võimalus sõpradel omavahel oma progressi võrrelda. Lisaks on see hea keskkond matemaatikaõpetajatele. Nad saavad olla oma klassi õpilastele coachiks ning seeläbi jälgida kes millega kui palju tegeleb ning kes millega hädas on. See võimaldab paindlikult konsultatsioone anda ning analüüsida millele õpetamisel rohkem rõhku panna. Ma ei ütle, et see sait võiks asendada matemaatikatunde, kuid kindlasti oleks selle keskkonna kasutamine suurepärane täiendus süsteemile, mis matemaatika alastele oskustele saaks ainult kasuks tulla.

Energeetiline reede

Ehitatav Enefit 280 tehas Auveres Narva lähistel.
Pilt tehtud mõnda aega tagasi.
Praegusel kujul jaam hoopis valminum.

Läinud reedel, 16. märtsil sain osaleda ühel väga toredal ekskursioonil. Nimelt korraldas Eesti Energia ekskursiooni nendele tublidele ja aktiivsetele tudengitele kes võtsid vaevaks ennast registreeruda Võti Tulevikku messil.

Ekskursioon ise sai alguse hommikul kell 8. Reisieelset elevust rikkus vaid sombune ilm, päikesepaisteline oleks olnud palju kenam. Igatahes, algas päev kogunemisega. Juba alguses oli näha, et reisiseltskond tuleb väike. Lõpuks kogunes meid 11, kui ma mööda ei pane. Sellest on kahju, et nii vähesed tudengid võtavad vaevaks kasutada sellist võimalust. Sa saad näha kohta, mida muidu ei näe, saad näidata end ettevõtele ja seda kõike veel tasuta. Noh, nagu öeldakse, pole mõistus oma teha. Ise leian, et sellistest võimalustest tuleks kahe käega kinni haarata.

Kui buss oli kohale jõudnud, võeti peale veel pirukad ja joogid TTÜ sööklast ning siis võeti suund Jõhvi. Sinna ka peale paaritunnist sõitu lõpuks jõuti. Jõhvis asus meie ekskursiooni esimene külastuskoht. Nimelt üks osa Eesti Energia Tehnoloogiatööstusest. Seal tegeletakse erinevate soojustehniliste seadmete ja muude suurte metallkonstruktsioonide projekteerimisega, konstrueerimisega ning EE kaevandustes töötavate seadmete ja sõidukite remondiga. Sinna kohale jõudes kostitati meid kõigepealt kohvi ja pirukatega. (Mis sest, et meil endal oli bussis ka, logistika vist vähe "longas", aga ei hullu.) Sellesamase kohvipausi käigus seletati lähemalt ka mis ettevõtmisega seal siis tegemist on. Sain teada huvitava fakti, et selle asutuse eelkäijaks oli Energoremont, mis asutati 1959. aastal. Peale kohvipausi istutai meile pähe ilusad valged kiivrid ning seejärel seadsime sammud tuurile. Kõigepealt külastasime kontoriosa, kus töötasid insenerid ilusti rivis laudade taga ja klõbistasid usinasti oma arvutites. Põgusa vestluse käigus giidiga saime teada, et suurem osa töötajaid kõneleb seal vene keelt ning praktikale tulles saab selle üsna kiiresti selgeks, isegi kui sa seda enne eriti ei oska. Mis ma oskan öelda, Ida-Virumaal töötamise võlud ja valud. Siinkohal ei maksaks arvata, et eesti keelt üldse ei kuule, seda lihtsalt kasutatakse vähem kui keskmine tudeng harjunud on. Siis vaatlesime erinevaid tšehhe. Kõigepealt suurte metalldetailide lõiketöötlemise (plasmalõikus antud juhul) ja painutamise tšehh. Seejärel vaatlesime tšehhi kus oli igat sorti masinaid mida ma elus esimest korda oma silmaga nägin. (radiaalpuurpink siis) Seal oli kõike alates freesidest lõpetades karusseltreipinkidega. Kerge irooniaga võib öelda, et kui te ei leia sobiliku masinat sealt, siis ei leia te seda ka mujalt Eestist. Siis nägime termotöötluse töökoda kus tegeltakse karastamise, tsementiitimise ja kõige muu tähtsaga. Esimest korda õnnestus näha sellisel kujul töökoda. Ka TTÜs on paar karastusahju, kuid need on nagu nukuköögid võrreldes sellega mida ma seal nägin. Peale seda käisime vaatlemas veel ka värvimistöökoda ning masinate remonditöökoda. Viimases õnnestus näha ka ühte puurseadmega vankrit, mis nägi välja nii nagu oleks 99% elust elatud ning vanuseks piltlikult öeldes sajand. Ilmeks näide sellest, kui masin töötab peaaegu 24/7, vähemalt nii on "keiss" osade kaevandustes töötavate masinatega. Seejärel suunduti tagasi peamaja juurde, kus tagastasime kivrid ning asusime sõitma järgmis objekti suunas.

Ekskursiooni teiseks sihtkohaks oli Auvere, kus asub Eesti Energia poolt ehitatav uus Enefit-280 õlitehas. Neile, kes pole Eesti geograafiaga väga kodus, siis neile teadmiseks, et tegelikult asub uus õlitehas otse Eesti Elektrijaama taga vana õlitehase kõrval. Ehitus on peaaegu valmis. Ainult mõned viimistlevad tööd ja häälestus. Meile öeldi, et kui kõik läheb hästi, siis aasta lõpus annab tehas juba toodangut. Kui kohale jõudsime, siis oli väike viperus, nimelt läksime alguses kogemata sisse valest kohast, kuid ei hullu, uuesti bussipeale ning juba mõne minuti pärast olime õige tõkkepuu taga. Bussilt maha tulles tuli vastu meile üks ekskursiooni saatjatest, kelle esimene küsimus oli, et kuidas on meil lood vene keelega. Iva seisnes selles, et meile määratud kohapealne giid, kes pidi meile seletama tehase tööpõhimõtet ja kes pidi meile ringkäigu tegema, oskas ainult vene keelt. Võite isegi eeldada, mida me oma vene keele oskuse kohta ütlesime. No mis siis ikka, kogunesime kontorisse, mis oli kokku pandud kümnetest sinistest konteineritest, mida tavaliselt võib ehitusplatsil märgata. Enefiti ehitusplatsil oli neid aga lausa sadu, kõik alates eluruumidest ja kontoritest lõpetades sööklaga oli tehtud konteineritest komplekteeritud blokidesse. Nii me seal siis kontoris maha istusime ja ootasime, mis juhtuma hakkab. Siis tuli meie giid ja alustas oma esitlusega. Bussile vastu tulnud isik proovis küll tõlkida alguses meile eesti keelde teksti, kuid varsti loobus, kuna ei osanud isegi kõiki erialaseid termineid eesti keelde panna. Pärast pisikest ajurünnakut leiti noor blond neiu, kes hakkas vene keelt meie jaoks inglise keelde tõlkima. Nagu arvata võite, siis paremat tulemit sellest väga palju ei tulnud. Selline kurb-koomiline vahejuhtum siis. Kuid sellest hullu pole, sest olgu see tekst inglise, vene või eestikeeles, teemast on ikka keeruline simese hooga aru saada. Põhimõtest ja põhiosadest oli võimalik aru saada ka kenade värviliste piltide järgi mis seinale kuvati.

Pärast ettekannet pandi meile pähe kiivrid ja anti selga helkurvestid - ohutus ennekõige. Siis seadsime sammud valmiva objekti enda poole. Enefit 280-st saab siis uus Eesti Energia tehas, mille toodanguks on põlevkiviõli ja madala oktaanarvuga bensiin. Meile seletati, et autole kõlblik bensiin peab evima suuremat oktaanarvu, selle jaoks on vaja aga rafineerimistehast, mis peaks valmima umbes 2016. Seega autokütuse masstootmisest Eestis saame rääkida alles mõne aasta pärast, kuid valgus tunneli lõpus juba paistab. Lühidalt öeldes vaatasime hoonet seest ja väljas, selle tähtsamaid sõlmi. Kõige kõrgem punkt, kuhu me ronisime, oli "ainult" 20 meetrit, kuid sellest piisas, et mul endal jalg kergelt tudisema hakkab. Nimelt tehakse ju jalgealune pind sellsitel objektidel sõrestikmetallist ja kui sa näed enda jalge all 20 meetrit sisuliselt vaba maad, siis õõnsaks võtab kergelt küll. Trepp ise asus hoone välisküljel. Ehitis ise on veel tublisti kõrgem, täpse kõrguse jään võlgu, ütleme, et üle kolmekümne meetri kindlasti. Igatahes väljast vaadatuna võtab see ehitis ahhetama. Pärast tiiru ehitusobjektil seadsime sammud sööklasse. Lõuna oli väga hea, sest portsud on seal suured ja maitse üsna OK. Söökla, nagu kõik muugi seal platsil, oli kokku pandud konteineritest, nii nagu ma ka varem mainisin. Seetõttu seal ruumiga väga priisata pole, kuid lühiajaliselt kannatab täitsa olla. Peale lõunat käisime veel korra nö kontoris, Seal tagastasime kiivrid ja vestid ning jagasime muljeid nähtuks, seda siis omamoodi eesti-inglise-vene keelse vestluse käigus. Enne lahkumist anti veel igale osalejale meene milleks oli kiletatud A4 värvifoto valmivast objektist. Seejärel läksime bussipeale ja asusime tagasiteele Tallinnasse, kuhu jõudsime umbes pool kuus õhtul.

Minule jäid igatahes positiivsed ja meeldejäävad muljed antud ekskursioonist ja loodan, et tulevikus avaneb vel võimalusi taolistel osaleda.

Madala haridustaseme probleemidest Eestis

Puupead ühiskonnas - kas Eesti tulevik?

Juhtusin eile lugema "Eesti Päevalehe" veebiversioonist artiklit "Iga neljas Eesti noor astub ellu vaid napi põhikoolitunnistusega." Selles artiklis jäi silma kaks fakti, mida mainiti. Esiteks on 27 protsendil 18-30 aastastest noortest (vaid) põhiharidus. Teiseks, 8000-l neist 27 protsendist suisa lõpetamata põhiharidus.

Selle artikliga seoses tekkis mul tahtmine veel kord tagasi pöörduda eelmise, gümnaasiumireformi puudutava, artikli juurde. Kuidas me saame eeldada, et noored õpivad edasi, kui juurdepääs järgmistele haridustasemetele on raskendatud? Selle all pean silmas tulevast gümnaasiumite kaugust väikeasulatest ja õppekohti gümnaasiumis.
Tõsi, gümnaasiumi kaugus või seal olevate kohtade arv määrab praegu väheste noorte saatuse. Praegu on põhiliseks mureks motivatsioon või see, et tingituna rasketest majanduslikest tingimustest tuleb minna varakult tööturule, et endale ja/või oma perele elatist teenida.

See on paraku aga tupiktee, sest madal haridustase tähendab seda, et karjääriredelil väga kõrgele tõusta ei saa. See aga toob automaatselt kaasa selle, et töötasu on madal. Madal töötasu tähendab seda, et kogu summa kulub üürile, kommunaalmaksetele, toidule, riietele jne. Kõrvale ei õnnestu midagi panna või saab kõrvale panna väga vähe. See aga tähendab seda, et noor jääbki töö orjaks, edasiõppimise võimalused kahanevad iga mööduva aastaga, sest mida pikem paus jääb õpingutesse, seda raskem on uuesti alustada.

Motivatsiooniga on see lugu, et asi on kinni inimese enda väärtushinnangutes ja koduses kasvatuses. Samas näen vähemalt ise süüd ka meedial, mis kultiveerib lihtsa elu arusaama ja pettekujutlema, et raha tuleb kergelt kätte. Selle all pean silmas igasuguste "staaride" ja "ärimeeste" propageerimist. Kuid mitte ainult kasvatus ja väärtushinnangud ei mõjuta motivatsiooni, vaid ka haridussüsteem ise. On mõistetav, et kuivade faktide õppimine võib eriti teismeeas olla üks kontimurdev tegevus. Aga just põhiliselt faktiõppele on praegused põhikoolide ja gümnaasiumite õppekavad üles ehitatud. Kahjuks ei oska ma öelda, mis oleks otsene rohi, et ravida noorte motivatsioonipuudust ja äratada nende huvi tunnis räägitava vastu. Ainsad meetodid, mida ma oskaks soovitada, on eluliste näidete kasutamine, kus teadmisi rakendada (eriti matemaatikas ja füüsikas on see oluline) ning kaasaegsete õppevahendite ja meedotide kasutamine nagu Powerpoint esitlused, videod, külalisesinejad, rühmatööd jne.

Põhjus, miks ma üldse hakkasin seda kirjatüki kirjutama, on see, et mind šokeerib madala haridustasemega inimeste hulk Eestis. Olen teadnud senini, et kehva haridusega inimeste hulk on Eestis suur, kuid ma poleks osanud arvata, et seis on nii hull. Selle probleemiga peab tulevikus Eesti tõsiselt tegelema, (tegeleb ka praegu, aga kas siis ei tegeleta piisavalt, või kasutatakse probleemide lahendamiseks ebasobivaid meetmeid, mine võta nüüd kinni) sest madalast haridustasemest johtuvalt kerkivad esile mitmed tõsised probleemid, mis pärsivad majanduse arengut ja ühiskonna heaolu üldiselt.

Peamised probleemid, mis kaasnevad inimeste üldise madala haridustasemega, on töötus ja oskustööjõu puudus. Eestis on ka praegu imelik situatsioon, kus on kümneid tuhandeid töötuid, samas kui mitmed kõrgtehnoloogilised firmad kurdavad oskustööjõu puuduse üle. See tähendab, et inimestele oleks küll võimalik pakkuda tööd, aga inimestel pole piisavat haridustaset või nõutavaid oskusi. Töötusega omakorda kaasnevad järgmised mured, esiteks tuleb töötutele maksta toetusi, see on suur koormus riigikassale, lisaks tekitab pikaajaline töötus stressi ja käegalöömise tunnet ning seetõttu pikaajalise suure töötuse tingimustes suureneb kuritegevus, mis omakorda lisab koormust riigi erinevatele struktuuridele.

Töötust aitaks leevendada ja tööjõu puuduse probleemi kahandada kvaliteetse ümber- ja täiendõppe süsteemi olemasolu. See tegelikult ka praegu eksisteerib. On olemas täiskasvanute gümnaasiumid ja töötukassa pakub töötutele erinevaid koolitusi. Kuid see süsteem ainult leevendab muresi. Praegune süsteem lihtsalt ei jõua ümber- ja täiendkoolitust pakkuda piisavas mahus piisavalt kiirest kuna põhiharidusega inimeste hulk on lihtsalt nii meeletu. Seega tuleks selle murega hakata tegelema juba enne selle tekkimist, ehk siis põhikoolis. Kuidas vähendada siis põhikoolis väljalangevust, seda ennetada?

Ühte meetodit ma juba kirjeldasin, ehk siis elukohased näited, kaasaegsed õppevahendid ja rohkem õpilaste kaasamine tundi rühmatööde kaudu. Tehakse seda muidugi ka praegu, aga leian, et võiks tegeleda veel suuremas mahus. Lisaks on veel samme, mida minu meelest võiks rakendada, juhul kui riigi majanduslik seisukord seda  muidugi võimaldab.

1) Piisavad sotsiaaltoetused majanduslike raskustega peredele, et õpilane saaks soetada kõik hädapäraselt vajamineva ja ei peaks olema sunnitud tööle minema.

2) Rohkem individuaalsust.Põhiharidusega noored on loobunud koolis raskes eas ja mõnikord piisaks edasiõppimiseks-pingutamiseks sellest, et keegi kuulaks ära või annaks nõu. Muidugi peaks olema selle jaoks koolipsühholoog, kuid iga kool seda luksust vist endale lubada ei saa (Vähemasti mina pole kuulnud, et igas Eesti koolis oleks koolipsühholoog), samuti ei julge noor alati ise oma murega minna ja vajab pisikest tõuget. Ka on rohkem individuaalsust vaja seetõttu, et mõnele õpilasele on vaja ülesannet pikemalt-põhjalikumalt lahti seletada, kuna kõik pole ühtviisi kiire taibuga. Ei kujuta samas ette kuidas seda individuaalsust saavutada, kui HM tahab "efektiivsuse" sildi all õpetajate arvu vähendada, ehk siis üks õpetaja peab tundi andma suurele arvule õpilastele.

3) Viimane mõte on mul selline kiirelt tulnud uitmõte, kuid ka see võib midagi aidata.Nimelt anda ka põhikoolis vajaduse korral võimaluse valida mida õppida ja mida mitte. Ehk siis kui õpilasele ei meeldi matemaatika, kuid talle meeldib ajalugu ja ta teab, mida sellega teha, siis anda talle võimalus puhtalt ajaloole keskenduda. Ehk saab siis temast kunagi suurepärane giid või muuseumitöötaja, mitte elus pettunud labidamees, kes kiristab hambaid matemaatikas põrumise pärast. See tuletab mulle meelde ka ühte Einsteini ütlust, mis käis umbes nii: "Iga inimene on geenius, lihtsalt rumalana tunduvad inimesed pole leidnud oma õiget rakendust."